Hingekirurgiast vaimumaastikel

Kas peaksime sihiteadlikule omakasule orienteeritud egokesksed metsarüüstajad, rohealade tihehoonestusega „täistegijad” linnaruumis jt ülikasumite ahnitsejad hingekirurgilisele sundravile saatma?

REIN EINASTO

Järgnev on paekihtidesse peidetud looduse ajaloo uurija aus arusaam vaimuilmas toimuvast ja saladuslikest võimalustest sõnaga hinge aidata. Kui loodusteadlased otsivad põhjusi, siis vaimu-uurijad – tähendusi, nagu tabavalt üldistas üks „Plekktrummi“ saate külalisi.

Kui on olemas südamekirurgia, peaks võimalik olema ka hingekirurgia, kus skalpelli asendab vahe sõna. Südameasjad kuuluvad ju enamasti vaimuilma, kus „mahe ja muhe mõte väelise tunde jõul võlusõna vahendusel hingele tuge annab ja pahelise kaugemale kannab¹“. Siililegi on selge, et südametarkus on aastatega vaimuilmas aina olulisemaks üldinimlikuks väärtuseks võimendunud, eriti rahvastevahelises suhtlemispoliitikas. Meie kaasaja tormistel kultuurmaastikel on inimese ja looduse, võimu ja vaimu, vabaduse ja orjuse, korra ja kaose liigne vastandamine kaugele üle taluvuse piiri lahvatanud ja üleilmse katastroofieelse kriisi tekitanud. Tulirelvadega hävitussõjas on raske ette kujutada võitjaid, kui kestab kujuteldamatu loodud püsiväärtuste purustamine, elusa looduse ja inimeste masstapmine. Ka sõnasõjad valitsuste, erakondade, ametiasutuste, eraomanike vahel on haruharva toonud loodetud ja mõlemaid pooli rahuldava tulemuse. Vähkkasvaja vohamisel üle taluvuse piiri on kirurgiline sekkumine enamasti vältimatu. Miks ei võiks ka hingekirurgia appi tulla, kui vaimus vohav kurjus on üle ilma eluohtlikuks muutunud? Mitte sõnadega mänguks, vaid ikka päriselt – tõsise sõnakirurgilise pingutusena vohava äärmuslik-pahelise eemaldamiseks hingest tervetes ühiskonnakihtides, erakondades, ametiasutustes vaimse keskkonna rahuloluseisundi saavutamiseni.

Praegune arstiteadus tunneb psühhoteraapiat vaimselt haigete raviks. Stefan Zweig on oma raamatus „Tervenemine vaimu läbi“² imetlusväärselt värvikalt mõtestanud psühhoteraapia sünnilugu valgustusaja ühe vaimselt mitmekülgsema geeniuse Franz Anton Mesmeri otsingutes leida vaimse mõjutamise (sugestiooni) materiaalsed põhjused, leidmata seda, mida eluaeg otsis, samal ajal avastades selle, mida ei otsinud.

Kirjastus Pilgrim on Eestis asunud välja andma suurvaimude tähtteoseid sarjas „Südametarkuse klassika“ just sellise vaimsuse süvendamise ja laiendamise eesmärgil: Maurice Maeterlincki „Tarkus ja saatus“, Mahatma Gandhi „Maailm on väsinud vihkamast“, Arthur Schopenhaueri „Elutarkus“ jm.³ Sellesse sarja kuulub kindlasti Marcus Aureliuse „Iseendale“⁴ ja Albert Schweitzeri (1875–1965) põhiteos „Kultuur ja eetika“.⁵ Elu ees aukartuse filosoofiaga kujundas Schweitzer suhtumises loodusse ja eetilisse puhtusse maailmavaatelise uuenduse kultuuris.⁶

Loodus ja kultuur

Looduse ja inimese suhestumise mõttemaastikel kõrguvad helendavate mäetippudena mitmed suurvaimud. Ökosemiootikud on viimastel aastatel aina veendunumalt kinnitanud, et rahvusriik on optimaalne poollooduslik ökosüsteem⁷ mahekultuurse elulaadi toimimisel⁸. Rahvusmõtte esmaseks planetaarse haardega käsitlejaks oli Goethe kaasaegne ja sõber Johann Gott­fried Herder (1744–1803), kes analüüsis inimkonna ajalugu osana looduse ajaloost. Tema mahukas põhiteos „Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast“⁹ valmis valgustusajastu kõrgaastail 1784–1791 ja on nüüd ka eesti lugejale kättesaadav. Omakultuuriga rahvuste kujunemise sidus Herder üheselt elupaiga looduskeskkonnaga. Ta oli tähtsate humanismi ideaalide teerajaja XVIII sajandi teise poole Euroopa tormi ja tungi perioodil, vältides „vastandust keha ja hinge, looduse ja kultuuri, meelelisuse ja mõistuse ning looduse ja Jumala vahel“.¹⁰

Inimese suhtumises Loodusse, eetilisse puhtusse kultuuris tõi maailmavaatelise uuenduse Albert Schweitzer oma Elu ees aukartuse filosoofiaga. Tema põhiteos „Kultuur ja eetika“ on koostatud Esimese maailmasõja ajal Aafrika ürgmetsas arstina töötades ja kliiniku rajamiseks orelikunstnikuna Euroopas ja Ameerikas kontserte andes, et vajalikku mahekapitali koguda. Raamatu esimene osa „Kultuuri allakäik ja taasloomine“ annab selge vastuse, miks asjad Euroopa kultuuris Esimese maailmasõja eel olid nii nagu olid ja kuidas need võiksid ja peaksid olema.

Üks järeldusi: „Me eksisime kultuurist kõrvale, sest me ei mõelnud kultuuri üle järele.// Valgustusajastu ja ratsionalism olid püstitanud mõistuseideaalid üksikisiku arengust tõelisele inimsusele, tema seisundist ühiskonnas, ühiskonna materiaalseist ja vaimseist ülesandeist, rahvaste suhtumisest üksteisesse ja nende sulatamisest ülimate vaimsete sihtidega ühendatud inimkonnaks. Filosoofias ja avalikus arvamuses olid need eetilised mõistuseideaalid hakanud väitlema reaalsusega ja olusid ümber kujundama. Kolme või nelja põlvkonna jooksul oli kultuurimõttelaadi ja kultuuriolude vallas sel määral edu saavutatud, et kultuuriajastu näis olevat lõplikult kätte jõudnud ja tema edasiminek peatumatu.

Kuid XIX sajandi keskpaiku hakkas see eetiliste mõistuseideaalide väitlus tegelikkusega vaibuma. Järgnevate aastakümnete jooksul jäi ta ikka enam ja enam soiku. Võitluseta ja kärata läks kultuur erru.// Otsustav oli filosoofia allajäämine. // Peavarjuta ja vaesena ekslevad sestsaadik maailmas ringi eetilised mõistuseideed, millele tugineb kultuur.“

Biosfäär ja vaimupõld

Kõrgmäestikuna üle senise looduse ja inimese suhestumise tunnetusplatoo kerkis möödunud aastatuhande viimasel, traagiliste maailmasõdade ja äärmuste sajandil Vladimir Vernadski (1863–1945) epohhi loov looming. Uut maailmavaadet rajav on tema algatatud teadussuund biosfä(ä)roloogia, õpetus geobiosfääridest (minevikus olnud, kihtidesse maetud biosfääridest).¹¹ Vernadski mõtestas orgaanilise aine erakordse tähenduse Maa geoloogilises ajaloos, põhjendas inimkonna ja planeedi ajaloo uue ajastu – antropotseeni alguse uue aastatuhande lävel, millest alates ühe liigi, Homo sapiens’i, elutegevus on osutunud kõige suuremate tagajärgedega loodusjõuks. Vernadski loomingu krooniks on Maa uue, inimtekkelise noosfääri esiletõstmine. Kõige põhjalikuma eestikeelse käsitluse Vernadski eluteest, loomingust ja selle tähendusest uue, rohelise maailmavaate kujunemisel leiame Rein Veski raamatus „Tappev mõistus. Elus- ja surnud aine, bio- ja noosfäär, inimkonna autotroofsus Vernadskiga ja Vernadskita“ (Turbateabe OÜ 2017). Erakordselt hinnatav ja originaalne on selles raamatus roheliste arusaamade kujunemise kronoloogia, seejuures aasta-aastalt ka Eestis. Juri Lotman on 1984. aastal kasutusele võtnud mõiste semiosfäär – tähenduste virtuaalne ruum, mis osana kuulub noosfääri, mahutades endasse ka kogu meie maailmapildi lõputust ilmaruumist. Kaua ei leidnud Vernadski novaatorlikud ideed nõukogude oludes tunnustamist, valminud käsikirjad kirjastamist. Nüüd on tema teosed paljudes keeltes maailma kõrgkultuuri lahutamatu osa. Väga kahetsusväärne on asjaolu, et Vernadski tähtsamad teosed ei ole veel eesti keelde tõlgitud. Nende ilmumine Ilmamaa filosoofilises seerias avardaks ja kiirendaks oluliselt rohelise vaimsuse, rohepöörde loodusteaduslike aluste, mahekultuuri laienemist ja süvenemist. Neid vaimukultuuri tähtteoseid tuleb võimu ja vaimu, mõtte ja tunde tasakaalus püsimiseks ikka jälle üle lugeda.

Eesti vaimupõllu väsimatu künnimehe ja maalüüriku Hando Runneli sõnastatud „Vaimsuse hoidmine elukohustusena“ kogust „Viru veri ei värise“¹² on just see vaimumaastikel toimiv hingekirurgia, mida vajame: „Mustus on isetekkeline, puhtust peame looma alatasa. Puhtuse loomist meis enestes, eriti meie hinges, nimetame vaimsuse hoidmiseks. Maailm on must, aga me kõik oleme sündinud puhtusesse. Meie esimestel päevadel koheldakse meid erilises hingeõrnuses; just sel ajal pannakse meile hinge puhtuse seeme. See on eelpõlvede pärandus ja meist saab päranduse hoidja. See külv, mis meisse külvatakse neil päevadel, võib kasvada suureks ja kandvaks jõuks; aga see võib jääda ka ainult kängunud igatsuseks – puhtaks küll, aga jõuvaeseks maailma täitva mustuse vastu. Meie kohus on kasvatada jõudu endas ja oma ümber. Meie kohus on kasvatada ja edasi anda puhtuse seemet, sest mustus, mis meid alatasa ohustab, sugeneb iseenesest, ilma meie hooleta. Seda jõu kasvatamist eneses ja oma ümber nimetame vaimsuse hoidmiseks. [—] Tõrjuda kurja ja olla teadlikult sellel poolel, kus hea, on vaimsuse hoidmine [—] Hea lahutamine kurjast ja kurja lahutamine heast on vaimsuse hoidmine. Lahutades kurja ja hea, hakkame nägema ÕIGLUST. Elada õigluses on vaimsuse hoidmine. Need on teesid, mida võiks sarnaselt kaua jätkata, aga aitab alustuseks. Peame ainult ütlema: meie töö on suur, meie hool on igavene.“

Juured ja kodu

Meie kaugete esivanemate maa­lähedus võimaldas juba varsti pärast jääaega ka siin põhjala paestel loopealsetel alustada maaviljeluse ja karjapidamisega, minnes üle paiksele eluviisile, et rajada püsiv kodu. Harri Moora on rõhutanud: „Kodu on meie jaoks ilmselt lahutamatult seotud juurtega, esivanemate elupaikadega, omakeelse ja omameelse keskkonnaga, uskumuste ja traditsioonidega, ainulaadse omanäolise kultuuriga.“¹³ Tema väljenduse järgi „rahvus on kultuuriline indiviid“, sotsioloogide sõnul – suurim sotsiaalne subjekt, ökosemiootikute järeldusel – poollooduslik kooslus. Eesti keeleruumis on rahvuse ja rahvusriigi mõistete ajaloolist kujunemist, tänapäevast seisundit ja tulevikuväljavaateid põhjalikult käsitlenud Eva Piirimäe¹⁴, põhjendades rahvusriiki ühiskonna-­korralduse ideaalina.

Inimese ja looduse ühtekuuluvuse on uuel Eesti ajal süvatähenduslikult sõnastanud Raplamaa Jalase küla kaitseala vaimne ema Aino Valgma: „Paik, kus eestlase juured kõige sügavamalt maasse kinnitunud ning seal hargnenud juurekaval eesti rahvaks võrsunud, on KÜLAMAASTIK. See ühendab üheks kindlaks kodupaigaks inimesed, kodutalud, õued, külatänavad, õuepuud ja metsasalud, kaevud, allikad, karjakoplid, põllud, heinamaad, metsad, sood ja rabad. Taoline ainulaadne ühendus inimese ja teda ümbritseva looduse vahel on kujunenud paikse põlluharija aastatuhandeid kestnud kooselust oma ümbrusega. Meie tänanegi side kodukohaga toimib tänu eestlaste pärimuslikule elulaadile, kus kodu mõiste hõlmab eluaseme koos seda ümbritseva loodusega. Külainimesele pole loodus üksnes tööpõld ja leivaandja, vaid ka tema elurõõmu, jõu, tundeelu, eneseteostuse, ilumeele ning tervise allikas.“¹⁵

Hingeminevalt, just hingekirurgilises maheduses, on kodupaiga eripärase looduse ja omanäolise kultuuri püsiväärtuste kaitse ja hoidmise pakilist vajadust väljendanud Leo Villand, tuues esile inimtegevuse mõju head ja vead, varemete valu, tegematajätmiste traagilised tagajärjed.¹⁶

Oleme vanimaid paikseid rahvaid Euroopas. Siinsel paeplatool kujunes tolle aja kõige põhjapoolsem põllunduspiirkond maailmas. Siin vili looduskeskkonnas ei valminud, seda tuli järelkuivatada. Sellest vajadusest sündis üks meie eellaste suurimaid saavutusi põhjala elukeskkonnas – rehielamu: suveelamu (püstkoja) ja talveelamu (sauna) ühe katuse alla viimine. Vilja kunstliku kuivatamise üllatav eripära on idanemisvõime mitmekordne pikenemine. Stepialade ikalduste järel käidi põhjalas seemnevilja toomas. Nii kujunes kuulsal teel „viikingite juurest kreeklasteni“ üheks tähtsaks kaubaks ka meie aladel kasvatatud seemnevili. Keskajal toodi meile läänest ristirüütlitest võõrvallutajate sissetungi eel ja ajal uus, monoteistlik arusaam Jumalast. Põlisrahva ristiusustamine on hingeabi kõrval olnud üks otsustavaid valitsemise viise võõra ala koloniseerimisel. Haavatud hingede leppimises hoidmiseks olid hingekarjased. Hingehoiu ja vagaduse vaimu levitamiseks püstitatud kivikatedraalid, kirikud, on meie kultuurmaastike hingeülendav osa.

Looduserüüste ja hingerüüste

Nüüd peame tõdema, et põlisrahva pühad paigad looduses, seadusega piiritletud looduskaitsealad on moodsa tõejärgse aja röövkapitalismi tingimustes järjest sagedamini hingeravi vajavate inimeste looduserüüste ebaeetiline, kuriteoks kasvanud tegevuse kurb tagajärg. Sellega rüüstatakse kasvavalt ka inimhinge. Vaimse keskkonna reostus on üha enam kasvanud üle taluvuse piiri. Nii ei saa see edasi kesta.

Põhimõtteliselt ei tohiks loodus (ei maa ega mets, õhk ega vesi) olla inimese, ühe liigi (Homo sapiens) (era)omandus, mida müüa ja osta. Inimõiguseks looduses on vaid kasutusõigus, mitte omamisõigus. Senine maailm ei ole seadusandluses schweitzerlikule Elu pühaduse tunnetustasandile veel jõudnud. Katastroofieelses olukorras ei ole inimesele looduses pikalt enam aega antud. Valdur Mikita sõnastatu läänemeresoome viimastest hingekarjetest Eesti looduse kannatuste aastateni ja ürgmasenduseni peatselt olematus mõtõlusmetsas¹⁷ on sügavamas tähenduses kutse pöörduda oma vaimuhädades hingekirurgide poole.

Eelöeldut kokku võttes küsin: kas peaksime sihiteadlikule omakasule orienteeritud egokesksed metsarüüstajad, rohealade tihehoonestusega „täistegijad” linnaruumis jt ülikasumite ahnitsejad hingekirurgilisele sundravile saatma? Näiteks Nõmme-Mustamäe riiklikku kaitsealusesse männikusse terviseraja ettekäändel kiirsaagimise korras röövraie korraldajad (787 värsket kändu!), kes jätkasid puude langetamist ka pärast raiekeelu kohalejõudmist. Langetati teadvalt ka kaks kotkaste pesapuud. Sellise raske hingepuude või -haiguse all kannatavate isikute kindlakstegemine eeldab kindlasti kõrgkvalifitseeritud (küllap kohtulikku) diagnoosi hingekirurgilise operatsiooni eel, samuti hoolikat järelravi. Läbi aegade on sellisteks järelemõtlemise ja eneseharimise parimaiks raviasutusiks osutunud kinni­pidamiskohad – vanglad.

Muistse iseseisvuse aegadel ja varem oli meie kaugetel esivanematel toimivaks hingeraviks metsavaikus, meremüha ja paljud-paljud teised loodushääled, näiteks öökulli huiked või käo kukkumine. Pühakodadeks olid hiied jt väelised looduspaigad, kus maa hingas, kus allikaveel oli tervendav toime, lehtede sahinal – hingekosutus, võlusõnal – nõiduslik võime hingehädadest üle saada. Usuti Looduse ravivõimesse mitte ainult ravitaimede toimel, vaid vahetult vaimu läbi. Meie muistsete esivanemate pühakojaks oli põlismets (veel XIX sajandi lõpul!), hinge väestamiseks – loodushääled. Mikk Sarv on loodushääli tabavalt nimetanud helisevaks vaikuseks.¹⁸ Sügav vaikus loob uue ilma, kuhu sünnib uus algamine.

1 Rein Einasto, Hingekirurgiast. Sõnaga hinge aitamas. Raamatus „Eesti kirurge laias maailmas“, koost. Vello Padrik, toim Uno Ainsoo. OÜ E.J.N.T. 2021, 276−281.

2 Stefan Zweig, Tervenemine vaimu läbi (Die Heilung durch den Geist, 1936). Eesti Raamat 1979.

3 Maurice Maeterlinck, Tarkus ja saatus. Südametarkuse klassika, Pilgrim 2012.

Mahatma Gandhi, Maailm on väsinud vihkamast. Südametarkuse klassika. Pilgrim, Tallinn 2013.

Arthur Schopenhauer, Elutarkus. Südametarkuse klassika, Pilgrim, Tallinn 2014.

4 Marcus Aurelius, Iseendale. Eesti Raamat, Tallinn 1983, 1−279.

5 Albert Schweitzer, Kultuur ja eetika. Eesti Raamat, Tallinn 1984.

6 Albert Schweitzer, Aukartus elu ees. Loomingu Raamatukogu 1972, 46.

7 Kalevi Kull jt., Semiootika. Tartu Ülikooli Kirjastus

8 Rein Einasto, Mahe-Eestist rahvusriikluseni. Inimkesksusest ökosüsteemsuseni. Mõtisklusi. – Akadeemia 2017, 7, lk 1155−1172, 1307−1308.

Rein Einasto, Maarja Vaino, Eesti rahvusriik kui ökosüsteem. Kogumikus „Ökosüsteemsus. Schola Biotheoretica XLIV“, toim. Lauri Laanisto, Inga Hiiesalu, Maarja Öpik, Alo Vanatoa, Toomas Tammaru, Oive Tinn, Kalevi Kull. Eesti Loodusuurijate Selts 2018, 165−184.

9 Herder, Johann Gottfried Herder, Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast. Ilmamaa, Tartu 2019.

10 Idem. Eva Piirimäe, Saateks, 955−983.

11 Vladimir Vernadski „Биосфера“ ilmus 1926. Ingliskeelne tõlge Vladimir Vernadsky, The Biosphere, David B. Langmuir, ed. Mark A. S. McMenamin, Copernicus, New York, 1997.

12 Hando Runnel, Viru veri ei värise. Ilmamaa, Tartu 2006.

13 Harri Moora, Rahvusküsimusest, 1918. Raamatus „Meie rahvuskultuuri küsimusi“, koost. Hando Runnel, Ann Marksoo. Eesti mõttelugu 47. Ilmamaa Tartu, 2002, 60–81.

14 Eva Piirimäe, Eesti rahvuslus Euroopa kontekstis. Ajalooline Ajakiri 2007, 119, 93−109.

Eva Piirimäe, Riik ja rahvuslus. Mõtestatud Eesti: ühiseid väärtusi hoides. Eesti Keele Sihtasutus, Tartu 2008, 83−98.

Eva Piirimäe, Patriotism, rahvuslus, liberalism. Raam: Rahvuslus ja patriotism: valik kaasaegseid filosoofilisi võtmetekste. Eesti Keele Sihtasutus, Tartu, 2009, 9−53.

Eva Piirimäe, Rahvusriik kui ideaal. – Postimees 31. XII 2021.

15 Aino Valgma, Me tuleme loodusest. Jalase küla aja ja looduse lood (koost. Ülle Tamla, Aino Valgma). Jalase, Tallinn 1997, 9−20.

16 Leo Villand, Eesti kultuurmaastiku kõne. Kooliuuenduslane 2000, 3\4, 4–22.

Lea Villand, Leo Villand: Kultuurile pühendatud elu (koost. Viivi Maansoo), Emakeeleõpetuse Infokeskuse toimetised 2012, 7, TLÜ, 1–247.

17 Valdur Mikita, Läänemeresoomlase viimane karje: põlisrahva põhjakõrbenud riik. Kogumikus „Omakultuurist ja oma kultuurist“, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia 2017, 76−100.

Valdur Mikita, Eesti looduse kannatuste aastad. Välgi metsad 2018.

Valdur Mikita, Ürgmasendus. – Looming 2022, 2, 149−164.

18 Mikk Sarv, Sõna jõud. Pilgrim, Tallinn 2012, 1−232.