Kes oskab loomade keelt?

Eri liikide ühiskondade keerulised struktuurid on meile ju teada või vähemalt kirjeldustena kättesaadavad, aga inimese tehislik ülemvõimutunnetus segab meid seda infot vastu võtmast.

KADRI TAPERSON

Eva Meijer on Hollandi filosoof ja kirjanik, aga ka laulja-laulukirjutaja, keda võib pidada kriitiliste loomauuringute esindajaks.¹ Oma viimases raamatus „Kui loomad räägivad. Liikidevahelise demokraatia poole“ arendab Meijer teooriat, et loomad räägivad, ja vähe sellest, ka käituvad poliitiliselt.

Meijer võtab appi kõik, keda võimalik: etoloogid Konrad Lorenzist Colin Allenini, filosoofid Porphyriosest Elisa Aaltolani, et raputada sissejuurdunud ettekujutust loomadest.

Millal luuakse korralik farmiloomade varjupaik, millel oleks peale üksikisikute vabastamise ka teine ja laiem funktsioon – teiste liikidega arutelu alustamine. Pildil farmiloomade varjupaik Soomes Tuulispääl.

Annika Lepp

Loomade keel

Selleks et loomadest aru saada, peaksime oskama nende keelt, mitte vastupidi. Ludwig Wittgensteini keelemängudele toetudes ütleb Meijer, et keel on palju rohkemat kui sõnad ja grammatika ja keelel on kogukondlik tähendus. Maurice Merleu-Ponty järgi ei ole inimene mõtlev, vaid on rääkiv subjekt. Teistega rääkides loome sõnade tähenduse sealsamas. Loomade keelel ei ole inimestele omast grammatikat, aga see ei tähenda, et tegemist ei oleks keelega. Inimestelgi on olemas näiteks vilekeel, trummikeel jne. Loomade keele ja kommunikatsiooni uurimise peab ümber mõtestama, sest siiani on seda tehtud antropotsentristikust vaatenurgast, s.t et loomade keelt on uuritud sarnaselt inimese keelega ja keele mõistega, mis annab skeptikutele võimaluse iga leiu antropomorfistlikuks kuulutada. Viimane tähendab inimeste omaduste omistamist loomadele ja selle tõttu tekib surnud ring, millest välja saab ainult loomade keele uurimisega loomade vaatenurgast, mida on väga vähe tehtud. Peame loobuma seisukohast, et mõistuse ekvivalendiks on inimmõistus, mille vastandiks on emotsioon. Me ei pea otsima sarnasust inimestega, vaid teistest loomadest aru saama. Meijer tõestab arvukate näidetega nii enda tööst kui teistelt autoritelt, et loomadel on keel ja struktureeritud kommunikatsioon, aga parafraseerides Hollandi primatoloogi Franz de Waali² ei ole me piisavalt targad, et sellest aru saada.

Meijer raamatus on hulgaliselt lugusid koertest, kes oskavad nalja teha, papagoidest, kes kasutavad sõnu nagu tööriistu, hobustest, kes tunnevad ära inimesed, keda nad on seni ainult piltidelt näinud jne. Muidugi mahub sinna kõrvale ka arvukalt näiteid, mis ei ole nii lõbusad lugeda.

Inimene koos loomadega

Siiani on loomaõiguslikes teooriates rõhutatud peamiselt nn negatiivseid õigusi, millestki vabanemist – rõhumisest, ekspluateerimisest, inimeste sekkumisest üleüldiselt. On selge, et inimene on planeedi nii üle rahvastanud ja tunginud pea kõikide liikide elupaikadesse, nii et loomade jäämine kusagile inimühiskonnast väljapoole muutub järjest abstraktsemaks ettekujutuseks. Kodustatud loomad on inimesega niikuinii seotud, nende elu inimesest sõltuv, kui mõelda koerte ja hobuste ja vähem kasside peale. Ometi ei saa loomade keelest aru neid kodustades, vaid pigem usaldust luues. Üheks usalduse loomise näiteks toob Meijer inglise muusiku ja looduseuurija Len Howardi, kes õppis linde tundma nii, et lubas neil oma majja lennata ja seal vabalt olla.

Senised kodustatud loomade vabastamise teooriad näevad pigem (mitte liiga konkreetselt) ette nende liikide hääbumist, sest neid enam ei paljundata ja ka ei lubata paljuneda, kuna neil ei ole inimese sekkumisest vabastatud loomade hulgas enam kohta.

Kõige lihtsamad näiteid inimeste ja loomade koostoimimise kohta saab kindlasti tuua seoses koertega. Loomapääste organisatsioonide arvates oleks koertel parem tervena ja steriliseerituna jääda elama tänavale kui surra üleasustatud varjupaikades. See näide Eestit küll enam ei puuduta. Meie varjupaikades on vähe koeri, mis on hea tulemus, aga tekitab petliku kujutelma, et koerad elavad õnnelikult oma kodus. Kuid koerte liigi- ja isikuomase elu korraldamine on pikk ja keeruline protsess, ilmselt keerulisem kui lapse kasvatamine, kuna me ei oska korralikult koerte keelt. Peaksime neilt küsima, mida nad tunnevad toas oodates, ketis või aedikus istudes, kas või pimedat juhtides, mis on ju ometi austusväärne amet. Koerad ei ole ise neid valikuid teinud.

Poliitiline tegutsemine

Meijer toob raamatus näiteid selle kohta, kuidas ka vihmaussid poliitiliselt tegutsevad. Eri liikide ühiskondade keerulised struktuurid on meile ju teada või vähemalt kirjeldustena kättesaadavad, aga inimese tehislik ülemvõimutunnetus segab meid seda infot vastu võtmast. Meijer nimetab protsessi, mis kindlasti kohe algama peaks liikidevaheliseks aruteluks (interspecies deliberation) ja näitab, kuidas see arutelu juba olemasolevatesse demokraatlikesse struktuuridesse sisse tuua. Muidugi mainib ta näitena Hollandi loomaõiguslaste erakonda (Partij voor de Dieren), aga ka organisatsioone, varjupaiku, aktiviste jne. Tänu loomaõiguslikule liikumisele teiste liikide vabastamise arutelu juba toimib, eri taktikad – sekkumine, päästmine, paljastamine, aga ka lobitöö – on loomateemad ühiskondlikesse aruteludesse toonud. Aina rohkem autoreid ja aktiviste leiab tänu neile aruteludele seoseid loomade, naiste, puuetega inimeste ja teise nahavärviga inimeste rõhumise vahel. Vägivalla allikas ja käitumismustrid on sarnased.

Meijer ei väida mõistagi kordagi, et loomade keele edasine õppimine ja liikidevaheline demokraatia areneb kiiresti ja lihtsalt. Tema soovitusi lihtsustatult Eestisse tuues võiks küsida, kuidas muuta sedalaadi arutelu siin tõhusamaks. Millised on toimivad loomaõiguslikud taktikad (ja ma ei pea siin silmas neid, millele on sõna efektiivne, põhjendamatult ette liidetud)? Kus on Eesti kriitilisi loomauuringuid teostavate teadlaste ja kirjutajate võrgustik? Millal ajakohastatakse loomade õiguste alased riiklikud õppekavad lasteaiast alates? Kuidas toetatakse Eestis tegutsevaid loomade eestkosteorganisatsioone, mis aeg-ajalt väsinult letargiasse vajuvad? Kus on eestikeelsed loomaõiguslikud materjalid? Ja millal luuakse korralik farmiloomade varjupaik, millel oleks peale üksikisikute vabastamise ka teine ja laiem funktsioon – teiste liikidega arutelu alustamine.

1 Kadri Aavik, Kriitilised loomauuringud. – Sirp 12. XII 2014.

2 Frans de Waal, Are We Smart Enough to Know How Smart Animals Are? W. W. Norton & Company, 2017.