Kahepaiksed kui muutuvate maastike indikaatorid

RIINU RANNAP

Kõre kevadisel sigimisajal rannaniidul.

Kõre kevadisel sigimisajal rannaniidul.

Riinu Rannap

Kui sageli me märkame kahepaikseid – konni, kärnkonni ja vesilikke – või nende käekäigu üle aru peame? Ilmselt mitte tihti. Võib-olla ehk siis, kui peenramaal konna näeme või suvel mõne Lõuna-Eesti järve ääres häälekat konnakontserti kuuleme, või ehk siis, kui varakevadel soojal ja vihmasel ööl maanteel hüppavaid konni kirume. On jäänud mulje, et konni leidub kõikjal, neid on palju ja ilmselt läheb neil hästi. Kuidas aga kahepaiksetel tegelikult läheb ja miks tuleb neile rohkem tähelepanu pöörata?

Kahepaiksed on loomarühm, kes on oma bioloogilistest, ökoloogilistest ja käitumuslikest omadustest tulenevalt keskkonnamuutuste suhtes väga tundlik. Nii sõltub kahepaiksete kui kõigusoojaste loomade aktiivsus ümbritseva keskkonna soojusest, sest neil on niiskust läbilaskev nahk ja piiratud liikumisvõime. Kahepaiksed vajavad nii vee- kui ka maismaakeskkonnast koosnevat elupaika. Vesi on vajalik sigimiseks ning munade ja vastsete arenguks, maismaa aga toitumiseks, varjumiseks ning sageli ka pikaks talvitumiseks. Kui üks elupaiga osa hävib või katkeb nendevaheline ühendus, siis kaovad ka kahepaiksed. Ometi on see loomarühm maailmas elanud üle 300 miljoni aasta ja seda äärmuslikest klimaatilistest ja ökoloogilistest muutustest hoolimata. Viimase saja aastaga on aga olukord väga palju muutunud ja kolmandik umbes 6000 kahepaikse liigist on üle maailma ohustatud või otseses väljasuremisohus. Põhjuseks inimtegevusest põhjustatud keskkonnamuutused, mille toimumise kiirus ületab mitu korda kahepaiksete kohastumisvõime.

Eestis leidub 11 liiki kahepaikseid. Seda on pisut rohkem kui Soomes ja mõne liigi võrra vähem kui Lätis. Kahepaikseid võib kohata kõikjal – nii metsades, soodes ja niitudel, liivikutel ja luitealadel kui ka aedades ja kultuurmaastikul. Siiski on igal liigil elupaiga suhtes kindel kohastumus. Nii vajab kõre ehk juttselg-kärnkonn avaraid päikesepaistelisi alasid – luiteid ja liivikuid või karjatatavaid ranna- ja looniitusid. Harivesilik asustab maastikku, kus leidub nii segametsi kui ka avatud alasid, rabakonn aga eelistab suuri, metsaga piirnevaid märgalasid. Just mitmekesine maastik, mille kujunemisele on ka inimesed oma sajanditepikkuse tegevusega kaasa aidanud, on enamikule kahepaiksetest eluks hädavajalik.

Kuigi oleme harjunud mõtlema, et liikide väljasuremine on probleemiks kusagil mujal, mitte siin Eestis, kus leidub veel suuri loodusmaastikke – metsi ja rabasid –, ei ole see paraku sugugi nii. Meie maastikud on viimase aastasaja jooksul palju muutunud. Looduspildist on kadunud avatud liivikud ja luitealad, millest enamik on kaetud kultuurpuistutega. Suured märgalad ja lodud on maaparanduse ja metsakuivenduse tagajärjel kadunud. Üha intensiivistuv põllumajandus toob kaasa monokultuursete põllumassiivide tekke, mille läbimine on väiksematele loomadele võimatu ja kemikaalide rohke kasutamise tõttu sageli ka surmav. Ääremaastumise tagajärjel kaovad väikesed niidud ja põllulapid, puisniidud kasvavad võssa, loopealsed metsastuvad ja rannaniidud roostuvad. Mosaiikne, mitmekülgseid elupaiku pakkuv maastik on kadumas. Kuna kahepaiksed on keskkonnamuutuste suhtes väga tundlikud, siis on just nemad esimeste hulgas, kes muutunud oludes kaovad. Nii on Eesti rannaniitudelt kadunud kõre ehk juttselg-kärnkonn, kes veel 1950. aastatel oli Lääne-Eesti rannikualadel ja saartel täiesti tavaline ja arvukas liik. Meie uuringud on näidanud, et selle liigi hääbumiseks piisab, kui vaid pool majandatavast niidualast on roostumise ja võsastumise tagajärjel hävinud. Kõre saatust jagavad rannaniidukahlajad: tutkas, niidurüdi ja mustsaba-vigle. Intensiivsetest põllumajanduspiirkondadest on kadunud või kadumas mudakonn – üsna varjatud eluviisiga kahepaikne, kes asustab kerge, s.t kiiret kaevumist võimaldava pinnasega alasid, kus leidub ka sigimiseks sobivaid päikesepaistelisi kaladeta veekogusid. Just kaevuva eluviisi tõttu võib mudakonni sageli kohata aia- ja põllumaadel, kus aga liigne kunstväetiste ja taimekaitsevahendite kasutamine neile sageli saatuslikuks saab. Peipsi rannikualadele omane liik – rohe-kärnkonn on aga Eestis ilmselt välja surnud, kuna 2000. aastast alates ei ole teada ühegi elujõulise asurkonna olemasolu. Rohe-kärnkonn on päikesele avatud liivaste ja madala taimestikuga alade liik, keda leidus arvukalt Peipsi-äärsetel karjatatavatel niitudel, põllumaadel ja aedades ning võis hämarikus kohata ka külatänaval. Peipsi rannikualad on pajuvõssa ja roostikku kasvanud ja rohe-kärnkonna elupaigad hävinud.

Miks me kahepaiksete pärast nii väga muretsema peaksime?

Oma tundlikkuse tõttu on kahepaiksed justkui söekaevanduse kanaarilinnud ja nende arvukuse vähenemine või asurkonna hääbumine on märgiks olulistest keskkonnamuutustest, mis peaks meid valvsaks tegema ja tegutsema panema. Kahepaiksed on ka koosluste tasakaalustajad. Moodustades ökosüsteemides enamiku selgroogsete loomade biomassist, kasutavad kahepaiksed toiduks hiigelkogustes selgrootuid loomi, kelle seas on põllukahjureid ja haiguskandjaid. Teisalt on kahepaiksed kõigis arenguetappides toiduks teistele loomarühmadele, nii roomajatele, lindudele kui ka imetajatele. Kui kahepaikseid on vähe, mõjutab see nende saakloomade arvukust ja neist toituvate liikide seisundit. Seepärast on kahepaiksed ökosüsteemide terviklikkuse ja toimimise tagamises hädavajalik lüli. Inimesed aga kipuvad unustama, et ka meie heaolu sõltub neist ökosüsteemidest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht