Inimliku teaduskommunikatsiooni võimalikkusest

TARMO SOOMERE

Klassikaline määratlus ütleb, et teadus koosneb kahest komponendist: uute ja oluliste faktide teadasaamine ning nende kommunikatsioon teistele. Enamik neist sõnadest kannab võrdlemisi selget tähendust. Probleemne on aga viimane sõna. Kes on need „teised“?

Meie praeguses mikromaailmas on teadlastele esmane kommunikatsiooni sihtmärk rahastaja. Lihtsalt selle tõttu, et Eestis on lõviosa (rohkem kui 5/6) teadusrahast projektipõhine. Kui teadlane (või tema rühm) järgmist projekti ei võida, ei ole enam juttugi teaduse tegemisest ega ole midagi edastada. Seejuures ei ole vahet, kas on tegemist anonüümse struktuuriga (nt Eesti Teadusagentuur) või konkreetse isikuga, (di)rektoriga, kes majas raha jagab.

Siis on tükk tühja maad. Edasi tulevad need, kelle tunnustus on oluline ehk kolleegid. Kusagil kaugel pingerea lõpus, peaaegu maailma äärel on poliitikud ja ärimehed. Sedagi vaid seetõttu, et projektide rahastamisel küsitakse üha sagedamini, kas teadlase tööl on mingi side ühiskonna vajadustega. Horisondi taga on kõik ülejäänud, kellelt tagasiside saamine praegu pea võimatu.

Sageli jätame küsimata, kas need „teised“ räägivad üldse sama keelt. Pole vahet, kas see on eesti, inglise, vene või hiina keel. Pea kõigil sõnadel on mitu tähendust. Kui aga kõneleja ja kuulaja rakendavad eri tähendusi, saab kommunikatsioonist õudusunenägu või isegi rusikavõitlus, aga igal juhul suur segadus. Meenutagem, et informatsiooniteooria loojate suur kolmik (Alan Turing, Norbert Wiener ja Claude Shannon) tõdes, et informatsioon abstraktsel kujul on mõttetu nähtus. Wiener pidas vajalikuks tekitada korra ja sünkroonsuse enklaave. Heinz von Foerstner ütles lausa otse, et informatsioon sünnib alles siis, kui keegi muundab signaalide (nt piiksude) kogumi teisteks signaalideks, millest meie aju aru saab. Alles siis sünnib informatsioon – aga piiksud seda ei ole (tsiteeritud J. Gleicki raamatust „Informatsioon“, lk 255). Teisisõnu, puusalt pimedusse tulistatud bittide, arvude, sõnade, piltide, visioonide või strateegiate jada ei ole ei informatsioon ega kommunikatsioon. See viimane eeldab mõtestatud vastuvõttu.

Teaduse tähendus muutub nii ajas kui ka ruumis. Tõnu Puu on arvamusel, et kultuur on kunstide ja teaduse summa. Kui teadus siduda kunstidega, siis tuleks teadustulemusi hinnata (ja vahendada) eelkõige esteetilisest vaatekohast. Sama tüüpi on siis ka nende mõistmine, väärtustamine ja tagasiside ­– eelkõige kvalitatiivne ja rohkem tajule kui arusaamisele või kasutamisele toetuv.

Kuigi teatavatel aegadel domineerinud, on nüüdisajal selline interpretatsioon tagaplaanile jäänud. Selle asemele on astunud tehnoloogiline (et mitte öelda tehnokraatlik) dimensioon. Selles paradigmas saab kommunikatsioon osaks turust või isegi turustamisest, mis omakorda tähendab, et tagasiside, väärtustamine ja väärtushinnangud (ja mis seal salata, ka kompensatsioon tehtud töö eest) alluvad turu reeglitele.

Eelmisse ajajärku jäävad kuuluma tõenäoliselt vaid puhtteoreetilised uuringud. Nende eestvedajatel on võimalik kommunikatsioon suunata vaid kolleegidele ja loota, et rahastajad kas mõttelaiskusest või traditsioonide austamisest rahastamist jätkavad. Mingis mõttes sisaldab see võrreldes teiste valdkondadega märksa laiemaid võimalusi. Teooria võib olla nii õige, vale kui ka mitterelevantne – ja kahel juhul kolmest vähemalt teoreetiliselt mõttekas. Nõnda küsitakse järjest sagedamini, kas teoreetikute tulemusi peab üldse praktikas kontrollima. Elegantne teooria on ju väärtus omaette. Sellised küsimused kompavad järjest enam piire, mis on teadus ja selle kommunikatsioon, samal ajal tuletavad ka meelde – kuni pole hilja –, et teadust ei saa ega tohi taandada vaid tehnoloogiale ega muuta tehnokraatide liivakastiks.

Teaduskommunikatsiooni kiirest muutumisest annab tunnistust ka see, kui ulatuslikult on teisenenud arusaam heast teadusnõustamisest. Valitsuse ja poliitikute nõustamine teaduse vallas on ju lihtsalt üks teaduskommunikatsiooni vorme. Tõendusmaterjal muutub järjest mahukamaks, uute faktide saamise ja järelduste tegemise protsess keerukamaks (ja selle kaudu läbipaistmatumaks) ning see, mida teadlane räägib, ei olegi enam nii kristallselge ja/või kuulikindel. Pigem on teadlane järsku sattunud harjumatusse rolli: olla arvamuste turul üks paljudest.

See on hetk, mil kommunikatsioon muutub elutähtsaks. Lihtsalt tulemuste deklareerimine või lühikeste vastuste andmine on minevikuäri. Teadlased teavad ise kõige paremini, et teadus ei suuda anda kõiki vastuseid või et meditsiin ei suuda ravida kõiki haigusi (ja kui suudaks, siis selleks lihtsalt ei jätku raha). Nõnda peab muutuma kommunikatsiooni paradigma: faktide esitamiselt seostamisele, inimestele teatavaks tegemiselt nende kõnetamisele, järelduste formuleerimiselt nende tausta ja konteksti selgitamisele. Seda ei saa teha elevandiluust torni aknalt. Peategureiks kujunevad hoopis pehmemad väärtused, nagu emotsioonid, inimlikkus, empaatia.

Kui küsime, miks toovad kuuldavasti kasumit ajakirjad Imeline Teadus ja Imeline Ajalugu, aga kiratseb meie populaarteaduse lipulaev Horisont, siis siin võib peituda vastuse võti. Kommunikatsioon, olgu siis konkreetsele inimesele või auditooriumile, kätkeb endas eelkõige informatsiooni edastamist. See peab jõudma eesmärgile, vastuvõtja peab selle mõtestama. Inimesed on mitmekülgsed, sageli emotsionaalsed, aga pea alati komplekssed (et mitte öelda komplitseeritud).

Nimekas pastor Harri Haamer on sarkastiliselt öelnud, et õpetus [kiriku kantslist] on see, kui üks räägib ja ülejäänud magavad. Ka see on tänapäeval muutunud. Nüüd on õpetus see, kui üks kõneleb, väitlusjuht igavleb ja teised on Facebookis. Selleks et inimesi kõnetada, tuleb ületada Facebooki külgetõmbelävi. Võti selleks on (praegu veel) seostamine, eri perspektiivide tunnustamine, alusteadusest tulenevate faktide ja järelduste esitamine inimlikus kontekstis, teisisõnu, rakendades seda, mida pakuvad sotsiaal- ja humanitaarteadused ning lisades paraja portsu inimlikku empaatiat.

Tagasi selle juurde, keda peale rahastajate peaks teadlane ja teaduskommunikatsioon kõnetama. Sageli kasutatakse siin kategooriat „inimene tänavalt“ või „juhuslik vastutulija“. Natures (17. XI 2016) märgitakse , et tegelikult on see vana mõiste. Tipptasemel rakendas seda teadaolevalt esimesena üks kõigi aegade suurimaid matemaatikuid David Hilbert. Eelmise sajandi algul, 1900. aastal formuleeris ta Pariisis rahvusvahelisel matemaatikakongressil oma 23 kuulsat probleemi. Neist mitu on tänapäevani lahendamata. Vähem tuntud on aga, kuidas ta samas rõhutas kommunikatsiooni tähtsust, öeldes, et matemaatiline teooria ei ole täiuslik või lõpetatud seni, kuni seda ei suudeta seletada esimesele vastutulijale tänaval. Tookord viitas ta „ühele prantsuse matemaatikule“ kui algallikale. Ta vist ei teadnud, et esimest korda kasutati seda mõtet märksa varem. Juba 1825. aastal kirjutas Joseph Diaz Gergonne (1771–1859), et viimane sõna teoorias on öeldud siis, kui teooriat on võimalik selgitada juhuslikule möödujale. Aasta hiljem kirjutas sama mees, et valem või teooria, mida ei suudeta seletada juhuslikule võõrale, ei vääri päevavalgust. Ajad on veidi muutunud. Albert Einstein pehmendas seda mõtet, öeldes, et asjad peavad olema nii lihtsad kui vajalik, aga mitte rohkem.

Selles valguses saaks kommunikatsiooni efektiivsust päris hästi kasutada tippteaduse mõõdikuna ning peaaegu et kvantitatiivse indikaatorina. Neli astet on hästi eristatavad. On ju tõsi, et kui saad juba millestki enam-vähem aru, siis oskad seda ka teistele seletada (näiteks konverentsil). Kui saad hästi aru, oskad sellest korralikult kirjutada (näiteks teadusartikli). Kui saad juba väga hästi aru, suudad programmeerida sobiva rakenduse või taotleda patenti. Kui aga asja tõesti mõistad, suudad ehitada töötava masina. Kõrvalproduktina selgub siit, miks on tehnikateadused teistega võrreldes sageli diskrimineeritud. Seal ei piisa teistele rääkimisest või kirjutamisest.

Neid põhimõtteid ei pruugi olla võimalik rakendada tänapäeval, mil adume, et mingit osa meie maailma struktuurist me põhimõtteliselt ei saa tundma õppida. Pole siis ime, et on tekkinud tõejärgne poliitika. Aga ka poliitikuid fookusesse võttes on hea minna tagasi klassika juurde. Üks kindel tõsiasi on see, et tipp-poliitikud, välja arvatud ehk haridus- ja teadusminister, on Tallinnas(t) ja et nemad maksavad nii teaduse kui ka teaduskommunikatsiooni eest. Aga nemadki on vaid inimesed. Teisisõnu, piiratud õppimis- ja vastuvõtuvõimega. Sealt imperatiiv: teaduskommunikatsioon on mõttekas vaid siis, kui see jõuab inimesteni. Mis omakorda tähendab karjuvat vajadust inimliku teaduskommunikatsiooni järele.

Konverentsil „Teadus meediastunud maailmas“ (Tartu, ERM, 23. XI 2016) peetud ettekande alusel.