Igast sitta ka uuritakse

Kahel ja poolel miljardil inimesel puudub ligipääs meie mõistes normaalsetele sanitaartingimustele.

LAURI LAANISTO, kes tunneb, et pärast möödunud aastat ei saagi enam muust kirjutada …

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Olen ühe teadusseltsi presiidiumis ja seal meie president räägib ikka, et raha on ju maailmas olemas, tuleb lihtsalt osata õige koht üles leida ja sealt küsida. Sest nagu teaduslikud ühingud ja seltsid ikka, kipub ka meie oma pidevas rahahädas olema. Ja mitte ainult teaduslikud ühingud, vaid teadus ja teadlased üleüldse. Vist … Igatahes juhtus nii, et sattusin lugema, täiesti ilmaasjata, üht teadusartiklit omaenda huvialadest sootuks eemal. Jäi netis möllates silma, nagu ikka juhtub.

Igatahes olid selles kajastatud uurimistöö ainurahastajad Bill ja Melinda Gates, s.t see fond, mis neil on1 ja mille kaudu nad juba ammu korralike metseenidena maailma päästavad vaesuse, haiguste ja ebavõrdsuse vastu võideldes, nagu selle organisatsiooni juhtlause ütleb.2 Usun, et nad teevad seda täiesti siiralt, hoolimata kõigest, mida näiteks Bill Gatesi kohta ühismeedia teatud suunas kaldu kõlakodades räägitakse. Ja mitte ainult ei räägita – ka tegutsetakse. Hiljaaegu oli näiteks Londonis laia profiiliga antivaksikute-vandenõuteoreetikute protestiaktsioon ühe Appleʼi poe juures, mida rünnati munade ja karmide sõnadega.3 Protestijad olid nimelt veendunud, et Appleʼi juht on Bill Gates. Kuigi, ja seda teab isegi endine USA president, et Appleʼi juht pole keegi muu kui Tim Apple.4

Niisiis on seda va siirust igasugust, nii puhtsüdamlikku kui lihtsüdamlikku. Aga selline lihtne maailmaparanduslik siirus, rikkuriks saanud nohiku – ja Bill Gates on nohik uhkusega5 – siirus kipub sageli alla heitma nende ees, kes oskavad väga osavalt ja pealetükkivalt raha küsida. See on nii igal pool, mitte ainult teaduses. Sest kuidas muidu kas või Eestis nõnda palju neid vene keelt kõnelevaid „investoreid“ usaldatakse, kes kusagilt Tšehhi ja Küprose kärarikastelt tänavatelt helistavad, et sulle heast südamest soodsat teenimisvõimalust pakkuda. Ja erinevalt Gatesidest pannakse sinna alla oma viimased veeringud.

Miilavad roojareaktorid igale keskväljakule!

See selleks. Liigume ülal mainitud artikli juurde. See kannab pealkirja: „Continuous, self-sustaining smouldering destruction of simulated faeces“, mida võib ehk tõlkida „Tehis(like) väljaheidete hävitamine katkematu isepüsiva miilamise teel“.6 Mnjaa, maailm on üha rohkem arenenud. Ei ole enam siin mingit „tuli tuha all“ ja „ükskord prahvatab vimm“ tüüpi ebastabiilselt miilavat inimkõntsa hävitamist. Asjad on stabiilsemaks läinud, ei maksa lihtsalt nii palju ajalehti lugeda … (Kuigi neid maksab kahtlemata alati igaks juhuks varuda, eriti ebastabiilsetel aegadel, ja eriti neid, mis pole trükitud kriitpaberile ja on seetõttu alternatiivkasutatavad, näiteks Sirp.)

Mida siis selle uuringu raames tehti? Artikli autorid ehitasid 37 cm kõrguse ja 6,25 cm sisediameetriga roojareaktori, valmistasid suure hunniku inimväljaheitele sarnanevat kraami ja kukkusid seda siis selles väikeses reaktoris põletama. Mõõtsid põlemise ja põletamise stabiilsust, reaktorist väljutatud tuha kalorsust jne. Ja said tulemuseks, et kõige kvaasistabiilsem on miilamine siis, kui väljaheite pealevool reaktoris on 0,11 cm sekundis.

Wim Delvoye. Cloaca Original. 2000. Pildil Düsseldrofi kunstimuuseumis 2001.

On omajagu vaieldav, kas kliimakriisi tingimustes on üldse vaja välja töötada uusi lahendusi millegi hävitamiseks ilmtingimata põletamise teel, kuigi küllap patenteeritakse see väike roojareaktor varsti ära ja seda saab igast ehitus- ja aianduspoest oma koduaeda osta. Esialgu on lahendus välja töötatud arengumaade väljaheiteprobleemide lahenduseks. Nagu autorid kirjutavad: „Vaja on tehnoloogiat, mis suudaks arengumaade sanitaarprobleemide lahendamiseks kiiresti ja odavalt inimese väljaheiteid hävitada. Kuna inimeste väljaheited on ohuks rahva tervisele.“

Möödunud sajandil kirjutatud ulmeromaanidest on jäänud tulevikuprobleemidest sootuks vastupidine pilt: mis tahes orgaanilise ressursi pidev puudus. Mulle on meelde sööbinud kirjeldus Vladimir Voinovitši düstoopilisest raamatust „Moskva 2042“,7 mis pole küll kaugeltki padutõsine žanriulme, õigupoolest on selle vastand. Analoogseid probleemiasetusi leiab ka tõsisemast ulmest, näiteks Anthony Burgessi „The Wanting Seed“ („Puuduv seeme“, 1962). Aga Voinovitši raamatus on nii, et tuleviku-Moskvas (aastal 2042, nagu pealkirjaski) kehtib süsteem, kus kodus tekitatud nn teisene produkt tuleb ämbriga viia linna suurematel väljakutel ja muudes rahvarohketes sõlmpunktides paiknevatesse kogumisputkadesse, kust siis kaalu alusel saadakse vastu toidutalonge. Ehk siis teisese produkti alusel antakse võimalus hankida esmaseid produkte. Linn kippus küll hirmsasti haisema, eriti suured väljakud ja muud rahvarohked kohad, kuid mis teha – tsentraliseeritud süsteemid on siiski parimad võimalikest.

Siinkohal meenub ka üks Vadim Šefneri novell, küllap see oli „Tagasihoidlik geenius“,8 kus tagasihoidlikust leiutajast peategelase rahva seas populaarne konkurent leiutab konserviavaja, mis on paraku nii suur ja nii kulukas toota, et linnadesse rajatakse tsentraalsed konserviavamispunktid. Tuli võtta oma konserv ja suunduda sellega linna keskväljakule või mõnda teise sõlmpunkti, et seal siis konserviavajasabas kannatlikult seisnuna saaks selle lõpuks lahti teha ja siis padavai tagasi koju minna. Minu ettekujutuses sulavad need maailmad kokku – et kui on juba vaja linna minna, siis ühes käes pang ja teises kott konservi(de)ga.

Globaalsed geograafilised mustrid

Olgu peale. Arengumaades kipub tõesti olema, et inimesi ja pudulojuseid on palju, nad on tihedalt koos ja teevad häda sinna, kuhu parasjagu juhtub. Asi pole küll ehk nii hull kui keskaja Euroopa linnatänavatel, kus ainus viis ekskremendikihist enam-vähem puhtana läbisaamiseks oli näiteks kanda šopiine, mis on kuni poole meetri kõrgused platvormkingad, millega liikudes tuleb toetuda kas teenrite õlgadele või kasutada kõmpe. Igatahes ka tänapäeval kusagil Etioopias reisides ei maksa faranji’del kohalikku vett küll üldse tarbida. Häda number kaks kipub pärast seda oma konsistentsilt väga number ühe sarnaseks minema. Valgenahaliste turistide ajutised hädad muidugi kahvatuvad selle kõrval, et ebasanitaarsete elutingimuste tõttu sureb igal aastal sadu tuhandeid arengumaade lapsi. Hinnanguliselt puudub kahel ja poolel miljardil inimesel ligipääs meie mõistes normaalsetele sanitaartingimustele.9

Mind aga hakkas seda artiklit sirvides huvitama kaks kõrvalist asja. Esiteks: miks pidi selleks teaduseksperimendiks väljaheidet kunstlikult juurde tootma – kas siis õigest kraamist on puudust? Ja teiseks: millest ja kuidas seda valmistatakse? Mis on retsept?

