Kamtšadaalid, maast leitud rahvas
Kamtšadaalid võlgnevad selle nime tundmatule poeedihingega vene ametnikule, kes 1697. aastal oli nimetanud itelmeene esimest korda kamtšadaalideks. Itelmeenid ei ole ennast ise kunagi kamtšadaalideks pidanud. Kulus paarsada aastat, aga lõpuks leidus huvilisi ka sellisele vakantsele enesetunnetusele.
Kujunemine
Kamtšadaalid on segapäritolu rahvas. Nad on moodustunud vene kolonistide ja põlisrahvaste (ainude, jakuutide, eveenide ja korjakkide) järeltulijatena, samal ajal segunedes ka tšuvaanidega – ilmselt nendega, kes olid sattunud Kamtšatkale ja vahetanud oma keele vene keele vastu. Juba XVIII sajandi alguseks oli sellist segarahvastikku Kamtšatkal mitmel pool. Kamtšatka vägivaldse ajaloo taustal (XVII–XVIII sajandil oli venelaste Kamtšatka hõivamine mitte just vägivallatu1) on rahva kujunemise asjaolud hämarad. Hiljem on nad siiski harmooniliselt kohalikku etnilisse mustrisse sulandunud. XIX sajandi lõpuks oli kamtšadaale juba nii palju, et nad muutusid endogaamseks ja sõlmisid abielusid oma rahva piires. Samal ajal hakkasid kamtšadaalid end ka eraldi rahvana tajuma.
Oma keelt ei ole kamtšadaalidel kunagi olnud. Nad räägivad vene keeles, milles leidub põlisrahvaste leksikat. Kamtšadaalid tunnistavad ka ise, et oma keelt neil ei ole. Noored aga arvavad, et nad on emakeele unustanud.
Rahva nimetus ja enesetunnetus on seotud asjaoluga, et nad elavad Kamtšatkal, täpsemini, mälestusega Kamtšatka oblastist, mis eksisteeris juba tsaariajal kolm korda: 1803–1822, 1849–1856 ja 1909–1922. Territoorium laius mööda Põhja-Jäämere ja Vaikse ookeani rannikut, haarates Tšukotka, Kamtšatka poolsaare ja alad kuni Ohhoota mere lõunaosani, lisaks Kuriili saared. Kamtšadaalide eneseteadvus seostub eelkõige maaga, Kamtšatkaga laias mõttes.
1909. aastal oli kamtšadaale 3555,2 1926. aastal loeti neid kokku 3387. 1927. aastal kustutati kamtšadaalid ametlikust rahvaste nimekirjast. Pool neist muutus itelmeenideks ja teist poolt hakati nimetama põhiliselt venelasteks,3 ent neil lubati valida ka mõni muu legitiimne rahvus ja nii võisid nad saada jakuudiks, eveeniks, orotšiks või korjakiks. Osa endisi kamtšadaale jäi passist üldse ilma, sest nad keeldusid mingit muud rahvust endale valimast.4
Taastulek
1980. aastate lõpus asutasid kamtšadaalid seltsi, et soodustada enesemääratlemist ja kaitsta oma õigusi. 1991. aastal võttis Kamtšatka oblastinõukogu vastu ajutise määruse, millega tunnustati kamtšadaali rahva olemasolu. 1994. aastaks registreerus Kamtšatkal kamtšadaalina 9000 inimest. Külades ja linnades loodi kamtšadaali klubid. Oblasti- ja rajoonimuuseumid hakkasid koguma kamtšadaali kultuuri alast materjali. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel oli kamtšadaale 2293, 2010. aasta rahvaloenduse järgi 1927. Seega vaibus järjekordne kamtšadaaliks hakkamise tuhin kiiresti.
Ometi on paarkümmend aastat hiljemgi taas välja ilmunud hulganisti neid, kes soovivad või võiksid eri põhjustel kamtšadaalid olla. Praegu nimetatakse vahel kamtšadaalideks selle piirkonna kogu põlisemat vene päritolu elanikkonda. Esineb ka arusaam, mille järgi käsitletakse kamtšadaalidena kõiki sealseid põlisrahvaid (itelmeene, korjakke, tšuktše, alutore, kerekke, ainusid), sealhulgas neidki, keda ka kitsamas mõttes kamtšadaalideks peetakse. Samuti on püüdnud end kamtšadaalina esitleda ka kõik need, kes hiljuti (ehk mäletamisulatuses) piirkonda elama on tulnud. Osa venelasi püüdis end lähiminevikus kamtšadaali pähe kirja panna, et põliselanike kalastusõigus saada, aga prokuratuur sekkus ja keelas isamaalisi tundeid kala vastu vahetada. Mõnikord vaadeldakse aga kamtšadaalidena kõiki, kes kunagi oma elus on Kamtšatkal viibinud. Kuuldavasti vohab Moskvas ja Peterburis sellisest kollektiivsest enesekuvandist lähtuv kamtšadaali keskustelu.
Seega on taas tekkinud suur huvi kamtšadaaliks olemise vastu või kellegi ettejuhtuva sellisena liigitamiseks, umbes nagu XVII sajandil. Kui identiteedi aluseks on maa, siis võibki tekkida selline mitmekesistest motiividest lähtuv enesetuvastamise püüdluste kimp. Kalad segavad ka vett, sest kõik tahavad neid Kamtšatka kalu veristada, nagu kamtšadaalid kurdavad.
2000. aastast kuuluvad kamtšadaalid Venemaa põhja väikerahvaste nimekirja. Enne seda ei olnud neil põlisrahva kalapüügi ja jahipidamise privileege. Et neid õigusi saada, olid paljud end registreerinud korjaki või eveenina ja nad ei pruugi enam nii hõlpsalt tagasi kamtšadaalide sekka pääseda.
Magus nimi, kummaline paik
Kamtšatka metafoorne müstika elab rahva seas edasi. Tänapäeval räägivad kamtšadaalid, et nende rahvas on pärit juba aegade hämarusest. Maa on ürgne ja et see on enesetunnetuse allikaks, siis on ka loogiline, et kamtšadaalid olid olemas ammu enne iseennast.
Kamtšadaalide Kamtšatka on suur, hõlmates pea kogu Venemaa Kaug-Ida rannikualad kaugele üle poolsaare piiride. Niisugusena imbus see maa ka nõukogude rahva teadvusse. Ise seda teadvustamata taastootsime meiegi kooliajal kamtšadaali identiteeti, võideldes klassis kohtade eest tagapingis või kuulates Kino laulu, kus Viktor Tsoi uneleb Kamtšatka magusast nimest ja kummastavast asupaigast. See maametafoor oli oma metsikus lummuses raskesti tajutav, ent ikkagi koduse maailma viimane verstapost.
Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.
1 Paal, Jaanus 1993. Kamtšatka lugu: Näide Vene vallutuspoliitika ja kolonialismi ajaloost. (Tartumaa Muuseumi Toimetised nr 2.) Tartu: Tartu Maakonna Kultuuriosakond.
2 Jochelson, Waldemar. The Kamchadals. Käsikirja asukoht: Waldemar Jochelson Papers, Manuscripts and Archives Division, The New York Public Library.
3 Murashko, Olga 1997. Itelmens and Kamchadals: Marriage Patterns and Ethnic History. – Arctic Anthropology 34(1): 181–193.
4 Сирина, Анна Анатольевна 2005. Кто такие камчадалы и почему ты – один из них? Государственная политика и проблемы формирования этнической идентичности камчадалов Магаданской области. Rmt-s. В поисках себя: Народы Севера и Сибири в постсоветских трансформациях. Отв. ред. Е. А. Пивнева, Д. А. Функ. Москва: Наука, lk 85–107.