In memoriam Valdek Kulbach

Valdek Kulbach
6. IV 1927 – 31. I 2020

Üks neist, kelle õige nimi on Ühendaja, akadeemik Valdek Kulbach, on nüüd meie seast lahkunud. Meie maal on ta kõige enam tuntud Saaremaa silla projekteerijana, valmis andma ka sellist lahendust, millest tuleks maailma pikim rippsild.

Sarnaselt oma suure õpetaja Ottomar Maddisoni ja õpilase Jüri Engelbrechtiga oli sild tema jaoks ühenduse sümbol. Olgu see metallist, betoonist, puust või hoopis laiemas tähenduses nagu meri või jõgi, mis ruumiliselt lahutades samas vaimselt, kultuuriliselt ja majanduslikult ühendab kogukondi ja rahvaid.

Sildu projekteeris ja ehitas ta palju ja igas suuruses. Sild oli tema jaoks nii märk kui ka mark. Võimalik, et heiastusena lapsepõlvest Narva jõe lähistel. Nii korjas ka kokku kõik postmarkidel kujutatud sillad. Juba ta nimi viitab silla vajadusele, sündides vanavanemate Kulli talust ja seal vulisenud oja saksakeelsest vastest „Bach“.

Teda tundnud teadsid, et iial ei kartnud ta ei rasket füüsilist tööd ega kurnavat vaimset pingutust. Mitmes vallas tuli tal olla teerajaja eestikeelse ja Eesti-meelse teaduse ja insenerikunsti juurde. Tema raamatud metall- ja puitkonstruktsioonidest avasid juba rohkem kui poole sajandi eest meie üliõpilastele akna nende valdkondade meisterlikkuse poole. Neis oli ühendatud tema hea keelevaist ja ulatuslik inseneri ja pedagoogi kogemus.

Seda tööd jätkas ta hiljem ehituskonstruktsioonide normide vallas. Jätkas väsimatult, öeldes selle kohta ise: „Minu jaoks ei ole kunagi inseneritööl puhkuse ja töö vahel vahet olnud. Ma puhkangi inseneritööd tehes.“ Talle ilmselgelt meeldis õpetada, eriti sellist ainet, milles ta ise tegi teadustööd.

Vanus temale suurt midagi ei lugenud. Kui vähemalt näpud liikusid. Veel eelmisel aastal ilmus tema sulest ülevaade paljudest tema käe all sündinud ideedest ja lahendustest. Alles siis, kui jalad ei tahtnud enam kanda, umbes 80aastasena, leppis ta sellega, et ei saa enam alati ise minna ja näidata, kuidas saada reaalseid tulemusi.

Idanaabrite juures on saanud legendaarseks Valdek Kulbachi välja mõeldud, projekteeritud ja realiseeritud tõstemastid ehk mastkraanad. Nende abil suudeti paika tõsta saja meetri kõrgused ja tuhande tonni raskused seadmed karmi Siberi talve tingimustes.

Sellised suured asjad sünnivad mitte lihtsalt suurtest faktiteadmistest, vaid keerukate konstruktsioonide ja süsteemide toimimise tunnetamisest. Selle taga on mitte ainult keerukas matemaatika, vaid ka loov ja särav mõistus, mis suudab leida unikaalseid lahendusi. Ta ise arvas, et koolimatemaatika on vaid selle tõttu ebahuvitav, et õpetamine on nõrgalt seotud reaalse elu huvitava probleemistikuga.

Tema stiihia oli rippkonstruktsioonide teooria ja praktika. Seal tuli osata näha keerukate võrrandite taga konstruktsiooni toimimist ja selle osade koostoimet. Et see kõik koos püsiks, ei saa see olla liiga jäik. Tuleb mõned asjad vabaks anda.

Ta ise on kõige sädelevamaks tööks pidanud Tartu laululava kõlaekraani unikaalset lahendust. Sellist toestamata servadega, justkui vabalt õhus rippuvat lahendust pole mujal maailmas julgetud kasutada. Nipp on selles, et selline struktuur võtab ise endale vajaliku optimaalse kuju ja on nõnda projekteeritud, et süsteemi jäikus koormamisel kasvab. Kui selliste ehitiste puhul on tavaliselt mureks tugev külgtuul, siis laululava mitmetele elementidele rakenduvad sel puhul hoopis vertikaalkoormused.

Tema tööd nähti ja tunnustati neli korda riikliku preemiaga, alates Nõukogude Eesti ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu preemiatest (1970, 1985) ja lõpetades Eesti Vabariigi elutööpreemiaga 2008. Ei kuulsuse vasktorudest läbikäimine ega lugematud kohustused tehnikaülikoolis, Eesti ja rahvusvahelistes erialaliitudes, komisjonides ja jumal teab kus veel paljude aastakümnete vältel ei rikkunud seda meest.

Lapsepõlves ja nooruses läbi elatud koledused kujundasid ta sügavalt Eesti-meelseks, kuid ei avaldunud kuidagi inimsuhetes. Alati oli ta tasakaalukas ja abivalmis, ei peitnud end kabinetivaikusse ega kartnud keerukaid või segaseid küsimusi. Akadeemia jääb Valdek Kulbachi meenutama kui äärmiselt armast, tasakaalukat, meeldivat ja sooja inimest, kellel oli alati varuks sõbralik sõna, tugev ja toetav käepigistus.

Nüüd ehitab ta vististi silda oma parimate arusaamade järgi, maa ja taeva vahele. Kas see on tema armastatud iseankurduva vantsilla uusim mudel või saab Uku Masingu soovitusel tehtud puhtast valgusest, saame kõik kord teada; igaüks omal ajal – siis, kui talle järele läheme.

Tarmo Soomere järelehüüe Kaarli kirikus 10. II 2020