Hobuse sitt ei täida merd ega naise töö tee kedagi rikkaks

Hea ajakirjanikuna on Marianne Mikko osanud lahutada olulise ebaolulisest ja läheneda igale teemale süsteemselt ja loogiliselt.

KÄRT HELLERMA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mäletan, et kui hakkasin kirjutama arvustust Marianne Mikko eelmisel aastal ilmunud ja tema poliitikukarjäärist rääkivale raamatule „Koridorides libedal jääl“ (Marianne Mikko OÜ, 2020), siis olid parajasti ilmunud raamatuturule Olav Osolini lahedad memuaarid. Ei pea olema hiromant, et aimata, kumma raamat pälvis suurema lugejamenu, kuigi tuntud nimed ju mõlemad. Marianne Mikko raamat on kirjutatud kaasakiskuvalt ja ladusalt, ometi võis tema kui autori suhtes nii mõnegi võimaliku lugeja jaoks süttida eelarvamuslik ohulambike: nagunii teeb oma feministlikku propagandat. Paraku on tõesti nii, et tavalisele eestlasele – eriti kui ta juhtub olema vanemast põlvkonnast – pole naiste õigused ja naiste tehtud poliitika kuigi mugavad teemad, kui tahes heas keeles ja arusaadavalt talle neid ka serveeritaks.

Nii jäigi eelmisest Marianne Mikko raamatust kõlama mõte, et kui europarlamendi koridorid isegi ei ole libeda põrandaga – siis libe jää, õigemini, must jää varitseb kodustel tanumatel. See pani retooriliselt küsima: oh, armas Eesti, kuidas sa käitud oma naispoliitikutega? Kust tuleb see hukkamõist kõige eest, mille eest annab hukka mõista? Ei sobi nende teod, ei sobi välimus. Kipuvad kaagutama, lähevad ülekäte, targutavad, arvavad endast ei tea mida.

Marianne Mikko tunneb hästi seda vastuseisu, aga ta ei jää nurka istuma ja eneses urgitsema. Ta on ekstravert, kes paneb enese julgelt mis tahes võõras keskkonnas proovile. Lisaks on Mikkol üks eriline iseloomujoon, mida leidub temaealistel naistel vähe: ta ei pisenda ennast, oma tarkust. Seetõttu käib ta paljudele närvidele. Just, ta ei jää kunagi autsaideriks, see lihtsalt pole tema loomuses. Ka siis, kui tema erakonna valimistulemus on kehv ja jätab ta riigikogust välja, leiab ta endale kiiresti muu tegevuse.

Nüüd on Marianne Mikko kirjutanud kahe aastaga kaks raamatut teemadel, mida Eestis ikka veel mõnevõrra välditakse ja isegi põlatakse. Huvitav on see, et kui pealkiri „Naise koht“ tundus mullegi olevat algselt mõnevõrra osatav, justnagu meenutamaks igale naisele tema ajaloolist õnnetust sündida valesse sugupoolde, siis raamatut lugedes hakkas kummitama mõte, et see raamat oleks võinud palju varem ilmuda, sest seal on ökonoomselt kokku võetud nii mõnedki kuumad teemad, millesse Eesti ühiskond on seniajani leigelt suhtunud.

Ega sa ometi feminist ei ole?

Näib, et meie põlvkonna naistele – kuhu kuulub nii Marianne Mikko ja kuulun minagi – on juba emapiimaga edasi antud tõde, et kui oled naine, siis on tervisele kasulikum, kui sa jääd märkamatuks kulgejaks. Sa võid olla oma alal tubli, võid olla koguni perfektsionist, aga ära taha end seada meestega samale pulgale. See ei lähe mitte. Mees on ikkagi pea ja sina kael, nagu kõlab kulunud ütlus, mida ikka just mõni naine seltskondades korrutada tavatseb. Ja katsu sa vaidlema hakata! Kohe küsitakse: „Ega sa ometi feminist ei ole?“ Ja kui ma siis vastan, et punkt üks, ma ei ole ühegi mehe kael, ja punkt kaks, olen küll feminist, siis saabub piinlik vaikus, et seejärel mõni vähem plahvatusohtlik teema jutuks võtta.

Kui Mikko kirjutab, et kaudne sooline diskrimineerimine püsib hoiakul, mis pole mitte niivõrd naistevastane, vaid lihtsalt meestekeskne, siis see on just üks niisugune olukord. Mis teha? Ega muud teha ei saagi, kui veenda naisi, et me ju ise kaudselt diskrimineerime ennast, kui ennast mehe kaelaks peame. Et vabandage väga, meil on endal ka pea otsas.

Miks puudub nii suurel osal kuuekümneseks saanud naiste põlvkonnal enesekindlus? Kardetakse ikka veel pilkeid, mõnitusi, alandamist soo põhjal. Ja see hirm pole alusetu. Üleolevat, patroneerivat suhtumist, põhjendamatut familiaarsust, nende loomingu teadlikku pisendamist on eriti tunda saanud naissoost kirjanikud, kelle hulka minagi kuulun.

Mõni aeg tagasi rääkisin ühe minust natuke noorema kirjandusteadlasega, kes oli mõned aastad tagasi Tallinna ülikooli õppejõuna töötades kavatsenud anda oma õppegrupile uurida, kuidas kohtles uue iseseisvusaja meeskriitika üheksakümnendatel ja hiljemgi naissoost kirjanikke, eriti prosaiste. Aga ta mõtles ümber, sest tema sõnul oleksid tulemused olnud liiga masendavad. Ohkasin, sest tõsi: kui oma kogemust uuriksin, siis läheks issanda päike enne looja, kui jõuaksin kõik keeleteritamised ja ülbitsemised nii minu tollase loomingu kui ka minu isiku kulul kokku lugeda. Toon vaid ühe markantse näite. Kui panin viistest aastat tagasi oma esimese juubeli puhul kokku artiklikogumiku, mis sisaldas tekste, mida olin viieteistkümne aasta jooksul avaldanud kultuuriajakirjade veergudel ja millest osa oli ka nende väljaannete aastapreemiaga tunnustatud, siis konstrueeris meeskriitik Veiko Märka mu kogumikule arvustust kirjutades järgmise toreda võrdluse: „Hellerma kogumik mõjub täpselt nii, nagu laulaks Anne Veski Bridget Jonesi päevikute tekste kümme korda aeglasemalt mängituna“ (Eesti Ekspress, 26. X 2006). Halloo, isegi kui see oleks ilmunud huumorinurgas, mis Märka andelaadile arvustustest rohkem sobib, oleks see lõbustanud ilmselt kõiki peale minu, kelle viieteistaastane töö ühe hoobiga mõttetuks kuulutati.

Oo jaa, muidugi pead kasvatama paksu nahka, seda rõhutas juba Virginia Woolf, aga paradoks on selles, et kui kord juba kirjutad, muutud eriti tundlikuks, sest kirjanik ei saa olla paksunahaline elukas – kui sa just end jõehobu nahka ei positsioneeri.

Rikkus ja vaesus

Muide, Marianne Mikko kasutab oma „Naise koha“ peatüki ees „Töö“ motona eesti vanasõna, mis kõlab nii: hobuse sitt ei täida merd ega naise töö tee kedagi rikkaks. Kui nüüd keegi tahab väita, et Eestis on alati olnud tugevad naised, kelle käes olid aidavõtmed, ja mis alaväärtuslikkusest me siin üldse räägime, vanasõnad ju ei valeta. Naiste kätte rikkus ei kogune, tehku ta tööd kas või 24/7, ei nüüd ega vanasti.

Ära hakka jälle peale oma naiste diskrimineerimise jutuga, kas sa pole märganud, et naine on meil olnud president, nüüd on meil naispeaminister, kuulen juba torinat.

Ka naissoost kirjanikke, kes on pälvinud suurt tunnustust, on eriti viimastel aastatel hulganisti esile tõusnud. Olgu, vähemasti naissoost kirjanike puuduse üle enam kurta ei saa. Selleni kohe jõuan. Aga rikkad naised – kus nad Eestis on? Kui palju neid rikaste edetabelites leidub? Kas see on siis naise edu mõõdupuu, kuulen jälle küsimust. Muidugi on, samamoodi kui mehe oma. Pole parata, me elame kapitalistlikus ühiskonnas, kus rikkus ja vaesus on põhilised mõõdupuud. Kes pakub selle varjamiseks parema eufemismi, lasku tulla.

Tõesti, kirjanduses on nüüd naiste ja meeste vahekord muutunud – kas just koha vahetanud, aga muutunud kindlasti. Ma ei saa enam väita, nagu ma tegin veel peaaegu viisteist aastat tagasi ilmunud loos „Medusa juuksed“ (EPL 16. II 2007), öeldes, et eesti kirjandus, eriti proosa, on rohkem meeste rida. Enam ei ole. Naisi, eriti keskmise ja noorema põlvkonna naisi on proosas palju ja neid lisandub üha. Mida see näitab? Üks pisike kärbes on hakanud mulle kõrva sosistama, et kas põhjus pole ka selles, et kirjandusvaldkonnas ei liigu just palju raha – noh, päris vaesed me enam pole, pealegi on lisaks kultuurkapitali stippidele nüüd olemas ka kirjanikupalgad –, aga kui võrrelda ühiskonna üldist hüveolu tõusu kirjandusmaastiku tippude elukvaliteediga, siis mingit teab mis rikkust sellel maastikul kellelgi ette näidata pole. Meie raamatute trükiarv pole teab kui suur ja ka tõlgetest tulev tulu kullakoormatega võrrelda ei anna. Tõsi, midagi häbeneda meil ka pole, sest elatakse kaunis normaalselt, aga suuremaid summasid nähakse alles elutööpreemiana – ja see õnn langeb mõistagi osaks vähestele valitutele.

Naised aga on üldjuhul head kohanejad. Nad mõistavad olla kokkuhoidlikud, läbi ajada, mitmel rindel rabada – teades, et ühiskondlik tulubaas neile nagunii teab mis prisket noosi ei tõota –, ja leiavad üllatavalt kombel kas või hiireaugust läbi pugedes võimaluse teha midagi, mis neile endale meeldib. Näiteks kirjutada raamat. Või mitu.

Kurikuulus seadus

Loen Marianne Mikko raamatu peatükki „Kurikuulus seadus“, kus autor räägib sellest, kuidas riigikogus tuli aastaid piike murda, et soolise võrdõiguslikkuse seadus välja kuulutada ja seda tehti alles Eesti Euroopa Liitu astumise päeva eelõhtul. Alles siis tuli loobuda oma idaeuroopalikust inertsusest ja meil-on-niigi-kõik-korras-mugavustsoonist. Ometi on soolise võrdõiguslikkuse seadus, mida Marianne Mikko õigustatult seostab inimõiguste küsimusega, endiselt kurikuulus, sest seda stigmatiseerivad hoiakud pole ühiskonnast kaugeltki kadunud. Nende tagant võib otsida midagi üsna primitiivset: küllap tajuti ja tajutakse ohtu senisele poliitilisele status quoʼle ehk siis meeste võimule.

Nüüd on seadus küll vastu võetud, soolise võrdõiguslikkuse volinikki ametis, meie aga võime õnnelikult klassikuid parafraseerida: selle aja jooksul, mil meespoliitik arutas, miks sellist imelikku seadust Eestis vaja on, oleks Anne Veski jõudnud Bridget Jonesi päevikud juba mitu korda ära laulda ükskõik kui aeglase tempoga.

Nali naljaks, aga soolise võrdõiguslikkuse seadus ei ole tont, mis lubaks naistel meeste üle domineerima hakata või meestele mingil muul moel kurja teha, nagu arvas ilmselt nii mõnigi selle seaduse vajalikkust eitav poliitik. Seadus püüab „leida vastuseid, milline on naiste ja meeste osalus otsustusprotsessides, staatus tööturul ja majanduses ning kohustused nii tasustatud kui ka tasustamata tööde puhul“, nagu kirjutab Mikko (lk 107).

Olgu seadusega kuidas on, aga sooline palgalõhe on Eestis senini Euroopa Liidu suurimaid. „Euroopa Liidu statistikaameti Eurostat järgi on Eestit puudutav soolise palgalõhe näitaja püsinud tasemel, millega võrreldes saab Eesti naine võrreldes mehega peaaegu veerandi võrra vähem palka,“ kirjutab Mikko (lk 126). Miks ei ole Eesti Vabariik seda probleemi 30 aasta jooksul suutnud lahendada, küsib autor. Ja vastab: puudub poliitiline tahe.

Asjatundlikke osutusi statistikale kasutab Mikko mitmel pool – justkui ennetades võimalusi tema väidetele vastu vaielda. Kiiduväärt on ka see, et loetud allikmaterjalide nimistud on autor paigutanud iga peatüki lõppu, andes huvilisele võimaluse peatükis käsitletava teema kohta lisainformatsiooni saada.

Raamatust kumab läbi Marianne Mikko põhimõttekindel võitlejasoon, samas on ruumi ka rahulikumat laadi mõtisklustele. Raamatu kümne peatüki pealkirjad on sõnastatud konkreetselt ja lakooniliselt, näiteks „Keel“, „Kool“, „Keha,“ „Õigus“, „Töö“ jne. Hea ajakirjanikuna on ta osanud lahutada olulise ebaolulisest ja läheneda igale teemale süsteemselt ja loogiliselt, mis kindlasti ei tähenda seda, nagu poleks ühelegi tema väitele võimalik vastu vaielda või seda täiendada.

Kokkuvõtteks tuleb täheldada, et see raamat on praegu natuke nagu „üksik hunt“, sest see ei ole teaduskirjandus ega poliitiline buklet, vaid mitmetest naise kohaga ühiskonnas seotud teemadest kokku põimitud isikupärane esseistlik sooritus. Kõik selles käsitletud teemad võiksid olla ühiskondlike mõttevahetuste objekt. Dialoogiotsingut kumab igast peatükist. Loodetavasti ei jää järgmised vastukajad raamatule tulemata.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht