Filosoofiapärimuste mitmekesisuse poole

MARGUS OTT

Kui ülikoolide filosoofiaosakonnad ei mitmekesistu, siis tuleb need aususe huvides ümber nimetada lääne filosoofia osakondadeks.

Raamatu seemneks oli Bryan Van Nordeni ja Jay Garfieldi artikkel „Kui filosoofia ei mitmekesistu, siis nimetagem teda tema õige nimega“, mis avaldati New York Timesis 11. mail 2016.1 Olles näidanud, kui vähe õpetatakse USA ülikoolides teisi filosoofiapärimusi peale lääne oma, ütlevad autorid, et ülikoolide filosoofiaprogramme peab mitmekesistama ning lisavad provokatiivselt, et kui seda ei tehta, siis tuleb lõviosa filosoofiaosakondadest aususe huvides ümber nimetada Euroopa ja USA filosoofia osakondadeks.

„Filosoofia tagasivõtmine“ on, nagu alapealkiri ka ütleb, pigem manifest kui süvauurimus (milliseid leiab teistelt, nt Roberto Bernasconilt, Selusi Ambrosiolt jt). Selle sihiks on probleemi teadvustamine ja seeläbi muudatuste soodustamine. Raamatus osutatakse taas teiste filosoofiapärimuste tugevale alaesindatusele ülikoolide filosoofiaprogrammides. Peale selle käsitletakse raamatus seda, mida võiks nimetada Kreeka-müüdiks: see on lugu, mille järgi filosoofia olevat alguse saanud Kreekast, ja ainult Kreekast. Van Norden näitab, et säärane käsitlus on väga hiline ning sai Kanti mõjul alguse eeskätt XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandil. Sellel on tihedad seosed lääne kolonialismi ja rassismiga (ilmselt paljud lugejad ei tea, et Kant oli esimesi rassismiteoreetikuid). Varem olid Leibniz, Voltaire jt innukalt vestnud jesuiitide vahendatud uudiseid hiina filosoofiast, aga nüüd hakati juurutama arusaama, et filosoofia ei võinud pärineda alamatelt rassidelt.

See Kreeka-müüt pole küll kunagi päris ainuvaldavaks saanud – alati on olnud teistsuguseid seisukohti ja jätkuvalt on räägitud hiina või india filosoofiast (meenutagem kas või Alfred Forke monumentaalset kolmeköitelist „Hiina filosoofia ajalugu“, 1927–1938). Kuid ometi on sellel siiamaani väga mõjukaid eestkõnelejaid. Näiteks Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari „Mis on filosoofia?“ (1991, ee 2014), kus autorid jahmatava enesekindlusega väidavad, et Hiinas pole mõisted, vaid üksnes figuurid, viitamata seejuures ainsamalegi hiina filosoofia teosele ning tuginedes vaid paarile ajalooteosele ja ühele François Jullieni teosele „Muutuste raamatu“ kohta … Olen ka ise sattunud vestlustesse, kus teisel poolel on kindel veendumus hiina filosoofia olematuse kohta, olemata ise hiina filosoofiast midagi lugenud. Seda võib nimetada privileegipimeduseks (teiste pärimuste mittetundjad on filosoofiaosakondades privilegeeritud seisundis).

Tundub, et Eestis on selles osas isegi mõningane tagasiminek: kui näiteks Nõukogude ajal välja antud ülevaatlikus esteetikakäsitluses2 puudutati ka teisi pärimusi peale lääne oma, siis hiljaaegu ilmunud teoses „Mis on esteetika“3 käsitletakse üksnes lääne esteetikamõiste ajalugu. Hiljuti välja antud analüütilise filosoofia õpikus „Sissejuhatus filosoofiasse“4 mainitakse sissejuhatuses küll põgusalt kontinentaalset filosoofiat, ent teisi pärimusi ei mainita poole sõnagagi.5 Nii et sellealane teadlikkus on Eestis väga kesine.

Ometi on ka siin juba pinnas sügavamaks kokkupuuteks teiste pärimustega: hiina filosoofiast on tõlkeid teinud Linnart Mäll, Jaan Kaplinski, Märt Läänemets ning peagi on oodata Läänemetsalt „Mengzid“, Tšernjukilt „Zhuangzid“ ning siinkirjutajalt kimbu hiina muusika- ja ennustuspärimustekstide tõlget. Pool siinkirjutaja „Väekirjade“ 3. köitest oli pühendatud hiina pärimusele. Katja Koort ja Erki Lind on kaitsnud doktoritöö hiina filosoofia teemadel. Ja enne kui 90ndatel tekkis Sorosi fondi algatatud „Avatud Eesti raamatu“ raames filosoofiliste tekstide tõlkebuum, oli filosoofiatekstide tõlkeid läänest ja idast isegi võrreldaval hulgal. Nüüdseks on vaekauss muidugi selgelt lääne kasuks, aga esiteks on säärane areng kaunis hiljutine ning teiseks tuleb ka idast, nagu öeldud, tekste juurde.

Filosoofiaosakondadeski on üht-teist sel eesmärgil tehtud. EHIs ennevanasti peeti Aasia filosoofia kursusi küll Aasia kultuuriloo osakonna raames, aga neil oli mitu koodi, millest üks sobis filosoofidele ning läks kirja erialaainena. Tundub, et see vabadus on kahanenud. Tartu ülikoolis on Vivian Puusepp ja Hubert Schleichert pidanud kursusi budistlikust ja hiina filosoofiast ning analüütilise filosoofia seminari raames organiseeriti 2011. aastal seminar fenomenoloogia ja india pärimuse kohta. Tallinna ülikoolis pidas siinkirjutaja Aasia uuringute osakonna raames üle seitsme semestri ulatunud kursuse hiina filosoofia ajaloost ja Tartuski on Aasia filosoofia kursusi peetud väljapool filosoofiaosakonda. Eesti ülikoolide filosoofiaosakondades pole minu teada palgal ühtki õpetlast, kelle töökohuste hulka eksplitsiitselt kuuluks mittelääne pärimuste õpetamine. On pikk tee sinnani, et mittelääne pärimusi filosoofia osakondades tõsiselt võetaks ja süstemaatiliselt õpetataks. See kehtib ka Eesti kohta, et kui ülikoolide filosoofiaosakonnad ei mitmekesistu, siis tuleb nad aususe huvides ümber nimetada lääne filosoofia (või angloameerika filosoofia) osakondadeks.

1 https://www.nytimes.com/2016/05/11/opinion/if-philosophy-wont-diversify-lets-call-it-what-it-really-is.html

2 Juri Borev, Esteetika. Esteetika põhikategooriate süsteemist ja esteetikateaduse praegusaja tasemest. Eesti Raamat, Tallinn 1976.

3 Marc Jimenez, Mis on esteetika. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2016.

4 Bruno Mölder, Roomet Jakapi, Marek Volt, Sissejuhatus filosoofiasse. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018.

5 Sellekohast kriitikat vt Eik Hermann, Naeruväärne koloniseerimine. – Sirp 1. III 2019, vt https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/naeruvaarne-koloniseerimine/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht