Kaunid ja kummalised orhideed

Tallinna botaanikaaia orhideekollektsioon sai alguse väga eriskummalisel moel juba enne botaanikaaia sündi tänu väliseestlasele Oskar Savikule.

EEVI SIIBAK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Adaglossum summit, Phragmipedium Fritz Schomburg ja Dendrobim victoriae-reginae. Botaanikaaia orhideenäitus on avatud märtsikuu lõpuni.

3 × Eevi Siibak

Aegade hämarusest salapäraga ümbritsetud ja vaid väga varakate inimeste lilledena tuntud orhideedest on saanud ühed armastatumad toalilled. Kui talvisel ajal orhideest räägime, siis esimesena tulevad silme ette kõigile tuttavad kuukingad. Neid on paljudes värvitoonides, täpilisi ja triibulisi, suuri ja väikeseid saadaval igas suuremas kaupluses. Kui linnas jalutades tõsta pilk kõnniteelt majade akendele, siis peaaegu iga maja mõnel aknalaual kasvab orhidee. See suhteliselt vähenõudlik kaunitar on võitnud esikoha siseruumide haljastuses. Kuidagi ootamatult on tekkinud olukord, kus võrdusmärgi võib panna sõnade „orhidee“ ja „kuuking“ vahele.

Miltooniaid kutsutakse ka võõrasemaorhideedeks.

Eevi Siibak

Ometi on erinevaid orhideesid maailmas tohutult palju, kuukinga perekond on vaid üks suure sugukonna sees. Orhideeliste ehk käpaliste sugukond on üks suuremaid õistaimede hulgas, üle 20 000 liigi. Neist ligi 90% kasvab troopikas, kõige rohkem Ameerikas ning Aasias, täiesti puuduvad orhideed vaid kõrbetes ja polaaraladel. Orhideesid võib leida kasvamas kõige erinevamates tingimustes alates kuumadest kuivadest tasandikest ja soodest kuni kõrgete mägede pilvemetsadeni välja. Troopikas kasvavad nad enamasti puude tüvedel ja okstel, mõned isegi kõrgel puuvõras, olles tuulte ja vihmade räsida. Siiski pole nad parasiidid, nagu sageli ekslikult arvatakse, lihtsalt kõrgemal kasvades jagub eluks vajalikku valgust, millest metsa all jääks vajaka. Mõned liigid saavad hakkama kesiste oludega kaljunukil, kus päeval kõrvetab päike ja kosutust annab vaid varahommikune kaste. Ainult umbes veerand orhideeliikidest kasvab maapinnal, sellised on ka meie kodumaa käpalised. Igal aastal kaob loodusest lugematul arvul orhideesid nende röövkorjamise ja kasvupaikade hävimise tagajärjel, samal ajal leitakse uusi liike kohtadest, kuhu inimese jalg pole seni jõudnud. Lisaks looduses kasvavatele liikidele on inimese kätetööna aretatud viimase paari sajandi jooksul lugematul arvul sorte.

Orhideed, eriti eksootilised orhideed, on kummalised taimed, kes on suutnud inimesi võluda oma õite ainulaadse ilu ja keerukusega juba ammustest aegadest alates. Loodus on orhideede loomisel lasknud käiku kogu oma fantaasia, sedavõrd keerukad on nende õied ja niivõrd kummalised nende eluviisid. Ometi pole siin midagi tehtud uisapäisa, iga õie pisimagi detaili loomiseks on olnud oma põhjus. Kõik need täpikesed, karvakesed, triibud ja hullutavad aroomid (mis võivad inimesele väga ebameeldivad olla) on loodud tolmeldajate ligimeelitamiseks.

Katleia hübriid

Eevi Siibak

Uute maade avastamise tuhinas maakera kaugetesse paikadesse sattunud eurooplased olid hämmingus, nähes puude peal kasvavaid ennenägematute õitega taimi. Euroopasse neid elusana tuua esialgu ei õnnestunud, taimed hukkusid pikka merereisi ajal. Alles merelaevanduse arenedes oli taimedel lootust elusalt kohale jõuda, kuid nende kasvatamist alles õpiti. Kui aga Inglismaal Suffolkis puhkes ühel hilissügisel esmakordselt õide 1818. aastal Rio de Janeiro lähedalt korjatud üks selline n-ö teise taime kukil kasvanud taim, sai sellest suursündmus. Ei midagi ütleva välimusega taime õied olid midagi ennenägematut – suured, lillakasroosad, värvilise trompetikujulise huulega. Taimeperekond sai kasvataja William Cattley auks teadusliku nime kattleia (Cattleya).

Järgnevatel aastatel tõusis järsult huvi eksootiliste orhideede vastu. Firmad ja rikkad asjaarmastajad värbasid noori julgeid mehi, kes kõiki ohte trotsides rändasid troopikamaades mägedes ja džunglites, et avastada ja võimalikult palju koguda uusi orhideeliike. Orhideeküti töö oli ülimalt ohtlik – läbipääsmatud metsad, vaenulikud suguharud, troopilised haigused, mürkmaod ning kiskjad said paljudele saatuslikuks. Kuid ellujääjaid ootas au ja kuulsus, Inglismaal võisid orhideed maksta terve varanduse. Rabindranath Tagore on väga tabavalt iseloomustanud inglasi kui kainet kaupmeherahvast, kes avastas aurujõu, vallutas India ja purustas võitmatu Napoleoni armee, kuid alistus hurmavate kattleiade ja ontsiidiumide võlule. XIX sajandi keskel Inglismaal eredalt lõkkele pahvatanud orhideekirg laienes teistesse Euroopa riikidesse ega ole nüüdseks vaibunud.

Üks elegantsemaid – tsümbiidium

Tsümbiidiumi (Cymbidium) kodumaa ulatub Hiinast ja Jaapanist üle Himaalaja ning Kagu-Aasia Põhja-Austraaliani. Perekonda kuulub umbes 50 liiki. Neid võib leida kasvamas nii tasandike rohurindes, mäenõlvade kivisel pinnal kui ka pealistaimedena puudel.

Tsümbiidiumi hübriid

Eevi Siibak

Tsümbiidiumide kasvatamine idamaades ulatub tagasi Konfutsiuse aega (umbes 500 aastat enne Kristust), Euroopasse toodi esimesed liigid alles XVIII sajandi lõpul. Hiinas said tsümbiidiumid erilise austuse osaliseks, neid peeti peenetundelisuse ja kultuursuse sümboliks. Eriti hinnas olid lõhnavate õitega liigid, neid imetleti kui täiuslikke isiksusi – üheaegselt on samal taimel imekaunid peene aroomiga õied ja graatsiliselt kaarduvad pikad lehed.

Aegade jooksul valiti tsümbiidiumide seast välja selliseid taimi, kes paistsid silma kas eriti kaunite õite või eriliselt dekoratiivsete lehtede poolest. Selliseid iludusi kasvatati spetsiaalselt konkreetse taime jaoks disainitud väga hinnalistes pottides. Loomulikult said sellist luksust endale lubada vaid väga rikkad inimesed. Erakordse taime omamine suurendas ka omaniku väärikust. Selline taim võeti kaasa teelaua äärde ja tema käekäigust vesteldi seltskonnas. Eriti hinnas olid roheliste õitega lõhnavad tsümbiidiumid. Neisse suhtuti kui suursugustesse sõpradesse, kelle seltsis veedeti palju tunde, keda imetleti, kellest kirjutati poeeme ja maaliti filigraanseid pilte.

Esimese eurooplasena kirjeldas 1799. aastal tsümbiidiumi perekonda Rootsi botaanik Olaf Swartz. Järgmisel sajandil õpiti Euroopas tsümbiidiume kasvatama ja nad said kiiresti üheks populaarsemaks ärikultuuriks Euroopa lilleturul. Raske on leida teist nii pikalt kaunina püsivat esinduslikku lõikelille kui tsümbiidium, mis võib vaasis kaunina püsida üle kuu aja. Isegi ilma veeta õis ei närtsi kohe ära. „Nööpaugulill“ ongi üks tsümbiidiumi rahvapärastest nimedest. Õit võib rahuliku südamega kasutada esindusrõivaste aksessuaarina, kartmata, et ta piduliku õhtu jooksul longu vajub. Potilillena kasvatades saab õite ilu nautida mitu kuud ja kui õisi enam ei ole, on ta lihtsalt kena graatsiliste roheliste lehtedega toalill. Looduslikest liikidest aretatud tuhandete sortide seast leiab igaüks oma maitsele vastava.

Orhideed on botaanikaaia uhkus

1982. aastal – orhideed naistepäevaks nimekirja alusel.

Helve Mosolainen

Tallinna botaanikaaial oli erakordne õnn olla hinnalise tsümbiidiumi hübriidide kogu omanik ja see tegi aia paljudeks aastateks tuntuks. Nõukogude ajal, mil Eesti oli muust maailmast eraldatud, olid lillekauplustes saadaval ainult kohapeal kasvatatud lilled, põhiliselt alpikannid, krüsanteemid, nelgid ja kallad. Selliseid luksuslilli nagu eksootilised orhideed, kauplustest osta ei saanud. Ainult Tallinna botaanikaaias võis neid eksootilisi iludusi õitsemas näha ja erakordsete sündmuste puhul ettetellimise alusel ka osta.

Virve Roost rääkis 1982. aastal „Reklaamiklubis“: „Orhideeõie hind sõltub õie suurusest ja kvaliteedist. Kõige kallim on 1 rubla ja 50 kopikat. Kuid Viru tänaval ja turu väravas on inimestelt küsitud ka 2,50; 5 ja isegi 7,50. Ilmselt on tegemist spekulatsiooniga, sest keegi peale botaanikaaia orhideesid praegu ei turusta.“ 1982. aastal müüdi botaanikaaias orhideeõisi 30 549 rubla eest.

Tallinna botaanikaaia orhideekollektsioon sai alguse väga eriskummalisel moel juba enne botaanikaaia sündi tänu väliseestlasele Oskar Savikule (1890–1985). Nagu tänapäevalgi, lähevad noored laia maailma õnne otsima, nii oli see ka Eesti Vabariigi algusaastail. Savik rääkis sellest nii: „Sõitsin 1926. aastal Austraaliasse, et paremat elu otsida. Üks sugulane Austraaliast kirjutas, et seal on soe kliima ja tööd jätkub. Aga koha peal selgus, et tasuvat tööd polegi nii lihtne leida. Algul tegin maalritööd, mida tundsin, aga see lõppes otsa ja hädaga õppisin selgeks kingsepa ameti. Sellel alal tööpuudust ei olnud (kingi kannab igaüks), aga suurt teenistust ka mitte. Katsusin siis õnne aedvilja kasvatamisega, aga seegi ei tasunud ennast. Siis proovisime võõrastemaja pidada – töötasime naisega varahommikust hilisõhtuni, aga maksud olid nii suured, et neelasid kogu sissetuleku ära. Lõpuks paljude aastate järel leidsin ala, millega sain jalad alla – hakkasin orhideesid kasvatama. Kerge töö see ei ole, nõuab suurt asjatundmist ja hoolikust.“

Austraalias elades hoidis Oskar Savik end pidevalt kursis eluga sünnimaal. Saanud teada, et Tallinna kavatsetakse rajada botaanikaaed, kirjutas ta eksperimentaalbioloogia instituudi direktorile Oskar Priilinnale ja pakkus oma abi orhideekollektsiooni soetamiseks. 24. märtsil 1957. aastal kirjutas ta: „Kui nende (tsümbiidiumide) kasvatamine teil korda läheb, oleks see suur uhkus Eestis, sest tõesti on see uhke taim, kui õitseb. Minul on neid üle paari tuhande poti. Õied saadame Ameerikasse. Loodame ehk saame veel paar aastat nendega leiva raha. Mis siis saab, ei tea, üks suur Ameerika äri hakkab siin neid kasvatama suurel mõõdul. Ehitasid juba suure triiphoone, kuhu mahub 20 000 suurt taime. Tahan teile saata kõikse paremad ja tugevamad seltsid (hübriidid), mis kiirelt ja tugevalt kasvavad ja on ilusad õied. Inglismaal kasvatatakse tsümbiidiumi väga edukalt, saadetakse laiali üle maailma, tehakse suurt äri. Ka meie ostame sealt. See (tsümbiidiumikasvatus) on üks huvitavamatest aladest aianduse alal. Oleks mina alles noorem ja külma ei kardaks, tuleks Eestisse ja aitaks kaasa. Loodan, et saan siit aidata. Kui teid see asi huvitab, kirjutage ja küsige järele, vastan igal ajal.“ Esimese saadetisena pani ta 1957. aasta aprillis lennupostiga Sidneyst Tallinna poole teele 16 tsümbiidiumi taime, 4 dendroobiumi taime ja ühe flamingolille ning mõned orhideeajakirjad.

Oskar Savik tsümbiidiumide kasvuhoones.

Helve Mosolainen

Tallinna botaanikaaed loodi 1961. aastal. Tihedas kirjavahetuses algul Vello Veski ja hiljem Virve Roostiga jagas Savik oma kogemusi ja õpetussõnu, kuidas tema saadetud lillelastega Eestis edasi toimetada. Saadetisi tuli mitmel korral, ebasibulate (ingl backbulbs) ja noorte taimedena. Mõnikord juhtus pakiga ka äpardusi, sest pärast lennureisi pidid taimed läbima Leningradis karantiini, kus tingimused olid kõike muud kui head. Savik kirjutas: „Ehk saab kuidagi kodumaale tulla käima, aitaks teil Cymbidiumisi kasvatada ja tooks kaasa suure seljatäie.“ 1962. aastal pärast esimest sünnimaa külastamist ja näinud, et tema orhideed on heades kätes, kirjutab Savik Virve Roostile: „ Mina hoolitsen selle eest, et teil saab olema kõikse paremad orhideed. Mina olen kindel, et paneme nad õitsema. See vigur on minul teada. See oleks midagi suurt põhjamaal, kõik teised botaanikaaiad tuleks teid külastama.“

Botaanikaaias tuli katsetada mitmesuguseid nippe, et noored taimed jõudsamalt kasvaksid ja õitsema hakkaksid, sest Eesti talved on pikad ja pimedad ning suvelgi on vähem päikest kui Austraalias. Selgitati välja kohalikest materjalidest (turvas, tammelehed, kruus, männikorp jm) parim istutussegu, mis oleks kohev, hea veeläbilaskvusega ja aeglaselt kõdunev, et vältida taimede sagedast ümberistutamist. Uuriti suvise väljas olemise mõju talvisele õitsemisele. Taimede igaks arengufaasiks töötati välja kõige mõjusam väetisesegu, mis siis kemikaalidest kokku segati ja sellega väetati. Tänapäeval on kõik lihtsam: kauplustes on küllaldaselt orhideemuldi ja väetisi, kuid tookord tuli ilmutada nutikust, et käepärastest vahendeist hea tulemus saavutada. Oskar Savik elas Austraaliast kaasa botaanikaaia katsetamistele: „Orhideed on tõesti haruldased taimed, kui palju võib neilt õppida. Olen nendega mütanud üle kahekümne aasta ja ikka on veel midagi neilt õppi.“

Saviku juhendamisel ja Roosti hoole all edenesid orhideed jõudsasti. Esimesed tsümbiidiumid näitasid oma uhkeid õisi botaanikaaia kasvuhoonetes juba 1963. aastal. Vanades Pätsi-aegsetes kasvuhoonetes tundsid kõik orhideed end mõnusalt, ka kattleiad ja dendroobiumid. 12. märtsil 1966. aastal kirjutatakse Õhtulehes: „Tallinna Botaanikaaia kasvuhoone aardeks on orhideed. Neid on 40 troopilist liiki, lisaks Oskar Saviku kingitud hübriidid.“

Vello Veski, Virve Roost ja Oskar Savik 1962. aastal kasvuhoones.

Helve Mosolainen

1966. aastal pärast abikaasa surma likvideeris Oskar Savik oma orhideekasvanduse, saatis oma parimate orhidee­sortide algmaterjali Tallinna botaanikaaiale ja tuli tagasi oma sünnimaale. Lisaks koduigatsusele oli oma osa selles Ameerika suuräril, kellega võistlemine käis üle jõu. Kuid nüüd tekkis tal võimalus paremini oma lemmikutel silma peal hoida, kiiresti reageerida, kui midagi tundus valesti olevat. On säilinud selle elurõõmsa mehe kohta küllaltki karmisõnaline kiri: „Mina palun Teid, olge nii hää ja võtke need jämedad puust kepid orhideede pottidest välja, nende juures on hirmus mõrtsukatöö tehtud, nende vesised jämedad juured on nüüd puruks torgitud ja nemad hakkavad põdema ja võivad viirusega lõppeda. Mr Wellington Austraalias kaotas kõik oma Cymbidiumid selle tõttu.“

Kui ainukordne kole mõrtsukatöö maha arvata, olid botaanikaaia tsümbiidiumid hästi hooldatud ja tundsid end suurepäraselt. Saviku unistus täitus – Tallinna botaanikaaia kollektsioon sai tolleaegses Nõukogude Liidus parimaks ning oli tuntud-teada ka Euroopas. 1975. aastal VIII ülemaailmsel orhideekonverentsil Frankfurdis õnnestus Virve Roostil pidada 25minutiline ettekanne teemal „Tsümbiidiumide agrotehnika ja õitseaeg Eestis“. Nende kasvatamine 59. põhjalaiuskraadil oli tollal küllaltki erandlik ja äratas orhideekorüfeede seas suurt tähelepanu.

1980. aastatel oli tsümbiidiumide kasvatamise kõrgaeg, kollektsioonis oli üle 200 sordi. Tsümbiidiumi õisi jagus kultuuritegelaste austamiseks, prominentide õnnitlemiseks, Soome eksportimiseks ning külastajatele imetlemiseks. Lillepaviljoni kevadnäitustel oli igal aastal väljas ligi paarkümmend tsümbiidiumi sorti, lisaks kuukingad ja strelitsiad. Tsümbiidiumi lõikeõisikud paistsid silma suurepärase säilivusega. Parimaks osutus Minavet (44 päeva), teist kohta jagasid Anna Sailor Bay, Warrawa, Sirius ja Hubert Cambourn (36 päeva). Kõik katsete tulemused andsid lootust, et neist võib kujuneda Eesti oludes tulus tootmiskultuur.

Oskar Savik oma 90. sünnipäeval.

Helve Mosolainen

26. jaanuaril 1985 tähistati Tallinna botaanikaaias Oskar Saviku, kõige tuntuma eestlasest orhideekasvataja 95. sünnipäeva. „Oma elu kõige suuremat rõõmu olen ma leidnud lilledest,“ ütles juubilar õnnitlejatele. „Orhideed on minu armastus. Kellele see lill kord hinge läheb, näeb orhideesid ka unes. See paneb inimese head tegema, nii endale kui teistele. Ja tööd armastama, nii et jäädki nooreks, terveks ja elurõõmsaks. Oleksin mina 20–30 aastat noorem, hakkaksin orhideesid seemnest kasvatama. Üllatav, kui oled kaua vaeva näinud nende imetillukeste seemnetega, milliseid õisi lõpuks saada võib. Osa läheb kohe prahiks, tuleb ka keskpäraseid. Aga nendega koos tuleb imelisi lilli.“ (Tsümbiidiumi seemnest kasvatamisel kulub õitsemisealise taime saamiseni viis-kuus aastat.)

Pöördelised ajad 1990. aastate algul tõid kaasa sagedased kütusekriisid ja kallinenud kütusehinnad ning mitmel korral olid botaanikaaia kasvuhooned talvel külmumise ohus. Maailm avanes ning Hollandist algas odavate lillede import, tsümbiidiumide kasvatamine Eestis kujunes mõttetult kalliks. Kui varem hoiti kiivalt orhideekasvatuse monopoli, siis nüüd hakati kollektsiooni arvuliselt vähendama. Sordid jäid alles, kuid senisest väiksemal arvul. Botaanikaaia tähtsamaks suunaks sai käpaliste liikide kogumine ja külastajatele tutvustamine. 1994. aastal toimus botaanikaaia vanas palmimajas esimene orhideesid tutvustav näitus, mida käis nädala jooksul vaatamas ligi kolm tuhat külastajat. Sellel sajandil on märtsikuised orhideepäevad saanud iga-aastaseks toredaks traditsiooniks, mida külastajad huviga ootavad. Igal näitusel on peale kuukingade, veenusekingade, kattleiade, vandade ja teistele orhideede väljas mõned üle poole sajandi tagasi Austraaliast Eestisse jõudnud Oskar Saviku tsümbiidiumid. Neis pole tänapäevaste sortide pillavat lopsakust, kuid nad on endiselt elegantselt kaunid.

Eevi Siibak on Tallinna Botaanikaaia troopiliste ja subtroopiliste taimede osakonna vanemaednik.

Botaanikaaia orhideenäitus on avatud märtsikuu lõpuni.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht