Hämaruse rahvad – Uurallaste vaoshoitud karmus

Jääb mulje, et ollakse pidevas ootuses: ühel hetkel annab Moskva ise alla ning Uraalia astub virtuaalsest hämarusest päikeselinnana maailmapoliitika areenile.

ART LEETE

Mihhail Gorbatšov kõneles hiljuti, et Venemaa Föderatsioonis on „palju Katalooniaid“. Kui nominaalselt tunnustatud autonoomiad on Vene valitsusele näha, siis raskem on nende rahvastega, keda ametnike arust polegi olemas. Üks sellistest kujuteldavatest kogukondadest tegutseb Uurali vabariigi loomise nimel.

Missugused nad on

1720. aastal märkis geograaf ja ajaloolane Vassili Tatištšev, et uurali rahva tunnuseks on eriline karmus, ettevaatlikkus ja kinnisus. Kirjanik Dmitri Mamin-Sibirjak aga täheldas 1880. aastate alguses, et Uuralis osatakse nii titaanlikult töötada kui ka ekstsentriliselt lõõgastuda. Näiteks XIX sajandi keskel korraldasid kaks kohalikku kullatöösturit oma laste pulmad ja pidu käis aasta otsa. Anton Tšehhov tunnistas 1890. aastal, et Uurali omad tekitavad sissesõitnutes õudu. Uurallased veetvat kogu elu tehastes masinate keskel ning ämmaemandaid asendavad seal mehaanikud.

Nõukogude ajal uurisid sotsioloogid „uurali rahva psühhotüüpi“. Teadlased tegid kindlaks, et uurallased on pühendunud ühisele asjale, kalduvad riskima, püüavad iga hinna eest probleemid lahendada ning neile on omane uhkustunne.

Uurallased evivad „kaitseteadvust ja militaarset häälestatust“, on harjunud karmi distsipliiniga ning valmis sooritama töökangelastegusid. Lisaks iseloomustab uurali rahvast visadus, kiindumus traditsioonidesse ja vanaaegsetesse asjadesse, nad on vabadusearmastajad, nupukad, otsustusvõimelised, patriootlikud ja tagasihoidlikud. 1995. aastal Jekaterinburgi sotsioloogide korraldatud küsitluse tulemused näitasid, et Uuralis on moodustumas regionaalne enesetunnetus ning rahvas usub, et Venemaa taassünd algabki sealt.

Kujunemislugu

Uurali rahva kujunemisele avas tee komide ristimine XIV sajandi lõpus. Selle tulemusena asutati Uuralis XV sajandi alguses esimesed vene külad. XVIII sajandil algas Uurali industrialiseerimine ning kujunes riik riigis, kus kehtisid omad tavad ja pruugid. Juba Tatištšev täheldas, et Uuralis on tekkinud eraldiseisev tsivilisatsioon. Vene riigi seadused seal ei kehtinud.

1918. aasta augustis võttis piirkonnas kogu võimu Uurali oblasti ajutine valitsus. Sooviti säilitada sõltumatus, võeti kasutusele puna-roheline Uurali lipp. Kohalikud plaanisid autonoomset Uuralit, mis pidanuks laiuma Araali merest Põhja-Jäämereni ning Vjatka jõest läänes Obi jõeni idas. Sellesarnaste piiridega Uurali oblasti lõi hiljem kommunistlik valitsus ning see nelja Prantsusmaa suurune moodustis eksisteeris ajavahemikus 1923–1934.

1990. aastate alguses tõstatati Uurali eraldumise küsimus taas. Regionalistid soovisid Vene Föderatsioonist lahku lüüa Uurali majanduslikult arenenud piirkonnad ning moodustada eraldiseisev riiklik üksus. Uurali vabariigi irdumist põhjendati vajadusega kindlustada elanikkond toiduainete ja tööstuskaupadega perestroika-järgses kaoses. 1989. aastal kujundati valge-roheline-must Uurali vabariigi lipp.

1993. aastal kuulutas Sverdlovski oblast end Uurali vabariigiks ning kutsus naabreid endaga ühinema. Peagi kirjutasid Uurali vabariigi asutamiskokkuleppele alla Sverdlovski, Tšeljabinski, Kurgani ja Orenburgi oblasti ning Permi krai võimuorganite esindajad.

Loodava riigi rahaühikuks pidi saama uurali frank. Pool miljonit kupüüri trükiti 1991. aastal ka valmis. Raha tootis ühistu Uurali Turg, mis tegutses Uurali keskpanga prototüübina. Oma raha loodeti käibele lasta koos Uurali vabariigi iseseisvuse väljakuulutamisega, ent mõlemad sündmused jäid ära. Venemaa president Boriss Jeltsin andis regioonile rohkem õigusi ja vabadusi ning suutis sellega ära hoida Uurali eraldumise. 2000. aastal loodud Uurali föderaalringkonna piirid tõmmati spetsiaalselt viisil, et Uurali vabariigi loomine oleks raskendatud (jättes osa vabariigi alasid välja ning lülitades muid piirkondi sisse).

Uurali asja hetkeseis

Praegune Uurali vabariigi liikumine põhineb kohaliku rahva eksklusiivsust rõhutaval ajaloolisel mälul ning 1990. aastatel levinud Uurali regionalismi ideoloogial. Ühtlasi on see ka osa globaalsest regionaalsuse pealetungi ja jõustamise liikumisest (blogijatele meeldib väga Kataloonia eeskuju). Uurallased arvavad ka, et nende keel on moodustunud slaavi, soome-ugri ja turgi keelte alusel. Seda kolmeosalist etnilisuse allikat kajastab ka Uurali vabariigi lipp, kus valge sümboliseerib slaavlasi, roheline soomeugrilasi ja must turgi rahvaid (samal ajal on need värvid üle võetud Uurali tehaste rajajate Demidovite aadlivapilt). Konstitutsiooni projekti kohaselt peaks vabariigil olema ka vapp ja hümn, ent need on vist seniajani loomata.

Uuesti päevakorda võetud suveräänsuse deklaratsiooniga kuulutatakse, et Uurali rahvas on vaba ning soovib eralduda Venemaast. Soovitakse üles ehitada vaba, iseseisev, õiglane ühiskond ning võtta ise vastu kõik otsused, mis on seotud eluga Uuralites. Uurali vabariigi loomine loodetakse ajastada samale hetkele impeeriumi hukuga.

Uurali aktivistid on pälvinud ka riigi tähelepanu, mis kinnitab entusiastide ringis tunnet, et valitsus väriseb nende ees, kartes Uurali iseseisvumist. Üks rahva esindaja, blogija Aleksei Moroškin oli 2015. aastal kohtu all süüdistatuna katses eraldada Uural Venemaa Föderatsioonist. Moroškin saadeti pooleteiseks aastaks psühhiaatrilisele sundravile. Vene kontrolli all olevas ühismeedias on suletud kõik Uurali vabariigiga seotud kontod (vabariigi veebilehte http://freeural.org/ toodetakse Ukrainas). Vene duumasaadikud ja analüütikud süüdistavad USAd püüdluses Uurali vabariigi taaselustamise kaudu haarata endale Uuralitest itta jäävad maavararikkad alad. Samal ajal saaks Ameerika Uuralite hõivamise kaudu omandatud piiramatu võimu abil kontrollida nii Euroopa-Venemaad kui ka Hiinat.

Uurali aktivistid tunnistavad, et vabadusliikumisel suurt kõlapinda ei ole. Vaba Uurali veebilehel saab e-hääletada ning oktoobri lõpuks oli Uurali iseseisvuse poolt kliki teinud 97 fänni. Leidus ka 55 inimest, kes arvasid, et Uural peaks jätkama Venemaa koosseisus, 11 ei suutnud otsustada ja viiel oli täiesti ükskõik.

Kokkuvõttes jääb mulje, et ollakse pidevas vaikses ootuses, et ühel hetkel annab Moskva ise alla ning Uraalia astub virtuaalsest hämarusest päikeselinnana maailmapoliitika areenile.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.