Energiakainelt energiapiisavuseni

Tuulikute paigutamine inimasustusest võimalikult kaugele seab küsimärgi alla looduse säilimise.

INGRID NIELSEN, MARIS PEDAJA

Energiakriis ja Ukraina sõda on sundinud Euroopat, sh Eestit, mõistma taastuvenergiale ülemineku vajadust. Euroopa Komisjon on juhtinud liikmesriike sõnadelt tegudele, mille tulemusena on taastuvenergia kasutuselevõtuks lükatud sisse kiirem käik. Kümnenditeks soiku jäänud taastuv­energia arendamise otsused tuleb nüüd kiirelt ära teha. Selle üle võib suuresti vaid rõõmustada. Kuid iga tegevusega kaasnevad riskid ja neil tuleb kindlasti silm peal hoida ning püüda neid maandada, sest nii mõnigi ohtlik risk võib rikkuda kogu pingutuse. Samamoodi on kiire taastuvenergia arendamisega, kus suuremaks kaotajaks võib jääda loodus – meie elu rikkus, elurikkus. See, milleta me inimeste ja ühiskonnana püsida ei saa, sest see tagab meile söögi ja tervise.

Taastuvenergia laialdasem ja kiirem kasutuselevõtt on üks kliimakriisi lahendajaid. Kliimakriis ja elurikkusekriis käivad käsikäes, sest loodusel, õieti selle säilimisel, on hindamatu osa kliimamuutuse pidurdamisel. See tähendab, et kliimakriisi lahendamisel peame alati jälgima, et väldiksime „ühe käega annab, teisega võtab“ olukorda.

Tuulikud inimestele lähemale

Praegu otsib riik tuulikutele asukohti eeldusega, et tuulepargid võiksid ja peaksid asuma elanikest võimalikult kaugel, sest peljatakse nii müra kui ka vaate rikkumist. Oleme Eestis harjunud, et põlevkivienergia tootmine on koondunud Ida-Virumaale, elanikkonnast valdava enamuse silma alt ära. Saastava energeetika hinnaks on idavirulaste keskmisest halvem tervis ja kaebused põlevkivi kaevandamisest põhjustatud häiringute üle – selle ohvri on ühiskond seni olnud nõus tooma riigi energiajulgeoleku eest. Soovimatus elada põlevkivikaevanduste läheduses on üle kandunud ka tuulikute asukohtade planeeringutele. Harjumatus ja vastumeelsus taluda tuuleenergia tootmise mõjusid tekitab olukorra, kus tuulikutel on oht sattuda ökoloogiliselt tundlikele aladele, näiteks metsa. Vanad metsad on muu hulgas ka suurepärased süsinikulaod – CO₂ on neis lukustatud nii puitu kui ka puutumata pinnasesse. Metsade raadamine põhjustab suure hulga süsinikdioksiidi ja metaani vabanemist atmosfääri, aidates nii kaasa kliima kütmisele. See maa enam süsinikku samal määral siduda ei suuda.

Lisaks sellele, et ei soovita tuulikuid enda lähedale, ollakse mures ka kohaliku looduse pärast ning umbusaldatakse arendajaid tulude-kulude võrdse jaotumise suhtes.¹ Seetõttu on vaja silmas pidada, et kuigi kohalike elanike tuuleparkidega lepitamise võimalusi leidub, nt rahaline hüvitamine ja/või kaasomandi pakkumine, ei asenda ükski neist läbipaistvat dialoogi ja arutelusid arendaja, omavalitsuse ja elanike vahel. Sisulist ja kaasavat arutelu kohtab Eestis veel harva, kuid see aitaks ennetada kohalike vastuseisu, vähendada pahameelt ja nihutada tuulepargid väärtuslikelt loodusmaastikelt inimestele lähemale. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellitud tuuleparkide meelsusuuringu² järgi pooldas 2021. aastal 72% eestlastest meretuuleparkide ja 62% maismaatuuleparkide laiendamist. Oma (suve)kodu lähedusse plaanitavate tuulikute osas ollakse skeptilisemad, 64% eestlastest pooldab tuulepargi rajamist, kuid vaid 35% maismaatuulepargi rajamist oma elupaiga lähedusse. Valmisolek taastuvenergiale üleminekuks on olemas, ent kitsaskohad läbi rääkimata ja kaasamiseta võib kaalukauss väga kergesti vastasseisu kalduda.

Loodushoidu peab märksa rohkem investeerima

Euroopa Liidu kahetriljonilisest eelarvest aastateks 2021–2027 läheb 30% kliimamuutuse leevendamiseks ja sellega toimetulekuks. Elurikkust suurendavatesse tegevustesse aga pelgalt 6,5%.³ Kuigi Eesti suudab täita ettenähtud kliimainvesteeringute eesmärke, on elurikkuse investeeringutega lood nutusemad. Elurikkusesse investeeritakse alla 1% kõigist Euroopa Liidu välisvahenditest.⁴ Euroopa Liit on tungivalt soovitanud meil suurendada elurikkuse investeeringuid vähemalt 7,5%-ni.

Rahastamist vajavatest valdkondadest puudust ei ole: vaja on suurendada kaitsealade võrgustikku, tagada rohevõrgustiku toimimine, taastada elupaiku, tegeleda elurikkuse säilitamisega väljaspool kaitsealasid jne. Lähtudes leevendusmeetmete hierarhiast⁵ (vältimine – minimeerimine – taastamine – hüvitamine) tuleb esmajärjekorras hoiduda tuuleparkide nihutamisest inimasustusest kaugele jäävatele ökoloogiliselt elutähtsatele aladele ja laialdasest meretuuleparkide arendamisest. Taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamise juures ongi selgunud, et pelgus ja oskamatus rahvaga läbi rääkida⁶ viib tuulikud metsadesse ja sellega vähendatakse maastike elurikkust.

Arvestades tuuleparkide rajamisega kaasnevat survet metsadele on riik pakkunud leevendusmeetmena raadamistasu, et maha võetud metsa asemel istutataks puid mujale. Pakutav tasu on siiski nii väike, et arendajal ei teki huvi raadamisest loobuda. Toimivat metsaökosüsteemi ja selle pakutavaid hüvesid ei ole võimalik asendada puude istutamisega samasse kohta või kuhugi mujale.

Taastuvenergia eelisarendusalade valimisega on riik astunud rajale, kus energiatootmiseks valitud alad langevad kokku väheste inimtegevusest puutumata aladega. Samuti tõdevad arendajad ja kohalike omavalitsuste esindajad, et neil on vähe valikuid ja seetõttu kipuvad tuuleparkide arendusalad jääma metsamaadele ning päikesepargid põllumaadele.⁷

Kui palju energiat on piisav?

Kahtlemata taastuvenergiale ülemineku vajalikkuses tuleb ometigi tunnistada, et kokkulepe, kui palju energiat me üldse vajame, on jäänud sõlmimata. Tegelikult ka küsimus esitamata. Millest me sellisel juhul taastuvenergia mahtude planeerimisel üldse lähtume?

Tulevikus loodetakse olla taastuv­energiat eksportiv riik. Eesmärk loodetakse saavutada just meretuuleparkide toel: näiteks nähakse koostatavas programmis „Energiamajanduse arengukava 2035“ ette, et 2050. aastaks toodetakse merel 4 GW ulatuses energiat, mis praegust tuugenite võimsust arvestades tähendab meie vetes ligikaudu 350 tuulikut. Loomulikult pole kindel, kas prognoos täide läheb, ent elektritarbimise kasvu nähakse ette niikuinii. Endine majandus- ja kommunikatsiooni­ministeerium on kalkuleerinud, et energiaefektiivsuse, majade soojustamise ja tarkade võrkude toel saadakse praeguse energiakogusega hakkama ka tulevikus hoolimata kõige võimaliku elektrifitseerimisest. Kuid erialaliidud on välja käinud, et elektrienergia toodang peaks olema vähemalt neljandiku võrra suurem, kui näitavad ministeeriumi prognoosid.

Arutelu selle üle, mis on tegelik energiavajadus ja mis tugineb puhtalt ärihuvidele, on seni olnud tagasihoidlik, loodetakse vabaturu isereguleerimisele. Ent meretuuleparkide puhul on eelduseks, et riik hakkab toetama parkide rajamist otsesemalt, kui on vajaliku võrguühenduse loomine. Seda enam on hädasti tarvis kokkuleppeid, mille jaoks rahvas on nõus raha kulutama. Kas ühiskonna toimimiseks vajaliku looduse allutamine energia tootmisele, funktsioneerivate ökosüsteemide killustamine ärihuvide teenimiseks või ebavõrdsust süvendava majanduskasvu päästevõimele lootmine on piisav põhjus, et pühkida vaiba alla elurikkuse säilitamise hädavajalikkus?

Just energiapiisavus on Euroopa Liidus täiesti läbi rääkimata. Mida me paratamatult looduselt lõivu võtva energiatööstusega teha tahame? Kas soodustada ületarbimist või peame kokku leppima, et tuleb tagada elutähtsad teenused, nt tervishoid, kvaliteetharidus, ühistranspordivõrk, ning priiskamisest loobuma? Olukorras, kus oleme ületanud juba kuus planeedi taluvuspiiri üheksast,⁸ on energiakaineks saamine ellujäämise küsimus.

Ingrid Nielsen on Eestimaa Looduse Fondi taastuvenergia ekspert.

Maris Pedaja on Eesti Rohelise Liikumise huvikaitseekspert.

1 Pascal Vuichard, Anna Broughel, Rolf Wüstenhagen, Andrea Tabi, Jakob Knauf, Keep it local and bird-friendly: Exploring the social acceptance of wind energy in Switzerland, Estonia, and Ukraine. – Energy Research & Social Science 2022, 88.

2 Tuuleparkide meelsusuuring. Kantar Emor 2021. Uuringu saab alla laadida MKMi veebisaidilt.

3 Biodiversity mainstreaming. European Commission strategy and policy, green budgeting.

4 Behind the ‘green recovery’. How the EU recovery fund is failing to protect nature and what can still be saved. Bankwatch Network.

5 Krista Takkis, Aveliina Helm, Päikeseenergiajaamade mõjust olulisematele elupaikadele, ökosüsteemidele ja peamistele liigirühmadele ning Eestisse sobivad leevendusmeetmed. Ülevaade. Valminud keskkonnaameti tellimusel, Tartu 2023.

6 Emilia Samuelsson, Katarzyna Matuszczak, Krista Pētersone, Richard Henahan, Vaiva Ramanauskiene, Baltic Sea Offshore Wind Collaborative-Learning project. Air Pollution & Climate Secretariat 2023.

7 Tanel Raig, Kurioosum: Eesti maismaal pole enam tuulikutele kohta. – Delfi 23. IX 2023.

8 Katherine Richardson, Will Steffen, Wolfgang Lucht, Jørgen Bendtsen, Sarah E. Cornell, Jonathan F. Donges, Markus Drüke, Ingo Fetzer, Govindasamy Bala, et al., Earth beyond six of nine planetary boundaries. – Science Advances 2023, 9 (37).