Kodaniku kasvatamisest

Hariduse, haridus- ja õppekavade eesmärkide saavutamine on võimalik, kui seda siiralt soovida.

KAAREL HAAV

Poliitilise projekti, hariduskava aastateks 2021–2035 menetlemine on kestnud rohkem kui aasta, kuid seda ei ole seni teaduslikult hinnatud. Kava üldeesmärk on ühendatud ka haridusseaduse eesmärgiga kasvatada demokraatlikke ja aktiivseid kodanikke. Seni pole inimestele võimaldatud omandada selleks vajalikke teadmisi ja oskusi, sest mõned huvigrupid pole huvitatud kodanike aktiivsusest. Selle varjamiseks kasutatakse hämamist, pooltõdesid ja lausvalesid. Millised on need vajalikud teadmised ja pädevused, mida ei taheta kodanikele lubada?

Oli avalike arutelude aeg

Freedom House hindas hiljuti demokraatlike ja autokraatlike tendentside muutusi Ida-Euroopas (Evelyn Kaldoja, Postimees 7. V). Eesti demokraatlikke vabadusi hinnati suuremaks kui teistes endise idabloki riikides. See peaks meid rõõmustama, kuid hinnang on suhteline, sest ei kirjeldata sisulisi muutusi. Freedom House täheldab demokraatia languse tendentsi kogu maailmas. Kas see väheneb ka Eestis?

Demokraatia süvendab kodanikuharidust. Kas see toetab demokraatlikke või autoritaarseid tendentse? 10–20 aastat tagasi arutati seda teemat Eestis palju ja sooviti ajakohastada ühiskonnaõpetuse ainekavu ja õpikuid. Seda tehti muu hulgas ka Riigikogu Toimetistes nr 14, 2006, Avatud Eesti Fondi ümarlaual (Piret Talur, 2008) ja Õpetajate Lehe ümarlaual 22. veebruaril 2008. Allakirjutanu on kirjutanud sellest ajakirjanduses ja teaduslikes väljaannetes enam kui kümnendi. Tol ajal leiti, et aktiivsed kodanikud peavad saama eneseteostuseks ühiskonnas ja tööelus piisavalt (teaduspõhiseid) teadmisi, mõisteid ja oskusi, et neid siis oma võimaluste piires kasutada. See on kooskõlas haridusseaduses (1992) antud hariduse määratlusega ja see on ka „Hariduskava 2021–2035“, „Noorte arenduskava 2021–2035“ ja „Kodanikuühiskonna kava 2021–2024“ üldine eesmärk. Asjaolu, et viimasel kümnendil ei ole soovitud kodanikuhariduse teemat avalikult arutada, näitab autoritaarsuse varjatud pealetungi algust.

Senise hariduspoliitika viljad

Aktiivsete kodanike eneseteostusest ja osalusest on pajatanud ka kõik varasemad õppekavad. Põhikooli kodanikuõpetuse ainekava (1996) järgi pidid noored tundma Eesti poliitilist ja administratiivset korraldust. Seda kõik vastavad õpikud kirjeldavad. (Seda tegid ka ennesõjaaegsed õpikud.) Tuleb silmas pidada, et need raamatud on normatiivsed, nad teavitavad, mida riigiasutused peavad tegema. Seal ei kommenteerita, kuidas asutuste juhid ja ametnikud on oma ülesandeid täitnud, kas sellega on olnud probleeme. Kahjuks ei tehta seda ka gümnaasiumi õpikutes. Probleemide ja raskuste näitamine tekitab õpihuvi, soovi mõista ja aidata.

Hea kodanik peab kõigepealt täitma seadusi, maksma makse ja käima valimas. Õpikutes kirjeldatakse peamiselt valimiste tehnilisi aspekte ja pööratakse vähe tähelepanu valimiste sisulisele küljele. Ratsionaalne valik on väga raske, selleks peaks hindama erakondade programme ja seniste saadikute, poliitikute ja riigiasutuste tegevust. Õpikud peaksid neid teemasid käsitlema, õpetama poliitilist suhtlemist ja hinnangute andmist. See tekitaks noortes huvi poliitika vastu, innustaks vajalikke teadmisi koguma ja rakendama.

Sama kodanikuõpetuse ainekava (1996) järgi pidid noored oskama hinnata ka oma võimeid, võimalusi ja rolli ühiskonnas. Selline õpitulemus oleks väga hea. Kuid ainekavas ei täpsustatud, mida nad selleks peavad teadma. Õpikutes ei juhatata, kuidas hinnata oma võimalusi mõjutada poliitikuid ja poliitikaid. See eeldab suhtlemispädevust, oskust väljendada oma mõtteid ja tundeid ning mõjutada teiste inimeste, sealhulgas poliitikute, omi. Niisiis ei ole ainekavad ja õpikud andnud õppijatele poliitiliseks eneseteostuseks vajalikke teadmisi, mõisteid ja oskusi. Näiteks ühes esimeses põhikooli õpikus kirjeldatakse rahva osalust valitsemises ühel leheküljel (Leili Möldre ja Anu Toots, Kodanikuõpetus, IX klass, 1997, lk 152). Nende autorite järgi piirdub see osalus valijate ja saadikute kohtumisega. Nii oli see ka Nõukogude võimu ajal. Uues põhikooli õpikus (Anu Toots, 2014) kirjeldab autor kodanikuühiskonda 15 leheküljel, kuid seal pole üldse osalusdemokraatia mõistet. Seal on hoopis uus mõiste kodanikuosalus, mis on täiesti lahutatud riigi ja poliitiliste küsimuste arutamisest. Kodaniku mõiste seostub ju riigi mõistega ja sellega peaks seostuma ka kodanikuühiskond. Uues raamatus see nii ei ole. Raamatu autor soovib, et isekeskis arutataks vaid kohalikke probleeme (Toots, 2014, lk 49). See on ju seltskondlik tegevus, see ei aita kaasa riigi arengule.

Ka „Hariduskava 2035“ sõnastajad (ja õppekavade ajakohastajad 2016–2020) tunnistavad, et õpe on jäänud 30 aasta kestel ainekeskseks ega toeta õppijate oskuste (seega ka sotsiaalse ja kodanikupädevuse) arengut. Senistes ainekavades ja õpikutes on paberile pandud küll õige ja õilis eesmärk kasvatada aktiivseid kodanikke, kuid ei ole näidatud saavutamise vahendeid. See näitab, et seda eesmärki ei soovitagi saavutada. Ainekavad ja õpikud ei ole toetanud noorte sotsiaalsete ja poliitiliste pädevuste kujunemist.

Mida lubab „Hariduskava 2035“?

Kas „Hariduskavas 2035“ taotletakse senise kodanikuhariduse ajakohastamist ja aktiivsete kodanike osalemist poliitilises elus? Kava alleesmärgi järgi lubatakse küll õppijakeskset õppekava, kuid ei kavatsegi seda teha, kuna ei lubata ainekavadesse selleks vajalikke vahendeid (teadmisi ja oskusi). Näiteks ajaloos keskendutakse endiselt ajaloolistele sündmustele ja ühiskonna aines riigi institutsioonidele. Nad on seega riigikesksed. Aastatel 2021–2035 ei plaanita seda muuta, kuigi on ammu soovitud ja see oleks täiesti võimalik. Muudatustele vihjab ainult üks laiaulatuslik, kuid ebamäärane tegevus: „2.2.1 Luuakse teaduspõhised õppekavad, mis toetavad aktiivse kodaniku kujunemist.“ Sellist fraasi on kasutatud ka varem. Õppekavasse kirjutatakse, et kodanike kujunemist peavad toetama õpetajad, kuid ainekavad ja õpikud ei pea neid selles abistama. Nii jäävad endistviisi määratlemata ja kirjeldamata need teadmised ja oskused, mis on vajalikud ühiskonnaelus ja riigivalitsemises osalemiseks. Niisiis, ka „Hariduskava 2035“ koostajad ei luba noortele üldeesmärgi täitmiseks vajalikke teadmisi ja pädevusi. („Noortekava 2035“ ja „Kodanikuühiskonna kava 2021–2024“ ei luba seda samuti.)

Kuidas saavutada eesmärk?

Kava üldeesmärgi (ja selle teise alleesmärgi) täitmine on täiesti realistlik, kui selleks on kindel poliitiline soov. On vaja täita seniste õppekavade koostamise lähteülesanded, juhendid (Einiki Pilli 2009, Siret Rutiku jt 2009), jälgida üldist mudelit ja Euroopa kõrghariduse standardeid (ESG 2005 ja 2015). Ignoreerida ei tohiks ka sõltumatuid uurimusi seniste kavade tulemuslikkuse kohta (Katrin Aava 2010) ja sotsiaalteaduslikku õppijate ja õppekavade arendamise raamistikku (Kaarel Haav 2010, 2012, 2015, 2018 jt). See raamistik võimaldab viia õppijad hariduse keskele.

Noored kujunevad ja arenevad kodus, koolis, kogukonnas ja riigis. Ühiskonnaõpetus hakkab kirjeldama inimeste tegevuse ja arengu probleeme kodus, koolis, tööl ja riigis. Selleks kasutatakse tänapäevaseid sotsiaalteaduslikke mõisteid ja teooriaid. Toon näiteks kooli probleemid. Kool ei ole ainult õppimise ja suhtlemise koht. See on ka osalemine õpilasesinduse kaudu kooli sotsiaalses süsteemis. Õpilasesinduse teema võimaldab tundides käsitleda otsest, esindus- ja osalusdemokraatiat. Noored saavad kandideerida õpilas­esindusse ja edasi ka nende esinduste keskorganisse Eestis ja Euroopa Liidus. See võimaldab ühiskonnaõpetuses arutada poliitilise suhtlemise, avaliku esinemise, valimisvõitluse, reklaami- jm teemasid. Õpilasesindused osalevad kooli hoolekogus ja saavad mõjutada kooli juhtimist. Ülemaaline õpilasliit saab võtta seisukohti hariduspoliitiliste küsimuste, haridusseaduste ja õppekavade kohta. Nad võivad teha ka oma ettepanekuid ja võidelda nende rakendamise eest. Kõike seda saab käsitleda ka koolitundides. Nii saab õppijatele näidata, millised on nende sotsiaalse ja poliitilise eneseteostuse ja arengu probleemid koolis ja millised need on kogukonna ja riigi tasemel. Need erinevused ei ole põhimõttelised. Võimuvõitlus kooli ja riigi tasemel on olemuselt sarnane. Erinev on nende tase ja ulatus. See ongi õppijakesksus.

Nii saab seostada noorte kogemused ja praktika ning ühiskonnateaduste mõisted ja teooriad. Nii saab harjutada nende sotsiaalseid, poliitilisi ja kodaniku pädevusi. See ongi ju õppekava ja hariduse eesmärk. Selline õppekava lähtub õppijatest ja on keskendatud nende teadmiste, oskuste ja väärtuste edasisele arengule ehk „Hariduskava 2035“ üldeesmärgile. Kes on selle vastu? Miks kava toimetajad seda ei toeta? Sellest mõistete süsteemist lähtudes koostatakse kõigepealt ühiskonnaaine kavad ja õpikud. See võimaldaks õpetajatel ja koolidel rakendada nüüdisaegset sotsiaalkonstruktivistlikku õpikäsitlust, sest seda saab teha ainult teaduspõhiste mõistete alusel. Äratab imestust, miks ei ole seda seni rakendatud. Seda võiks ju toetada ka käimasolev ainekavade ümbersõnastamise ehk ajakohastamise kampaania (2016–2020). Kindlasti peaks sellele keskenduma uus „Hariduskava 2021–2035“. Ainult see tagab lõpuks haridusseaduse ja strateegiate peamiste eesmärkide täitmise.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht