Eesti ravimtaimedest II

Kange kadakas kangutab tõekspidamisi ehk Kuidas igast haigusest lõpuks Opel saab

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE

Ravimtaimedest pajatavas esimeses loos sai mainitud, et „igal eestlasel on emapiimaga sisse imetud ja koolis õpitud, et Eestis on kõige kuulsam ravimtaim kadakas“. Kadakasuitsuga saadi väidetavalt terveks ka katkust, aga igasuguste õhu kaudu levivate nakkushaiguste peletamisel olevat tal olnud oma osa. Koroonaviirust siiski ei maksa kadakasuitsuga tõrjuma hakata, sest väidetavalt levib see siiski pinnakontakti kaudu, mitte õhu kaudu, nagu algul arvati. Tõepoolest, kadakasuitsu oreool kerkib teiste taimede ja raviviiside ees esile just rahva teadmises, aga ka vanemal perioodil kirjapandus.

Kadakasuits vanemas kirjasõnas

Arvatavasti on tuntumaid ja enim viidatud kirjatükke selle maanurga ühe kuulsama teadusmehe Karl Ernst von Baeri (1792–1876) doktoritöö „Eestlaste endeemilistest haigustest“ (esmakordselt 1814, viimati 2018), kus peale haiguste käsitluse eestlaste olemus otsekui mõisatallis valjult nuheldud saab: „Ma ei tea, kas Euroopas on mõnda haritud maad, kus isegi veel tänapäeval meditsiinis nii palju rängalt kahjulikke eelarvamuslikke vaateid esineb, nagu neid Liivi- ja Eestimaal täheldada võime.“ Autor mainib haiguste eelduse ja põhjusena elamute halba ja suitsust õhku, kuid kadakasuitsu tegemise kombest väitekirjas midagi silma ei jää.

Seevastu on mõisnikust teoloog, apteeker ja loodusevaatleja Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1756–1842) 1823. aastal kirjutanud: „Eestlased tarvitavad kadakat parfüümina, võtavad ühte kätte küünla või põleva puutüki, teisi kadakaoksa, süütavad selle põlema ja kustutavad vehkides taas ära, ja nende tuba on kohe läbisuitsutatud. Veisetaudide puhul suitsutatakse sel viisil ka lehmalautasid.“ Säherdust suitsutamist viidi läbi ka lapse sünni korral hoidmaks eemal nii haigusi kui ka kõikvõimalikku kurjust.

Igivanal uskumusel põhinev kadaka suitsutamise pruuk leidis soovitamist 1880. aastal „Pärnu Kalendris“ üsnagi nüüdisaegsel moel: „Aga haige talitajad kui üleüldse kõik terwed inimesed peawad hoolt ja muret kandma oma ihu puhtuse pärast, sagedasti pesu riidid wahetama ja wärske õhu sees olema, hoiduma külmetamise, kahjulike söökide ja kange jookide eest, õeruda ihu segatud prostoi wiina ja äädikaga, siis käed pesta ja kadakatega suitsetada.“

Seevastu 1793. aastast pärinevast „Eesti-Ma Rahwa Kalendrist“ leiame pikema loo mõisnikust, kes pealtnäha oli surnud ja oleks peaaegu maha maetudki, kui üks terane tohter midagi kahtlast poleks märganud ja toibutamistoimingud ette võtnud: „Keik temme ihho laskis ta öeruda jämmeda rättikuttega, mis kaddakaga ollid läbi suitsetatud ja sojaks tehtud [—]. Sai teadvusele.“ Sama allikas annab nõu, kuidas toimida uppunud inimesega: tarvis on ta viia jahedamasse tuulutatud ruumi, kus aga tuul peale ei käi, „siis öruge temma ihho soja willaste riettega mis kaddakatega on läbbisuitsetatud“.

Siiski ei ole kadakasuitsu allikaks alati ja ainult oksad. Näiteks „Rahwa tohter“ (1861–1864) soovitab kurgupõletiku korral ümber kaela panna villane soojaks tehtud „kadaka marjadega läbi suitsutatud rätik“.

Kadakasuits suulises pärimuses

Aga millegipärast katkeb see rida ravimtaimedega ravimise andmebaasides enne Teist maailmasõda. Veel 1938. aastal on kirjeldatud, aga siis kaob see tava nagu vits vette. Mis on selle põhjuseks? Kas üldtuntud tõsiasja ei pandud enam kirja või oli alanud desinfitseerivate vahendite võidukäik? Folkloristid tunnistavad, eriti praeguse rahvusteaduste alarahastamise kriisi ajal, et viimased 30 aastat, kui meil on taas oma riik, on kogumistöödeks olnud kõige vähem motivatsiooni ja puudub ka selge kogumisstrateegia. Kuid see ei tähenda, et rahvas kadakasuitsu ei kasutaks. Lühikese küsitluse põhjal võib öelda, et haiguste ajal kasutatakse seda ruumide puhastamiseks ka praegu. Selleks pannakse oksake pliidirauale või süüdatakse see vanal pannil ja käiakse toad läbi. Tuleohtlikkuse tõttu ei julgeta lihtsalt leekiva oksaga tubades jalutada.

Aga vanalgi ajal oli kadakasuitsu tegemiseks erimeetodid. Üks põnevamaid on üles kirjutatud rohkem kui 130 aasta eest Türilt:

„Laste haiguste arstimised on enamiste mitmet viisi suitsetamised mõnesuguste rohtudega ja on paljudes maanurkades ühed-needsamad; üks aga, mida ma ainult Türi kihelkonnas olen kuulnud, on nõnda-nimetatud paemageda tegemine. Selle tarvis säetakse õhukene paekivi lõuka peale kahe veiksema toel – nagu karjatsede ahi – ja põletatakse selle all üheksama talu maa pealt korjatud kadakaoksi, kuna laps seal suitsu sees hoitakse. Seda arstimist võetakse mitme haiguse juures ette.“ H II 13, 670 (3) < Türi khk. – A. Jaakson (1888).

Tõenäoliselt lummab inimesi ravimtaimede juures nende lõhn, eelkõige on ravimtaimed välja valitud selle järgi, et lõhnavad väga tugevalt või annavad teeks keedetult erilise värvi. Kadaka puhul on omapäraks veel see, et ka tema suits on eriliselt magusa lõhnaga, sellist ei ole ühelgi teisel Eesti looduslikul taimel.

Suitsutamine ei ole eesti rahvameditsiinis nii omane kui teede keetmine või värske salvi tegemine. Veidi enam on üles kirjutatud siiski piibus ravimtaimede suitsetamist. Aga et seda kasutavad raviks paljud põlisrahvad, siis võib arvata, et see on meil pigem äraunustatud vana kui Hiina meditsiini kaudu taas leviv raviviis.

Igatahes on kadaka aromaatsete õlide põlemisel tekkiv särin inimesi lummanud ja on isegi arvatud, nagu räägiks puu seeläbi meiega. Kadakasärina rasva tekkelugu on aga järgmine: „Ükskord ajanud kütt koertega jänest taga. Jänes jooks metsa varjule. Edasi jookstes jõudnud jänes natukese aja pärast ühe lagendiku pääle, aga ehmatades näinud ta lambakarja, mida ta koerakarjaks pidas. Tahtis tagasi pöörda, aga näinud, et koerakari jooksma pistnud. Ta pahvatanud naerma, nii et mokk lõhki karanud. Lambad arvasivad jänesse koeraks ja pistsivad selle pärast jooksma. Jänesse lõhki minevast mokast karganud rasv lähidal oleva kadakapõõsa pääle, sellepärast kadakas põledes käriseb.“

Kadaka asjalikum kasutus

Kadaka rahvapäraste raviviiside muutus ja arvatavasti ka suitsu sagedasem kasutamine on saanud alguse laud­põrandate kasutuselevõtuga. Eelkõige oli kadakaaroom tõhus söödikutega võitlemisel, selleks pandi oksi nurkadesse, pesti kuuma kadakaveega põrandaid ja suitsutati ruumi, et kirbud, täid ja lutikad kaoks. Kadakavihaga saunas vihtlemiselgi on olnud oma tähendus ja küllap ka vihaoksakeste kerisele sattumisel. Kadakasuitsu mõjul kadus toast halb õhk, mis tähendas kurja vaimu majas viibimist. Jõulu- ja nääriõhtul tuli suitsutada elamuid, lautasid ja talle, et nõiad ei saaks sisse pugeda. Peale surnu väljaviimist hoonest tehti kadakasuitsu, et surnu hing välja läheks. Leinamaja ukse kõrvale riputati kadakaoksad, see oli leina tunnuseks. Jüripäeval tehti kadakasuitsu ka kapsaaias – siis ei tulnud kapsastele ussid kallale. Suits oli ka sääskede tõrjeks.

Kadakas on olnud maitseaineks õlletegemisel ja viina maitsestamisel. Vees, kus oli hautatud kadakaoksi, leotati piimanõusid ja õlleankruid. Kadakane kepp oli nõiasau, seinale panduna hoidis see eemal igasuguseid salajõude.

Kadakat kasvab küll Eestis igal pool, aga levinum on ta meil lubjastel rannaaladel, seal piisab vaid korraks rannaniidu niitmata jätmisest, kui kogu karjamaa on kadakatutte täis. Sisemaal on ta peamiselt alusmetsataim ja kasvab kõige üllatuslikumates paikades. Aga seal on ta au sees ja niisama ei raiuta nagu rannakarjamaadel. Iga kattai on sisemaal hinnas. Lõunas ongi rohkem levinud sõna kattai, põhja pool kadakas. Vana läänemeresoome sõnatüvi on nii vägev, et on levinud ka baltisaksaste keelepruuki. Nõndasama nimetati peenutsevat, saksaks pürgivat ja koduse keelena saksa keelt kasutavat eestlast kadakasakslaseks – kadaka karusus on nii võimas, et eestlane seda oma verest ei pese.

Kadakamarja rist

Kadakatega on seotud ka üks rist ja viletsus. Mitte see rist, mida rahvas kadakamarja otsas näeb, vaid see, et kadakamari polegi mari, vaid lihakas käbi. Ja kuigi vanarahvas ikka neid ilusaid siniseid marju on korjanud, ei anna bioloogid alla – kadakal ei ole marju, vaid okaspuudele iseloomulikud käbid. Ometigi ei suudeta seda rahvakeelest välja ravida, nii nagu kõneldakse ikka edasi „sood ja rabad“ ja „linnud ja loomad“. Aga olgu siis siinkohal selgituseks toodud lõik meie raamatust „Eesti ravimtaimed“: „Pärast viljastumist kasvavad kadaka seemnesoomused kokku ja moodustub lihakas 0,5–0,9 cm läbimõõduga roheline lihakas käbi, mis teisel aastal valmides muutub sinakasmustaks ja on kergelt heleda kirmega. „Kadakamarjad“ on magusad, kuid suhu jääb vaigune järelmaitse.“ Ja selles artiklis edaspidi rahvakeeles – kadakamarjad.

Vana Raplast pärit uskumuse kohaselt tuleb piksevihma ajal puu alla vihmavarju minnes puu peale ristimärk teha, ainult „kadakapuule ei ole tarvis ristimärki teha, kadakamarjal on ristimärk otsas, mis Jeesus ise tegi, kui kadakas laskis teda risti oma najale panna“. Sakslaste seas, aga ka Eestis, eriti Võrumaal levinud pärimuse kohaselt olnud kadakas muiste suur puu nagu tamm, kask või pärn. Siis aga olevat temast valmistatud Jeesuse risti üks harudest, misjärel kadakas muudeti karistuseks kasvult väikeseks ja talle jäi marja külge mälestuseks rist. Kadaka tõrjemaagilisi ja uskumuslikke ravi­omadusi võib seostada ka pärimusega, mille kohaselt olevat kadakamarjad toitnud hädas olevat neitsi Maarjat koos Jeesuslapsega. Siit, muide, tuleneb ka uskumus, et kord juba närida võetud kadakamarju ei tohi suust välja sülitades ära põlata. Eks kõigest sellest tuleneb ka imetabane usk kadakasuitsu erilise võimu sisse.

Legende ei maksa pimesi uskuda, oma silm on kuningas: ei ole kadakamarjal mingit risti! See isevärki kolmeharuline märk on tekkinud vilja käbisoomuste kokkukasvamisel. Kõige enam meenutab see viljade tipus olev kujutis hoopis maineka automargi Mercedes märki, mille on kujundanud Gottlieb Daimleri poeg Paul 1909. aastal ja mis pidi sümboliseerima autotootja Daimleri üleolekut konkurentidest maal, vees ja õhus. Mercedese ja teiste edevamate automarkide omanike seas võib nüüdisajalgi kohata üleolevat ütlust: iga auto muutub ükskord Opeliks. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub: Mercedese märgi kaks allapoole suunatud haru osutavat kohtadele, kuhu tross tuleb kinnitada ja vertikaalne viitab suunale, millest abi võiks loota.

Igatahes on kadakas suurepärane näide sellest, kuidas ka pime kana leiab vahel tera ning tema mõjul muutub nii mõnigi haigus ükskord „opeliks“. Või siis läheb lõpuks ise üle või halvemal juhul mahakandmisele.

Kadakamarja tõenduspõhisus

Oli vanasti mis oli, aga see on küll selge, et kadakamarjades sisalduvas eeterlikus õlis (0,5–3%) leidub rohkelt α- ja β-pineeni ning muid bakterivastase toimega ühendeid. Neid on omajagu oksteski ja kui oksad põlema süüdata, siis eraldub neist eeterlik õli koos pineenide ja kogu muu tõvestavaid baktereid mõjutava arsenaliga. Kadakas leiduvad tanniinid aitavad korrastada seedetegevust ning diterpenoidid koos flavonoidide ja eeterliku õliga hoolitsevad muu hulgas selle eest, et kehast ülemäärane vesi välja viia. Võib veel lisada söögiisu suurendava, kuseteid desinfitseeriva ja kõhugaaside teket vähendava toime.

Diureetiline ja põletikuvastane toime on omakorda seotud kadaka rahvapäraste kasutamisviisidega põiepõletike ja muude kuseteede vaevuste, reuma ja podagra korral, kuid tasub meeles pidada, et kadakas ärritab tugevasti neerukude.

Kadakamarjade neerude tööd tõhustav toime on andnud alust erilisse usku tema „verdpuhastavast“ toimest. Keskajal ja isegi varem usuti paljud haigused tulenevat „mustast“ verest, mida püüti sagedase aadrilaskmise ja kuppude panemisega välja lasta, uskudes sellega koos lahkuvat haigusegi. Hiljem hakati aru saama, et verd aitab „puhastada“ ka teatud ravim(taimede)ite tarvitamine, kus oma koht on kadakalgi. Meie tunneme seda diureetilise toimena ja täiesti tunnustatud on niisugune „verepuhastus“ näiteks viiruslike külmetushaiguste korral, just seepärast soovitataksegi põdejatel siis rohkesti vedelikku tarvitada.

Euroopa Ravimiamet tunnustab kadakamarju traditsiooniliselt kasutatava vahendina, kusjuures alustada soovitatakse viie vilja söömisest päevas, edasi suurendatakse päev-päevalt marjade arvu kuni 15 viljani päevas ning seejärel vähendatakse päev-päevalt viljade kogust kuni viie viljani päevas. Selline ravikuur kestab 21 päeva ja avaldab soodsat mõju kuseteede kergemate haiguste korral ning kergendab kõhukinnisust ja kõhupuhitust.

Muistseid soovitusi tõhusaks rahapesuks

Lõpetuseks aga üks lugu sellest, et ega vanal ajalgi rahapesu tundmata asi olnud. Eks neid tonte ikka olnud, kes varandust aust tähtsamaks pidasid ja kulda endale kõhu alla kahmasid. Imelikul kombel on alati arvatud, et seesugune raha haiseb ja on kuidagi must. Nii on isegi tondid pidanud oma kulda pesema. Pesta tuli kõige puhtama asjaga, mis ilmas on – allikaveega. Selle tegevuse juures, siis kui raha allikakaldale kuivama sätitakse, on nad rahvale silma jäänud ja uut ahnust sünnitanud. Tõepoolest räägib vanarahvas, et kui sellele pestud rahale midagi peale heita, siis ei saavat tondid seda enam minema viia. Kõige tõhusamalt töötab sealjuures kadakamari, millel rist otsaees ja mille võlutoimest juba varem juttu oli. Allpool toomegi ära kirjelduse, kuidas soome sugu rahvas, kaks neidu, soomlane ja eestlane on koostööd teinud rahapesu lõpetamisel. Nimelt läks eesti neiu abi otsima soome targalt, aga kui teda kodus polnud, pakkus end appi tema tütar.

„Nad läksid allika juure ja soome targa neiu vaatis asja järele ja sai väga selgeste aru, kuidas lugu on. Ta ütles oma sõbrannale: „See on jo väga kerge ja tühi vaev raha siit kätte saada. Mine ja too ligemast põõsast üks pihutäis kadakamarju.“ Teine kuulis oma sõbranna sõna ja läks, ehk ta küll ei sugugi teadnud, mis see tähendab. Ta tuli mõne minuti perast marjadega tagasi ja andis neid targa neiu kätte ja võttis marjad. See hakkas neid allika ümber külvama, aga marju oli vähe, selleperast läksivad tüdrukud mõlemad marju korjama ja et sääl kadakate marju väga palju oli, sellepärast saivad nad lühikese ajaga suure hulga. Siis tulivad nad jälle allika juure ja hakasivad jälle marju külvama ja natukese aja perast oli keik allika ümbrus marjadest kui ümmargune võru tehtud. Siis küsis peremehe tütar targa neiu käest: „Mis see keik tähendab?“

„See tähendab seda, et kui meie tondid allikast ära ajame, et nemad siis rahaga meie käest jooksu ei pääse, sest kadakamarjadel on ristid otsas ja tondid kardavad ristisid kui tuld ja ei tohi mitte nende ligi minna, siis jäävad nad meie kätte, nüüd võta kadakamarju pihutäis ja hoia neid omas käes, et tondid mitte sinu kallale ei tule.“ Selle peale võttis targa neiu rinnast tinanõela ja pistis selle seitsmest kadakamarjast läbi ja viskas seda allika ja käskis oma sõbrannat julge olla ja mitte kartma hakata, kui tondid lagedale tulevad.

Tinanõel kadakamarjadega jõudis kahe minuti pärast allika põhja ja ühe silmapilgu aja perast oli suur kohin kuulda ja allikavesi oli kui keemas ja allikast ilmusivad hirmsad mustad kogud kära ja suure kisaga lagedale ja tahtsivad otsekohe tüdrukule kallale tormata. Targa neiu aga võttis taskust marju ja viskas neid tontidele tee peale ette ja tondid ei tohtinud mitte sammugi paigast liikuda. Siis ütles ta neile: „Teie olete minu vangid ja teil ei ole kuhugi peasemist, tooge see raha, mis mina tean tuhande aasta eest siia allikasse pandud olevat, siis pääsete teie keik eluga, aga muidu ei ole elulootuski, tehke ruttu, mis kästud on.“ Silmapilk oli suur kulla ja hõbeda rahahunnik targa neiu ees maas ja tondid palusivad, et ta neid aga terve nahaga minna laseks. Siis võttis targa neiu marjakoti kätte ja külvas rahahunniku ümber suure tugeva marjade võru ja siis lubas meid minna oma teed ja korjas säält ühest kohast marjad tee pealt ära ja tondid läksivad suure jooksuga oma teed. Tüdrukud korjasivad raha maast ära ja läksivad kodu.“ E 15377/84 (3) < Kroonlinna – D. F. Roosipuu (1895).

Valimata jäänud rahvuspuu

Eestlastena tuleb meil endile dr Baeri eeskujul (kadaka)tuhka pähe raputada mitte üksnes ülemäärase söömahimu tõttu. 1995. aastal tegi Olev Toomet koos rohkete põhjendustega ajakirjas Eesti Loodus ettepaneku valida eesti rahvuspuuks kadakas, kuid sinnapaika see jäi. 2018. aasta veebruarinumbris tõdeb ajakirja toimetaja Toomas Kukk mitte just rõõmsas toonis: „Rahvuspuu valimiseni pole me aga jõudnud ja ilmselt ei pruugigi jõuda.“ Pole siis ime, et me isegi apteegireformiga toime ei tule. Ühte esivanemate usku aga jagaks küll: pealtnäha väikeses kadakas on peidus veel teinegi puu, hulga suurem kui välimine.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria I osa Eesti ravimtaimedest „Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi“ 24. jaanuari Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria III osa Eesti ravimtaimedest „Püha pärn ja kuri koroonaviirus ehk Kuidas lõhmus meile raskel ajal korda läheb“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IV osa Eesti ravimtaimedest „Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai“ 22. mai Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria V osa Eesti ravimtaimedest „Oh sa vana pässik, kuidas sinust küll chaga sai ehk Elueliksiiri keerdkäigud moe- ja teadusemaailmas“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VI osa Eesti ravimtaimedest “Mürgine maikelluke, mida lihtsurelik ise endale sisse võtta ei julgenud ehk Taparelvad metsateel ja mõtetes”.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VII osa Eesti ravimtaimedest „Punastav naistepuna ehk Kuidas inetust pardipojast maailma tipptegija sai“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VII osa Eesti ravimtaimedest “Põdrakanep ehk Kuidas suurem suguvend pajulilledele koha kätte näitab”

Eesti ravimtaimedest