Keemiahoone ruum nr 414

Eel- ja järellugu ning nimekiri kasvandikest, kes on ajanud võrseid üle kogu laia molekulaarbioloogia maailma

MARGUS MAIDLA

Molekulaarbioloogia alla liigituvad kõik need eraldiseisvad teadusharud, mis tegelevad (elus)bioloogia uurimisega molekulaarsel tasandil, siia alla kuuluvad kõik geneetikud, (moodsas kõnepruugis kõikide omics’ite uurijad, s.t genoomika, proteoomika, metaboloomika, mikrobioomika), rakubioloogid, mikrobioloogid, viroloogid, arengubioloogid, evolutsioonibioloogid, arheogeneetikud, biokeemikud, biotehnoloogid, struktuuribioloogid, süsteemibioloogid jne. Ühesõnaga võib molekulaarbioloogia alla üldistavalt liigitada enamiku, kui mitte kõik, molekulaarse taseme uurimisest sõltuvad elusteaduse harud.

Eestis saab molekulaarbioloogia ja selle harudega tegelemise teadustegevuse alguse siduda ühe väga konkreetse ruumi ehk geograafilise kohaga – selleks on Tartu ülikooli peahoone kõrval asuva kunagise keemiahoone viimase korruse Toomele vaatavas tiivas ruum 414, ning ühe kindla nimega, kelleks on akadeemik Artur Lind (6. IV 1927 – 30. XI 1989).

Eestis moodustavad sellest ruumist, Artur Linnu õpilastest välja kasvanud esimese, teise ja kolmanda põlvkonna teadlased vaieldamatult meie teadlaskonna rahvusvahelise tasemega eliidi. Institutsionaalselt võib otseselt ruumiga 414 tänapäeval tegutsevatest teadusinstitutsioonidest siduda näiteks Eesti Biokeskust, mille asutaja ja pikaaegne juht oli akadeemik Richard Villems, Tartu ülikooli Eesti Geenivaramut, mille asutaja ja juht on akadeemik Andres Metspalu, TÜ tehnoloogiainstituuti, mille asutaja ja juht on akadeemik Mart Ustav ja TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituuti, mille asutajate sekka võib lugeda nii professor Ain Heinaru kui ka mitu ruumis 414 teadustööd alustanut. Nüüd on instituudi direktoriks prof Toivo Maimets, samuti Artur Linnu ajastust pärit rakubioloog. Mõjukombitsad ulatuvad ka piiri taha Helsingi ülikooli biotehnoloogiainstituuti, mille direktor oli pikka aega Eesti Teaduste Akadeemia liige Mart Saarma, kes on praegu ühtlasi Euroopa Teadusnõukogu asepresident, olles sellega tõenäoliselt kõrgeim otsustaja rahvusvahelises teadusmaailmas, kuhu eestlane on ametiredelil tõusnud. Samuti võib kasvandikuks lugeda Stockholmi ülikooli neurokeemia teaduskonda juhtinud Ülo Langelit.

Nimekiri toa nr 414 kasvandikest on koostatud Richard Villemsi abiga.

Villems sedastas tabavalt, et sedalaadi nimestike juures ei ole koostamise (avaldamise) puhul probleemiks mitte pikkus, vaid mure, et mõni nimi, mida oleks tahtnud (ja tulnud) mainida, on meelest läinud: „Just seetõttu jätsin välja need, kes ilmusid lavale siis, kui me olime vana keemiahoone laborist 414 lahkunud. Hilisemadki liitujad on juba igati tipptegijaid, näiteks on sellest ruumist läbikäinute hulgas ka akadeemik Jaak Vilo. Algtuumikut vaadates on mu meelest põhiline see, et pea kõik neist on loonud oma suuna, sageli selle valdkonna pioneerina Eestis. Ja sageli mitte ainult temaatika poolest, vaid ka organisatsiooniliselt. Ja mitte ainult Eestis. Pea ilma erandita on nad viibinud õiges vanuses heades ja väga heades kohtades maailmas, neil on rännuaastaid lisaks kasvuaastatele. Ühesõnaga, nad on loonud mitte epigoonide koolkonna, vaid on ajanud võrseid üle laia molekulaarbioloogilise maastiku.“

Ruumi 414 kasvandikud¹

Akadeemikud

Artur Lind – 1987, molekulaarbioloogia

Richard Villems – 1987, biofüüsika

Mart Saarma – 1990, molekulaarbioloogia

Jaak Järv – 1997, loodusteadused

Mart Ustav – 2001, biomeditsiin

Mati Karelson – 2007, loodusteadused ja meditsiin²

Andres Metspalu – 2010, biotehnoloogia

Ülo Langel – 2015, neurokeemia

Professorid, kes vähemasti tudengina on ruumis 414 töötanud

Toivo Maimets – rakubioloogia

Jaanus Remme – molekulaarbioloogia

Juhan Sedman – biokeemia

Maia Kivisaar – geneetika

Ants Kurg – molekulaarne biotehnoloogia

Maris Laan – inimgeneetika

Arnold Kristjuhan – epigeneetika

Ain Heinaru – geneetika, ajalooliselt pigem statsionaarne külalisteadlane, õpetas Jaan Habichtile tööd plasmiididega, kes omakorda õpetas välja Maia Kivisaare. Heinaru sulas molekulaarbioloogidega kokku alates 1993. aastal alanud Riia 23 perioodist.

Tanel Tenson – süsteemibioloogia, oli Jaanus Remme tudeng

Erkki Truve – geenitehnoloogia, oli Mart Ustavi tudeng

Alar Karis – arengubioloogia

Aili Paju – algul sama tiiva I korrusel Artur Linnu töögrupis tudengina alustanud hilisem arstiteaduskonna professor, kes, tõsi küll, liikus peagi kehakultuuri-, seejärel arstiteaduskonda.

Veel olulisi tegijaid ruumist 414 ja selle vahetust ümbrusest

Risto Tanner – toonane bioloogiateaduskonna üliõpilane, kelle diplomitöö oli seotud ribosoomi RNAde uurimisega, eelkõige analüütilise ultratsentrifuugi abil

Ene Metspalu – valdkondadeks molekulaarbioloogia ja populatsioonigeneetika

Merike Kelve – üks esimesi Linnu töörühma liikmeid, liikus koos Mart Saarmaga Tallinna KBFIsse, pärast Saarma lahkumist Soome oli pikki aastaid molekulaarbioloogia vedajaks KBFIs

Tago Sarapuu – kaitses väga huvitava sisuga kandidaaditöö, kuid hiljem valis õpetajakutse

Indrek Toots – andekas noorteadlane, oluline biotehnoloogia suuna edendaja, siirdus ettevõtlusse

Oli perioode, kui olulist rolli kandsid:

Larissa Uusküla – tuli pärast Moskva aspirantuuri Artur Linnu juurde, alustasid koos aluspõhja loomist DNA uuringutele, aga liikus edasi arstiteaduskonda.

Ants Kallikorm – hilisem tegus ülikooli teadusprorektor, mingi aja tegutses ka ruumis 414, muidu paiknes keemiahoone IV korruse teises tiivas arstiteaduskonna biokeemia kateedris professor Lembit Tähepõllu juures.

Ruumi 414 mõistmiseks tuleb silmas pidada ka akadeemik Viktor Palmi kasvandiku Aavo Aaviksaare osa, kes rajas nn kapitaguse ensümaatilise katalüüsi uurimise suuna (vt Ülo Langeli memuaare³). Aaviksaar koondas enda ümber noori tudengeid, sh Jaak Järve. Alul kuulus sinna ka Mart Ustav, kuid pärast lõpetamise järgset sõjaväeteenistust jõudis ta üsna pea tagasi molekulaarbioloogide juurde. Hiljem, kui Aaviksaar läks Tallinna akadeemik Endel Lippmaa juurde KBFI sektorijuhatajaks, võttis töö üle Jaak Järv.

Jaak Järve arvukasse järglaspõlve kuulub mitu olulist professorit, näiteks TÜ keemia instituudi bioorgaanilise keemia õppetooli professor Ago Rinken.

Eel- ja järellugu

Nostalgitsemise mõttes on tähelepanuväärsed veel kaks ruumiga 414 seotud seika. Esiteks, ammu enne seda, kui sinna jõudis Artur Lind (keemiahoone farmaatsiatiib valmis enne Teist maailmasõda), töötas ruumis 414 Tartu ülikooli esimene naisprofessor (1940) ja Eesti esimene naisakadeemik (1946), farmatseut Alma Tomingas (15. XI 1900 – 29. I 1963). Ruum 414 oli üks tema tööruume ja kuni molekulaarbioloogia sisseimbumiseni koos Artur Linnuga oli akadeemik Alma Tomingas kogu selle korruse valdaja. Aastail 1952–1955 oli Tomingas ühtlasi arstiteaduskonna dekaan.

Ja järellugu ruumile 414: pärast seda, kui sealsed asunikud olid saanud endale uue maja ja kolinud 1993. aastal renoveeritud endisesse ülikooli sõjanduskateedrisse Riia mnt 23, pärandati ruum 414 elektrokeemikust akadeemikule Enn Lustile, kes meie teaduse lähiajaloos on tõhusalt kaasa aidanud Chemicumi saamisloole ja kes on TÜ keemia instituudi direktor.

1 Nimekirja on koostanud akadeemik Richard Villems.

2 Kommentaariks lisaks Richard Villems täpsuse mõttes: „Viktor Palm, nähes, et Aaviksaar (vt allpool) riisub kogu kursuse koore, võttis Mati Karelsoni õige pea tagasi „orgaanikute“ tiiva alla, mistõttu viimase bioorgaaniku tee katkes varakult. Kuid siiski oli ja on Karelson senini olulisel määral kvantkeemias tegelnud just biomeditsiiniliste probleemidega.“

3 Ülo Langel „Tembutab“, kirjastus Akkon, Tartu 2015, vt lk 71.

LOE lisaks: Ruum, kus sündis Eesti molekulaarbioloogia