In memoriam Hillar Aben 3. XII 1929 – 21. I 2024

Turmaliinist uksed on pöördunud

Pole vahet, mis vanuses meie lähedased või sõbrad lahkuvad. Valus on ikka. Seda valusam, mida olulisem on inimene. Inspiratsioonikõneleja Rob Liano ütleb, et lein, mida tunneme siis, kui lähedased inimesed lahkuvad, on lihtsalt hind, mis me maksame selle eest, et nad olid meie elus olemas.

Hillar Aben oli vägagi olemas. Kõige rohkem tippteaduses ja selle vingetes rakendustes. Vundamendiks korralik keskharidus ja pealisehituseks ehitusinseneri kõrgharidus, üks kõige tugevamaid ja universaalsemaid õppesuundi 70 aastat tagasi. Piisav pagas, et valida elutööks fotoelastsus. Selle oli küll avastanud meie mees Göttingenis Thomas Johann Seebeck, aga Eestis enne Hillar Abenit fotoelastsusest suurt midagi ei teatud. Isegi mitte seda, mis rolli Seebeck selles mängis.

Nagu tulevasele akadeemikule sünnis, jõudis ta 36aastasena absoluutsesse tippu, Nõukogude Liidu teaduste doktori kraadi kaitsmiseni. Siis kujunes selle valdkonna liidriks kogu maailmas. Mitte unustades oma kõrgharidust. Vastupidi, üks temale sobivatest monumentidest on küberneetika instituudi hoone, mille ehitamist ta direktorina vedas ja kus tema vaim(sus) endiselt lehvib.

Fotoelastsus on oma olemuselt lihtne: mis valgusega mõnes läbipaistvas materjalis juhtub, sõltub sellest, kas materjal on mehaanilise pinge all. Sealt lihtne mõte: mõõdame täpselt klaasile langeva ja teiselt poolt välja tuleva valguse omadused. Nende erinevus annab märku, kui kanged on pinged klaasi sees. Neid pingeid silmaga ei näe ja käega ei katsu. Nende mõõtmine on ülikeerukas, aga klaasi eri kantidest eri moel valgustades saame teada, mis sees toimub.

Vajalik aparatuur on pealtnäha üsna lihtne. Keerukus on selle südames. Lahendada tuleb valguse levimise pöördülesanne, millel enamasti ühest lahendit üldse polegi. Siis aitab see, kui kasutada väga erilist, polariseeritud valgust ja korjata andmeid sadadest mõõtmistest. Akadeemik Abeni meeskond on selle tehnoloogia pakendanud nii, et see on sama hästi kui ülemaailmne standard. Kasutuses õigupoolest kõigis kohtades, kus autoklaase toodetakse, et need ei kardaks ei tugevat koormust ega teravaid kriimustusi. Kriimustamise kaudu ju tavalist aknaklaasi lõigatakse.

Eesti on teda ja kaastöölisi tunnustanud ülima teadusalase tunnustusega, nn avastuspreemiaga. Lisaks Valgetähe III klassi teenetemärk ja oma valdkonna kõrgeim tunnustus USA kolleegidelt – William M. Murray nimeline loeng ja sellega kaasnev medal.

Eesti teaduslukku on aga kuldtähtedega kirjutatud üks erakordne saavutus, mille tähtsus tuleb ehk esile Sigmund Freudi arutlusest armeeüksuste lagunemise üle. Juhi kaotusest sündivat paanikat iseloomustab ta nii: „Rühm kaob tolmuks nagu prints Ruperti pisar, kui ta saba läheb katki.“

Prints Ruperti pisar on külma vette kukkunud sulaklaasi tilk. See võtab ussi kuju, mille pea on ülitugev, aga kui peenike saba ära murda, plahvatab tilk pulbriks. Pisara toimimise mõistatus oli kestnud aastasadu. Vähe on mõistatusi, mille lahendamine võttis 400 aastat. Väga kogenud teadlasena sai Hillar Aben sellega hakkama 2016. aastal. Lahendus oli lihtne: ussi eri osades on täiesti erinevad sisepinged. Sellest sündinud videoklipp sai järgmisel aastal ajakirja Science kõige populaarsemaks teadusvideoks. Eesti teadusele on see sajandi sündmus.

Täiuslikkus on inimese kvaliteet, mitte atribuut. See on sisemine suurus ja mitte pagunid. Hillar Aben oli palju rohkem kui särav, ülikõrge eani viljakas teadlane, noores põlves kõva sportlane, täismehena ühe Eesti kõige keerukama teaduskoosluse liider. Küpses eas selline õpetaja, kes oskas õpetada ilma õpetamata, jagades oma erakordselt rikkalikku kogemuste pagasit toetavalt ja sõbralikult pigem eeskuju kaudu.

Temasse mahtusid ära Eestile pühendunud patrioot, klassikaline vana kooli härrasmees – alati korrektne, viisakas, abivalmis, läbi-lõhki aus ja eetiline. Kolleegide jaoks perfektne õpetaja, sõber ja kaasvõitleja, kes kuhjaga täitis 46 aasta vältel akadeemikule seadusega pandud kohust edendada oma loova tööga teadust ning väärtustada teaduse kaudu kultuuri ja haridust. Ise alati tagasihoidlikuks ja tagaplaanile jäädes. Aga kui vaja, siis tehes kristallselgeks, kus midagi viltu hakkab minema. Kedagi solvamata või pahameelt tekitamata, lihtsalt asju õigesse valgusse sättides. See oli rohkem tema olemus kui fotoelastsuse spetsialisti professionaalne oskus probleemi sobivast küljest valgustada.

Klaasi sisepingete mõõtmiseks on vaja polariseeritud valgust. Turmaliin on kristall, mille abil sellist valgust kauges minevikus saadi. Uku Masing oli vaimustunud turmaliinist uste hiilgusest. Neid ei pea isegi sulgema. Piisab pööramisest. Siis meie läbi nende ei näe. Hillar Abeni kiirtekimbu sära on alles. Tema on nüüd lihtsalt nende uste taga. Näevad seda sära vaid need, kes oskavad näha. Või on õigel pool.

Ärasaatmine toimub laupäeval, 27. jaanuaril kell 11 Liiva kalmistu tavandimajas.

Eesti teaduste akadeemia