Soome-ugri kannibalid

ART LEETE, Tartu ülikooli etnoloogiaprofessor

K. Štremeri litograafiad, tehtud spetsiaalselt Kušelevski raamatule. 1868.

Uue teadmise loomine on vanade tarkuseterade lõputu ülesnoppimine. Ameerika ajaloolase Daniel J. Boorstini sõnul polnud maadeavastuste peamiseks takistuseks teadmatus, vaid teadmise illusioon. John Locke’i arust ei ulatugi teadmine ideedest kaugemale. Me ei usu oma silmi, kui need näevad midagi muud kui mõtetes etteantu. Pisiasjade lihvimine on oluline selleks, et esialgne tarkus ei takerduks printsiipidesse, ei jääks ainult üldistuseks. Detailid loovad nutika spetsialiseerumise illusiooni.

Kõik on teada enne, kui me teame

Juri Lotmani väitel iseloomustab vanaaegseid lugusid samasuse esteetika, tekstisiseste poeetiliste reeglite esmasus tekstivälise tegelikkuse suhtes. Samasuse esteetika aksioomid võimaldavad elunähtusi samastada mudelite-stampidega, mis on kõigile tuntud ning reeglistatud. Lotman nimetab sellist tunnetusviisi, mille puhul semiootiline kogemus eelneb semiootilisele praktikale, samasuse kunstiks.

Immanuel Kant leidis, et vaistlik teadmine eelneb kogemusele. Õpetlase meel on selge, seda ei häiri elu tõsiasjad, mis saavad puhast mõistust ainult hägustada. Kant arendas selliselt lähtekohalt välja transtsendentaalse esteetika, aprioorse tunnetuse põhi­mõtete teaduse. Tunnetus rajatakse aimduslikule meelemõlgutusseisundile ning mõtete esitus toimub juba olemasoleva vaistliku kaemuse tegelikustamise ja kinnitamise kaudu. Kogemusevaba teadmise aluseks on aeg ja ruum, kaks intuitiivse tunnetuse puhast vormi. Kanti mõtisklustest ja relatiivsusteooriast on tuletatud kronotoobi mõiste. Soomeugrilaste kirjeldamise kontekstis on oluline kronotoobi võime kuhjata kokku nii eri ajad, puhta mõistmise kõikeläbistav ilu kui ka samasuse esteetika elu kaootilisi asjaolusid korrastav potentsiaal.

Põhja sküüdid teaduse võrgus

Seega pole midagi imestada ka selle üle, et teadusemehed tundsid soomeugrilasi juba enne seda, kui meid avastati. Kõik sai alguse Herodotosest, kes küll oma arust midagi uut ei öelnud, pannes kirja vaid seda, mida ta teistelt inimestelt oli kuulnud. Näiteks sküüdid olid Herodotose järgi kannibalid, kes sõid surnuid siiski viisakuse piirides:

„Neil pole täpselt määratud eluiga. Aga kui mees jääb väga vanaks, kogunevad tema hõimlased ja tapavad ta pidulikult ning ühes temaga ka kariloomad. Seejärel keedavad nad liha ja korraldavad pidusöögi. Seda peavad nad kõige õnnelikumaks saatuseks.“

See komme polnud levinud ainult sküütide seas. Herodotose järgi oli see tuntud paljudele rahvastele, kes elasid „põhjatuule pool“. Hilisemad antiik­autorid, näiteks Apollodoros, Plinius ja Strabon, kinnitasid, et sküüdid ohverdavad võõramaalasi, söövad nende liha ja teevad kolpadest endale joogikarikad.

Antiikaja ülima metsikuse kirjeldused kandusid läbi keskaja, kui mitmed autorid põhjaaladel elanud hõime füüsiliselt ja vaimselt väärastunutena kirjeldasid. Näiteks defineeritakse mitmes vene letopissis ugrilasi selle kaudu, et nad „joovad verd nagu vett“. XV sajandi vene kaupmees Fjodor Tovtõgin seob aga inimsöömise harjumuse juba konkreetselt neenetsitega, kinnistades põhja kannibalide kuvandit:

„Idapoolsel maal, sealpool Jugramaad, elavad mere ääres inimesed, samojeedid. Nad söövad põhjapõdraliha, kala ja üksteist. Aga kui külaline saabub, tapavad nad oma lapsed ja annavad külalisele roaks. Aga kui nende külaline sureb, siis söövad ka tema ära.“

XV sajandi lõpupoole Venemaal reisinud itaalia õpetlane Julius Pomponius Laetus kirjutas Põhja-Jäämere äärsest „ugari“ rahvast, keda ta Herodotosele viidates pidas sküütideks. Seega olid enam kui tuhande aasta eest väljasurnud sküüdid kronotoobilise taju kaudu ugrilastes ikka alles. Lugejad olid harjunud mõttega, et kaugel põhjas elavad sküüdid, seega tuli rännumehel seda elementaarset teadmist kinnitada. Muidu poleks keegi uskunud, et Laetus Venemaal käis ja sealset elu oma silmaga nägi.

XVII sajandi keskpaiku kirjutab ka saksa diplomaat Adam Olearius antiik­ajaloolastele viidates samojeedidest kui „põhja sküütidest“. Olearius väidab, et neenetsid olid inimsööjad, kes surnud inimeste liha metsloomade lihaga segasid ja selle kõik alla neelasid. Moldova kirjanik, diplomaat ja rännumees Nicolae Milescu-Spătaru kirjeldab sama aastasaja lõpupoole oma Venemaa-retke päevikus hante, kellele kleebib samuti külge sküüdi sildi:

„Ostjaki rahvas on iidne, nagu ka mitmed teised rahvad Siberimaal. Kõik nad põlvnevad sküütidest. Sküüdid omakorda põlvnesid pärast veeuputust Jaafetist, Noa pojast. Sellest ka nende kombed ja meelelaad.“

Teadagi, mis kommetele Milescu- Spătaru vihjab. Korraga piibelliku ja antiikse päritolu abil sküüdi metsikuste selgitamise viis oli visa kaduma. Põhjamaise inimsöömise küsimus oli kirjameestele armas veel pikka aega. Näiteks 1857. aastal tunnistab etnograaf Nikolai Abramov ümberlükkamatute teaduslike tõendite toel tõeks kogu senise kannibalismi­diskursuse:

„… mõned arvavad, et samojeede tuleks pidada nendeks antropofaagideks (άντρωποφάγοι, inimsööjad), kelle iidsed kreeka ja rooma geograafid asetasid Hüperborea ookeani (Jäämere) kõige põhjapoolsemasse ossa. Ostjakite pärimus tunnistab, et samojeedid ei õginud vanasti mitte ainult vange, vaid ka omi surnuid. Nendes teadetes ei saa olla mingeid kahtlusi.“

Vaieldamatutest faktidest pole puudust ka rännumees Juri Kušelevskil, kui ta 1868. aastal arutleb neenetsi kannibalismi teemal. Kušelevski Vene majandusministeeriumis väga kasulikuks hinnatud raamatus esitab autor tõestisündinud loo:

„Veel hiljuti toimus järgmine juhtum. Umbes 15 aastat tagasi, lähtudes oma esivanemate veendumustest, sõi samojeed ära oma vana ning tööks kõlbmatu ema. Selle eest oli ta kohtu all ning viibis Tobolskis vangiroodus.“

Ja kui sellest peaks lugejatele veel väheks jääma, pöördub Kušelevski ajalooliste andmete poole. Kušelevski kirjeldus neenetsi inimohverdustseremooniast on justkui Herodotose sulest:

„Kui vanusest kurnatud samojeed tundis, et ta pole enam kõlblik jahiks, kalapüügiks ega põhjapõtradega sõitmiseks, pidas ta oma elu enda ning oma järglaste jaoks koormaks. Seetõttu ning ka veendumusest, et hauataguses elus võib ta olla kaupmees, käskis ta end tappa järglaskonna õnneliku elu nimel ning oma keha ära süüa. Selle isatapmise taia viisid tema lapsed läbi šamaani­loitsu saatel erilises pühalikkuses ja sõid ta keha ära.“

Kušelevski ei väida, et selline asi juhtus hiljuti või mingis kindlas kohas. Järgmises loos (mis meenutab kahtlaselt Fjodor Tovtõgini kirjeldust) annab Kušelevski aga kirjeldatule kaalu sündmuse väidetava tunnistaja, kasakaohvitseri nime mainimisega:

„Ostjakite pärimuses on veel säilinud mälestus sellest, kuidas üks kasaka­sotnik, Kakaullin saabus samojeedidele külla. Samojeedi pealik tahtis teda korralikult kostitada ning kutsus ta oma püstkotta. Kakaullini nähes käskis ta oma nooremal tütrel lahti riietuda ning näitas kasakale tütre keha, mis oli rasvane ja valge. Seejärel tappis ta tütre, lõikas ära rinnad, võttis südame välja, asetas kõik selle katlasse ning pani paja tulele, et taoliste maiuspaladega Kaka­ullinile meelehead teha. Kakaullin oli aga püstkojast põgenenud ega tulnud enam kunagi samojeedide juurde jassakki koguma.“

Pool sajandit hiljemgi leidus haritlasi, kes pidasid veriseid bakhanaale neenetsite seas tavapäraseks. 1913. aastal tunnistab etnograaf Nikolai Kozmin, et kunstnik Aleksandr Borissov oli talle esitanud vettpidavad andmed selle kohta, et neenetsid harrastavad rituaalset inimohverdamist. Kozmin toob järjekordse teate kohusetundlikult nõudlike lugejate ette:

„Samojeedid on kangekaelselt veendunud, et kui keegi ohverdab inimese pea sjadei’le (saatanale), annab too rikkaliku jahisaagi. Küllusliku saagi tagamiseks püüavad samojeedid sjadei’le meeldida. Need pole mingid iidsete, eelajalooliste aegade lood, vaid elav tegelikkus, mis ei kavatse haihtuda legendide pärusmaale.“

Kommunistliku režiimi ajal said jutud inimsöömisest otsa. Üleöö tsiviliseerunud Nõukogude kodanikele ei olnud see enam kohane. Ainult korraks, 1933. aastal, kui uus kord Siberisse jõudis, ohverdasid handid ja metsaneenetsid peotäie partei-, julgeoleku- ja kohaliku omavalitsuse töötajaid. Sellegi juhtumi kirjeldamisel pöördusid kommunistlikud kroonikud vanade kirjeldusmallide poole. Näiteks maaliti lugejatele mahlakaid pilte sellest, kuidas soome-ugri metslased ühe naiskommunisti rinnad maha lõikasid.

Teaduslik inimsöömine

Kronotoopilises maagias said sküütidest tasahilju mitte vähem verejanulised soomeugrilased. Lugematu hulk teadlaste põlvkondi on kuni viimase ajani võtnud teateid soome-ugri inimsööjatest väga tõsiselt. Põhja sküütide kirjelduste püsimist toetasid ajastuülesed poeetilised reeglid ja kultuuridevahelise kommunikatsiooni universaalsed eripärad. Paganlike kannibalide paigutamine maailma äärele võimaldas näidata, et tsivilisatsiooni hüvedest puutumata paikades möllavad jäledatest kirgedest pimestatud mutandid. Soomeugrilased olid Euroopa teadusemeestele lähimad maailma põhjaserva rahvad, seega peamised inimsööjate kandidaadid.

Hans-Georg Gadameri hermeneutilise ringi idee kohaselt on tõlgendus võimalik ainult eelnevalt eksisteeriva mõistmise või ettehaaramise kaudu. Millestki arusaamine on määratud mõistelistest eelmõjutustest. Eelarvamused kujundavad teadmise horisondi, mis sulab ühte tundmatuse silmapiiriga. Locke’i tähelepaneku kohaselt vabastavad algsed, sünnipärased ideed inimese iseseisva mõtlemise vajadusest. Ometi ei vähenda see sugugi vastavat entusiasmi. Korrates väsimatult Herodotose kirjeldusi on pikk rida õpetlasi veendunud, et edastavad maailmale ennekuulmatuid teadusuudiseid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht