Kängu jäänud vihmavarjukuusk

Kas püsimetsandus on tõesti selline salateadus, mida valdab vaid valitud seltskond?

MIHKEL RÜNKLA

Suuremate puude varjus kängu jäänud niinimetatud vihmavarjukuusk – kas olete sellist näinud? Vihmavarjukuuske nähes tekib tahtmatult seos püsimetsandusega ja ehk kõneleb selline seosepilt midagi ka püsimetsanduse seisukorrast: püsimetsandus on näivalt varjusurmas. Kuid kui kuusele valgust anda, siis võib ta saada ootamatu kasvuhoo ja sirguda suureks puuks.

Liina Remm

Suuremate puude varjus kängu jäänud niinimetatud vihmavarjukuusk – kas olete sellist näinud? Mitte suurt puud, mille alla vihma eest varju pugeda, vaid sellist väikest, rohkem vihmavarju mõõtu. Vihmavarjukuuske nähes tekib tahtmatult seos püsimetsandusega ja ehk kõneleb selline seosepilt midagi ka püsimetsanduse seisukorrast: püsimetsandus on näivalt varjusurmas. Kuid kui kuusele valgust anda, siis võib ta saada ootamatu kasvuhoo ja sirguda suureks puuks. Kas nii võib olla ka püsimetsandusega: püsimetsandust edendades üllatab ehk temagi meid ootamatust küljest?

Öeldakse, et kõige raskem on alustada ja see peab ilmselt paika ka püsimetsanduse kohta. Alustada on ehk natukene lihtsam nüüd, kui on ilmunud käsiraamat „Teejuht püsimetsandusse“, kus oma kogemusi jagavad meie kohalikud püsimetsamajandajad, üks lõunanaaber ja mõned keelesugulased Kesk-Euroopast. Kuigi valikraied moodustasid 2017. aastal kõigist siinsetest raietest kõigest sajandiku, leidub meil ometi püsimetsamajandajaid. Kas püsimetsandus on siis tõesti selline salateadus, et seda valdab vaid valitud seltskond? Kentsakal kombel võib sellele küsimusele vastata jaatavalt ja vastust põhjendada nõnda: püsimetsanduse võtted on keerulisemad kui uuendusraiepõhisel majandamisel ning püsimetsana majandamine nõuab peale nutikuse ka julgust ja pealehakkamist.

Käsiraamatu jaoks küsitletud Eesti püsimetsamajandajad on eelkõige väikemetsaomanikud, kes majandavad püsimetsana oma kodumetsa. Kui metsamajanduslikult küpseks saanud mets ahvatleb omanikku kirve järele küünitama, et metsast tulu teenida, siis püsimetsamajandaja ahvatlusele nii kergesti järele ei anna: ta pigem ei raatsi raiuda. Puud ju kasvavad veel, puit ei ole oma maksimumväärtust saavutanud. Või kui raiuda, siis ikka üksnes neid, mida endal vaja läheb, ja võib ka natuke müüa. Niisama oma kodumetsa lagedaks raiuda ei raatsita, sest see kannab väärtusi, mis läheksid uuendusraiel kaotsi, püsimetsana majandades neid aga hoitakse.

Püsimetsana majandades on mets ikka püsti ja see on ilmselt üks põhjusi, mida püsimetsandust vaid kuulu järgi tundev inimene näeb püsimetsanduse peamise eelisena uuendusraiete ees. Püsimetsa arengus ei ole sellist perioodi, mil suur metsalahmakas raiutakse korraga lagedaks – ei ole sellist järsku muutust, et eile võis veel käia metsas, aga täna ja homme üksnes metsamaal. Kui püsimetsa majandatakse kuni 20 meetri läbimõõdus puudesalku raiudes, on püsimetsa tekkivad raiesmikud pisikesed augukesed, mis ortofotol näevad välja nööpnõelapea suurused, mitte kogukad maleruudulahmakad.

Kodumetsa tähendus võib selguda alles siis, kui seda ühel päeval enam ei ole. Kindlasti leidub inimesi, kes raiuvad koduümbruse lagedaks, et saada avarust, päikest. Või eemaldavad vanad puud kartuses, et need on ohtlikud. Aga kodumets – koht, mida kerge südamega lagedaks ei raiu – ei pruugi tingimata asuda kodu läheduses. See võib olla ka metsatukk seal eemal, kus kasvab üks kõver tamm ja vana remmelgas, kus on kevaditi sinililli imetletud, kust on vahtramahla toodud.

Kodumetsast kiviviske kaugusel on kogukonnamets – mets, mis kaitseb küla põhjatuule eest ja kus käiakse marjul ja seenel, sportlikumad harrastavad orienteerumist. Kui kogukond pole seni püsimetsandust rakendanud, aga soovib seda teha, siis tuleb natuke pead murda. Kas püsimetsandusega saab üleöö alustada? Ühevanuselisena kasvatatud metsas puudub ju püsimetsale omane põlismetsa meenutav ilme, kus peale vanade puude leidub ka palju noori. Kui hõrendada ühevanuselist metsa, mille struktuuri on seni kujundatud ühtlasemaks, muutub puistu tormihellemaks. Niisiis tuleb kogukonnal enne püsimetsandusvõtete rakendamist juurelda, kas tormimurrurisk kaalub üles mustika ja kukeseene korjepaikade ning orienteerumismaastiku hävimise lageraie tõttu.

Taamal noorendike keskel paistab üksik metsatukk – see on kaitseala piiranguvöönd, seal on lubatud ka lageraie. Piiranguvööndis uuendusraie rakendamisel tekib aga tihti küsimus: kas raiudes ikka suudetakse hoiduda loodusväärtusi kahjustamast? Jälle on midagi kaalule asetada, ühele poole puidutulu, teisele loodusväärtused. Kui tahta ikkagi mõlemat, siis tuleks majandada püsimetsana. Säästlikus püsimetsanduses ei rajata kuivenduskraave, maapinda ei mineraliseerita lausaliselt, ei väetata, raiutakse külmunud maapinnaga. Üksikpuude või väikeste puurühmade eemaldamisel säilib metsa mikrokliima ning kui jäetakse kasvama vanu puid ning kogu surnud puitu minema ei veeta, säilib püsimetsas ka metsaelustik, mis lageraiet üle ei elaks.

Mõtiskleda tasub ka püsimetsanduse ulatuslikuma rakendamise üle. Muutuv kliima seab senisele metsamajandamise praktikale kahtlusevarje: ühevanuselised ja üheliigilised puistud muutuvad haigus- ja tormitundlikumaks. Suurenevad üraskikahjustused ja suvised põuad muudavad küsitavaks kuusekultuuride kasvatamise tulevikuväljavaate. Püsimetsana kasvatatud sega­mets on vähem riskantne valik ja aitaks olukorda leevendada. Raske ja riskantne on küll algus, nagu eespool juba mainitud.

Alustamisele lisab ebakindlust tõik, et püsimetsandusalaseid teadusuuringuid Eestis peaaegu ei ole. Seega puuduvad meil teadmised, et anda püsimetsa majandamiseks täpseid juhiseid, rääkimata sellest, et võiksime kaljukindlalt väita, kus püsimetsanduse põhimõtete rakendamine end ära tasub ja kus see võimatuks osutub. Teadmiste halli ala olemasolu ei tasu häbeneda, sellest võib hoopis saada indu püsimetsandusalaste uuringute tegemiseks. Katsealade rajamisse võime küll suhtuda kriitiliselt: tõelise püsimetsa väljakujunemiseks on vaja pikemat aega, meil aga järjepidevalt püsimetsana majandatud alasid pole. See ei tähenda siiski, et uurimisel ei ole perspektiivi: praktilisest küljest huvitavad meid ju eeskätt püsimetsaks kujunevad alad ning nende majandamise võtted. Katsetamise võib asetada ka mõne välismaal pruugitud metsamajandamispraktika konteksti – ehk on meilgi otstarbekas hooldada mõnda võsastunud puisniitu, mille niidukooslusena taastamine ja säilitamine üle jõu käib, näiteks tarbepuudega madalmetsa süsteemis (ingl coppice-with-standards).

Ühest küljest on püsimetsandus midagi eksootilist, millesse tahtmatult suhtume ujeda umbusuga: nemad seal Kesk-Euroopas võivad ju tammed veinivaatide tarvis jämedaks kasvatada, meie kandis sellist traditsiooni ei tunta. Teisalt on püsimetsandus nii tavaline, et tihti ei kutsugi teda sellise nimega: tare tagant talumetsast on ikka saunapalki ja küttepuud lõigatud. Muidugi on püsimetsanduse juurutamisel küsimusi – olgu nendeks siis lühiajaline majanduslik perspektiiv, püsimetsa sobiva metsatehnika või saemeeste nappus –, kuid tuleb selgelt vahet teha, millised küsimused puudutavad püsimetsandust ja mis on seotud meie inertsi või umbusust loodud kujutluspiltidega. Kui oleme astunud ühe jalaga intensiivmetsandusse, siis tundub samm püsimetsa justkui tagasiminekuna – me ei oska veel hinnata püsimetsa väärtusi. Kui mässime end aga tugevamalt intensiivmetsanduse kütkesse ning kaotame mõndagi sellest, mida ei ole osanud väärtustada, siis võib – kas või Lääne-Euroopa näitel – arvata, et püsimetsandus muutub meilgi ihaldusväärsemaks.

Kui arvame ennatlikult, et püsimetsandus on kängu jäänud vihmavarjukuusk, millest tulevikupuuna asja ei ole, võib ikkagi olla, et oma umbusus eksime ning peame kunagi kahetsedes halisema, et omad vitsad peksavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht