Imelisest elust bibliomeetriamullis

Võiks loota, et arusaamine praeguste indikaatorite absurdsusest jõuab kunagi teaduse tähtsate otsustajateni ja see juhtub enne, kui kõik maailma teadlased on saanud kõikide avaldatavate artiklite kaasautoriks.

ENDEL PÕDER

Kõik teadushuvilised on kindlasti kuulnud Eesti teaduse imepärasest edukusest. Autoriteetsed andmed näitavad, et Eesti teadus oli 2018. aasta märtsis maailmas suurepärasel 17. kohal1 ja detsembris jõudis juba 12. kohale, edestades näiteks Saksamaad ja Soomet.2 2018. aastal oli Eestis 17 tippteadlast (Venemaal 7 ja Lätis mitte ühtegi).3 Ja see kõik toimub peaaegu ilma riigi raha kulutamata.

Kõik need edusammud põhinevad bibliomeetrilistel näitajatel ehk teaduspublikatsioonide ja viidete kokku lugemisel. Tundub nagu lihtne asi. Aga lähemalt vaadates siiski mitte väga. Ja mõne koha pealt lausa müstiliselt arusaamatu. Ma olen bibliomeetriliste näitajate kallal norinud varemgi,4 aga kes seda vana asja enam mäletab. Uued andmed lisavad pildile uusi detaile.

Keskmine viidete arv artikli kohta

Allik ja Lauk1,2 kasutavad „parima“ näitajana keskmist viidete arvu artikli kohta. Ma usun küll, et see näitaja peegeldab mingit aspekti teadlaste tegevuses, kuid kindlasti pole see parim ega põhiline, mille järgi tuleks teadlaste edukust hinnata. Kui natuke järele mõelda, siis see on umbes sama tark kui hinnata Eesti kapsakasvatajate edukust kapsapea keskmise suuruse järgi. Muidugi ei maksa meie mehi süüdistada rumala näitaja väljamõtlemises. See (ja teised sellesarnased) näitajad on maailmas laialt kasutusel. Leidub tuntud bibliomeetria spetsialiste, kes neid õigustavad,5 ja teisi, kes soovitavad neid mitte kunagi kasutada.6 Arvatavasti on keskmine viidete arv paljude võimalike indikaatorite hulgast selline, mis näitab Eesti teadust praegusel momendil parimas valguses. Selles mõttes võib see tõesti olla parim indikaator.

Kui tõsimeeli uskuda, et Eesti teaduse eesmärk on keskmise viidete arvu suurendamine, siis tuleks kõik ressursid suunata mõnele üksikule (võib-olla ühele) projektile, mis oletatavasti kõige rohkem viiteid võiks koguda. Ja välistada kõik muud publikatsioonid, mis maksimumi tasemele ei küüni. Kuna tipus saab olla ainult üks, siis kõikide teiste toetamine on otseselt kahjulik, sest see viiks alla keskmise viidete arvu. Kas meelega või kogemata on Eesti teaduspoliitika mingil määral seda ideed järginud. Tuleks ainult lõpetada rumalad jutud rahastuse suurendamisest ja toetuste jagamisest nendele ka tublidele, kes praegu ilma jäid.

Essential Science Indicatorsi „tippteadlased“

Päris edukad on Eesti teadlased ka Clarivate Analytics Web of Science’i tippteadlaste arvestuses,3 kus loetakse üles need, kes viidete arvu poolest on jõudnud oma valdkonnas ülemise 1% hulka. Selliseid tublisid Eesti autoreid oli 2018. aastal 17. See indikaator paistab kaugelt üsna loogiline, aga selle ja muud ilusad näitajad teeb küsitavaks vana tuttav kaasautorite probleem.4,7

Igaüks teab, et tippteaduse oluliseks komponendiks on koostöö. Kahekesi koos kirjutatud kaks artiklit annavad mõlemale autorile keskmiselt kaks korda rohkem publikatsioone ja viiteid kui eraldi kirjutades. Ja kümnekesi koos saab oma publikatsioonide ja viidete arvu väikese organiseerimise vaevaga kümnekordistada. Tõelised tippteadlased opereerivad muidugi veel suuremate arvudega.

Päris edukad on Eesti teadlased ka Clarivate Analytics Web of Science’i tippteadlaste arvestuses, kus loetakse üles need, kes viidete arvu poolest on jõudnud oma valdkonnas ülemise 1% hulka.

Kuvatõmmis

Web of Science’i andmebaasis on viimase 10 aasta jooksul avaldatud artiklite keskmine autorite arv umbes 4,8. Kui vaadata neid 17 Eesti teadlast, kelle Clarivate Analytics on eelmisel aastal tippteadlasteks nimetanud, siis nende osalusel 10 aasta jooksul avaldatud artiklite keskmine autorite arv oli vahemikus 7–172 (keskmine 43). See annab keskmise artikli autoriga võrreldes ligi kümnekordse eelise, täiesti sõltumatult tegelikest teadustulemustest. Muidugi on need tippteadlased omavahel ka väga erinevad – on päris suur vahe, kas osaleda 7 või 170 kaasautoriga artikli kirjutamises. Madalama kollektivismitaseme juures tuleb samaväärsete tulemuste saavutamiseks ilmselt rohkem tõelist teadustööd teha.

Nagu näha, on igasugune koostöö väga hea, aga see pole veel kõik. Asjatundjad teavad, et koostööd tuleb teha endast targematega.8 Loodetav viidete arv sõltub tugevalt autori prestiižist. Rumalama kaasautorina võid sa enda arvele kanda kõik tänu „targemale“ mehele saadud viited (ja ega samad viited ei kao kuhugi ka „targema“ kaasautori arvelt).

Koostöö võib oluliselt mõjutada ka riikide edukuse näitajaid. Ei ole keeruline aru saada, et koostööst võivad rohkem võita väiksemad ja iseenese tarkusest vähem edukad riigid.

On raske öelda, kui palju nutikad strateegiad, mis sisulisi teadussaavutusi ei suurenda, on aidanud Eesti teadusel indikaatorite maailmas edukas olla. Ei tasu arvata, et me oleme ainsad kavalpead, kes mõõtmissüsteemi vildakust ära kasutavad. Peale Eesti on veel mitmed väikeriigid (Island, Luksemburg) teaduse indikaatorite maailmas väga edukad. Kõik selle eduga kaasnev nii väga positiivne ei ole. Näiteks sageli on oluliste artiklite põhiautor mõnest muust riigist,9 mis tähendab, et ka ideed on pärit kuskilt mujalt. Ma pole kindel, et koht illusoorses tippteaduse edetabelis on eesmärk, mille poole tasub püüda. Arvatavasti oleks paljudele teadlastele meeldivam arendada iseenda originaalseid ideid, aga praeguses indikaatorite maailmas on see kallis lõbu. Collaborate or perish!

Loomulikult on Eesti teadlased väga tublid. Kui selline tippteaduse mäng on olemas ja parimad vahel auhindu saavad, siis miks mitte püüda seda hästi mängida. Mõned rumalad poliitikud, maksumaksjad ja maailmaparandajad võivad muidugi teisiti arvata. Ja mõni imelik teadlane pole ka rahul ning tahab teada, kes ja kui palju päriselt teadust teeb.

Võimalik, et arusaamine praeguste indikaatorite absurdsusest jõuab kunagi ka globaalse teaduse tähtsate otsustajateni. Oleks tore, kui see juhtuks enne, kui kõik maailma teadlased on saanud kõikide avaldatavate artiklite kaasautoriks ja autorsus oma mõtte täielikult kaotab. Loomulikult kaoks siis ka teaduse jagamine Eesti, Soome ja muude riikide teaduseks. Aga võib-olla see polegi paha? Võib-olla on siis kõik rahul ja rõõmsad.

Endel Põder on psühholoog, Tartu ülikooli psühholoogia instituudi visuaalse töötluse modelleerimise spetsialist.

1 Jüri Allik, Kalmer Lauk, Eesti teaduse ime. – Postimees 21. III 2018.

2 Jüri Allik, Eesti riigi häbi. – Postimees 17. XII 2018.

3 Anon, Vaata, millised Eesti teadlased valiti maailma mõjukamate sekka. – Postimees 20. XI 2018.

4 Endel Põder, Teaduse mõõtmise raske probleem. – Sirp 3. XI 2011.

5 L. Waltman, N. J. van Eck, M. Visser & P. Wouters, The elephant in the room: the problem of quantifying productivity in evaluative scientometrics. Journal of Informetrics, 2016 10(2), 671–674.

6 G. Abramo & C. A. D’Angelo, A farewell to the MNCS and like size-independent indicators. Journal of Informetrics, 2016, 10(2), 646–651.

7 Endel Põder, Let’s correct that small mistake. Journal of the American Society for Information Science, 2010 61 (12), 2593–259.

8 Jüri Allik, Aja tegur psühholoogias. – Novaator 5. V 2010.

9 OECD and SCImago Research Group (CSIC) (2016), Compendium of Bibliometric Science Indicators. OECD, Paris. http://oe.cd/scientometrics

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht