Indrek Paavle ajaloolasena
Aprilli lõpus hukkus dr Indrek Paavle. Jalgrattaõnnetus viis meie seast ühe parimatest XX sajandi Eesti ajaloo tundjatest noorema põlve ajaloolaste seas. Ei ole lohutuseks, et ta suri ühe oma meelisharrastusega tegeledes.
Indrek Paavle ajaloolasetee algas hiljem kui tema kolleegidel. 1988. aasta suvel, kui kogu Eesti voogas laulva revolutsiooni lainetes, lõpetas ta Pirital Tallinna 36. keskkooli. Pärast ülikooli astumise nurjumist teenis ta kaks aastat ühes Nõukogude armee tööpataljonis Moskvas. NSV Liit ja tema armee olid 1980. aastate lõpul vaimse, materiaalse ja moraalse kokkuvarisemise lõpusirgel. Tööpataljonid omakorda olid armee üks mandunumaid paiku. Oma mälestused nendest kahest aastast avaldas Indrek Paavle koguteose „Eesti rahva elulood“ III köites (2003)1 ja pöördus selle etapi juurde oma elus veel kord tagasi järelsõnas „Nad olid tööl, kui jumal lõi distsipliini” Aleksander Torjuse sõjaväemälestustele (2011).2 Paavle kuulus peaaegu viimasesse Eesti meeste aastakäiku, kellel tuli Vene sõjaväes teenida. Selle elufaasi mõju me hilisemale elukäigule illustreerib NSV Liidu sõjaväes teenimise või ka sõjaväe vältimise mälestuste jätkuv müügiedu.
Tagasi Eestis, oli Paavle neli aastat Riigiarhiivi arhivist ja Ajalooarhiivi arvutioperaator. Mõlemast kogemusest oli tal suur kasu hilisemas ajaloolasetöös, mis on enamasti võimatu ilma hea arhiivitundmise ja andmete töötlemise oskuseta. 1993. aastal alanud ajalooõpinguid Tartu ülikoolis kroonis 16 aastat hiljem saavutatud doktorikraad. Tema doktoriväitekiri3 pälvis 2010. aasta Lennart Meri teadustöö auhinna. Indrek oli heas mõttes maksimalist kõigis oma tegemistes.
Aastaid pidas ta kõigi muude tööde ja ametikohtade kõrval Riigikohtu öövalvuri ametit Tartus Toomemäel. Ta ise ütles, et ilma selle ameti juurde kuuluva rahu ja vaikuseta oleks paljud tema kirjatööd olemata olnud. Paavle oli ka tunnustatud mälumängur ja küsimuste koostaja. Mälumäng õpetab hindama fakte, detaile ja sõnastuse täpsust ning eeldab, kuid ka arendab loogilist mõtlemist ja analüüsivõimet.
1998–2015 oli Indrek Paavle Inimsusvastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni (IKUERK) ning selle järeltulija Eesti Mälu Instituudi uurimisrühma teadur ja vanemteadur. Enamik tema uurimistöid on seotud nende asutuste teemadega. Ka õppejõutöö polnud talle tundmata. Paavle luges Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias Eesti ajaloo kursust ja juhendas lõputöid. Meenub tema lugu võitlusest lõika-kleebi viisil kirjutatud lõputööde vastu, mis tuli jutuks ajal, kui Saksamaa kaotas selsamal põhjusel kaitseministri. Kui mõne lõputöö mõni viitamata lõik kuidagi tuttav või liiga viimistletud tundus, kopeeris ta selle Google’i otsinguaknasse ja leidis vaste mõnikord isegi miksike.ee veebivaramust. Massikõrghariduse tootevalikut üleväärtustada ei tohi.
Elukutselise ajaloolase ameti sisuks ei ole enam ühe tillukese ajalooepisoodi lõpmatu eritlemine. Tuleb uurida, mida tellitakse ja mis huvitab. Indrek kasutas oma võimeid ja oskusi uue avastamiseks, avastatu seni teadaolevaga seostamiseks ja uue süstematiseeritud teadmisena üldistamiseks mitmes ajaloovaldkonnas. Suure osa oma uurimistulemusi jäädvustas Paavle peatükkidena koguteostes, mis peaksid kuuluma vähemalt ajalooüliõpilaste ja ajalooõpetajate töölauale.4 Viimasena ilmus tema monograafia Otto Tiefist,5 kelle eluloo taustaks on kaks maailmasõda, revolutsioonid, omariiklus, kaks okupatsiooni ja Gulagi vangipõli. Tähtsamad oma mitmekümnest artiklist avaldas ta Eesti ajaloolaste ajakirjades Ajalooline Ajakiri ja Tuna ning ajakirjas Akadeemia. Suures ajalooteaduses kaasarääkimise kõrval on ajaloolase (lisa)ülesandeks ka akadeemiline rahvavalgustus. Indrek Paavle ei põlanud ära ei arvustuste ega ajaloonäituste tekstide kirjutamist, ei nišiväljaannetes avaldamist ega väiksematel konverentsidel esinemist.
Oma esimesed artiklid kirjutas Paavle 1990. aastate lõpul arhiivinduse ajaloost.6 Indreku Steckenpferd’iks sai mõneti IKUERKi uurimisprogrammi survel aga institutsiooniajalugu – ta uuris kohalikku omavalitsust Eestis ja seda nii Saksa okupatsiooni ajal, esimesel Nõukogude aastal ja pärast Teist maailmasõda kuni selle asendamiseni sovetlike riigivõimuasutustega 1949. aasta küüditamise eel, ajal ja järel. Kohaliku omavalitsuse ajaloo uurimise kõrval käsitles ta ka põllumajanduse sovetiseerimist Eestis pärast Teist maailmasõda. Siis oli enamik eestlastest ühel või teisel viisil põllumajandusega seotud ning üksiktalunduse hävitamine purustas olulise osa sellest Eestist, millisena ta pärast Vabadussõda üles ehitati. Indrek oma põhjalikkuses alustas alati algusest, ja seda ka omavalitsuse uurimisel, tehes kõigepealt endale ja lugejale selgeks, mis üldse oli kohalik omavalitsus Eesti Vabariigis.7
Tema teiseks teemaks olid okupatsioonide aegsed kõrgemad kohalikud võimuorganid ja nende personal: nii Eesti NSV ülemnõukogu ja selle presiidium, rahvakomissaride nõukogu kui ka saksaaegne Eesti omavalitsus koos oma direktooriumidega.8 Mitmes artiklis ja raamatupeatükis pöördus Paavle tagasi küsimuse juurde, kuidas ikkagi saavutati 1940. aasta juuli „valimistel” nõnda suur poolthäälte osakaal. Selle üle on põhiliselt mälestuste, aga ka Arnold Soomi uurimistööle tuginedes väideldud juba pea kolmveerand sajandit, kuid vastust leitud ei ole. Ei jõudnud matemaatiliselt ja dokumentaalselt tõestatava tulemuseni ka Indrek Paavle. Ta osutas mitmele võltsimise meetodile, millele seni ei oldud tähelepanu juhitud, ega välistanud ka Eesti ühiskonnas vähem kui kuu ajaga tekitatud hirmuõhkkonna mõju.9
Eesti riikluse kandjate vangistamise ja füüsilise hävitamise ajalugu oli veel üheks Indreku uurimisteemaks. Õieti alustas ta Saksa okupatsiooni ohvritega, lõpetades mitme uurija alustatud ja lõpuks Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riikliku Komisjoni sarjas ilmunud Saksa okupatsiooni ajal Eestis hukatud Eesti kodanike ja elanike nimekirjaga, mis põhines mahukal arhiiviainesel.10 Järgnes peatükk Eesti poliitilise eliidi saatusest esimesel punasel aastal kogumikus „Estonia 1940–1945” ning peatükid repressioonide jätkumisest Eesti Vabariigi poliitilise eliidi vastu, aga ka Saksa okupatsiooni ajal Eesti Omavalitsuse ja kohalike omavalitsuste teenistuses olnud isikute ning saksaaegse rahvusliku opositsiooni liikmete vastu alates 1944. aastast kogumikus „Estonia since 1944”.11
Sõjajärgset ajastut käsitlesid omavalitsuste likvideerimise ja põllumajanduse sovetiseerimise kõrval ka Indrek Paavle artiklid passirežiimist ja liikumispiirangutest ning veel avaldamata tekst sovetlikust töökohustusest.12 Pooleli jäi Eesti NSV nomenklatuurse kaadri päritoluanalüüs.
Indrek Paavle oli Exceli tabeli mees juba 15 aastat tagasi ja enese üle muiates ütles ikka, et esimese asjana enne uue teema uurimist tuleb teha tabel. Erinevalt mitmest kolleegist, kes matemaatilistest ja statistilistest meetoditest vaimustunud on, teadis ta hästi, et võrreldamatut ei saa võrrelda, isegi kui programm seda lubab, ning et arvud, statistika, protsendid ja tabelid ei ole need, mis ajaloost „päris teaduse” teevad; need on vaid üks paljudest abinõudest minevikus toimunu väljaselgitamiseks. Ajaloolase, nagu iga teadlase peamiseks tõukejõuks peab olema kiretaoline huvi uuritava vastu ja mitte pelk soov koguda punkte, mida on rohkem kui esimese või järgmise taotlusvooru konkurendil. Huvi aitab läbi uurida ja üldistada ka lootusetuks peetud teemad. Üks niisuguseid oli näiteks 1941. aasta hävituspataljonide liikmeskonna väljaselgitamine ja analüüs, mis sai alguse ühest Indreku tabelist.13
Indrek Paavlel oli kannatlikkust rohkem kui paljudel tema kolleegidel. Ilma kannatlikkuse ja järjekindluseta on arhiiviuurimus võimatu, sest suur osa väljatellitud ja läbi vaadatud toimikutest ei pruugi üldse asjasse puutuda. Paavle artikleid iseloomustas nii mahukas allikabaas kui ka väga hea asjassepuutuva kirjanduse tundmine. Teine ajaloolase jaoks hädavajalik oskus on hea keelekasutus ja eesti kirjakeelt valdas Paavle hästi, tema tekstid on väga loetavad. Ka väga hea ajaloolane jääb tundmatuks, kui ta oma uurimistöö tulemusi loogiliselt ülesehitatuna ja heas keeles väljendada ei suuda.
Iga riigi ja rahva ajalugu on paratamatult osa selle riigi kodanike ja riigi enda identiteedist. Samal ajal on ajalugu teadusliku distsipliinina eelkõige teadus, mille väited peavad olema argumenteeritud ja tõestatavad. Paavle suutis kõik selle oma tekstides ühendada – ta ei kirjutanud „meie omi” paremaks, kui need väärisid, ega leidnud neil süüd seal, kus seda ei olnud, isegi kui see hetketrendiga paremini sobinuks. Indrek Paavle artiklid ja raamatud kinnitavad meile, et teaduslik ajalookäsitlus paneb ajaproovile paremini vastu kui ükskõik missugune hästi pakendatud „ajaloopaljastus”, hoolimata selle mõne avaldamisjärgse tunniga kogutud klõpsude arvust.
1 Eesti rahva elulood, III osa, koostanud Rutt Hinrikus (Tallinn: Tänapäev, 2003), 455–465.
2 Aleksander Torjus, Sina ei pea mitte imestama, Eesti mälu 50 (Tallinn: Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2011), 170–173.
3 Indrek Paavle, „Kohaliku halduse sovetiseerimine Eestis 1940–1950“, doktoritöö (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009).
4 Estonia 1940–1945: reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity (Tallinn: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2006); Estonia since 1944: reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity (Tallinn: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2009); Sõja ja rahu vahel, 2. köide, Esimene punane aasta: okupeeritud Eesti julgeolekupoliitiline olukord sõja alguseni (Tallinn: S-Keskus, 2010) jt.
5 Indrek Paavle, Õiguse ja omariikluse eest. Otto Tief (1889–1976) (Tartu: Rahvusarhiiv, 2014).
6 „Voldemar Miller ja Eesti Ajalooarhiiv,“ Kleio. Ajaloo Ajakiri 3 nr 17 (1996): 3–14; „Sõjaarhiivi loomise püüetest Eestis“ Ajalooline Ajakiri 2/102 (1998): 91–102.
7 „Sovietisation of local governments in 1940–1941“, Estonia 1940–1945, 241–256; „Administrative sovietisation of the ESSR at the local level in 1944–1953“, Estonia since 1944, 17–35; „Sovietisation of agriculture“, ibid., 37–78; „Vallapartorgid – režiimi esindajad Eesti külas 1940. aastate teisel poolel“, Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat, 2008 (Tartu: Õpetatud Eesti Selts, 2009), 91–125; „Vili ja munad režiimi teenistuses. Sundandam 1940. aastate Eesti külas“, Ajalooline Ajakiri 1/2 (2009): 213–229 jt.
8 „The ESSR Supreme Soviet and its Presidium in 1940–1941“, Estonia 1940–1945, 207–216; „The Council of People’s Commissars of the Estonian SSR in 1940–1941“, ibid., 217–240; „Estonian Self-Administration in 1941–1944“, ibid., 539–568 jt.
9 „Election of the Riigivolikogu of the ESSR on 14–15 July 1940“, Estonia 1940–1945, 79–98; Sõja ja rahu vahel, 2. köide, 127–151; „Ühe veksli võltsimise lugu: ääremärkus 1940. aasta juulivalimiste juurde,” Tuna 1 (2013): 90–95.
10 Eesti rahvastikukaotused II/1 Saksa okupatsioon 1941–1944: hukatud ja vangistuses hukkunud, koost. Indrek Paavle (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002).
11 „Fate of the Estonian elite in 1940–1941“, Estonia 1940–1945, 391–408; „Repression of the political elite of the Republic of Estonia in 1944–1953“, Estonia since 1944, 359–376; „Repressions by Soviet security agencies against underground Estonian national opposition operating during German occupation“, ibid., 377–391; „Repressions of officials of the Estonian self-administration (1941–1944) and of municipal and rural municipal governments during the post-war years“, ibid., 391–403; Sõja ja rahu vahel, 2. köide, 454–458.
12 „Ebaühtlane ühtne süsteem. Sovetliku passisüsteemi kujunemine, regulatsioon ja rakendamine Eesti NSV-s“, Tuna 4 (2010): 37–53; „Ebaühtlane ühtne süsteem. Sovetliku passisüsteemi rakendamine Eesti NSV-s II. Passisüsteemi kehtestamine“, Tuna 2 (2011): 43–67; Kuidas ära hoida „nõukogudevastaste elementide karistamatu lahkumine“ ENSV territooriumilt? Piirirežiimi regulatsioon ja kontroll Eesti NSV-s“, Tuna 2 (2012): 61–91.
13 Peeter Kaasik, Indrek Paavle, „Destruction Battalions in Estonia in 1941“, Estonia 1940–1945, 469–494.