In memoriam Ilmar Koppel

Ilmar Koppel
16. I 1940 – 9. I 2020

Vaid mõni päev enne oma 80. sünnipäeva lahkus meie seast väljapaistev keemiateadlane Ilmar Koppel. Võrus sündinud tulevane akadeemik lõpetas 1958 Puurmani keskkooli esimese lennu ja 1963 Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna. Pärast aspirantuuri orgaanilise keemia kateedri juures kaitses ta 1969. a teaduste kandidaadi (praeguse arusaama järgi PhD) töö. Tollases teadusmaailmas tähendas tippklassi aga alles teaduste doktori kraadini jõudmine, mis nõudis aastakümneid tihedat tööd. Doktoriväitekirja kaitses Ilmar Koppel noore mehena 1986 Moskvas NSV Liidu teaduste akadeemia A. Semjonovi nimelises keemilise füüsika instituudis. Professorikutse anti Ilmar Koppelile 1990. aastal ning 1993. aastal valiti ta Eesti teaduste akadeemia liikmeks.

Ilmar Koppeli tegevus oli läbi aegade seotud Tartu ülikooliga. Ligi neljakümne aasta jooksul (1967–2005) töötas ta vanemteaduri, keemilise kineetika ja katalüüsi labori juhataja, analüütilise keemia kateedri juhataja ja keemilise füüsika instituudi juhataja ning analüütilise keemia professorina. Aastatel 2005–2008 oli Ilmar Koppel Eesti teaduste akadeemia uurija-professor. Ka pärast emeriteerumist (2008) panustas ta oma eriala arengusse ja juhtimisse 2008–2015 keemia instituudi teadusdirektorina ning kuni aastani 2018 füüsikalise ja analüütilise keemia juhtivteadurina.

Ilmar Koppeli huvide spekter ulatub kaugele klassikalise orgaanilise keemia raamide taha. Teadusüldsusele on ta tuntud superhapete ja -aluste disaineri ja uurijana. Raske on ette kujutada aineid, mis on miljoneid kordi happelisemad kui soolhape, lämmastikhape või kuningvesi ning mille hoidmiseks pole isegi õigeid anumaid olemas. Temale olid need igapäevased mänguasjad. Ta pilk ulatus selliste ainete maailmast neutriinofüüsikani, aga ka lahustes toimuvatest protsessidest ja nendega kaasnevatest keskkonna- või lahustiefektidest gaasifaasis kõrgvaakumis kulgevate reaktsioonideni. Tulemuste ja järelduste spektris sisaldusid nii sügavad üldistused ja keemia raudvarasse pürgivad alusuuringud kui ka kõrgtehnoloogilist rakendust tõotavad tööd.

Teadus on programmeeritud vaatama tulevikku ja nii võivad mineviku suursaavutused vahel tunduda lihtsate tõsiasjadena. Meie teaduse praegune hea seis tugineb aga paljude kolleegide ennastohverdavale panusele ajal, mil Eesti tulevik oli kui noateral. Akadeemik Ilmar Koppeli pingutuste kaudu sulandus taasiseseisvunud Eesti keemiateadus kiiresti rahvusvahelisse teadusellu. Ta nägi kõvasti vaeva, et Eestis tekiks Sorosi fond. Selle grantide toel suutsid 1990. aastate esimesel poolel mitmed teadlased ületada sügava kuristiku taasiseseisvunud Eesti teaduse finantseerimises.

Alates 1995. aastast oli akadeemik Koppel Euroopa Liidu Phare toetusskeemi kõrghariduse ja teaduse reformimise programmi HESR (Higher Education and Science Reform) juhtkomitee liige ja Tempuse projekti koordinaator. Need toetused aitasid kõvasti kaasa noore riigi teaduse kiirele arengule ja rahvusvahelistumisele. Ilmar Koppeli isiklikud suhted maailma tippteadlastega olid kui sild laia maailma, hõlmates suhtlusvõrgustikku Uppsala, Barcelona, Madridi jt maailma juhtivates ülikoolides ja avades kolleegidele tipplaboratooriumide uksed.

Rahvusvaheline edu on mõeldamatu ilma tugeva vundamendita oma maal. Ilmar Koppeli juhtimisel töötas Eesti teaduse tippkeskuste esimeses voorus 1999–2006 keemia ja materjaliteaduse tippkeskus. See ühendas keemikuid, materjaliteadlasi ja füüsikuid kahest juhtivast ülikoolist. Koos kujundati nõnda loodud sümbioosi alusel kõrgtehnoloogiliste materjalide loomisele (2011–2015) ja kõrgtehnoloogiliste seadmete väljatöötamisele (2015–2023) pühendunud tippkeskused. Need on andnud strateegilise panuse mitte ainult keemia ja materjaliteaduse arengusse, vaid ka kõrgefektiivsetel vesiniku- ja kütuseelementidel baseeruva energeetika arendamisse. Kliimamuutuste ja süsinikuneutraalsuse kontekstis võivad need edusammud osutuda veduriks tulevikku.

Sarnaselt teiste tippteadlastega oli Ilmar Koppel paljude rahvusvaheliste konverentside vedaja, Eesti esindaja rahvusvahelistes organisatsioonides ja arvukate teadusprojektide koordinaator või vastutav täitja. Aastatel 2004–2014 oli ta Eesti teaduste akadeemia bioloogia, geoloogia ja keemia osakonna juhataja. Ta on avaldanud üle 300 teaduspublikatsiooni, sh viis monograafiat. Need on teinud temast ühe enimtsiteeritud Eesti teadlase. Ta olnud enam kui kolmekümne edukalt kaitstud doktori- ja magistritöö juhendaja. Kahel korral (1998, 2005) on akadeemik Koppeli teadustööd tunnustatud riigi teaduspreemiaga. 2006. aastal autasustati teda Valgetähe III klassi teenetemärgiga. Sidemete arendamise tunnustusena nimetati ta 2007 Tallinna tehnikaülikooli audoktoriks ning 2010 pälvis ta teise teadlasena Eesti teaduste akadeemia kõrgeima autasu keemias ja sellega seotud valdkondades – Wilhelm Ostwaldi medali.

Akadeemik Ilmar Koppel saadetakse viimsele teekonnale Tartu ülikooli aulast laupäeval, 18. jaanuaril kell 11.

Eesti Teaduste Akadeemia ja

Tartu Ülikool

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht