Gorge Mastromas, omadusteta mees

Lavastuse nimitegelane on väike märkamatu inimene, kes satub raha teele ning ei taipa enne pidurit vajutada, kui tal on raha hästi palju ja lähedasi väga vähe.

KAUR RIISMAA

Tallinna Linnateatri „Gorge Mastromase rituaalne tapmine“, autor Dennis Kelly, tõlkija Anu Lamp, lavastaja Priit Pius, kunstnik Kristjan Suits, valguskujundaja Mari-Riin Paavo, helilooja ja muusikaline kujundaja Andres Kõpper. Mängivad Märt Pius, Liis Lass, Tõnn Lamp, Evelin Võigemast, Allan Noormets, Mikk Jürjens ja Karl-Markus Pihlakas. Esietendus 19. X Taevalaval.

Toiminuks ma õigesti, siis oleksin lahkunud pärast esimest vaatust, jalutanud novembrikuises vanalinnas ja mõelnud endale selgeks: kas argus võrdub headusega, ja kui võrdubki, mis selle järeldusega siis peale hakata? Kahetseda mõnda seika elus, kui olin meelega hea, s.t arg? Kas kahetsus pole arguse üks vorme?

Lavastuse esimene vaatus jaguneb kaheks pooleks. Esimeses kuuleme, milline on Gorge Mastromase lapsepõlv ja noorukiiga. Seda jutustab meile mees, kellest me veel ei tea, et tema ongi Gorge, ja õiguspoolest jutustab ta seda dikto­fonile. Vaatuse teine pool on stseen ühe pika ajalooga perefirma ülevõtmisest. Martini (Allan Noormets) pere on üle elanud maailmasõjad ja impeeriumide lagunemise, lihtsalt selleks, et Martin sooritaks finantsilise fopaa ja on nüüd sunnitud A-le (Evelin Võigemast) ohjad üle andma. A on julm ja ilus, särav ning sõnaosav, Martin tossikene, kes ostetakse naeruväärse summa eest oma firmast välja.

Gorge on selles stseenis kõrvaltvaataja, kes iga küsimuse peale eemale tõukub ning ütleb, et tal pole pädevust selliste asjade üle otsustada. Ei jäta muljetki, et äkki on. Ka oma elust jutustades on ta kõrvaltvaataja, kes nagu ei osalegi elus, isegi enda omas mitte. Stseeni lõpuks teeb ta aga otsuse: headus võrdub argusega ning nüüd asub ta elus otsustama, üle laipadegi. Tavaliselt, kui passiivne kõrvaltvaataja mingi sündmuse järel asub oma elust osa võtma, alustab ta valetamisega, nii ka Gorge. Ta valetab ennast oma elu tippu ja avastab seal, et peale valede tal polegi midagi, ei terviklikke suhteid, ei rõõmu ega kurbust.

Selle kõige tõttu võiks Gorge’ile kaasagi tunda, ent miski asub närima, nimelt too stseen esimese vaatuse teises pooles. Mille najalt otsustab Gorge, et arguse ja headuse vahele võib panna võrdusmärgi? Tema ülemus Martin on kahtlemata arg, pealegi selline, kes argusest sinu ees lipitseb, on familiaarne, aga järgmisel ohtlikul momendil teatab, et ei tunne sind. Õnnetu mölakas, lisaks veel loll ja susserdis.

Tema vastas mängib A, mängib hästi, mängib ta üle, võtab talt kõik ära, kasutab Martini alluvaid tema vastu ära. Nende vahel asub Gorge, asub ja püüab sõltumatust säilitada, jääda kõrvaltvaatajaks. Ent ei A ega Martin ole head. Päris kindlasti pole A arg, arg on Martin. Kes selles olukorras kehastab headust, nii et Gorge saaks loogilise tehte tulemuseks: argus ja headus on samased?

Arguse ja headuse samasus on nii deklaratiivselt esitatud, et jääb mulje, nagu oleks Gorge’i otsuse algandmed õiged. Või et nende algandmete põhjal on üldse võimalik midagi järeldada. Ega ta viimati loe Martini käitumisest välja, et Martin on hea? Kas see pissihäda küüsis vaevlev vanamees tekitab temas empaatiat? Võib-olla küll, ent siis peab korraks süüvima ühte Gorge’i lapsepõlvesündmusse. Gorge’i sõber Paul saab koolis vahetunni ajal hirmsa koosa poisilt, kes on küll tugev, ent kooli sotsiaalsete ringide äärealalt. Paul ei võitle, ei seisa enda eest, puberteedi tõttu oma kauniduse kaotanud laps kaotab nüüd ka oma koha ühiskonnas. Kui Paul pärast küsib, kas Gorge tahab veel tema sõber olla, siis otsustab Gorge, et tahab küll.

Jää sellega, kes on tappa saanud, kuid kes on su sõber, kes tahab su sõber olla. Aga miks? Mingil kõlbelisel põhjusel? Gorge ei ole hea ega ka kuigi halb inimene, ta on selline, keda elu ei treeni küllaldaselt kõlbeliste otsuste tegemiseks ning kes seetõttu jääb keerulises olukorras alati kaotajaks, käitugu ta ükstakõik kuidas. Selles on Gorge’i traagika: ta paneb Pauli ja Martini vahele võrdusmärgi, seab need kaks sündmust, juhtunu ja käimasoleva teineteisest sõltuvasse süsteemi ning teebki järelduse, et tema, Gorge, peab nüüd minema kaasa julmade ja ilusate inimestega. Martinid on pelgalt sööt Gorge’i-sugustele huntidele.

Ent Gorge’i algandmed on ikkagi valed. Jäädes Pauliga, nüüd inetu ja häbistatud poisiga sõpradeks, ei soorita Gorge headuseakti, vaid lükkab otsust edasi, jääb elust osavõtmatuks. Tema õnneks läheb Gorge keskkooli ja Pauliga enam ei kohtu, nii et viimne otsus jääbki tegemata – selleks viimseks otsuseks, millest ta aga ei pääse, on otsus esimese vaatuse koosolekul, kus ta hülgab end lootusetult sisse mässinud Martini. Gorge ei otsusta, et „ma käitusin halvasti, kui Pauliga jäin“, ta ei otsusta ka „ma olin hea inimene, kui Pauliga jäin“, ta otsustab lunastada teise inimese hülgamise kaudu oma kunagine süü või süüdimatuse, kes teab kumma, sest Gorge ise ei tea. Seega pole oma elus sellesse olukorda jõudnud Gorge – nagu ta ise ka kordab – pädev otsustama, kuid otsustab sellegipoolest.

Järgnev teeb Mastromase tapmisest rituaali, kuna see on kultuuriloos palju kasutatud narratiiv. Gorge ajab kokku määratu varanduse; armastuse nimel kaotab ta peaaegu kõik, kuid valetab püütud naise oma ellu. Louisa (Liis Lass) on ränga elusaatusega naine, kelle nimel võltsib Gorge oma lapsepõlve: avaldab raamatu, milles on oma isa kirjutanud pedofiiliks. Naist tabab kaastunne ja ta otsustab Gorge’iga kokku jääda.

Lõpus näeb Louisa ajakirjaniku abiga oma mehe läbi ning hülgab ta; vend Gel (Tõnn Lamp) süüdistab Gorge’i isa mustamises; noormees Pete (Mikk Jürjens) tuleb Gorge’i tapma, aga lahkub kuritegu sooritamata. Gorge’il on palju raha, ta pakub seda oma lähedastele või võõrastele, püüab nad välja osta, kuid nood pigem põrkuvad Gorge’ist eemale. See on natukene „Kodanik Kane’i“ lugu, Gorge’ilgi on oma Rosebud; see on natuke ka Timm Thaleri lugu, ent Gorge Mastromasel pole helisevat naeru. Märt Piusi Gorge on omadusteta, ta ei paista millegagi silma peale raha, ja lõpuks see ongi ainus, mis veel silma paistab.

Mis siis, kui ma ise olen „Gorge’i teinud“? See on küsimus, millest ei saa etenduselt lahkudes üle ega ümber. Mis siis, kui ma olen oma elus kunagi seadnud kaks sündmust tehtesse ja teinud nende najal vale otsuse? Muidugi, seegi otsus on mind toonud praegusesse hetke ja pole mul häda midagi, aga kas oleks saanud paremini minna?

Gorge Mastromas võib ju näida monstrumina, õnnetuvõitu miljardärina, ja muidugi on ta mölakas, ent küsi kellelt tahad, kõik miljardärid on mölakad. Tänapäeval tegelevad nad maailma plasti uputamisega, möödunud kümnendil ühendasid meid kõiki nutivõrku, üheksakümnendatel … miljardär on a priori mölakas igal ajastul. Nad valetavad, sahistavad salaühingutes, suunavad poliitikat ja ajavad väikesi ärisid pankrotti. Kas Mastromas peaks siis teistsugune olema? Vaevalt, ta on väga tavaline miljardär, vähemalt niisugune, nagu nad vaesuspiirilt üles vaadates tunduvad.

Ses suhtes ei saavuta Dennis Kelly näidend mingisugust shakespeare’ilikku vigurit: Gorge ei avasta oma raha otsas, et oli käitunud valesti, ta ei näe valgust ega hakka püüdlema headuse poole, ta ei tõuka ennast ka ise mülkasse, ta lihtsalt eksisteerib. Naljakas, aga ta ei võta ka elust osa. Nüüd, mil ta saab teha suure otsuse, näiteks avaldada tõe oma autobiograafia kohta, püüab ta hoopis oma venda vaikima sundida, pakkudes talle raha ja „kõike, mida su silmad näevad“. Ent see pole elus osalemine, see on probleemi olematuks ostmine, mitte probleemiga tegelemine.

Seepärast on küsimus „kas elust osa võtmata on võimalik olla kõlbeline?” täiesti õigustatud. Kui mungal pole kloostris odavaid naisi silma all, pole ta seepärast veel ihult puhas. Gorge’i tavapraktika on valetada. Ükskõik mis juhtub, valeta, ja valetamine on mingi kujuteldava lisasituatsiooni loomine olemasoleva kõrvale, seeläbi antud situatsioonist kaugenemine. Valetamine on argus, sest sa ei tõsta relvi, ei torma barrikaadidele selle nimel, mida õigeks pead. Gorge peab õigeks arguse vastandit, milleks ta arvab olevat endast positsioonilt või pangakontolt vähematele inimestele valetamise, ta ei põrka tagasi enesevigastamiselt ja oma isa pedofiilias süüdistamiselt. Lõpuks on Gorge üksi – tipus ongi üksildane.

Võib-olla oleks näidendi konflikt teravam, kui Gorge ei kohtuks teises vaatuses mitmesuguste kaunishingedega, vaid teise omasugusega? Või oma isaga? Isa vaimuga? Või kui Gorge oleks tõesti otsustanud mitte olla arg ning astunud vastu A-le, mänginud temaga salamisi kaasa, mänginud ta üle ja toonud lõpuks Martini oma perefirma juhtimise juurde tagasi? Pettunud siis, sest Martin tõesti ikkagi osutus tossikeseks, kellelt tulebki firma ära võtta.

„Gorge Mastromase rituaalne tapmine“ on meeldivalt lihtsate vahenditega lavastatud, lava ja saali vahel on ruumi mõtelda omi mõtteid, seda enam et lugu kulgeb peaaegu suurte konfliktideta. Mastromas ei otsusta üleöö (üle­vaheaja?) hakata altruistiks, tapmine või tapmata jätmine ei tekita temas tundetorme, kõlbelisi piinu. Ta on algusest lõpuni Gorge Mastromas, väike märkamatu inimene, kes satub raha teele ega taipa enne pidurit vajutada, kui tal on raha hästi palju ja lähedasi väga vähe. Nagu paljud meie seast.