Filosoofia mitmekesisuse eest seisja

MARGUS OTT

Bryan W. Van Norden: „Selmet eristada lääne filosoofiat mittelääne tarkusest, tuleks tunnistada vormide mitmekesisust, mida filosoofia on pärimustest omandanud.“

Bryan W. Van Norden on õpetlane, filosoof, kirjanik ja hiina keelest tõlkija, kes on kümne raamatu autor (viimati ilmus talt klassikalise hiina keele õpik algajaile1). Van Norden on keskendunud filosoofia mitmekesistamisele, tuues sisse läänes vähem esindatud pärimusi (konfutsiaanlus, taoism, budism, india pärimus). Ta on ligi veerand sajandit töötanud New Yorgi Vassari kolledžis ning on hetkel külalisprofessor Yale’i ülikooli ja Singapuri riikliku ülikooli ühiskolledžis.

Mis on filosoofia?

Nagu Justin E. H. Smith2 arutleb oma suurepärases teoses „Filosoofi kuus tüüpi läbi ajaloo“,3 ei ole midagi substantsiaalset, mis oleks ühine kõigele, mida nimetatakse filosoofiaks. Näiteks tegevusviisid ja uuringuvormid, mille me tänapäeval filosoofiast rangelt eraldaksime, nagu füüsika, astronoomia ja matemaatika, olid vanasti filosoofia kindel osa. Seega on asjatu otsida filosoofia määratlust, mis rakenduks kõigele, mis on ajaloo vältel selle nimetuse alla mahtunud, ja ainult sellele. Ometi võime tuvastada, mida tähendab filosoofia meile praegu. Filosoofia on uurida küsimusi, mida peame inimelule oluliseks, aga mille lahendamise viiside suhtes pole me ühel meelel.

Kas filosoofiast on kasu?

Minu filosoofiamääratlus püüab tuvastada seda, mida meie, indoeuroopa keelte rääkijad, selleks praegu peame. Kolklik lähtekoht on vältimatu. Nagu Gadamer, Davidson ja Rorty4 näitavad, peame alustama omaenda mõisteskeemiga. Kuid see ei tähenda, et oleksime määratud etnotsentrismi, sest me saame seejärel küsida, kas teised kultuurid ja pärimused on tegelenud nende küsimustega, mis on inimelule tähtsad, kuid metodoloogiliselt lahendamata. Sel juhul märkame kiiresti, et Hiina, India, Aafrika ja Ameerika põlisrahvad on samuti nende küsimustega tegelenud. Niimoodi avastame nii uusi vastuseid vanadele küsimustele kui ka uusi küsimusseadeid ning võime seeläbi avastada ka omaenda pärimuse unustatud aspekte. Näiteks Pierre Hadot5 on meelde tuletanud lääne pärimust „filosoofia kui eluviis“. Seda, et filosoofia on ja peab olema midagi enamat kui akadeemiline uuring, näitavad ka hiina, india ja teised mitte-anglo-Euroopa filosoofiad.

Bryan W. Van Norden: „Filosoofia on uurida küsimusi, mida peame inimelule oluliseks, aga mille lahendamise viiside suhtes pole me ühel meelel.“

Margus Ott

Mis on pärimuse roll filosoofias?

Ma nõustun Gadameri, Robin George Collingwoodi ja Alasdair MacIntyrega,6 et kogu filosoofiline uurimus on dialoogiline ja tugineb seega pärimusele. Kultuurilistel konservatiividel nagu Martin Heidegger ja USA akadeemik Allan Bloom on selles suhtes õigus. Kuid nad ei taipa, et dialoog ja pärimus on loomuldasa avatud. Teisi saab ja tuleb kutsuda dialoogis osalema. Me peame kutsuma teisi dialoogis osalema. Nagu MacIntyre märgib, saame veenduda oma väidete õigsuses ainult siis, kui võrdleme neid teiste pärimuste omadega.

Kuidas on selle jutuga, et filosoofia on alguse saanud Kreekast?

Nagu Peter K. J. Park näitab oma suurepärases raamatus „Aafrika, Aasia ja filosoofia ajalugu. Rassism filosoofilise kaanoni moodustumises 1780–1830“,7 oli kuni XVIII sajandi lõpuni ainult kolm levinud vaadet filosoofia alguse kohta: et see sai alguse Aafrikast ja toodi Kreekasse, et see sai alguse Indiast ja toodi Kreekasse või et filosoofia arenes sõltumatult Indias ja Aafrikas ning mõlemad andsid selle Kreekale. Arusaam, et filosoofia pärineb ainuüksi Vana-Kreekast, levis ainult tänu Immanuel Kanti ja tema õpilaste mõjule, kes kirjutasid ümber filosoofia ajaloo käsiraamatud. Nad ei teinud seda hoolika vaimutöö viljana, vaid sellepärast, et toetasid ja levitasid pseudoteaduslikku rassismi, mille järgi ainult europiidid on geneetiliselt võimelised filosoofiat ilmale tooma.

Kas tasub teha eristust ning nimetada hiina või india pärimust tarkuseks ja lääne oma filosoofiaks?

On sügav eksitus eristada anglo-Euroopa filosoofiat hiina või india tarkuse pärimusest. Nagu Hadot meile meenutab, on lääneski pärimus, mille järgi filosoofia on tarkus, mis peab juhtima meie elu. Ja ei maksa unustada Platoni ütlust „Seitsmendas kirjas“, et teda oli ajendanud filosoofiaga tegelema pahe ja korruptsioon poliitikas. (Ma pean „Seitsmendat kirja“ autentseks, aga isegi kui see on võltsing, siis see võltsing ise peegeldab antiikaja mõjukat vaadet filosoofia rollile.) Teisalt huvitab hiina ja india filosoofe ka tõde ja korrektsete teooriate loomine. Tõe ja tarkuse eesmärgid pole vastuolus.

Selmet eristada lääne filosoofiat mittelääne tarkusest, tuleks tunnistada vormide mitmekesisust, mida filosoofia on pärimustes omandanud. On süstemaatilised filosoofid, näiteks utilitaristid läänes, moistid Hiinas ja Nyāya Indias. On antisüstemaatilised filosoofid nagu Nietzsche läänes, Zhuangzi Hiinas ja, väidaksin ka, Madhyamaka Indias.

Hiina ja india pärimused võivad vähemasti selle poolest tunduda omasemad, et neis on pikk kirjapärimus. Kuidas on teiste pärimustega? Kas kiri on filosoofiale olemuslik?

Sul on õigus, et Aafrika ja põlis-Ameerika filosoofiad erinevad india, hiina ja anglo-Euroopa filosoofiatest mitmel moel. Indias, Hiinas ja anglo-Euroopas on pikk kirjapärimus tekstidega, mis on üks­teisega dialoogis. Aafrikas ja põlisameeriklastel on vähem kirjalikke tekste ja need ei ole alati üksteisega eksplit­siitses dialoogis. Ometi pakuvad Vana-Egiptuse filosoofiad ja Aafrikas Zera Yaqob ning Ameerika maiade ja asteekide filosoofiad rikkalikku võimalust filosoofiliseks uuringuks.

Filosoofiapärimusi on palju; kuidas nendega toime tulla?

Filosoofiapärimusi on nii palju, et ei ole võimalik neid kõiki adekvaatselt katta. Ma tahan ainult seda, et filosoofiaosakonnad tunnistaksid, et järjest tihedamini omavahel seotud maailmas peame olema teistele pärimustele vastuvõtlikud.

Millist tagasisidet oled oma raamatule saanud ja kas on täheldada ka muutusi?

Mind rõõmustab raamatu positiivne tagasiside. Ja mind on rõõmustanud ka paremäärmuslaste negatiivne vastukaja, millega nad tunnistavad, et marurahvuslus ja võõravaen on taandumas. Mõne aasta eest olin väga pessimistlik, kas pööre kultuuripaljususe poole on võimalik. Nüüd kohtan aina enam üliõpilasi, kraadiõppureid ja noori õppejõude, kes on kursuste laiendamisega meelsasti nõus ja lausa nõuavad seda.

Ühes essees8 tood sa välja kolm põhjust, miks mittelääne filosoofiad on akadeemilises maailmas alaesindatud: teadmatus, etnotsentriline rassism ja madalad standardid. Kuidas nendega on?

Kõige süütum põhjus on lihtsalt teadmatus teiste pärimuste suhtes, kuid on oht, et teadmatus saab ennastsüvendavaks. Kuna ei tunta hiina, india, Aafrika või põlis-Ameerika filosoofiaid, siis ei palgata ka inimesi neid õpetama. Kuna neid ei õpetata, siis ollakse üha teadmatuses.

Ma väidan ka, et etnotsentristlikul rassismil on suur osa vastupanus teiste filosoofiapärimuste õpetamisele. Vahel kasutan järgmist mõtteeksperimenti. Oletagem, et kolleeg teatab, et kirjutab raamatut väga huvitavast, aga vähetuntud Šveitsi filosoofist. Kas ütleksite talle: „Šveitsi? On’s seal mingit filosoofiat? Ärge saage minust valesti aru, mulle maitseb Šveitsi šokolaad jne, aga šveitslastel on ju pigem suuline tarkusepärimus kui midagi süstemaatilist, on ju?“

Keegi ei ütle midagi sellist väärika Šveitsi filosoofi kohta, aga ometi kuuleme sedalaadi ütlusi, kui jutt on hiina, india, Aafrika või põlis-Ameerika filosoofiast.

Vahel pärsib muu maailma pärimuste filosoofia vastuvõttu tõlgete ja käsitluste halb kvaliteet. Ometi on olemas arvestatav hulk esmaklassilisi uurimusi. Sissejuhatuseks soovitan india filosoofia puhul lugeda läbi Sue Hamiltoni „Indian Philosophy: A Very Short Introduction“, hiina filosoofia puhul omakirjutatud „Introduction to Classical Chinese Philosophy“, põlis-Ameerika filosoofiate puhul James Maffie „ Aztec Philosophy: Understanding a World in Motion“, ja Aafrika filosoofia puhul Kwasi Wiredu „Philosophy and an African Philosophy“. Lisaks täiendan ma jooksvalt bibliograafiat ingliskeelsetest tõlgetest ja sekundaarallikatest oma veebisaidil.9

Ühes intervjuus oled ütelnud: „Ärge kartke minna õppejõu jutule oma küsimuste ja tähelepanekutega, sest iga hea õppejõud reageerib siirale entusiasmile heakskiitvalt ning siiras entusiasm mingi teema puhul on parim õppimisviis ning õppejõududega lävimine on parim viis võtta üliõpilaspõlvest maksimum.“10 Kuidas sa mõtestad enda jaoks õpetamist?

Kuigi ma olen täiesti teadlik oma piiratusest õpetajana, leian ma tõesti, et õpetamine on pigem kutsumus kui pelk amet. Õpetades olen püüdnud seletada üliõpilastele, kuidas filosoofia mõjutab minu enda elu ja valikuid. Nõnda jätsin ma oma lapsi kasvatades suure osa uurimistööst kõrvale, sest olin konfutsiaanlusest omandanud perekonna väärtuspõhimõtteid.

Mida pakub hiina filosoofia maailmafilosoofiale?

Ma arvan, et hiina konfutsiaanlik filosoofia saab pakkuda alternatiivse vormi Platoni ja Aristotelese paradigmast erinevast vooruseetikast, mis on domineerinud anglo-Euroopas. Mengzi põhivoorused – inimlikkus, kohasus, tarkus ja kombekus – on intuitiivsem loetelu kui platonlik tarkus, õiglus, vaprus ja mõõdukus. Lisaks on konfutsiaanlikus pärimuses rikkalik arutelu eetilise arendamise vormidest. Lääne filosoofia on liiga kaua olnud puhtalt akadeemiline. Tuleb filosoofia „tagasi võtta“ ja tuua ta tagasi oma eluviisi – pärimuse juurde. Me peaksime tõsisemalt võtma india ja hiina filosoofia metafüüsilist monismi.

1 Bryan W. Van Norden, Classical Chinese for Everyone. A Guide for Absolute Beginners. Hackett, 2019.

2 Ameerika filosoof Justin E. H. Smith (1972) on teadusajaloo ja -filosoofia professor Pariisi Diderot’ ülikoolis, teeb regulaarselt kaastööd New York Timesile, Harper’s Magazine’ile, n+1-le, Slate’ile ja ajakirjale Art in America.

3 Justin E. H. Smith, The Philosopher: A History in Six Types. Princeton University Press, 2016.

4 Hans-Georg Gadamer (1900–2002) oli saksa filosoof, kelle tuntuim teos on 1960. aastal ilmunud „Tõde ja meetod“ („Wahrheit und Methode“).

Donald Herbert Davidson (1917–2003) oli ameerika filosoof, analüütilise filosoofia suurkujusid, kes tegeles eriti vaimufilosoofia ja keelefilosoofiaga.

Richard McKay Rorty (1931–2007) oli ameerika filosoof.

5 Pierre Hadot (1922–2010) oli prantsuse filosoof, kes keskendus antiikfilosoofiale, eriti neoplatonismile.

6 Robin George Collingwood (1889–1943) oli inglise filosoof, ajaloolane ja arheoloog.

Alasdair Chalmers MacIntyre (1929) on šoti filosoof, kes on peamiselt tuntud oma panuse poolest moraali- ja poliitilisse filosoofiasse.

7 Peter K. J. Park, Africa, Asia, and the History of Philosophy: Racism in the Formation of the Philosophical Canon, 1780–1830. SUNY Press, 2014.

8 Bryan W. Van Norden, Problems and Prospects for the Study of Chinese Philosophy in the English-Speaking World, APA Newsletter on the Status of Asian and Asian-American Philosophers and Philosophies, 15:2, Spring 2016, 23–26.

9 http://www.bryanvannorden.com/suggestions-for-further-reading

10 Conversation: Dr. Bryan W. Van Norden – The Nanyang Philosophy Review 7. II 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht