Etnograafilised välitööd sõjaajal. Gustav Ränk 1942–1943 vadja külades

Hõimurahva hääbumine

INDREK JÄÄTS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Veebruaris möödus 120 aastat eesti ühe tuntuma etnograafi Gustav Ränga sünnist Saaremaal Karja kihelkonnas Nõmme külas. Ränk õppis 1920.-30. aastatel Tartu ülikoolis, omandas viimaks doktorikraadi ja sai 1939. aastal rahvusülikooli esimeseks etnograafiaprofessoriks. Sügisel 1944 põgenes Ränk ühes perekonnaga Rootsi, kus tal õnnestus tänu varasematele sidemetele jätkata erialast tööd. Gustav Ränk suri 1998. aasta kevadel Stockholmis. Oma ala suurmehe sünniaastapäeva tähistamiseks meenutame järgnevalt üht värvikat episoodi tema pikalt teadlaseteelt – välitöid sõjaaegsetes vadja külades.

Aastatel 1942 ja 1943, kui kogu Eesti ning suurem osa Ingerimaast oli natsionaalsotsialistliku Saksamaa poolt okupeeritud, võtsid Eesti etnograafid, sealhulgas Gustav Ränk, ette kaks ekspeditsiooni hõimurahva vadjalaste juurde. Ränk oli ainus etnograaf, kes käis Vadjamaal kaks suve järjest. Välitööd toimusid Saksa julgeolekuorganite ja sõjaväe loal ning kaasabil ning kergitavad tagantjärele hulga intrigeerivaid küsimusi.

Need sõjaaegsed uurimisretked on ennegi uurijate tähelepanu pälvinud, ehkki mitte eriti põhjalikku. Teemat taas luubi alla võtma ajendas mind see, et olin enda jaoks avastanud Ränga toonased välitööpäevikud, mida uurimistöös seni kasutanud pole. Ränk võttis oma päevikud ja muud Vadja-ekspeditsiooni materjalid Rootsi põgenedes kaasa. Tagasi Eestisse ja Eesti Rahva Muuseumi (ERM) jõudsid need pärast autori surma.

Kaks Vadja-retke Saksa armee tagalas

Tartu ülikool kasutas ära rahvusvähemuste registreerimist Loode-Venemaal, et saata teadlasi uurima sealseid eestlasi ja hõimurahvaid.1 See oli professor Jüri Uluotsa, rektor Edgar Kanti ja võib-olla ka Eesti omavalitsuse juhi ja haridusdirektori Hjalmar Mäe initsiatiiv. Etnograafidest haaras pakkumisest esimesena kinni tollane ERMi direktori kohusetäitja Eerik Laid. Tema oli 1942. aasta Vadja-ekspeditsiooni algataja ja peamine korraldaja. Laid kutsus kaasa professor Ränga ja ERMis töötava noore etnograafi Ilmar Talve.2 Ekspeditsiooni kunstnikuks tuli Ränga naisevend Ilmar Linnat. Keeleteadlasena liitus Paul Ariste.3 Otsustati kasutada seoses sõjaga avanenud juhust. Uurimisobjektiks valiti vadjalased – (põhja)eestlastele keeleliselt lähim rahvas.

Professor Ränk „kõnelemas“ kurttumma vadjalase Jegor Moissejeviga. Kõrvõttula küla. Foto: Ilmar Talve 1942.

ERM Fk 1004:54.

Esimene ekspeditsioon varasügisel 1942 kujunes sõjaaja tingimustest hoolimata edukaks ning tekitas soovi uurimistööd jätkata. Teine Vadja-retk leidis aset augustis 1943. See oli kavatsetud „suure ja pikaajalise Ida-ekspeditsioonina“, kuid olude sunnil keskenduti siiski uuesti vadjalastele. Uurimisretke juhiks pidi taas olema Eerik Laid, kuid napilt enne väljasõitu tuli tal sakslaste eest Soome põgeneda. Ekspeditsioonijuhi koorem langes seega Ränga õlule. Etnograafidest oligi ta seekord ainuke. (Ilmar Talve oli juba kevadel Saksa armeesse värbamise eest Soome putkanud.) Joonistajana sõitis taas kaasa Ilmar Linnat. Veel osalesid noor folklorist Felix Oinas, keeleteadlane Julius Mägiste ning antropoloog Juhan Aul.

Ekspeditsioonid toimusid niisiis – ajal, mil suurem osa Ingerimaast oli Saksa vägede poolt okupeeritud – rindelähedases tagalas, kus kehtis sõjaväevõim. Ilma armee loa ja toetuseta ei olnud need retked mõeldavad. Sõjaväelaste heasoovlikkuse aitas kindlustada Saksa julgeolekuorganite ja Eesti omavalitsuse eestkoste. Ekspeditsioonid vormistati justkui rahvusvähemuste registreerimise aktsiooni osa või jätkuna ning teadlased võeti julgeolekupolitseis ajutiselt ametisse. Ekspeditsiooni liikmed pidid kandma mundrit ja relva. Uurimismatkade kulud katsid julgeolekupolitsei, Wehrmacht ja Tartu ülikool (õigemini Eesti omavalitsus). Transpordi, toidumoona ja majutuse osas sõltusid teadlased pea täiesti Saksa armee kaasabist.

Tollase Eesti etnograafia esmaseks uurimisobjektiks oli traditsiooniline eesti talurahvakultuur, mis oli ühiskonna moderniseerumise tõttu kadumas. Eesti etnograafid huvitusid ka teiste soome-ugri rahvaste, eeskätt läänemeresoomlaste vanast rahvakultuurist. Hõimuaade oli 1920.-30. aastate etnograafidele tähtis ning sellest lähtusid ka nende sõjaaegsed Vadja-retked. Ingerimaale mindi uurima üht lähedast „sugurahvast“, kelle juurde ei oldud kaua pääsetud, sest Eesti Vabariik ja Nõukogude Liit suhtusid teineteisesse vaenulikult, eriti 1930. aastail. Eesti etnograafidele oli teada, et peale üldise moderniseerumise oli vadja rahvakultuuri murendanud ka paar aastakümmet kommunistlikku režiimi. Aga mil määral? Vadja ekspeditsioonide puhul oli niisiis tegemist ühelt poolt inventuuri, teisalt aga klassikalise pääste-etnograafiaga. Vadjalasi oli vähe järele jäänud ja ei olnud teada, mis neist edasi saab. Neid tuli oma põlisel asualal uurida enne kui hilja.

Etnograafid olid huvitatud eeskätt vanadest, paganlikest ja spetsiifiliselt vadjalikest kultuurinähtustest. Sellest lähtudes valiti ka uurimispaiku ja informante. Päevikutes vaheldub pettumus lootusega. Vana rahvakultuuri kadumises peeti suurteks süüdlasteks bolševikke. Näiteks Velikino ja Valgovitsa külaga tutvumise järel kirjutas Ränk: „Etnograafiliselt pakuvad mõlemad külad üsna vähe. Bolševistlik aeg on siinkandi vanad külakultuuri mälestised hävitanud. Ainuke mida igal pool näed, on sõbaušatti oma rõngakujuliste põletuskirjadega.“ (Sõbaušatti on arhailine rõivatünn.)

Undova vanamees seljatäie reheahjupuudega. Foto: Gustav Ränk 1943.

ERM Fk 1049:132.

1942. aastal olid uurimisteemad etnograafide vahel laias laastus ära jagatud. Ränk kogus materjali maaviljeluse, kalapüügi ja ehitiste kohta. 1943. aastal pidi Ränk kui ekspeditsiooni ainus etnograaf katma kõiki teemasid, kuid keskendus siiski peamiselt põllutöödele (sh viljakoristus), ehitistele, puutööle ning transpordivahenditele.

Etnograafi peamine töömeetod oli küsitlemine. Kuna huvituti vanast, siis eelistati informantidena vanemaid inimesi, kes minevikku selgelt mäletasid ja sellest jutustada oskasid. Ränk nimetab neid sageli „objektideks“. 1942. aastal kiidab ta üht vana naist: „On täitsa kõver rauk see Afdotja, kuid vaim on siiski värske. Tema teab vähe, kuid mida teab, see on selge ja monumentaalne. Ses vanas inimeses leian esmakordselt oma vadjareisil hõimu hinge. Teab, et eesti keel on sugulaskeel ja et tema rahvas on kadumisteel sellega, et ta on unustanud oma keele ning usu jumalasse.“

Eesti etnograafid olid üldiselt viisakad. Otsest survet informantidele ei avaldatud. Inimestega vesteldi siis, kui neil selleks oma tegemiste kõrvalt aega oli. Muidugi võisid seljas olnud munder ja kaasas olnud relvad mõjuda kaudse surveavaldusena. Paistab, et Ränk ei andnud sellest endale nii väga aru. Aristel oli see enam südamel, tema oli selles suhtes märksa tundlikum.

Bolševikud ja vadjalaste venestamine

Teema, millele Ränk ja ka teised oma päevikutes palju tähelepanu pöörasid, ehkki see ei olnud otseselt nende uurimisteema, olid Ingerimaal aset leidvad etnilised protsessid (sh keelesituatsioon, etniline identiteet, assimileerumine). Hõimuaatest inspireeritud rahvateadlastele ei meeldinud vadjalaste kultuuriline ja keeleline ümberrahvustumine sugugi. Üldiselt leiti, et peasüüdlane on jällegi bolševike rahvuspoliitika.

Sofija Baranova keerutab kaeravihu sidet. Mati küla. Foto: Gustav Ränk 1942.

ERM Fk 1007:149.

23. augustil 1942 kirjutas Ränk Mati küla kohta. „Liikudes ses venestamise lõppstaadiumis olevas vadja külas, ei saa lahti muljest, et mõnekümne aasta pärast on üks hõimurahvas ainult veel mälestuses olemas. Paratamatult tuleb see praegu juba vaevalt rahva nime kandev killuke sugurahvaste hulgast kustutada. Siis kantakse see lõplikult „väljasurnud“ rahvaste nimestikku, nagu seda on juba ammu kuulsusrikkad Merja ja Muroma rahvad. [—] Et vadja rahvas nii kiiresti oma lõpule vastu astub, selles on süüdi bolševistlik koolipoliitika viimase veerandsaja aasta jooksul. Vadja keelt on bolševistlikes koolides õpetatud ainult aastat paar; siis on vene keel saanud ainuvalitseva asendi. Seal on siis see kuulus rahvaste keele ja kommete austamine bolševistlikus süsteemis. „Vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik“ rahvakultuur on siin kandnud oma vilja. Ära nähes, et ainult vene keelega edasi pääseb, on rahvas kahtlemata ise oma surmaotsust täita aidanud ja kahtlemata ka venekeelset kooli „nõudnud“.“

Alles Lauga jõe suudmealal oli Rängal viimaks põhjust rõõmustada: „Jõepära ja selle naaberkülad Liiva ja Luusitsa on palju soome-eesti pärasemad kui muud vadja külad: isegi lapsed räägivad emakeelt. Imelikul kombel on just siin, vadja lääneservas püsinud kirstudes ka rahvariideid.“

1943. aasta päevikus arutleb Ränk, miks surevad mõned rahvad välja, teised aga osutuvad elujõuliseks. „Küllap meie sugurahvaste juures on küll tegu vähese aktiivsusega, liiga lahja temperamendiga, võrreldes naabrite, slaavlastega. Suurem sigivus ja üldse elu rõkkav ülekaal on slaavlasi aidanud teiste üle; oma töö samas suunas on teinud kirik ja nii seisame fakti ees, et slaavlus lämmatab nagu lopsakas nõgesepõõsas kõik muud taimed.“

Venelased, slaavlased, bolševikud ning asiaatidest barbarid sulavad Rängal kokku üheks vaenlasekujuks.

Tema vaenulikkus „bolševistliku ida“ vastu pärines ilmselt eeskätt isiklikest kogemustest Kuressaare vanglas, kus ta 1941. aasta septembris napilt mahalaskmisest oli pääsenud. Ränk oli kolleegidest Saksa-sõbralikum. Ta nägi Saksa armees Euroopa (lääne) tsivilisatsiooni ainsat reaalset kaitsjat bolševistliku ida vastu ja lootis Saksa relvade võitu, sest vastasel korral oli bolševike tagasitulek vältimatu. Kui see peaks juhtuma „järgneme meie, teised vanad Läänemererahvad kiiresti vadjalastele oma saatuse poolest. Siis ei ole meie keelel aega nii rahulikult surra nagu vadja omal, vaid selle elu lõigatakse läbi nagu terava vikatiga. Tahaks siiski uskuda, et maailm 20. sajandi keskpaigas enam ei tohiks elada üle uut asiaatide lainet, et uppuda verre ja mädaneda kultuuriliselt. Tahaks uskuda, et rahvaste üle valitseb siiski mingi kõrgem Geenius, kes kord ka Ida barbaarsusele piirid paneb.“

Ekspeditsiooni liikmed Ilmar Talve, Ilmar Linnat ja Gustav Ränk tagasisõidul Kingissepas. Foto: Erik Laid 1942.

ERM Fk 1009:443.

Milliseks kujunes Ränga vahekord Ingerimaa elanike, eeskätt vadjalastega? Mõned hõimuteadlikumad vadjalased ja teised kohalikud läänemeresoomlased suhtusid külalistesse Eestist arusaamise ja poolehoiuga. Üldiselt kaldus sealne elanikkond eesti uurijaid siiski seostama Saksa okupatsioonivõimuga. Teadusemeestesse suhtuti ettevaatuse ja umbusu, vahel ka võõristusega. Lihtsate külainimeste meelest olid nad imelikud võõrad härrad, kelle selja taga seisis Saksa armee jõud alates relvadest ning lõpetades lihakonservide ja sigarettidega.

Professor Ränga suhtumises vadjalastesse jäi lõpuni püsima jahe distants, tsiviliseeritud vanema venna üleolekutunne. Ingerimaa ja vadja külad ei saanudki talle omaseks. Ta nägi ühe sugurahva hääbumist võõristust tekitava, tohutu suure Venemaa ühes servas ja see ei meeldinud talle. Rängale olid südamelähedased kodumaa harjumuspärased mõõdud, selle „kollendavad viljaväljad“ ja „jõukad eesti talud“. Viimaselt Vadja-retkelt üle Peipsi koju naastes tundis ta heameelt, et „Ida jääb iga laevakruvi löögiga ikka enam tahapoole“.

Viljakad välitööd

Tollased eesti ajalehed kajastasid Tartu teadlaste esimest uurimisretke Ingerimaale küllaltki aktiivselt. Detsembris 1942 avaldas ajaleht Eesti Sõna Ränga neljaosalise ülevaate suvisest Vadja-reisist. Välitöödest on seal vähe juttu. Põhiliselt antakse ülevaade Ingerimaa ajaloost ning vadja rahvakultuurist. Ränk rõhutab, et tegemist on lähedase hõimurahvaga, kes on raske ajaloolise saatuse ja bolševike poliitika tõttu kadumas.

Järgmisena avaldas Eesti Pildileht Ränga artikli „Vadjalased ja nende kodumaa. Pilte hõimurahva elust“, mis on põhimõtteliselt eelmainitud neljaosalise artiklisarja lühendatud variant. Mõlema teksti illustreerimiseks on kasutatud ekspeditsioonil tehtud fotosid. Saksa võimude abi uurimisretkede korraldamisel ei maini Ränk kummaski. Artiklid olid suunatud rahvuslikult meelestatud, võib-olla hõimuteadlikulegi lugejaskonnale. Sakslaste osaluse väljatoomine oleks neid uurimisretki vaid kompromiteerinud.

Kahe ekspeditsiooni tulemusena on ERMi fotokogusse lisandunud 450 Ränga tehtud fotot ning umbes 400 lehekülge etnograafilisi märkmeid. Sõjajärgsetel aastakümnetel avaldas ta paguluses terve rea artikleid vadja rahvakultuurist ning viimaks ka soomekeelse monograafia „Vatjalaiset“ (1960). Kokkuvõttes olid need niisiis üpris viljakad välitööd.

Indrek Jääts on ERMi vanemteadur.

1 Selle aktsiooni kohta vt: Tiit Noormets, Eestlaste ja teiste rahvusvähemuste ümberasustamine Loode-Venemaalt Saksa okupatsiooni ajal 1942–1943. – Tuna 2001, 2, 39–59.

Aigi Rahi-Tamm, Argo Kuusik, Tagasi esivanemate maale: Eestlaste evakueerimine Loode-Venemaalt 1942-44. – Ajalooline Ajakiri 2017, 1 (159), 103–137.

2 Ilmar Talve avaldas oma vadja päeviku mõnevõrra lühendatult soome keeles: Ilmari Talve, Matka vatjalaisiin 1942. – Pekka Laaksonen, Sirkka-Liisa Mettomäki (toim). Inkerin teillä. Kalevalaseuran vuosikirja 69–70. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Helsinki 1990, 46–66. Päeviku eestikeelne originaal on nüüdseks hoiul ERMis.

3 Vt Paul Ariste, Vadja päevikud 1942–1980. Litteraria. Eesti kirjandusloo allikmaterjale. Vihik 22. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 2005.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht