Karjala saatus Soome ja Venemaa vahel

Fenno-Ugria 2022. aasta hõimupäevade konverentsil arutleti, mida tähendab soome eepose „Kalevala“ häll ja Venemaa geopoliitiline vallutus eestlastele, soomlastele ja karjalastele.

BARBI PILVRE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Fenno-Ugria hõimupäevade konve­rentsil Kirjanike Maja musta laega saalis 14. X arutlesid eesti ja soome ajaloolased ja keeleteadlased Karjala teemadel. Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes sõnastas konverentsi lähtekohad nii: Karjala on andnud soomlastele „Kalevala“, „Kalevala“ aga meile „Kalevipoja“. See on märk ja ühtlasi sild Eesti ja Soome vahel. Mis aga on Karjala – maa, mis asub Venemaa ja Soome vahel, nihkudes kord siia-, kord sinnapoole? Mõlemal riigil on Karjalas ja karjalaste puhul oma huvid. Kas soomlastele on Karjala kultuurilise iseolemise häll ja venelastele pelgalt geopoliitiline vallutus? Millised huvid on aga karjalastel endil? Kas üldse on enam vastajaid?

Karjala faktides

Tasub meenutada, et Karjala-Soome Nõukogude Sotsialistlik Vabariik oli NSV Liidu liiduvabariik aastatel 1940–1956 ja tegemist oli 12. liiduvabariigiga Nõukogude Liidu koosseisus. Karjala NSV moodustati 31. märtsil 1940, liites Talvesõjas Soomelt vallutatud alad enne sõda Venemaa koosseisus olnud Karjala Autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigiga. Karjala-Soome riigikeeled olid vene keel ja soome keel, pealinn Petroskoi (Petrozavodsk). Karjala-Soome Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist sai 16. juulil 1956 Nõukogude Liidu Ülemnõukogu otsusega taas Karjala ANSV, mis hakkas kuuluma Vene NFSV koosseisu.

Keskajast on Karjala olnud Venemaa perifeeria, kus õigeusklike karjalaste kõrval elasid vepslased ja venelased ning põrkusid Vene riigi ja soomlaste rahvuslikud huvid. XIX sajandi lõpus rajasid soomlased Karjalas koole, arenes karjala rahvuslik ärkamine, mis oli tugevalt soomemeelne. Venemaa kodusõja ajal aastatel 1917–1920 tegid soomlased mitu katset Karjala Venemaa küljest lahti lõigata, regiooni kas samuti tsaaririigi koosseisu kuulunud Soomega liites või Karjala iseseisvumist toetades.

Soome riigiga stabiilse piiri saavutamiseks lubas Nõukogude Venemaa Karjalale Tartu rahu sõlmimisel autonoomiat, luues regioonis 1920. aastal Karjala Töörahva Kommuuni, mida Karjala-Soome NSV pidas omariikluse ametlikuks algushetkeks. Kommuunis elas 147 300 inimest (karjalasi 60%, venelasi 37%). Kuna Karjalas said juhtivatele kohtadele Soome kodusõja kaotanud punasoomlased, jätkus ka autonoomia ajal karjalaste soomestamise poliitika. Töörahva kommuun korraldati ümber 25. juulil 1923, mil lähtuvalt Karjala „töötajate soovist“ moodustati Autonoomne Karjala Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. 2010. aasta rahvaloenduse andmetel oli Venemaal karjalasi 45 570. Kokku peab end karjalaseks 60 815 inimest, aga Venemaa koosseisus oleva Karjala rahvast peab vaid 7,4% end karjalaseks ning Vikipeedia andmetel väheneb see määr paraku hoogsalt.

Pekka Kauppala, Maari Kallberg, Janne Saarikivi, Eero Medijainen, Jaan Õispuu

5 × Barbi Pilvre

Huvi on akadeemiline

Fenno-Ugria lähtus konverentsi korraldades arusaamast, et Soomes tegeldakse Karjala teemaga akadeemilisest huvist ja poliitilisel areenil on see päevakorrast maas. Siiski on Venemaa agressioon Ukrainas muutnud XX sajandil sõdade käigus moodustatud riikide piirid ja rahvaste saatuse taas aktuaalseks ja vähemalt akadeemiliselt huviväärseks. Konverents püstitas rohkem küsimusi edasimõtlemiseks, kui pakkus ühese vastuse küsimusele: mis on Karjala ja missugune on karjalaste rahvuslik identiteet?

Ajaloolane Eero Medijainen avas oma ettekandes „Ida-Karjala ülestõus ja rahvusvahelised suhted“ aastate 1921-22 võtmeisikute, tollase Eesti saadiku Soomes Oskar Kallase, peaministri ning riigivanema Ants Piibu jt tegevuse kaudu mõningate pöördeliste sündmuste tähendust Eesti ja Soome ajaloos. 1921. aasta algas punasel Venemaal rahutuste ja mässudega, aga lõppes Ameerika suurejoonelise abiga näljahädalistele. Peale Moskvas Eesti ja Soome saatkonna asutamise sõlmisid de facto suhte enamlastega nii inglased, sakslased kui ka teised. Venemaal kuulutati välja uus majanduspoliitika ja Eesti võeti vastu Rahvasteliitu. 1921. aasta karjalaste ülestõusu katse oli Medijaineni hinnangul algusest peale määratud nurjumisele. Kas aga Eesti saadik Oskar Kallase lahkumine Soomest oli selle sündmusega seotud? Miks ameeriklased Eestis ja Lätis paanikasse sattusid ja Venemaa kallaletungi ootasid? Vastamata küsimusi on seoses Ida-Karjala küsimusega veel mitmeid, leidis ettekandja. Tema hinnangul panustas Eesti nende sündmuste ajal sõjalise liidu loomisse Soomega, aga see ebaõnnestus samadel põhjustel, miks Helsingi jäi jahedaks Eesti pakkumistele liidu loomiseks. Eestile oli tähtis USA toetus, sellepärast jäi Eesti toetus ülestõusnutele pea olematuks.

Soome keeleteadlane Janne Saarikivi rääkis oma ettekandes „Soome ja Karjala, kas üks ja seesama või miks mitte?“ karjala keele staatusest Soomes viimase 150 aasta jooksul. Kuidas karjala identiteeti on seletatud soome identiteedi osana ja ka sellest erineva idaidentiteedina. Erinevalt eestlastest pole Saarikivi hinnangul karjala identiteet kujunenud rahvusidentiteediks. Karjalas on läbi aegade leidunud mitmesuguseid mõtteid, milline võiks olla õige karjala keel ja kuhu see kuulub. See on ühiskonnas mõjutanud karjala keele staatust, mis pole praeguseni kõrge.

Ajaloolane Pekka Kauppala Helsingi ülikoolist arutles, mille poole karjalased Vene kodusõja pikkadel aastatel 1917–1922 püüdlesid. Ida-Karjala jagunes juba tsaariaja lõpul erinevaks nii geograafiliselt, etniliselt, usuliselt kui ka sotsiaalpoliitilises ja psühholoogilises plaanis. Kõige enam politiseeritud olid vienakarjalased, kelle poliitiline aktiivsus oli XX sajandi alguse revolutsioonisündmustes eristuvalt suur. Vienakarjalaste eesmärkide tuumaks oli saada autonoomia kas Soome või Venemaa / Nõukogude Liidu koosseisus, mis pidi tagama, et maa loodusvarad, eriti mets, jääksid oma rahva valdusse.

Keeleteadlane Jaan Õispuu käsitles oma ettekandes karjala kirjakeele velmamise mitut nägu. Nagu 1980. aastate lõpu Nõukogude Liidus, elavnes keeleelu ka Karjala ANSVs. Kuni selle ajani olid karjalased olnud NSV Liidus suurim kirjakeeleta rahvas.

1990. aastast velmati Karjalas paralleelselt koguni kolme murdepõhist keelevormi: Viena karjala, Aunuse karjala ja lüüdi keel. Neile lisandus Tveri oblasti tverimurdeline kirjakeel. Velmamise kõrgaeg jäi ajavahemikku 1990–2000, kuid praeguseks näib protsess sumbunud olevat.

Kuhmo saab soome-ugri kultuuripealinnaks

Etnomusikoloog Maari Kallberg tutvustas konverentsi lõpuks Karjala piiril asuva Kainuu maakonna Kuhmo linna – soome-ugri kultuuripealinna 2023 – olemust ja tähtsamaid vaatamisväärsusi. 8000 asukaga Kuhmo paistab silma muusikafestivalide ja loodusrikkuste poolest. 2013. aastal alanud soome-ugri kultuuripealinnade liikumise eesmärk on tõsta teadlikkust soome-ugri ja samojeedi rahvastest, tugevdada rahvuslikku identiteeti ja toetada soome-ugri maailma arengut. Pealinna nimetus antakse konkursi alusel üheks aastaks külale või linnale, mis esindab tähelepanuväärselt soome-ugri kultuuripärandit. 2021. aastal oli soome-ugri kultuuripealinn Abja-Paluoja Mulgimaal ja 2022. aastal Baiterek Udmurtias Alnaši rajoonis.

Konverentsi ettekanded on järelkuulatavad Fenno-Ugria veebisaidilt: Karjala märgiline tähendus – Fenno-Ugria.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht