Komi animismi põld

Komide täpne ajaarvamine sündis koos põlluharimisega ja selle külge haakis end hiljem ka ristiusk. Küttidele, kaluritele ja põhjapõdrakasvatajatele aga jäi see päevade lugemine ebaoluliseks.

ART LEETE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Pärast seda, kui olin kirjutanud komi animismist kui jahinduse külge klammerduvast,1 sain Komimaalt raevukat tagasisidet. Sealne etnoloog Valeri Šarapov ütles, et tegelikult on komi animism põllumajanduslik ja jälgitav eeskätt rahvakalendris. Võtan siis selle väite uuesti ette ja püüan oma vaimsete võimete piires arutleda, milline on komi animismi põld.

Komi põllumajanduse väljakujunemine

Õpetlased on ammu harjunud mõistma metsa kui komi kultuuri alget. XIX sajandist alates on komi eluolu kirjeldused täis müstilise sinise metsa hingust. Aga milline on ikkagi olnud põllumajanduse osatähtsus komi ajaloos ja usundis?

Maaviljelusele üleminek oli komidel pikk ja vastuoluline protsess, sest nende praegune asuala ei ole põllumajanduse arenguks kuigi soodne.2 Varasel rauaajal VIII–III saj eKr tegeleti Kama jõe piirkonnas juba algelise kõplapõllundusega, alepõllundus levis komide ja udmurtide esivanemate seas laialdasemalt meie ajaarvamise esimese aastatuhande keskpaiku. Pisut varem hakkas arenema loomakasvatus, mis oli alguse saanud juba enne meie ajaarvamise algust. VIII–XIII sajandil kujunes välja kolmeosaline tulundusmudel, kus küttimisel, kalastamisel ja põlluharimisel oli võrdväärne osakaal. Künnipõllundus levis Kama ja Ežva jõe ääres XII sajandil. Kolmeväljasüsteem hakkas kujunema XV sajandil, aga see nõudis põhjapoolsetel aladel väga palju tööd ja väetise jaoks kariloomi, tehes põllunduse problemaatiliseks. Sellest ajast hakkabki Kama ja Ežva põlluharimine eri rada pidi arenema, kujuneb välja udmurtide ja komide agraarkultuse erinevus.

Põllumajanduse arenedes kasvas rahvaarv, aga kui XVI–XVII sajandil tabas piirkonda väike jääaeg, ei osutunud kolmeosaline tulundusmudel enam kohaseks, sest see ei taganud tasakaalu ökoloogiliste ressursside ja permi rahvaste arenguvajaduste vahel. Elatusvahendite hankimise viisid vajasid põhjalikku muudatust. Udmurdid vastasid sellele väljakutsele põllumajanduse moderniseerimisega, komid aga uute alade hõivamisega põhjas ja idas, säilitades seeläbi kolmeosalise majandusmudeli, milles põlluharimine kaotas mõnevõrra oma senisest tähtsusest. Et komide kolmeosaline tulundusstrateegia osutus uutes oludes tõhusaks, jäi see püsima kuni XX sajandi alguseni.

Tänapäeval küntakse aiamaad motoriseeritud adraga.

Art Leete

Et hinnata komi usundi agraarset tausta, tuleb otsustada, kuhu paigutada permi rahvastele omane animismi kujunemine. Permi usundi omapära allikana võib käsitleda ka põllumajandust. Aga kas komi usundis on mingi tähendusrikas kogum põliseid põllumajandusalaseid teadmisi, uskumusi ja rituaale või tuleb komi agraarse maailmapildi mõistmiseks ikkagi pöörduda udmurtide poole, nagu soovitas Ivar Paulson3?

Tavad ja uskumused põlluharijate kalendris

Ilmneb, et kalendri konserveerivat funktsiooni on märgatud juba ammu. Kuigi kirikukalender mõjus komi ajatajule rängalt, ei kinnitunud kõik aja olekutega ühendatud animistlikud teadmised täpsete kristlike tähtpäevade külge. Umbkaudseid seoseid on komide teadmistes omajagu.

Komi etnoloog Nikolai Konakov toob esile, et komid rakendasid laialdaselt kalendaarseid endeid, mis sidusid aastaaegu ning looma- ja taimeriigi nähtusi. Sügise järgi hinnati saabuvat kevadet ja vastupidi. Arvati näiteks, et kui püsiva lumikatte tekkimine viibis, ei sulanud lumi ka kevadel korraga ära ning pikad jääpurikad ja rähni katkematu toksimine tähendasid pikka kevadet. Kevade järgi sai ennustada ka suve. Näiteks, kui kured saabusid lumisel ajal, pidi suvi tulema põuane, kui pärast lume sulamist, siis vihmane.

Hiliskevadiste märkide järgi ennustasid komid nii üldist kui ka konkreetset põlluharimise kulgu. Nii võis pungade puhkemise ja puude lehtemineku, putukate (liblikate, mesilaste, sääskede, kihulaste, parmude) väljailmumise ja lendamise iseloomu ning kägude saabumise järgi ennustada, kas tuleb saagikas aasta, kas õnnestub varasem või hilisem külv või kas antud aastal valmib hästi rukis või oder. Sügise poole võis rukki valmimist aga ette näha murakate, pohlade, kuuse- ja männikäbide küpsemise järgi.

Jääminek on komidel liikuv tähtpäev, mütoloogiline sündmus, mille ajast ja iseloomust sõltus põlluharijatel nii mõndagi. Jäämineku järgi sai ennustada sellele lähemaid aegu ja kogu järgnevat aastat. Kui enne jää murdumist oli äikest, jääminek aeglane või tekkis kaldale rüsijää, eeldasid komid rasket kevadet, suve või kogu järgnevat aastat. Lahkuva jää kõrguse järgi ennustati aga kevadiste üleujutuste taset. Kui jää hakkas lagunema soodsal nädalapäeval, oli tulemas hea lüpsiaasta. Pärast jääminekut püütud esimese haugi maksa järgi ennustati suvist ilma ja külviaegu.

Sügisel keskendus komide tähelepanu aga lehtede langemisele, rändlindude lahkumisele ja lumikatte tekkimisele. Kui lumi sadas maha enne lehtede langemist ja maa külmumist, tuli raske, haigusrohke aasta. Lindude ränne tähendas külmade ja lume saabumist, parvede lennukõrgus osutas talvise lume paksusele. Veekogude jääkatte tekkimise asjaolud panid paika järgmise aasta teravilja saagikuse.

Kalendriga reguleerimata looduse seaduspärasid tundsid komid hästi. Polnud puudust ka sellistest teadmistest, kus looduse stiihia oli kooskõlastatud kirikuga. Võtame kas või käo, kellel oli lubatud kukkuda ainult nigulapäevast iljapäevani. Kirikukalendri abil põllusaagi prognoosimiseks oli komidel mitmeid nippe. Näiteks võis viljasaagi prognoosimiseks jälgida jõuluajal puudele tekkiva jääkirmetise või lume kohevust. Jõuluaegne pakane tähendas vihmast suve, talvise pööripäeva vihm suvist öökülma ja ikaldust. Kevadisel jüripäeval aga ennustati ööseks õue jäetud märja kangatüki järgi viljasaaki (kui kangas oli hommikuks külmunud, oli oodata ikaldust). Arvati ka, et kui keegi enne iljapäeva vilistab või pasunat puhub, võtab öökülm viljasaagi ära.

Komi kalendris oli aastane tulundustegevuse tsükkel kohandatud kirikupühadega. Ideaalis pidi kari esimest korda välja lastama jüripäeval, aga tavaliselt see ei õnnestunud ja siis rihiti see nigulapäevale, põhja pool veelgi hilisemasse aega.

Nigulapäeva peeti sobivaimaks kevadkülvi alustamise päevaks, varase kevade puhul eelistati isegi jeremijapäeva, halval aastal võis külviga alustada veel konstantini- ja jelenapäeval. Ent külv võis olla tehtud juba mitu päeva enne jeremijapäeva, kui ilm seda soosis. Niitmine algas prokopipäevast või peetripäevast. Iljapäevaks pidi hein tehtud olema, aga võis ka hiljem lõpetada. Iljapäevast algas saagikoristus, mis lõpetati rukkimaarjapäevaks. Jumalaema kaitse ja eestkoste päevast hakati leivavilja peksma, lina ja kanepit töötlema ning hobused toodi lauta.

Konakovi väitel oli komidel täpne ajaarvamine olemas juba enne kristlust. Detailne kalender kujunes seoses põlluharimisega. Hiljem haakis ristiusk end selle vana kalendri külge. Küttidele, kaluritele ega põhjapõdrakasvatajatele ei olnud see päevade lugemine oluline.

Kalendaarsed taiad

Põllutöid võib ennustada või kalendrisse sättida, aga kindlam märk animismist on rituaalide püsimine. Põllumajanduslikke kalendririitusi oli komidel XIX sajandil veel terve hulk. Püüan neist anda põgusa ülevaate.4

Suurel neljapäeval või jüripäeval tõmmati kariloomadelt karvatuustid ja maeti lauta (või vahetasid perenaised neid omavahel, et loomadele sisse sööta), et loomad oleksid rahulikud ja püsiksid koos. Laudas suitsutati kanarbikku, et kurjad vaimud eemal ja loomad terved hoida.

Jüripäeva eel puhastati kari lähema kiriku juures preestri palvete ja kadakasuitsuga. Ülejäänud kadakaoksad viidi koju laudaukse alla. Perenaised lõid laudast väljuvaid loomi urbepäevast jäänud pajuokstega, tossutasid kadakaokstega, andsid tüki leiba vaikse nädala neljapäeva soolaga ja tegid vaiguga loomade külgedele kaitsvaid ristimärke. Viimasena laudast väljunud lehma sõra alt võeti „märk“ (peotäis liiva) ja visati loomadele selga, hüüdes, et Kristus on üles tõusnud. Karjane kõndis sel päeval püha Jüri ikooniga ümber karja. Siis pidid lehmad karjamaal koos püsima.

Teiseks ilmekaks näiteks on viljakoristuse algus. Iljapäevani valvas rukkipõllu vaim pölöznitša põldu. Viljakoristuse alguses toimus jön petködöm (komi keeles ’ohaka väljaviimine’). Põllult võeti kaasa kõige suurem ohakas, mindi tee peale, ise seejuures itkedes, ning istutati taim jälle maha. Teised umbrohud pidid seepeale põllult ise lahkuma. Ohakad võidi ka kimpu seada ja jõe äärde viia, tee peal kimbule vitsa andes.

Esimene vihk tehti väiksem ja jäeti põllule koristustööde lõpuni. Viimased rukkikõrred jäeti aga lõikamata, anniks põlluisandale. Viimast vihku köites lugesid naised viljakusloitse, vihk riputati viljaaita ja hoiti seal külvi alguseni. Viljakoristuse lõpetuseks keedeti rituaalset kruubiputru, mida mõnel pool õnnistati sirbiga. Putru söödi ühiselt põllu peal, jättes osa toidust ka esivanematele.

Oli mitu kalendritähtpäeva või muud põhjust, mis panid komid koduloomi ohverdama. XIX sajandil olid õigeusu vaimulikud mures komide seas vohanud ohverdustseremooniate pärast. Vologda kubermangu statistikakomitee ametnik Klavdii Popov on samal ajal väitnud, et loomade ohverdamine ei olnud komi paganluse, vaid oli kristliku ülepingutuse ilming: „… leivavilja külvamisel, loomade karjamaale laskmisel või mingite ühiskondlike hädaolukordade puhul ohverdab kogu rahvas kodulooma. Enne ohverdamist keedetakse ühine õlu. Loom tapetakse ja keedetakse kiriku juures. Liha jagatakse kolmeks osaks, millest üks müüakse maha, saadud raha antakse aga kirikule, teine annetatakse kirikuteenrite heaks, kolmas jagatakse pärast õnnistamist kohalviibijate vahel ning süüakse kohapeal ära, ilma leivata. Puudujatele saadetakse nende osa koju. Toidujääkide ja puljongiga kostitatakse kerjuseid. Kondid ja mittesöödavad osad maetakse maha, et need loomade saagiks ei langeks.“5

Iljapäeval olid veiseohverdused eriti rikkalikud. Paljudes külades püsis see rituaal kuni XX sajandi alguseni. Hilisem maailmakuulus sotsioloog Pitirim Sorokin käsitles 1910. aastal lõikuse-eelseid ja -järgseid kollektiivseid looma­ohvrdusi kui relikte komi esivanemate või kaitsevaimude kultusest, mis on hiljem omandanud „kirikliku iseloomu“.6

1858. aastal kirjutas Mihhail Kossarev iljapäevast Nošuli külas.7 Hommikul seadsid komid pidulikud rõivad korda ja kui kirikukell lõi, siirduti liturgiale. Viimane kui üks asetas Ill’a ikooni ette küünla. Rahvas kuulas jumalateenistust ja palvetas usinalt. Aga enne lõppu hakkasid kõik mehed välisukse poole trügima. Kossarevi küsimise peale selgitas kogudusevanem: „Kiirustavad, sest on vaja kariloomad tappa ja liha keeta. Naised jäävad ju siia. Aga tuleb ka oma jumalateenistus läbi viia!“ Nähes Kossarevi mõistmatust, seletas taat täpsemalt:

„Meil on põllumaad väga vähe ja see pole eriti viljakas. Aga kariloomadele sööta jätkub. Kellel loomapidamine ei edene, see lubab prohvet Ill’ale koos kõigi õigeusklike kristlastega pühade ajal ohverdada esimesena sündinud pullvasika. Siis annab Issand karjale järelkasvu. Täna tõid viis-kuus meest igaüks vasika, vahel on ka rohkem. Nii saavad preestrid sissetuleku ja kirikukassa täitub …“

Preestrile olid ette nähtud tagajalad, keel ja neerud, esijalad jäeti diakonile ja kirikuteenritele. Nahk ja pekk müüdi maha ning saadud summa anti kirikukassasse. Ülejäänu keedeti jõe ääres suurtes kateldes, tassiti kiriku juurde ja kallati ohvrikünadesse. Preester katkestas jumalateenistuse, tuli koos abilistega õue ja õnnistas ohvritoitu. Seejärel asus rahvas sealsamas ohvriliha sööma. Einet saatis nügimine, võitlus suuremate lihakäntsakate pärast, kisa ja kära. Komide arust oli lärm vajalik ohverdusrituaali edukaks sooritamiseks.

Sellesarnaseid iljapäeva riitusi viidi läbi paljudes paikades Komimaal. Ežva jõe ääres külas nimega Pal ohverdati pull, esimest korda tiine mullikas, oinad ja uted. Voldinos toodi iljapäeval kabelisse lõhe- ja oinapäid, metsiseid, et Ill’a kaitseks haiguste eest.

Mainin veel üht põnevat riitust. Ussimaarjapäeval ohverdati Višera jõe ääres Bogorodski külas koduloomi. Muistendi kohaselt ilmutas end sel päeval Jumalaema ikoon, mille tõttu otsustati korraldada kiriku juures ohverdustseremoonia. Ohverduse ajaks jooksis metsast välja põhjapõder, pakkudes end ohvriloomaks. Niimoodi toimus see igal aastal. Hiljem põhjapõder enam ei tulnud ja seetõttu hakati koduloomi ohverdama.

Põllumajanduslike uskumuste ja rituaalide hulk on väga suur. Ennustused näitavad komide keskkonnateadmiste süsteemsust, ent animismi elujõulisuse seisukohast on olulisemad taiad. Eriti kõnekad on ohverdusriitused, mis näitavad, et veel mitte väga ammu olid põllumajandusega seotud animistlikud meeleolud komide seas tugevad.

Seda ei märgata aga seetõttu, et küttimise pidamine komi animismi aluseks on väga levinud. Komi põllumajanduslik animism on meieni kandunud koos õigeusuga. Ristiusk kandis loodususu arusaamu edasi ja see on eriti märgatav kiriku soositud suurte taigade puhul.

Sajandite eest oli põllumajandusel komide elus suurem tähtsus. Väikese jääaja ränne muutis selle teisejärguliseks. Nõukogude aeg mõjus põllumajandusele rängalt ja viimase põntsu pani agrosektorile sotsialismijärgne vaba turg. Areng lõppes XXI sajandi alguses Komimaal enam-vähem kogu tootmisvaldkonna väljasuremisega. Tänapäeval on rahval raske end põlluharijana ette kujutada.

Aga kui arutletakse komi usundi hüpoteetilise algkuju üle, siis tuleb põllumajandus ikkagi arvesse. Komide eluviisi muutumine viimase aastatuhande jooksul ei luba algsete uskumuste kohta palju tõsikindlat öelda. Jaht ja põlluharimine on mõlemad komi usundi kujunemisel mõjukad, aga põllumajandus jääb siiski varju. Agroanimismi tihe seos kiriku kombetalitustega ei lase sel ilmekalt esile tulla.

1 Art Leete, Komid ja arktiline animism. – Sirp 17. VI 2022.

2 Komi põllumajanduse arengu kohta vt Вера Белицер, Очерки по этнографии народов коми ХIХ – начало ХХ в. Москва 1958.

Зырянский мир. Очерки о традиционной культуре коми народа. Николай Д. Конаков (сост.). Сыктывкар 2004.

3 Ivar Paulson, Outline of Permian Folk Religion. – Journal of the Folklore Institute 1965, 2(2), lk 148–179.

4 Komi kalendrikombestiku kohta vt Николай Конаков, От Святок до Сочельника: Коми традиционные календарные обряды. Сыктывкар 1993.

Irina Iljina, Nikolai Konakov, Pavel Limerov, Juri Šabajev, Valeri Šarapov, Oleg Uljašev, Andrei Vlassov, Komi mütoloogia. Tartu 2015.

5 Клавдий Попов, Зыряне и Зырянский край. Москва 1874.

6 Питирим Сорокин, Этнографические этюды. Сыктывкар 1999.

7 Михаил С. Косарев, Ильин день в с. Ношульском. – Русский Дневник 65. Санкт-Петербург 1859.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht