Konstruktiivne arrogant

Jaan Valsiner: „Tänapäeva institutsioonid ning nende etteantud piirangud ei innusta, vaid piiravad teadmiste arengut.“

MARGUS MAIDLA

Eelmisel aastal valiti Eesti Teaduste Akadeemia välisliikmeks endine Clarki ülikooli psühholoogia professor ja praegune Ålborgi ülikooli kultuuripsühholoogia professor Jaan Valsiner. Tegu on äärmiselt huvitava elukäiguga teadlasega, kelle tegevusareaal on üleilmne. Alates 1980. aastatest, mil Valsiner Eestist lahkus, on ta tõusnud oma valdkonnas üle maailma tunnustatud teadlaseks, ta on üheksa monograafia ning kolme käsiraamatu autor, Hans Kiliani auhinna laureaat.

Akadeemik Valsineril pole põhjust teaduse administreerimist ja bürokraatiat heatahtlikult kommenteerida, sest elulisi muudatusi ei ole tehtud vabast tahtest, vaid need on sündinud teadlaste ja administraatorite üksteise mittemõistmisest teadlase tegevusvabaduse osas. Seetõttu sedastabki Valsiner elutargalt: „Pole mingit vahet Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel – administratsiooni süsteemid on universaalsed ja sellistel juhtudel aitab ainult endale kindlaksjäämine ehk konstruktiivne arrogants!“

Olete Eestis sündinud, aga alates 1988. aastast on teil Ameerika Ühendriikide kodakondsus. Rääkige palun enda väliseestlaseks saamisest.

Tegelikult olen taas täiseestlane, sest reisin alates 2017. aastast Eesti passiga, väliseestlaseks või välisameeriklaseks pole kunagi hingeliselt muutunud. Olen „mina ise“, viidates Aaro Toomela samasuguse pealkirjaga raamatule, mida soovitan kõigil lugeda – parim, mis Eestis on tehtud psühholoogia vallas.¹

Olete tegelnud psühholoogia ajaloo ja psühholoogia metodoloogiaga, samuti psühholoogia ja semiootika seoste uurimisega. Kirjeldage palun, kuidas on uurimisfookused muutunud ja miks just nii?

Ma ei seisa paigal, vaatan alati ettepoole, huvi tõmbab mind tegema seda, mida teised ei tee. Kui mingi ala hakkab huvitama, siis asun seda uurima. Vanad teemad ammendavad ennast ning loovad aluse uutele. Muidugi on minu enda elu jooksul teemad muutunud. Kui olin kolmekümnene, oli ema-lapse suhtlemine huvitav, üle kuuekümneselt hakkasin huvi tundma elu põhiküsimuste vastu ning tunnen, et palju huvitavat on veel teha. Kõikides tegemistes on ka mänguline element – kuidas oleks mõistlik leida vaatekohti, mis on ise huvitavad. Praegu on selleks kunstiajaloo kasutamine kui andmestik kultuuripsühholoogia põhiprobleemide lahendamiseks.

Institutsioonide kaudu teid tutvustades tundub, et teie (teadlase)elus on tähtsad olnud neli teadusasutust: Tartu ülikool, Põhja-Carolina ülikool Chapel Hillis, Clarki ülikool Massachusettsis Worcesteris ja nüüd Taanis Ålborgi ülikool.

Jah, need on kohad, kus ma olen pikemalt töötanud. Kuid tegelikult töötan üle kogu maailma. Mu kolleegid kõigis neljas kohas on mõnikord virisenud, et reisin rohkem, kui olen kohal. Tänapäeva institutsioonid ning nende etteantud piirangud ei innusta, vaid piiravad teadmiste arengut. Mul on täiesti utoopiline mõtteprojekt, et tuleks organiseerida uut tüüpi ülikool kohas, kus seda ei eeldata, näiteks Antarktika ülikool, kus puuduvad administratiivsed struktuurid ja ministeeriumide korraldused ning kus teadlased ei pea osalema pikkades triviaalsetes koosolekutes. Muidugi on see täelik utoopia tänapäeval, mil me näeme vastupidist pilti – ülikoolid on täielikult bürokratiseerunud, nõuded noortele teadlastele on seotud kohalike hinnangusüsteemidega, näiteks tuleb publitseerida kõrge impact factor’iga ajakirjades ning taotleda grante tingimustes, kus on 90% garanteeritud ebaedu fondide vähesuse tõttu.

Mul on õnneks olnud võimalik sellisest survest eemale hoida. Pole kunagi avaldanud töid vaid selleks, et publish or perish (ilmuta või hävi – toim) mängudes ellu jääda. Teisiti öeldes, mul on olnud õnn kogu oma elutöö jooksul teha seda, millel on mõtet, sõltumatult valitsevatest moodidest või survest teha „empiirilist teadust“, mis on iseenesest absurdne mõiste (vt allpool – toim).

Kirjeldasite teaduste akadeemia kevadisel suurkogul väga huvitavalt oma elukäiku ettekandes, kus muu hulgas tõite ka välja kaks terminit „optimaalne hiljaksjäämine“ ja „konstruktiivne arrogants“. Rääkige palun nendest ka Sirbi lugejatele.

Jah, see „optimaalne hiljaksäämine“ oli leid minu Tartu ettekandesse, selleks et rõhutada vajadust alati kalibreerida oma tegutsemist võrreldes kohalike nõudmistega – kui need on totakad, on mõistlik oodata, kuni need ise ära kaovad või kaotatakse. Mingile ametnikule võib viisakalt vastata, et „me mõtleme, kuidas teie uut arenguplaani teostada“, kuid tegelikult on vaja olulist tööd edasi teha. Muidugi on ka „mitteoptimaalne hiljaksjäämine“. Näiteks Eesti ülikoolides kaotati paar aastat tagasi privaatõpe ning nüüd arutatakse, kas tuleks mingis vormis see tagasi tuua. Vahepeal on aga ülikoolide majandusbaas halvenenud. Üle kogu maailma on ülikoolid majandusraskustes ning järjest enam hakatakse kasutama õppijate ressursse, mis on muidugi piiratud. Võiks ju arutleda, kui palju Eesti ülikoolid on nüüd maailmatasemest maha jäänud, jäänud hiljaks tunnistusega, et privaatõpe on paratamatu, kuigi mitte ideaalne ülikoolide tugevate külgede edendamise viis.

Küsimus on rõhus, kas tänapäeva ülikoolid on KÕRGkoolid või kõrgKOOLID, kas nad loovad uusi põhiteadmisi koos üliõpilastega, kasutades nende nooruslikku energiat (mina elasin sellises keskkonnas 1970ndate aastate Tartus) või muutuvad ülikoolid lihtsalt hariduse lõppetapiks, kus antakse diplom selle eest, et kõik nõutud kursused on läbitud. Sellist stsenaariumi näen praegu üle kogu maailma, kaasa arvatud Eestis. Ülikoolid kipuvad vabrikuteks, kus antakse hulgi välja sertifikaate ühe või teise kompetentsuse kohta, välja arvatud kompetentsus selles, kuidas luua uut kompetentsust.

„Konstruktiivne arrogantsus“ on mul juba mõned aastad kasutusel. Ilmselt on see minu moraalse enesekaitse vahend, olen ju ise küllalt arrogantne oma vaadetes psühholoogia kui teaduse arengule – mis on küll pigem stagnatsioon – ja praktikale viimase sajandi jooksul. Tegelikult on minu kriitika mõte luua alus sellisele psühholoogiale, mis tõestaks, et Immanuel Kanti ennustus, et kaks ala, keemia ja psühholoogia, ei saa kunagi teaduseks, on vale. Keemia on saanud teaduseks tänu aastatel 1830–1870 toimunud teoreetilisele arengule, psühholoogia aga jätkab virelemist Naturwissenschaft’i ja Geisteswissenschaft’ide vahel, nagu see seati sisse XIX sajandi viimasel aastakümnel. Minu arrogantsuse eesmärk on uute konstruktiivsete aspektide leidmine – selleks et uut maja ehitada on mõistlik vana vundamenti uuel moel kasutada.

Teie täielikust elulookirjeldusest, mis on 68 lehekülge pikk, võtavad ainuüksi publikatsioonid enda alla üle mitmekümne lehekülje ja seal on neid kokku toodud 519. Kui oluliseks peate humanitaarteadlasele artiklite publitseerimist? Kas mitte humanitaarteadlastele pole alati tähtsam olnud raamatute avaldamine?

Minul on asi selge. Kõik oluline, mis ma teinud olen, on esitatud minu monograafiates, mitte ajakirjaartiklites. See suur hulk publikatsioone, tõepoolest on neid üle 500, on ettevalmistavad pisitööd suurematele ja põhjalikumatele monograafilistele käsitlustele. Artiklid võivad ju mõnda aega olla tähelepanu keskpunktis. Olen ka ise kahe rahvusvahelise ajakirja – alates 1995. aastast Culture & Psychology ning alates 2007. aastast Integrative Psychological & Behavioral Science’i – peatoimetaja. Raamatud on temaatiliselt suunitletud ning tänapäeval üle kogu maailma kättesaadavad. Ajakirjadele ligipääs sõltub aga sageli institutsionaalsest ligipääsust või valmidusest maksta palju, näiteks 39.95 USA dollarit lühikese artikli allalaadimiseks, samal ajal kui näiteks terve raamat minu raamatuseeriates võib maksta 45.99 dollarit.

Rääkige palun ka oma monograafiatest.

Näib, et kogu mu tegevuses on mul olnud paralleelselt kaks teemat – inimese areng kultuuritingimustes ning psühholoogia kui teaduse arenemine tema ajaloolises kontekstis. Inimese areng on esindatud viie monograafiaga, mis alates 1987. aastast, mil ilmus „Culture and the Development of Children’s Actions“, on ilmunud mingi perioodilisusega.² Psühholoogia areng tema sotsiaalsetes kontekstides on samuti perioodiliselt ilmunud, praeguseni neli raamatut.³ Mõlema paralleelteema ühiseks teljeks on arenguline vaateviis. Järgmisena sel teemal peaks tulema „Farewell to Variables: Dynamic structures in psychology“. See oleks uueks variandiks unustatud Gestalt- ja Ganzheit-psühholoogia teemadel. Lisaks veel suureks nimetatud käsiraamatud: „Handbook of Developmental Psychology“, Cambridge 2003; koos Alberto Rosaga „Handbook of Socio-Cultural Psychology“ 2007 ja nüüd teine väljaanne 2018; „Oxford Handbook of Culture and Psychology“, 2012. Seda nimetan ise monstrumiks, üle 1100 lehekülje ühes raamatus.

Järgmiseks projektiks on monograafia „New General Psychology“, mis sai alguse õppetööst Sigmund Freudi ülikoolis Viinis 2012. aastal ning pisitasa areneb. Peaks 2019. aastal Springeri poolt avaldatud saama. See on üldpsühholoogia teooria kõrgemate psühholoogiliste protsesside – esteetika, eesmärgistatus, eneserefleksioon – alusel üles ehitatud ning toob introspekstiooni tagasi psühholoogia põhimeetodiks. Mudeliks on William Sterni 1935. aasta suurteos „Allgemeine Psychologie“,⁴ mis põhineb tema personalistlikul elufilosoofial. Mina erinen – mul on aluseks semiootika dünaamiline versioon.

Teil on käesoleval aastal ilmunud monograafia „Ornamented Lives“ („Ornamenteeritud elud“). Rääkige palun mõne sõnaga selle raamatu valmimisest, teaduslikest ajenditest ja hüpoteesidest?

Valmimine oli raske, võttis kaheksa aastat aega ning lõpptulemus on üllataval kombel väga erinev algselt plaanitust. Endale tuli üllatuseks, et pidin tegelema ootamatute nähtustega, nagu panoraamid ning maastikumaalid XVI kuni XIX sajandi Euroopa kunstist, et ornamentidest aru saada. Ning kogu see ornamentide kogum ning klassifikatsioon, mis XIX sajandil olid populaarsed, ei aidanud mind, pigem takistasid nägemast üldist kogu selles suures vormide hulgas. Töö põhitulemus ornamendid ei ole mitte lihtsalt ilusad dekoratsioonid, vaid suunavad tänu nende perifeersele paiknemisele inimpsüühika afektiivset tagapõhja.

Viimasel ajal räägitakse järjest rohkem teaduslikust imperialismist,⁵ teie räägite oma ettekandes „Niels Bohri loengud“ („The Niels Bohr Lectures“)⁶ neoliberalistlikust barjäärist teaduses. Selgitage palun!

See „neoliberalistlik barjäär“ oli pisike retooriline vahend, mida minu viimasel Niels Bohri loengul sai kasutatud näitamaks, et see, mida harilikult kasutatakse kui kõrget väärtushinnangut (tagasilükkamise protsent 90% grantide andmise süsteemides või teadusajakirjades) omab teist sotsiaalset funktsiooni – vähendada teaduspotentsiaali, mitte aga tagada kvaliteeti. Kuigi väidetakse, et selline tagasilükkamise protsent on ajakirja või teadusfondi suureks väärtuseks, on tegemist ebaproportsionaalse pakkumise ja nõudmise suhtega. Liiga vähe raha või ajakirjalehekülgi või liiga palju taotlejaid. Barjääriks on siin asjaolu, et sisse ei pääse riskantsemad ja uudsemad projektid, kuna kollegiaalhindamise (peer review) süsteem neid ei eelista.

Kas inimpsühholoogia mõistmisel on konteksti tajumisel keskne osa?

Jah, see on põhialus kogu psüühikale. Tuleneb sellest, et kõik bioloogilised ning muud keerukamad süsteemid – psüühika, ühiskond – on avatud süsteemid.

Selgitage palun, mis on objektiivsus.

Objektiivsus on subjektiivne kindlus, et me millestki tegelikult eksiseerivast enam-vähem adekvaatselt aru saame.

Millised on kultuuripsühholoogia ja loodusteaduste vahelised seosed?

Sõltub konkreetsest kultuuripsühholoogia variandist. Minul on väga lähedased seosed epigeneetilise vaatenurgaga.

Kirjeldage palun kultuuripsühholoogia kui teaduse uurimisfookusi.

Neid on erinevaid, umbes 8–10. See suund on oma nime saanud eri suundade ühendamisest alates 1990. aastate algusest. Selline heterogeensus on üheaegselt nii probleemiks kui ka potentsiaaliks. Veel ei ole tegemist moega, mis püüab end üles upitada kui ainuõige süsteem, vaid on piisavalt variatiivsust uuteks käsitusteks. Kui empiirilised need on? Õnneks on nad valikuliselt empiirilised – kui teoreetiliselt vaja, tuleb ette võtta süvaempiiriline uuring, kuid teooria on alati põhiline. See on Albert Einsteini tüüpi väide. Empiirilisuse kasutamine teaduse kvaliteedi kriteeriumina teeb induktiivse üldistuse teaduse aluseks, kuid see pole produktiivne. Teadus on oma olemuselt Charles Sanders Peirce’i mõttes abduktiivne, mis ülendab deduktiive ja induktiivse lähenemise. Sellele on vaja mõelda just tänapäeval, kui vaimustus arvutite kogutavast big data andmestikust üha kasvab.

1 Aaro Toomela, Kultuur, kõne ja Minu Ise. EKSA, 2016.

2 Jaan Valsiner, The Guided Mind: A Sociogenetic Approach to Personality. Harvard University Press 1998.

Jaan Valsiner, Culture in Minds and Societies: Foundations of Cultural Psychology. SAGE Publications, New Delhi 2007.

Jaan Valsiner, An Invitation to Cultural Psychology SAGE, 2014.

Jaan Valsiner, Ornamented Lives 2018.

3 Jaan Valsiner, Developmental Psychology in the Soviet Union, Indiana Univ Pr, 1988.

Rene Van der Veer, Jaan Valsiner, Understanding Vygotsky: A Quest for Synthesis. Wiley-Blackwell, 1993.

Rene Van der Veer, Jaan Valsiner, The Social Mind: Construction of the Idea. Cambridge University Press, 2000.

Jaan Valsiner, A Guided Science: History of Psychology in the Mirror of Its Making, Transaction Publishers, New Brunswick 2012.

4 William Stern, Allgemeine Psychologie auf personalistischer Grundlage. Den Haag: Martinus Nijhoff, 1935.

5 Endla Lõhkivi, Hea teadus – Sirp 4. V 2018.

6 The Niels Bohr Lectures 2018: Cultural Psychologies and New General Psychology: What Has Been Learned in The Past Five Years?