Esimesele küsimusele artikkel vastust ei anna. Enamik autoreid on Kanadast Torontost ja üks Austraaliast Brisbaneʼist. Ju siis seal ei ole seda kraami piisavalt. Või, nagu see ikka kipub olema elusa või eluta loodusega seotud teadusvaldkondades – teadlased ei kipu hea meelega oma uurimustesse looduse varieeruvust sisse arvestama, kuna see teeb kõik niivõrd sporaadiliseks ja volatiilseks. Seda va varieeruvust on kuidagi jube palju, niipea kui seda lähemalt uurima hakata. Ja siis saabki järeldada vaid, et noh, sõltub … Ja eks me kõik tea ju omast kogemusest, kuidas meie endi päts kipub varieeruma, või kui on lapsed, siis kuidas nende oma. Ent „teisesel produktil“ on ka omad globaalsed biogeograafilised mustrid. Sahara kõrbes üksnes kaamelipiimast toituvate berberite ja tuareegide valged tuhkkuivad haisuta pabulad, versus … noh, mõelge ise sellele, mida Maarjamaa vaesed vetsud peavad pärast jaanipäeva sõna otseses mõttes läbi elama. Ja sellest kõigest, nii keskmisest kui ka äärmustesse kõikumistest lähtuvalt kujuneb välja see, kuidas me väljaheitesse suhtume. Kultuuriliselt, või nii. See ju sõltub väga sellest, milline see keskeltläbi konkreetses paigas on.

Suurepärase uuringu on teinud Nottinghami ülikooli inimgeograafia professor Sarah Jewitt ja tutvustab seda artiklis: „Geographies of shit: Spatial and temporal variations in attitudes towards human waste“ („Sitageograafia: inimsitasse suhtumise ajalis-ruumilised varieeruvused“).9 Eriti meeldivad mulle artikli esimeses lõigus ära toodud tsitaadid teemakohast poliitikat kujundavatelt inimestelt: „We need to put the word shit into people’s mouths“ („Peame inimestele sõna „sitt“ suhu panema“), kuna selle probleemiga ei kiputa üldse tegelema „as a result of the ‘great distaste’ surrounding shit“ („tohutu vastumeelsuse tõttu, mis sita suhtes valitseb“). (Artikkel on hea näide sellest, et kirjutatud on väga tõsisel teemal, aga samal ajal ajab pidevalt itsitama – ja pärast itsitamishooge jäädakse selle teema üle mõtlema.)

Jewitt on peamiselt uurinud teisese produktiga seonduvaid probleeme Indias, mis on sedasorti temaatikale küllap kullamaardla terve planeedi kontekstis. Seda kanti uurides on ta leidnud hulgaliselt huvitavat. Näiteks on India põhjaosas pudulojuste sõnnik väga väärtuslik materjal nii väetise kui ka küttena ning sealses agraarühiskonnas käib karm lakkamatu võitlus nii usurühmade kui ka sugupoolte vahel, et kes lehmakoogid endale saab.10 Samal ajal kui inimkoogid on täielik tabuteema, pigistatakse silm neid nähes nii sõna otseses kui kaudses mõttes kinni ja püütakse mitte sisse astuda. Psühholoogiliselt talumatu oli inimroojaga kokkupuutumine näiteks ka ühes Dovlatovi jutustuses räägitud loos figureerinud pruudi jaoks, kelle väljavalitu töötas sitapüti peal. Teenistus oli hea, ja, noh, ei olnud toona ega ole ka praegu hirmu, et tööd vähemaks jääks. Pruut ei suutnud seda mõtet taluda ja läks lõpuks hoopis mingile teisele tüübile mehele. Eesti keeles on selle jaoks suurepärane kujund: see mõte lihtsalt ei mahtunud pruudile pähe. Pulmapeole ilmus kohale ka endine väljavalitu, kes pani londi sööklaaknast sisse ja lükkas pumba tagurpidi tööle. Söökla tuli maha kanda, ja mees võeti kriminaalvastutusele.

Naljakas on ka ekskrementide omandivorm – sealsamas Indias kipub olema nii, et lehmakook kuulub sellele, kelle lehm koogi tegi, samal ajal kui inimese poetatud päts saab pärast poetamist kõigi omaks. See võimaldab poetada päts kuhu tahes ja hiilida kõrvale igasugusest vastutusest, mis võiks nii selle teo kui ka tagajärjega kaasneda.9

Teatud konsistentsivahe on inim- ja loomaväljaheitel küll, ent nagu Lõuna-Itaalia põliskultuur on tõestanud, toimib väetisena ka see esimene väga hästi. Analoogsed nähtused on säilinud nii Vietnamis kui ka paljudes Hiina piirkondades, kus öösiti liiguvad kanalisatsioonita külasid pidi päeva jooksul pange kogunenut kokku korjavad mehed puust kärudega, mida kutsutakse „meekaarikuteks“.9 Paraku on paljude põliskultuuride suhtumine omaenese teisesesse produkti kadunud, kuna peale kaubandusliku, kirjandusliku ja kõiksugu muu anastamise on olemas ka ekskrementaalkolonialism!11

Kuidas tehislikult toota

Aga see teine küsimus. Millest ja kuidas inimrooja kunstlikult valmistada? Ivo Fabrisi jt artiklist selgub, et seda tehti vastava standardi alusel. Nonii, kas tõesti on ka ISO-standard?! Siiski ei ole – see standard on pelgalt NASA oma, et uurida kuidas ekskremente kaaluta olekus käidelda saab. Selle standardi väljatöötajad on praeguseks pensionile jäänud NASA insener Kanapathipillai Wignarajah ja tema kolleegid ning see on avaldatud 2006. aastal .12 Töö on üsna revolutsiooniline – vähemalt nad ise väidavad oma artiklis, et kirjandusest nad varasemaid katsetusi selles vallas ei leidnud, senistes kosmoseprogrammides oli kosmoserakettide ja -baaside jms puhul testitud sanitaarsüsteemide tööd kas koerte, ahvide või kanade välja­heidete abil. See viimane on küll šokeeriv, kuna linnud, kui nüüd erialaterminoloogiliselt läheneda, ei situ. Nad väljutavad oma ainevahetusjääke kloaagist, mis on väga mitmeotstarbeline avaus, kustkaudu käib ka enamikul lindudel viljastumine, sealtkaudu ka munetakse.

Kõrvalepõikena veel nii palju, et peenis on lindudel arhailine seisund – aja jooksul on enamik linnuliike sellest loobunud. Ja muuseas, nendel liikide, kel peenis on säilinud (nt kalkun), on kopulatsioon sageli emaslinnu suhtes vägivaldne. Evolutsioon oleks otsekui võtnud seisukoha, et mõned organid on moraalselt vananenud ja kuuluvad anatoomia prügikasti üheskoos halva­maineliste kaugete esivanematega (linnud on ju teatavasti ainus saurustest säilinud põlvnemisliin).

On muidugi alanismorissetteʼilikult irooniline, et India nimega mees on see, kes töötab välja inimsita standardi. Millest see siis koosneb? Wignarajah’ jt artiklis on ära toodud kuivanud inimekskremendi empiiriline keemiline valem: C1 H (1.87) 0(1.11) N0.2. Laias laastus koosneb see kahest kolmandikust vedelainest ja ühest kolmandikust kuivainest ning kaalub 110–170 grammi (sh kuivainesisaldus kõigub vastavalt 25 ja 45 grammi vahel). Rasvu on kuivainemassis 5–25%, süsivesikuid (sh kiudaineid) 10–30%, lämmastikuühendeid kuni 3%, mineraalaineid (peamiselt kaalium, kaltsium ja fosfor) 5–8% ja bakteriaalseid jääke 10–30%.

Fabris ja teised lähtusid oma reaktori­eksperimendi puhul sellest NASA standardist ning valmistasid toote toidupärmist (esindamas bakteriaalseid jääke), maapähkliõlist (rasva aseaine), misost ehk kääritatud sojaubade pastast (valgu aseaine), tselluloosist (kiudained), liiv-teelehe seemnekestadest (ka kiudained), kaltsiumfosfaadist (mineraalained), veest ja polüetüleenglükoolist (mis seob vee ülejäänud mikstuuriga kokku ja hoiab õiget konsistentsi). Seejärel läks asi kahtlaseks, sest mikstuuri lisati esmalt silikageeli (need niiskust imavad läbipaistvad terakesed, mis on igas kinga­karbis jm väikese pakikesena kaasas) ja seejärel liiva. Artikli metoodika kohaselt pidavat reaktor nii paremini miilama.

Seda kõike lugedes meenus mulle, et oli ju ometigi keegi kunstnik, kes ehitas sellise masina, et paned ühest otsas toidu sisse ja teises otsast tuleb ehe pask välja. Väike guugeldus täpsustas, et tegemist on Belgia kunstniku Wim Delvoye 2000. aasta taiesega, mille pealkiri on „Cloaca Original“.13 See on ikka igavesti korralik kaadervärk, millesse söögikraam peab sisenema hammasväravast, kus see korralikult tükeldatakse, ja edasi liikudes läbima kõik vajalikud ensümaatilised, happelised ja anaeroobsed mahutid.14 Lõpptulemusena väljutab masin elegantse junni, mille ta otsemaid vaakumpakendisse topib ja neid junne saab kohapealt suveniiriks osta. Enam ammu ei ole vaja päriskunstnikke, kes seda ränka purkisittumise tööd peavad omaenese organite kulumise hinnaga tegema. Masinad on juba sellegi töö üle võtnud. Ei ole muret, varsti on, nagu sai juba mainitud, käepärased roojareaktorid saadaval igas ehitus- ja aianduspoes – ning sel viisil saab masinate mässule igas koduaias vastu astuda!

Wim Delvoye on öelnud, et teda inspi­reeris „Cloaca Originali“ loomisel tõsiasi, et tänapäeva elus on kõik läbinisti mõttetu. Võib-olla ongi. Aga kõik see annab vähemalt omajagu mõtte­ainet. Või vähemalt mingitki aine(s)t.15

1 Bill & Melinda Gates Foundation.

2 We are a nonprofit fighting poverty, disease, and inequity around the world.

3 Surur, Egg-throwing anti-vaxxers attack Bill Gates’s Apple Store. – mspoweruser.com 19. XII 2021. h

4 Makena Kelly, The president just called the CEO of Apple ‘Tim Apple’. – The Verge 6. III 2019.

5 https://twitter.com/billgates/status/478693050404069377

6 Ivo Fabris, Daniel Cormier, Jason I. Gerhard, Tomek Bartczak, Mark Kortschot, Jose L.Torero, Yu-Ling Cheng, Continuous, self-sustaining smouldering destruction of simulated faeces. – Fuel 2017, 190, 58– 66.

7 Vladimir Voinovitš, Moskva 2042. Tlk Annely Pekkonen, Kiil 2011.

8 Šefneri novell ilmus nõukogude ulme kogumikus „Diogenese latern“, tlk Juhan Nurme. Eesti Raamat 1976.

9 Sarah Jewitt, Geographies of shit: Spatial and temporal variations in attitudes towards human waste. – Progress in Human Geography 2011, 35(5), 608– 626.

10 Pühaks looma olemise staatus kandub lehmalt üle ka tema ainevahetusejääkidele, mida kasutatakse ka kõiksugu „puhastavates“ rituaalides

11 Warwick Anderson, Excremental colonialism: Public health and the poetics of pollution. – Critical Inquiry 1995, 21(3), 640–669.

12 Kanapathipillai Wignarajah, Eric Litwiller, John W. Fisher, John Hogan, Simulated human feces for testing human waste processing technologies in space systems. – SAE Transactions 2006, 424– 430.

13 https://wimdelvoye.be/work/cloaca/cloaca-original-1

14 Veider on küll see, et taiese pealkirjas on kloaak, mida inimesel ju pole, samal ajal kui protsess matkib nimme inimese seedeelundkonda. Ja veel: Delvoye on hiljem oma taiesmasinat veel mitu korda parandanud, nii et on olemas ka „Cloaca New & Improved“ (2001), „Cloaca Turbo“ (2002) jne kuni kohvrina kaasaskantava „Cloaca Travel Kitini“ (2009–2010). Võib öelda küll, et ta laseb vana rasva (5–25%) peal edasi.

15 Joonealust väärt epiloogiks vahest nii palju, et avalõigus mainitud sõna „president“ – seegi on ju puhas pätsi poetamisega seotud termin. Kui te ei usu, siis tulge aprilli lõpul teoreetilise bioloogia kevadkooli – seal on üks zooloogiaprofessor, kes teile kindlasti sellest räägib.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht