Klaaslae all

Võrdse palga päevaks 23. III 2020 olid Eesti naised teeninud välja meeste eelmise aasta palga.

BARBI PILVRE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinna ülikooli (TLÜ) uuring näitab, et statistiliste andmetega saab selgitada peaaegu poolt naiste ja meeste palkade erinevusest. Sotsioloogid Marge Unt, Kadri Täht ja Triin Roosalu kommenteerivad esialgseid tulemusi.

Et hoida sooline palgalõhe avalikkuse tähelepanu keskmes, on paljudes riikides hakatud tähistama võrdse palga päeva. Eestis oli see sel aastal 23. märtsil, sest selleks päevaks olid naised teeninud välja meeste 2019. aasta lõpuks saadud palga.

Eestis on Euroopa suurim naiste ja meeste vaheline palgalõhe: Eurostati andmetel oli meil naistöötajate brutotunnitasu 2018. aastal 22,7% madalam kui meestöötajatel, seevastu Euroopa Liidu keskmine pärast Ühendkuningriigi lahkumist on 14,8%. Kuna senised analüüsid ei ole suutnud seletada, miks meeste ja naiste palgad meil sedavõrd erinevad, tellisid ETAg ja sotsiaalministeerium palgalõhe selgitamiseks teadlastelt põhjalikumad uuringud. TLÜ sotsioloogide käsilolev teadusprojekt „Soolise palgalõhe vähendamine“ ehk REGE (Reducing Gender Wage Gap),* aitabki välja selgitada ja mõista põhjusi, miks meil on Euroopa suurim lõhe naiste ja meeste palkade vahel. Projektis osalevad Tallinna ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli ja statistikaameti esindajad.

Sageli kuuleme väiteid, et sooline palgalõhe on pseudoprobleem või et meil ei olegi mingit palgalõhet. On see nii?

Kadri Täht: „On fakt, et mehed ja naised osalevad Eesti tööturul üsna sarnaselt nii tööturul osalemise määra kui töötatud tundide arvu poolest, naiste investeeringud haridusse on isegi suuremad, kuid naised on palgasaajana, aga ka pensionil olles palju vaesemad.“

Kadri Täht: Rääkides nn toorest ehk korrigeerimata lõhest, s.t kui palju teenivad Eestis mehed ja naised keskmiselt palgatulu, siis nii Eurostati kui Eesti statistikaameti arvutuste kohaselt on see vahe Euroopa suurim. Keskmiste lõhe näitab küll pikemas perspektiivis vähenemise märke, kuid on endiselt püsiv ning märkimisväärselt suur. Loomulikult on see osaliselt seletatav nendesamade argumentidega, mida meeleldi kasutatakse: mehed ja naised töötavad eri ametikohtadel ning sellest tulenevalt teenivad erinevalt. Meie uuringu esmane analüüs kinnitab ka seda, et Eesti puhul saab palgalõhet enim seletada struktuursete teguritega – millistel ametialadel, mis sektorites, millist tüüpi ettevõtetes naised ja mehed töötavad jne.

Statistiliste andmete analüüs võimaldas selgitada vaid vähem kui poole palkade erisusest. Miks nii?

Täht: See 40% on siiski märkimisväärselt rohkem, kui on suudetud varasemate uuringutega. Kui tulemusele mõelda, võttes arvesse enamlevinud põhjendusi nagu meeste ja naiste erinevad tööd, on alles jäänud palgalõhe küll väiksem, kuid siiski olemas. Levinud põhjendused ei selgita vaadeldavat palgalõhet, vähemalt mitte kõike sellest. Selgitamata osa taga võivad olla mehhanismid ja struktuurid, mille olemasolust ei ole meil aimu ning seetõttu ei oska me neid mõõta, või siis on need nähtused, mida ei saagi otseselt mõõta, sealhulgas otsene diskrimineerimine, kus mehi ja naisi koheldakse sõltumata nende panusest ja potentsiaalist tööturul erinevalt ning muu hulgas väljendub see palganumbris.

Marge Unt: „Kui Euroopas üldiselt on erasektoris märksa suurem ebavõrdsus kui avalikus sektoris, siis torkab Eesti avalik sektor silma suure ja erasektoriga võrreldava palgalõhega.“

Marge Unt: Kui palju peaksime ära seletama, et olla rahul? Kui suudaksime ka kõik ära selgitada, ei muudaks see lõhet olematuks ja see ei tähenda tingimata, et suured palgaerinevused ametite või tegevusalade vahel on põhjendatud või õiglased. Kui suudame mingi osa ära seletada, annab see meile aimu mõningatest võimalikest palgalõhe tekkimise allikatest.

Triin Roosalu: „Mitte-eesti emakeelega naistel on veel raskem oma haridust, sealhulgas kõrgharidust, „teenima panna“ kui teistel naistel. Siin saame rääkida juba intersektsionaalsest ebavõrdsusest, kus soo kõrval räägib kaasa vanus ja rahvus.“

3 × Piret Räni

Triin Roosalu: Ka selgitatud osas on meil inimkapitali teguritega, nt haridus, tööturukogemus, teisiti, kui oleme eeldanud, see tähendab, et inimesed ei saa (rohkem – toim) raha vastavalt haridustasemele, vaid mõjukamad on tegevusala ja tööandjaga seotud tunnused. Oleme harjunud seda tõlgendama nii, et meie suure palgalõhe taga on töötajate soopõhine jaotumine ametialade ja organisatsiooni seeski tegevusalade vahel, mis justkui loob eri palgatasemed. See, et suur osa seletusjõust läks ettevõtte tunnuste arvele, justkui osutab, et palga kujundamisel lähtuvad tööandjad tõesti tööde ja ametikohtade tajutud väärtusest tööandjale. Tegelikkuses ei peegeldu siin mitte niivõrd iga ametikoha või töölõigu ja ülesande väärtus, see tähendab, kasutegur ettevõttele, vaid konkreetsele tööle ja ülesandele omistatud sümboolne väärtus, mida juhid ja tööandjad tajuvad, et see kujuneb üle nende pea ja väljaspool nende kontrolli. Siit kumab läbi tööandja jõuetus noist normidest jagu saada, jällegi on küsimus vales arusaamas produktiivsusest.

Kas mudelite vähene selgitusvõime võib tuleneda kasutatud andmetest?

Täht: Konkreetselt selle analüüsi jaoks oli meie käsutuses 125 000 Eesti töötajat hõlmanud uuringu andmestik, mida oli veel täiendatud registritest saadud informatsiooniga. Kahtlemata võimaldab nii mahukas andmestik minna detailidesse ning see omakorda palgalõhest välja selgitada rohkem kui kunagi varem. Ühtlasi on kõigil andmetel oma piirangud ning nagu juba ka eespool sai mainitud, siis kõiki aspekte ei olegi alati võimalik otseselt mõõta. Nii viime ettevõtetes REGE projekti raames läbi juhtumiuuringut, et keskenduda ettevõttes palgalõhe kujunemist mõjutavatele protsessidele.

Unt: Peale andmete mõjutab tulemusi ka see, kuidas me nähtusi operatsionaliseerime ehk kuidas meid huvitavat nähtust defineerime ja mõõdame. Senine palgalõhe analüüs oli tavaliselt keskendatud kas tunnipalga analüüsile, seda tegime ka meie oma analüüsis, või siis andmete piiratuse tõttu kuus teenitud palgatulule ning nende võrdlemisele. Selline definitsioon jätab kõrvale lisatasud, aga ka muud rahalised ja mitterahalised hüved, näiteks ametiauto, autokütus, telefon jne. Neid arvesse võttes lõhe suure tõenäosusega suureneks. Praegu ei ole seda Eestis süsteemselt analüüsitud.

Niisiis peegeldab Eestis kasutatav soolise palgalõhe definitsioon vaid ebavõrdsust põhipalgas.

Soolise palgalõhe palju asjakohasem peegeldaja on kogu sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Muidugi võib siia lisada mitterahalised boonused, aga määrav on lihtne mõõdetavus. Sotsiaalmaksuga maksustatav tulu peegeldab paremini inimeste võimalusi nii lühikeses kui pikas perspektiivis ja võimaldab poliitikakujundajatel saada sisukama sisendi. Poodi minnes või arveid makstes ei ole vahet, kas tegemist on põhipalga või igakuise preemiaga. Pealegi sõltub kogu sotsiaalmaksuga maksustatud tulust nii vanemahüvitise ja töötuskindlustushüvitise suurus kui ka pension. Praegu on naiste ja meeste pensionide vahe väike, aga igal järgmisel aastal pensionile minejate puhul sooline ebavõrdsus kasvab, kuna esimese samba kindlustusosak sõltub palgast ja mõjutab järgmisi pensionäre aina enam. Juba nüüd peegeldavad teise samba väljamaksed väga selgelt soolist palgalõhet.

Tulles nüüd selle uuringu tulemuste juurde, siis need näitavad, et palgalõhe on suurim keskealiste naiste ja meeste seas. Miks?

Roosalu: Palgalõhe tekib juba tööelu alguses tööturule sisenemisel. Meeste palgakasv, võib-olla ka karjääriteel liikumine on kiirem ja nii see ebavõrdsus keskeaks kumuleerub – üsna loogiline, kui eeldada, et kõrgematel ametikohtadel on kõrgem palk, aga seda ei peagi eeldama, sest ka kõrgematel ametikohtadel on suur sooline palgalõhe. Sellest edasi hakkab tööturul mõjuma vanemaealiste halvem olukord, mille tagajärjel meeste palgatõusu kiirus pidurdub ja millalgi jääb nende palk nooremate meeste palgast maha. Kuna naistel oli palgatõus nagunii aeglasem, siis palgalõhe hakkab vähenema. Kas siis peaks meestele rohkem kaasa tundma, et nende vananemisega kaasas käiv kaotus – sümboolne ja rahas väljendatav edumaa – on naiste kaotusest suurem, kuna naised on juba harjunud olema vähemasti meeste varjus, ja kui nüüd ka veel nooremate varjus, siis see ei ole nii valus? Perspektiivi küsimus …

Uuringutulemustest selgus, et mitte-eestlaste keskmine tunnitasu on madalam ja vene emakeelega naiste ja meeste palgalõhe on suurem kui eestlaste oma. Miks?

Roosalu: Üks võimalik seletus on keeleoskus. Kui näiteks naised töötavad eesti keele oskust suhtlustasemel nõudvatel ametikohtadel, näiteks teenindus­sektoris, kaubanduses, kus nagunii on madalamad palgad, siis võidakse eesti keelt vähem oskavaid naisi rakendada enam abitöödel, kus on veel madalam palk. Mehed on ülekaalus tootmises, logistika alal, kus eesti keele oskus mõjutab tööalast tulemuslikkust vähem.

Teine seletus on tööturul osaleva vene emakeelega tööjõu vanuseline struktuur ja haridustase, eri tegurid võivad kumuleeruda. Näiteks on mitte-eesti emakeelega naistel veel raskem oma haridust, sealhulgas kõrgharidust, „teenima panna“ kui teistel naistel. Siin saame rääkida juba intersektsionaalsest ebavõrdsusest, kus soo kõrval räägib kaasa vanus ja rahvus.

Uuringu tulemuste põhjal on palgalõhe on seda suurem, mida enam on leibkonnas lapsi …

Täht: Jah, vaadates nn korrigeerimata palgalõhet, siis iga järgmine alaealine laps leibkonnas tähendab suuremat palgalõhet, mis ilmneb meeste ja naiste keskmise tunnitasu erinevusena. Kui naiste keskmine tunnitasu seisab peaaegu paigal, siis meeste saadava tunnitasu keskmine on iga järgmise lapse korral kõrgem. Sellest siis ka kasvav lõhe. Eks ka siin on osa sellest seletatav nii naiste kui meeste erinevate ametitega, tööturuga seotusega. Isegi kui me suudaksime kogu selle erinevuse ära selgitada, siis ei saa me üle ega ümber sellest, et lapsesaamine mõjutab ilmselgelt meeste ja naiste karjääri ja valikuid ning ka võimalusi tööturul erinevalt ning muu hulgas väljendub see nende sissetulekutes. Kui suur täpselt on „lapse hind“ meeste ja naiste jaoks töiste sissetulekute mõttes, seda värske analüüs meile veel ei ütle. Kümmekond aastat tagasi näitas Praxise analüüs, et lapsesaamisega kahaneb naise palk keskmiselt 1,2% ja keskmise mehe palk kasvab 11%. Teadmine, et näiteks kolm last saanud mees ja kolm last saanud naine teenivad erinevat palgatulu, tekitab muret nii lühi-, kui pikaajalises perspektiivis, kas pole? Eestis naaseb ju enamik naisi pärast lapsesaamist varem või hiljem tööturule.

On fakt, et mehed ja naised osalevad Eesti tööturul üsna sarnaselt nii tööturul osalemise määra kui töötatud tundide arvu poolest, naiste investeeringud haridusse on isegi suuremad, sest naiste keskmine haridustase on kõrgem kui meestel, kuid naised on palgasaajana, aga ka pensionil olles palju vaesemad. Miks see nii on? On see teadlik valik või paratamatus? Teiste maade andmetest on näha, et palgalõhe eksisteerib pea igal pool, kuid mitte kuskil ei ole see nii suur.

Unt: Üheks soolise palgalõhe tagajärjeks on laste vaesus, mis on väga valus teema. Iga kolmas üksikvanem elab suhtelises vaesuses. Palgalõhe siiretel on suur mõju, ilma toetusteta elaks enam kui pool üksikvanemaid suhtelises vaesuses. Nagu meie analüüs näitab, saavad samal tööl mehed ja naised erinevat palka, seda ka avalikus sektoris. Nii et esmane eesmärk on samade töökohtade lõikes suurem palkade ühtlustumine. Huvitav oleks välja arvutada, et kui sama töö eest saaksid naised sama suurt palka kui mehed, kui palju vähem oleks vaja toetusi maksta. See siiski praegusse projekti ei mahu.

Kas on õnnestunud ka välja selgitada soolise palgalõhe seni selgitamata põhjused?

Unt: Analüüsi tulemustest on näha vihjeid mitmele tuntud palgalõhet põhjustavale tegurile. Näiteks klaaslaele, kus kõrgema kvalifikatsiooniga naiste juurdepääs paremini tasustatud ametikohtadele on piiratud, ning klaasliftile, mille järgi mehed liiguvad karjääriredelil samade oskustega naistest kiiremini.

Selgitage pisut seniseid teadmisi palgalõhe teadaolevate põhjuste, nn klaaslae ja klaaslifti kohta naiste ja meeste tööelus. Millest need on tingitud ja kas uuringuga püütakse selles osas saada uusi, Eesti-spetsiifilisi teadmisi või ootate kinnitust senistele teadmistele?

Unt: Soolise palgalõhe illustreerimiseks ja põhjendamiseks kasutatakse mitmesuguseid metafoore. Klaaslae metafoor tuli kasutusele üle 40 aasta tagasi ja osutab sellele, et naiste raskused tippu jõudmisel ei ole seotud nende isikuomaduste või tahtepuudusega, vaid eelkõige kultuuriliste põhjustega. Metafoor tekitas paljudes äratundmise ja on kindlasti kõige levinum – Googleʼi otsingutulemuste esilehel ei tule otsingule „klaaslagi“ ühtki viidet klaaslaele mõnes hoones.

Eestis on kõigis sissetulekurühmades palgalõhe olemas, aga kõrgematel tasemetel on see suurem. Kas normid on üleval pool segasemad? Kas naistel on vastas klaaslagi? Sektorite kaupa on siin selged erinevused. Kui Euroopas üldiselt on erasektoris märksa suurem ebavõrdsus kui avalikus sektoris, siis Eesti avalik sektor torkab silma suure, erasektoriga võrreldava palgalõhega. Tuleb ka välja tuua, et madalapalgaliste hulgas suudame kogu palgalõhet seletada, erinevused on väiksemad ka tänu miinimumpalga olemasolule. Kõrgepalgaliste palgalõhe on märksa suurem just palgaskaala kõrgemas osas. Seal ei suuda ka amet ja tegevusala kuigivõrd selgitada palgaerinevusi ei avalikus ega erasektoris.

Igal metafooril on oma piiratus, seepärast on hiljuti hakatud kasutama metafoore, mis iseloomustavad tööteed mitmekülgsemalt. Näiteks labürindi metafoor, mis osutab, et karjääritegemine on raske, aga mitte võimatu, eriti kui tee (loe: reeglid) kõrgete positsioonideni on loodud selliselt, et need kaudselt panevad naised halvemasse olukorda. Sellise töökohal aset leidva praktika esiletoomiseks ja teadmiseks võtmiseks on sageli sobivam kvalitatiivne käsitlus. Seepärast teemegi praegu ettevõtetes juhtumiuuringuid, analüüsime ametijuhendeid, palgainfot ja intervjueerimine eri tasandi töötajaid.

Palgalõhe põhjuste paremaks selgitamiseks ning lõhe vähendamise võimaluste otsimiseks tellisid Eesti Teadusagentuur ja sotsiaalministeerium uuringu „Soolise palgalõhe vähendamine“, mis kestab aastatel 2019–2021. Uuringut teostavad Tallinna ülikooli, Tallinna tehnikaülikooli ja statistikaameti teadlased. Projekti tellija on sotsiaalministeerium, eelarve 615 789 eurot ning rahastaja Euroopa Regionaalarengu Fond Eesti Teadus­agentuuri programmi RITA raames.

* vt http://rege.tlu.ee, 2019–2021.

Tallinna Ülikooli sotsioloogide juhitav teadusprojekt REGE uurib, miks on Eestis Euroopa suurim lõhe naiste ja meeste palkade vahel. Aita meil mõista soolise palgalõhe kujunemise tagamaid – jaga meiega oma kogemusi ja arvamusi seoses soolise palgalõhega! Uuringus osalemine on anonüümne.

JAGA OMA KOGEMUST

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht