Intelligentsus kui ruumivajaduse mõõt

Tehisintellekti üle mõeldes pole meil ju muid sõnu võtta kui neid, mis praegu inimesi või masinaid iseloomustavad.

TARMO SOOMERE

Ajas rändamine ei ole ju üldse keerukas. Pole vahet, kas tegemist on inimese või tehisintellektiga. Vajud mugavasse tugitooli, sulged silmad ja kulgedki kiirusega üks minut igas minutis. Sama kiiresti, kui kulgeb aeg. Ei maha jäädes ega ette rutates. Kuigi aeg tundub vahel kulgevat erinevalt. Kindlasti kulgeb aeg omasoodu näiteks Saaremaal juunikuu ööl. Kuivõrd seda ööd üldse on. Albert Einstein vapustas sajand tagasi füüsikuid sellega, et aja kulg sõltub kiirusest, millega liigume. Ja et kuigi universumis, erinevalt Banachi ruumidest,¹ ei pruugi olla mitte ühtegi seisvat punkti, ei saa mitte millegi suhtes liikuda valguse kiirusest nobedamini. Aga erinevad kiirused on olemas. Kõige lihtsam relatiivsusteooria tõestus olevat see, kui erinevalt kulgeb aeg sõltuvalt sellest, kummal pool tualeti ust juhtub tulevikku rändav maailmakodanik olema.

Mõtted elu võimalikkusest pärast Google’it viisid Von Krahli teatri külalised eelmisel sügisel kaheteistkümnesse eri suunda 25 aasta kaugusele. Nende ajarännakute lühim võimalik resümee on, et tulevikku vaatamine on kallis lõbu ja nõuab intelligentset vaatlejat. Kui seda teha arvuti abil, põrkame vastu universumi struktuuri, mis ka teoreetiliselt ei võimalda teatavast lävest kaugemale vaadata. Kallite asjadega oleme aga harjunud. Inflatsioon krõbistab tasapisi raha väärtust. Meie enda riik on kallis pidada ja paistab, et järjest kallimaks läheb. Aga kui elu Maa peal tundub üldse kallis olevat, siis mõelgem hetkeks, mida see endas sisaldab. Igal aastal saame tasuta reisi ümber Päikese! Kujutage ette, mis see maksaks, kui peaksime selle Elon Muski käest tellima.

Ajast ette rutata ja tulevikku hüpata ei ole veel kellelgi õnnestunud. Ajast maha jääda aga küll. Kui uskuda Stafford Beeri, siis tehisintellekti ehk arvutus- ja kommunikatsioonitehnika kohta käib kuldreegel: kui see töötab, on see ajast maas. Nii on sageli loengute või konverentside esimesed minutid päris nüüdisaegsed, aga alates hetkest, mil esineja arvuti saab projektoriga jutule, liigutakse juba mineviku hallides varjudes. Ikka veel on õigus poola poeedil Stanisław Jerzy Lecil, et inimene on masinast üle selle poolest, et oskab ise ennast müüa.

Selles kontekstis saab ilmseks generatsioonide vahe suhtumises neisse jupstükkidesse, mille kaudu progressi kiirust esitletakse. Mitte selles mõttes, mida eri põlvkondade esindajad oskavad, vaid mida nad küsivad. Veelahkme asukoha on sõnastanud Steve Jobs, märkides, et vanemad inimesed küsivad, et mis see on, aga nooremad uurivad, mida ma sellega teha saan. Antoine de Saint-Exupéry mõistis seda sügavalt, rõhutades, et lapsed peavad suurte inimestega väga kannatlikud olema.

Heas uues ilmas on meie eest loodetavasti täiuslikult hoolt kandvasse tehis­intellekti seni, kuni ei tulevikku ega tehisintellekti veel kohal pole, kohane suhtuda filosoofilise rahuga. Enamasti kakeldakse selle üle, kas klaas on pooltäis või pooltühi. Otse ülalt vaadates pole ju üldse vahet. Šotlasest viskitööstur Thomas Dewar leidis, et filosoof on inimene, kes suudab vaadata ka tühja klaasi naeratusega. Murphy seaduse selle kohta käiv versioon (Jonesi seadus) on halvaendelisem: inimesele, kes naeratab, kui asi halvasti läheb, on meelde tulnud keegi, kelle kaela ta saab süü veeretada. Masinad ja tehisintellekt on parimad sihtmärgid. Nemad ei hakka vastu, vähemalt mitte enam siis, kui neil juhe seinast välja tõmmata.

Masinanarkomaania

Masinate tulek on toonud meile fundamentaalseid muutusi. Üks neist on, et maailm on läinud väga keeruliseks. Reeglite ja tavade kiire muutumine loob võimaluse lausa igal sammul eksida. Küllap mäletame kõik sõnu, et eksimine on inimlik. Need pärinevad pühalt Augustinuselt, kes pani nende sõnade järele koma ja lisas juurde, et eksimusse jäämine on saatanast. Kõige olulisema tehisintellektiga seonduva muutuse on kenasti väljendanud Ameerika bioloog Paul R. Ehrlich, öeldes, et eksimine on inimlik, aga selleks et asju tõeliselt sassi ajada, on vaja arvutit. Austraalia kirjanik Clive James lisas, et ainult siis, kui masinad rikki lähevad (või kui ID-kaardi liides lakkab töötamast), meenutavad nad sulle, kui võimsad nad on.

Tehisintellektile mõeldes pole meil ju muid sõnu võtta kui neid, mis praegu inimesi või masinaid iseloomustavad. Teisisõnu, oleme sügavalt kinni asjade tähenduste nüanssides ja mõtteid kisub rappa täpsete ja ühemõtteliste definitsioonide puudumine. Tegelikult me ju ei tea, mida tähendab see, et inimene mõtleb ja masin mitte. Kas tehisintellekt mõtleb või teeb ainult nii, nagu näiteks eestlane, kes detailsete juhiste järgi joonistab paberile hiina keele hieroglüüfe, aga hiina keelt ei oska ja hieroglüüfide tähendust ei tea.

Nii asju vaadates ei ole küsimus üldse mitte selles, kas meil on teadvus. Seda kriipivat tõdemust on väljendanud Ameerika psühholoog Burrhus Frederic Skinner: tõeline küsimus ei ole mitte selles, kas masinad mõtlevad, vaid selles, kas inimesed seda teevad. Üks kvantfüüsika alusepanijaid Louis de Broglie märkis sinna juurde, et tähtsaim probleem ei ole tehisintellekt, vaid kas inimene suudab oma leiutised üle elada.

Tehisintellekti õilmitsemine ei pruugi tähendada, et jääme masinatest lõplikult sõltuvaks. Võib minna ka risti vastupidi. Küsimus transhumanismist ja sellega kaasnevast põhimõtteliselt uuel tasemel (IT-)kultuurist ei ole ju uus. Oletame korraks, et riikide valitsejad minevikus või tänapäeva tipp-poliitikud annavad meile, kui mitte võrdpildi tuleviku superkodanikust, siis vähemalt suuna, kuhu peaksime neile järgnema. Nende sõnadest, kes on maailma saatust kas püüdnud muuta või muutnud, joonistub välja selge muster. Benito Mussolini teadis raudselt, et riigimehele on kultuur täiesti ülearune luksus. See seisukoht on 2019. aasta suvel Eestis ilmselgelt luuks ja lihaks saanud.

Jossif Stalin oli transhumanismi, masinate ja inimeste suhete osas pragmaatiline nagu ikka. Ta oli kindel, et inimesed, kes hääletavad, ei otsusta midagi. Aga need, kes hääli loevad, otsustavad kõik. Transhumanismi probleem saab ühiskonnas seega aktuaalseks hiljemalt siis, kui hääletusmasinatele tekib teadvus. Siis võib juhtuda, et sellest nakatuvad ka need, kes praegu hääletavad muudest kaalutlustest lähtudes. Pean pöialt, et nii läheks.

Visioonist saab valus reaalsus

Mingis mõttes on hästi mõnus lasta end kanda toredatel tulevikuvisioonidel helgetesse aegadesse, kus realiseeruvad meie unistused. Unistuses hägustub reaalsuse ja virtuaalsuse piir. Seda piiri kompab ka tippteadus. Selle piiri ületas omal ajal Archimedese vanniskäik ja veidi lähemas minevikus kuulus õun, millega Newton pihta sai. Pessimistid ütlevad, et õunal ei ole nüüd enam eesmärki. Võib-olla just sellepärast reklaamitakse nüüd rohkem mullivanni. Selles on nii palju loksumist, et isegi Archimedes kaotaks järje.

Reaalse ja virtuaalsuse piiri hägustumine on võimalik mitmes mõttes. Mõnus on mõtelda, et tulevikus on iga häda vastu olemas superintellekt, mis avitab. Kui igav hakkab, siis paneb meid naerma või ennast mõnusalt tundma. Isegi kui see peaks tähendama sobivate elektroodide ajju istutamist. Šveitsi kirjanik Max Frisch on selle loogika kohta öelnud, et tehnoloogia on võte korraldada maailm ümber selliselt, et me ei peaks seda üldse kogema. Et maailma mittekogemine võib olla ajusurma üks definitsioone, siis korralik tehisintellekt kompab elu ja surma piire. Kui see meie maailma kohale jõuab, siis tuleb tõenäoliselt elu ise ja elus olemine ümber defineerida.

Prooviks enne tehisintellekti tulekut harjutada seda muutust ühe elulise näite najal. Kui teie armas kiisu, mis võib, aga ei pruugi olla küberneetiline, hommikul voodisse hüppab, paar korda teie põske patsutab, aga seejärel jalad sirgu ajab ja ära kustub, siis ei piisa enam klassikalistest definitsioonidest. Selles kontekstis võib Schrödingeri kass muutuda äkitselt normiks. Vanamoeliste seisundite „elus“ ja „surnud“ kõrvale on tekkinud uued nagu „rikkis“ või „vajab patareide vahetust“. Tänapäeva iPhone’ide konstruktsiooni vaadates tundub, et see viimane probleem ületab varsti inimvõimete piiri ja liigub tehisintellekti valdkonda. Nii kandub meie sõltuvus masinatest hoopis uude dimensiooni, mille nimetuseks on käelise osavuse hääbumine.

Transhumanistlike (tehislike ja superintelligentsete) olevuste probleem kipub ikka kujunema „meie“ ja „nende“ probleemiks (või isegi vastandumiseks). Seda on mõnel lihtsamal erijuhul käsitlenud mitmed riigijuhid. Raha tulevikku visioneerinud krüptorahaeksperdi Asse Sauga loengu² kohta oleks näiteks Bill Clinton kindlasti öelnud, et kui keegi räägib, et raha pole probleem, siis on jutt võõrast rahast. Ja (riigi)juhtimise üks alustalasid on seisukoht, et miski pole võimatu inimesele, kes ei pea seda ise tegema. Ratsionaalse tehisintellekti suurim ülesanne võiks seega olla selgitada, mis on võimatu. Isegi kui nii väga tahaksime, et kõik, mida igatseme, oleks võimalik.

Tulevik kui vandenõu

Vandenõuteooriad ja tulevikustsenaariumid on mingis mõttes hirmus sarnased. Uus-Meremaa kirjaniku Bernard Becketti elegantses sõnastuses on nii vandenõuteooriate kui ka tulevikuprognooside häda selles, et eeldatakse, nagu oleks inimene võimeline keerukaid sündmusi kontrollima. See lootus on väga kehvadel savijalgadel ja saab vististi täituda vaid siis, kui inimesed on juba asendatud tehisintellektiga. Sest lootus inimkonna enda intelligentsuse kasvule on mõranemas.

Huvitaval moel on teatriinimesed sõnastanud selle valge laeva, mille saabumine võimaldaks julgemini tulevikku vaadata. Veidi utreeritult on see intellekti või intelligentsuse plahvatus. See on üks sündmustest, mida Rooma klubi ettekuulutuste ja mitmesuguste maailmalõpu lähedust kuulutavate hiiobisõnumite valguses peaksime ootama ja mille nimel tööd tegema. Mikk Mikiveri meelest on intelligentsus inimese omadus vähem ruumi võtta. Teatavas mõttes on see tõdemus realiseerunud isegi nutitelefonis. Sama arvutusvõimsuse ja sooritusvõimekuse jaoks oleks kahekümne aasta eest olnud vaja toota tonnide kaupa metalle ja plastmassi ning kulutada meeletult energiat. Nii võtab tarkus järjest vähem ruumi ja kasutab järjest vähem ressursse. Intelligentseid inimesi mahutab emake Maa palju rohkem kui kraaklevaid ja ennast tõestavaid tegelasi. Endale või oma rassile suurema eluruumi nõudmine ei ole seega intelligentsuse tunnus, maailma vallutamise püüdlustest rääkimata.

Ideaali ja tegelikkuse vahel

David Hockney arvas, et kõrgtehnoloogia probleem on selles, et lõpuks kasutad ikka kääre. Käärid on meil pea igas eluvaldkonnas täiesti olemas. Nii sellised, mida ei saa vältida (nagu käärid inimeste ambitsioonide ja akadeemilise võimekuse vahel), kui ka sellised, millest on võimalik end lahti haakida või mida saab muuta. Von Krahli teatri loengu­seeria kõige väiksemad käärid näitavad tulemust 6,5 : 5,5 tulevikku vaatava optimismi kasuks. Kui aga saalist küsiti, kas oleme asjadest piisavalt rääkinud, siis tulid ilmsiks märksa suuremad käärid. Lektorite skoor oli 10 : 2. Vaid kaks daami oli esinejate seas. Von Krahli akadeemia pole nende kääride osas erand. Viimase loengu lõppedes oli Eesti teaduste akadeemias see skoor 67 : 4. Suhtarvudes seega kolm korda sandim. Natuke paranes see 2018. a detsembri valimistel.

Peame seega tõdema, et intelligents ei ole Eestis veel jõudnud nii kaugele, nagu Aleksei Turovski on märkinud: muus maailmas on viimasel ajal hakanud isase tegelase rolli ületähtsustamine märgatavalt kahanema. Jääb üle meenutada, mida ütles Margaret Thatcher: „Kui tahate, et midagi öeldakse, paluge meest. Kui tahate, et midagi tehtaks, paluge naist.“

Akadeemik Tarmo Soomere kommentaar Von Krahli akadeemia loengusarja „Elu pärast Google’it“ Oliver Laasi loengule „Tehisintellekt ja transhumanism“ 7. XI 2018. Saade oli Vikerraadio eetris 8. XII 2018.

1 Tarmo Soomere, Tuulepesa karvasel jalgpallil ehk miks tellida raputatud kokteili. – Postimees, 24. XI 2018.

2 Asse Sauga pidas „Elu pärast Google’it“ kaheksanda loengu teemal „Raha“ Selle kommentaar ilmus Sirbis: Unes nähtud rahaga ei saa arveid maksta. – Sirp, 5. X 2018.