Energiavabaduse poole

RENE TAMMIST

Saare Kareda artikkel „Energiavabaduse juured” (Sirp, 4. VII) toob lugejateni mõtteid energeetikasektori arengust ja veel tõestamist vajavatest tehnoloogiatest. Pean vajalikuks täiendavalt selgitada selle sektori olemust ja ka taastuvenergia lahendusi, millest tõepoolest on kasu. Alates 1970. aastatest tarbib inimkond rohkem loodusressursse kui loodus suudab taastoota – elame tuleviku arvelt. Vaja on üle minna loodusressursside jätkusuutlikule kasutamisele ja taastuvatele allikatele.

Taastuvenergia on ressurss, mida kasutatakse järjepidevalt või mis taastub ökosüsteemide ainete ringluse käigus, ilma et selle kogus inimtegevuse mõjul kahaneks ja kohalikke ökosüsteeme ohustaks, võimaldades ressursse kasutada aastatuhandeid. Energeetika sektoris on üleminek taastuvate allikate kasutamisele tehniliselt ning majanduslikult võimalik ja kasulik.

Kareda artiklis tutvustatakse energiavabaduse tervikkontseptsiooni, mida kahjuks ei saa pidada nii terviklikuks. Tähelepanuta ei saa jätta olulisi faktivigu. Kareda esitatud andmete põhjal jaguneb ülemaailmne energiatarbimine järgmiselt: 86% fossiilkütused, 6% hüdro- ja tuuleenergia, 6% tuumaenergia, 2% biokütused (jt alternatiivenergiad ), kuid iga-aastast globaalset taastuvenergia ülevaadet koostava REN21 andmetel oli taastuvenergia osakaal 2013. aastal juba peaaegu viiendik (19%) energia lõpptarbimisest, fossiilsete kütuste osakaal 78% ning tuumaenergia kõigest 3%.

Valitsustevaheline kliimamuutuste nõukogu (IPCC) toob 2011. aasta taastuv-energia ülevaates välja, et 2050. aastal on taastuvenergiast võimalik toota 80% maailma energiavajadusest – seda juhul, kui rakendatakse ka jõulisi energiasäästumeetmeid, millele Kareda artiklis tähelepanu ei ole pööranud.

Eestis on taastuvaid energiaallikaid piisavalt, need on kättesaadavad ja neid saab käsitleda soojus- ja elektrivarustuse oluliste allikatena. 2012. aasta seisuga moodustas taastuvenergia Eestis üle 25,8% tarbitud energiast. Meie peamisteks taastuvenergia ressurssideks on tuul, biomass ja ka päikeseenergia. Asume Läänemere idakaldal, kus lääneranniku keskmine tuulekiirus on 6–7 m/s, mis muudab tuuleenergia tootmise efektiivseks – nii moodustas juba nt
16. XII 2013 tuuleenergia 25% Eesti elektrienergia lõpptarbimisest. Lähiaastatel lisanduvate meretuuleparkide abil saab taastuvenergiast toota elektrienergiat nii palju, et sellest jätkuks ka naaberriikidele.

Panustades soojuse ja elektri koostootmisse, on Eesti biomassi ressursist võimalik jätkusuutlikult toota vähemalt kolmandiku Eesti energiavajadusest. Kui Taastuvenergia100 kava kohaselt on võimalik toota 2/3 soojusenergiast biomassist, siis juba praegu toodetakse seda 46%. Taastuvatest allikatest toodetud soojus on tarbijale oluliselt soodsam kui fossiilkütustest toodetud soojusenergia, nt Pärnus ja Tartus on keskkonnasõbralike biokütuste kasutamine ja kõrge efektiivsus taganud tarbijale ca 30% soodsama kaugküttehinna.

Päikese kaasabi

Kui Kareda nimetab päikeseenergia tehnoloogiat kalliks alternatiivtehnoloogiaks, mille tasuvusaeg on umbes 20 aastat, siis sellise hinnangu andmine on meelevaldne. Päikeseelektrijaama tasuvusaeg sõltub sellest, kui palju päikeseenergia tootja ise energiat koha peal ära tarbib, kui suur elektrijaam rajatakse, milline on kapitali kulu ja oodatav omakapitali tootlus. Seetõttu varieerub päikeseelektrijaama tasuvusaeg kuni kümme aastat. Eesti üle 200 mikrotootja võivad juba muretumalt tulevikku vaadata, sest nende elektri hind on fikseeritud järgmiseks 30 aastaks.

Kui eristada võrguga liitunud tootjaid (on-grid) ja autonoomseid süsteeme (off-grid), siis võrguga liitunute puhul toimib võrk energiasalvestina: kui elektrit toodetakse rohkem kui tarbitakse, saab selle võrku müüa, kuid mõistlikum on toodetud energia ise kohapeal ära tarbida, sest siis ei kaasne võrgutasu, mis moodustab 2/3 elektriarvest. Ise toodetud energia kasutamisel on abiks tarbimise juhtimine ja nutikad seadmed, mis tarbivad siis, kui tootmine on maksimaalne või elektri hind madal. Akud ja generaatorid on lahendused vaid neile, kes ei ole elektrivõrku ühendatud.

Kareda andmetel on päikeseenergia kallis ja Eesti Energiast on elektrit kordades odavam osta, kuid tegelikkuses on olukord vastupidine. Päikesepaneelidest toodetud elektrienergia on Eestis juba saavutanud nn võrgu pariteedi ehk päikesepaneelist toodetud elektrienergia on odavam kui Eesti Energialt ostetud elekter koos võrgutasude ja riigimaksudega.

Taastuvenergia klubi mikrotootjate arvutuse kohaselt on päikesepaneelide toodetud elektri hind 9 senti/kWh, elektrimüüjalt ostes tuleb elektri hinnaks koos võrgutasudega 13 senti/kWh. Väiketootmise kasuks räägivad ka vähenenud võrgukaod ning ka sõltumatus tsentraliseeritud elektritootmisest.

Uued lahendused

Kareda artiklis esile toodud uuenduslikud tehnoloogilised lahendused, nt vees hõljuv päikeseenergia park, vertikaalne tuulik ja energiasalvestustehnoloogiad, kõlavad liiga hästi, et tõesed olla. Esile toodud lahendused vajavad kõigepealt prototüüpide tasemel tõestamist ja tootearendust, milleks kulub aastaid, enne kui konkurentsivõimeline seade võib turule tulla. Kui väita, et on kümme korda odavam seade, mis toodab sama koguse energiat nagu praegu turul olevad, siis tekib küsimus, miks ei ole seda seadet veel saadaval.

Rahvusvahelise Energiaagentuuri energiatehnoloogiate arengu 2014. aasta aruande üks põhijäreldusi on, et katastroofiliste kliimamuutuste ärahoidmiseks vajalikud tehnoloogiad on juba olemas. Samale järeldusele on jõudnud ka IPCC, Maailmapank ja teised rahvusvahelised organisatsioonid. Küsimus on ainult selles, kas on sotsiaalset ja poliitilist tahet neid kasutusele võtta. (Jacobson, M. Z. & M. A. Delucchi, 2011).

Kasutuses olevate taastuvenergia seadmete hinnad on viimase kümne aastaga märkimisväärselt langenud, nt päikesepaneelide hind on vähenenud ca 80%. Hindade alanemist lubab loota ka PV-paneelide puhul kehtiv reegel: tootmismahu kahekordistudes langeb paneeli hind 20%. Bloomberg New Energy Finance’i ülevaates aastale 2030 leitakse, et järgmisel kümnendil kaob Euroopas vajadus maismaa tuuleparkide ja päikeseelektri subsideerimise järele.

Kindlasti on edaspidi vajalik teadus- ja arendustegevus uute energialahenduste väljatöötamiseks, olemasolevate täiustamiseks, aga ka kunstlike piirangute eemaldamine ja meie mõtteviisi muutmine: peame oskama teha valikuid, millist energiat tarbida, kust seda hankida, kuidas säästa ja millal ise toota. Tasakaalustatud arenguks ja toimetuleku tagamiseks on oluline panustada hajutatud energiatootmisele.

Nõustun, et üleminek fossiilkütuste arutult põletamiselt loodust säästvatele, fossiilkütusevabadele tehnoloogiatele on inimkonna ellujäämise peaküsimusi. Ekspertide seas valitseb veendumus, et vajalikud lahendused on olemas, puudu jääb vaid soovist neid rakendada – seda nii olemasolevate kui ka tulevaste lahenduste puhul. Seetõttu kutsun kõiki üles nõudma muudatusi ja toetust avaldama puhastele energialahendustele, nt Eesti Taastuvenergia Koja hallataval veebilehel facebook.com/taastuvenergia100.

Bloomberg New Energy Finance 2030 Market Outlook microsite (2014). URL: http://bnef.folioshack.com/document/v71ve0nkrs8e0.

IPCC (2011). IPCC Special Report on Renewable Energy Sources and Climate Change Mitigation. URL: http://srren.ipcc-wg3.de/report).

Jacobson, M. Z. & M. A. Delucchi (2011). „Providing all global energy with wind, water, and solar power, Part I: Technologies, energy resources, quantities and areas of infrastructure, and materials“, Energy Policy, 39 (2011) 1154–1169.

REN21 (2014). Renewables 2014 Global Status Report. URL: http://www.ren21.net/REN21Activities/GlobalStatusReport.aspx.