Kosmoses uuele ringile. Kasutusele võetakse Kuu!

Kuujaama toetusel oleks kergem saata ekspeditsioone Marsile, Kuud võib käsitleda lennuvarustuse ja koloniaaltaristu katsepolügoonina.

UNO VEISMANN

Ilmaruumis kohtusid kaks planeeti.

Esimene: Näed kehvasti välja, vennas, kas haigus kallal?

Teine: Jah, mulle on siginenud inimesed.

Esimene: Pole viga, see läheb mööda!

Tegemist on astrofüüsikute-visionääride musta naljaga. Kui robustne see ka pole, võimaldab see kergitada küsimuse meie eksistentsi kohta kaugemas tulevikus. Kas planeet Maa võib vohavalt paljunenud elusolendid endalt maha raputada? Millal? Alustades planeedi elukaare kaugemast otsast: Maa ja Päike on praeguseks mööda saatnud poole oma lõpp-east. Jäänud on ligi viis miljardit aastat. Maal hakkab praegu mööduma jääaegade vaheline soe periood, kuid inimkonna võimendatud kasvuhoone-efekt ilmselt lükkab seda edasi. Uus jääaeg ei jää aga mõnekümne tuhande aasta pärast tulemata. Tappev soojenemine saabub paarisaja miljoni aasta pärast, maapinna temperatuur tõuseb siis 50–60 kraadini. Taimestik hävib. Miljardi aasta pärast kaob elu meie planeedilt. Kolme miljardi aasta pärast paisub Päike sada korda suuremaks punaseks hiiuks, planeedid Merkuur ja Veenus põlevad ära. Kuid ikkagi on Päikesesüsteem lasknud ühe oma planeedi asukatel küllalt pikalt elu nautida, Homo sapiens’i liik saab oma 200 000 aastat vanaks. Kuidas inimkond aega suudab kasutada? Kardetavalt vananeb meie koduplaneet Päikese poolt seatavatest piirangutest kiiremini. Planeedil podisevat elusuppi ei tohiks lasta üle keeda. Elu võimalikkuse käsitlemisel mujal kosmoses ongi komistuskiviks olnud teadmatus kõrgtsivilisatsiooni võimalikust kestusest planeedil. Futurist Alvin Toffleri arvates sisaldab tsivilisatsiooni areng tehnoloogia tipuni endas seaduspärast enesehävitust. Hiljuti jõudis Princetoni ülikooli astrofüüsik John Richard Gott oma arvutustega tulemusele, et inimkonnal võiks seista ees veel 5100–7 800 000 aastat. Samas pidas ta raadiolevi evitanud kõrgema taseme tsivilisatsiooni elueaks 12 000 aastat. Briti astrofüüsik Martin Rees avaldas sajandivahetusel raamatu „Meie viimne tund“,¹ milles ta hoiatab, et „inimkond on potentsiaalselt iseenda lõpu põhjustajaks“ ja hindab sajandi lõpuni püsimajäämise tõenäosuseks 50%.

Kosmoselaev Maa

Inglise atmosfäärikeemik ja futurist James Lovelock tõi omal ajal kasutusse Gaia hüpoteesi, mis on kujutlus maakerast kui ühtsest arenevast poolbioloogilisest olemist. „Kosmoselaev Maa“ väljendi viis laia kasutusse USA poliitik Adlai Stevenson 1965. aastal oma kõnega ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogus. Maa kui kosmoselaeva võrdkuju teemat arendas geodeetiliste (võrestik-) kuplite konstruktor Richard Buckminster Fuller oma üllitises „Kosmoselaeva Maa kasutamisjuhend“.² Teema üldistavam käsitlus aga kuulub USA majandusteadlasele Kenneth E. Bouldingile, ühele üldise süsteemiteooria loojale, kelle sõnutsi oleme oma planeedil pikka aega nautinud piirideta kauboimajandamist.³ Inimese jaoks on seni Maal leidunud alati toitu ja materjale ning kohti, kuhu minna, kui senises elupiirkonnas on elu läinud liialt hulluks – ükskõik kas looduskeskkonna vaesumise või sotsiaalse struktuuri mandumise tõttu. See tähendab, et kogu inimeksistentsi vältel on valdav olnud piiridetuse tunne. Kauboimajanduses peetakse tootmist ja tarbimist positiivseks nähtuseks ja majanduse edukuse määrab tootmissüsteemi efektiivsus, mille väljendajaks on praegu näiteks sisemajanduse kogutoodang. Suletud maailm (kosmoselaev Maa) vajab teisi majandamisprintsiipe, mis erineksid mineviku avatud maailma aegadel valitsenud põhimõtetest. Tuleviku suletud majandust nimetas Boulding seetõttu kosmonaudimajanduseks. Suletuse tõttu tuleb arvestada ressursside lõplikkusega kosmoselaevas (loe: planeedil), aga ka võimalike kogu laeva vapustavate looduslike ja tehnoloogiliste katastroofidega. Kosmoselaeva tuleviku tume vari on juba langenud lõbusale minnalaskmispeole meie planeedil.

Eelmisel sajandil said meedias apokalüptika ratsudeks ülerahvastatus, tuumasõda, ressursside ammendumine (sh veepuudus), (plasti)reostus ja siis veel kliima. Võimaliku eelseisva apokalüpsise teema on erutanud ühiskonda ja inimesed hakanud muretsema kollapsi üleelamise võimaluste üle, on isegi formeerunud selleks valmistujate ehk prepperite liikumine. Leidub rikkalikult kirjandust katastroofide ennustamisest, üleelamisest ja elu taastamisest, rääkimata toimunud katastroofide ängistavatest kirjeldustest. Eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel juhtis Poola kirjanik Stanisław Lem tähelepanu sellele, et tehnoloogia arenguga kaasneb peale muu hävitusvahendite lihtsustumine ning miniaturiseerumine. Võimalikuks osutub väga väikeste inimgruppide poolt suure mastaabiga hävingu tekitamine (nt New York 2011) kuni tervete linnade hävitamiseni. Avariide tõenäosus kahaneb, kuid nende mastaap ja nendest johtuv kahju kasvavad. Kergesti haavatavateks osutuvad seejuures just nn targad linnad. Filosoof Toby Ordi hinnangul on järgmisel sajal aastal eksistentsiaalse kriisi tõenäosus 16% (1 : 6), esmajoones inimtekkeliselt.⁴ Tehisaru võib mõjutada eksistentsiaalseid riske nii kahanemise kui kasvu suunas. Eelkõige võib ta vähendada ohtu, et inimkond hävitab end juhuslikult, näiteks mõne uue tehnikasaavutusega. Kosmosest ohustavad planeeti asteroidid – arvatavalt hävitas kunagi dinosaurused umbes 13 km läbimõõduga asteroid. Astronoomide vaatluste kohaselt läheneb meile 2029. ja 2036. aastal asteroid 99942 Apophis massiga 21,4 miljonit tonni. Kui kokkupõrge peaks toimuma, tekib arvutuste kohaselt 6 km läbimõõduga kraater. Ühe mõttekäigu kohaselt peaks inimkond õppima väiksemaid katastroofe taluma, sest need teevad meid haavatavusest teadlikuks ning kannustavad leidma vastumeetmeid kuni selleni, et need võivad stimuleerida elu mitmekesisuse ja liigitekke protsesse.

Kolm stsenaariumi

Hulgast tulevikukontseptsioonidest inimkonna säilitamiseks planeedil kerkivad laias laastus esile kolm stsenaariumi: 1) planeedi tehnoloogiline ümberkujundamine ja jõuline haldamine senise eluviisi jätkamiseks, 2) järsk loobumine senisest eluviisist ja heaoluhüvedest (tagasipöördumine minevikku), 3) ümberasumine teisele planeedile. Kõigi nende kohta on loodud veenvaid positiivseid kuvandeid, puhuti roosamannalikke. Tegelikkuses eeldavad nad ülisuuri jõupingutusi ja ohverdusi, mis võivad inimkonnale ikkagi saatuslikuks saada. Kõik variandid eeldavad põhjalikke muutusi majanduses, inimeste elu- ja mõtteviisis. Et need ei tule kergelt, näitab praegune fossiilsetest kütustest loobumise aktsiooni käekäik.

Vanas vaimus edasi

Planeedi ümberkujundamisele tõukavad rahvaarvu kasvamine, jätkuv kõrgel tasemel heaolu poole pürgimine, ressursside vaegus ja globaalsed katastroofid. Mitme keskkonna seisundi näitaja osas oleme oma planeedil ohu piiril või selle ületanud. Võitlus eksistentsi eest planeedil tähendab järgmised sajad aastad totaalset planeedi muutmist (geoinseneeriat), sealhulgas lähema kosmosruumi kasutusele võtmisega. Ammu tuntud ja üldkasutatavad tehnoloogiad osutuvad kahjutekitavaks: fossiilkütuste põletamine, põllumajandus, loomakasvatus, plastid jms. Kolm-neli katset on siiski tehtud mõnda globaalset kriisi ennetada-ületada antiprogrammidega: tuumarelvade keelustamine, pestitsiididest loobumine, osoonikihi kaitse freoonide eest, koroonapandeemia. Kolme esimese puhul käivitus riikidevaheline koostöö hästi, olid olemas ka tehnoloogiad. Koroonapandeemia aga viis planeedilt WHO andmetel paari aastaga ligi 15 miljonit inimelu. Isegi hea õnne korral on kliimamuutuste ennetamine tohutu jõupingutus. Pole garantiid, et vajalikud muudatused tehnoloogias ja poliitikas saavad piisavalt ruttu paika, aeglustamaks globaalset soojenemist enne, kui see ulatuslikku kahju jõuab teha. Näiteks süsiniku sidumine globaalsel tasandil võib tähendada tulevikus hiiglaslike õhutöötlusjaamade ehitamist kõikjale ja kogu meie planeet muutuks gigantseks tööstuskompleksiks. Võib-olla jõutakse viimase meeleheitliku kaitsemeetmeni: Maale jõudva päikesekiirguse piiramisele. Vastuseis on juba praegu näha ja see viib ehmatavatele järeldustele. Tehnikaülikooli prorektor Erik Puura: „Lootus, et kogu maailma inimkond loobub heaolu kasvu mudelist ja keskendub kliimateemale võib tekkida reaalselt alles siis, kui kliimamuutused on tõepoolest kaasa toonud kümneid ja sadu miljoneid inimohvreid.“⁵ Juba Soome ökoprohvet Pentti Linkola arvas, et diktatuur on loodussäästlikum kui demokraatia. Tulevikus toimuvat rahvuste sulandumine planetaarseks inimkonnaks. Ökoloog Kristjan Zobeli tulevikuprogramm eeldab veel enamat: „ … tugeva administratiivse jõuga ja sunnivahenditega varustatud ning hästi informeeritud maailmavalitsus. Üleilmne veetlev teaduspõhine autokraatia.“⁶ Sellele on järsult vastu olnud universaalse evolutsionismi maailmavaate väljaarendaja Nikita Moissejev: „Ma pean võimatuks ja äärmiselt ohtlikuks püüdu ülemaailmse valitsuse ja tsivilisatsioonide ühtlustamise suunas. Ühine maailmatsivilisatsioon – see on samasugune nonsenss nagu geneetiliselt standardne inimene.“

Elame valdavalt tehiskeskkonnas, jätkub linnastumine. Inimeste poolt ümberkujundamata loodust pole varsti olemas planeedil ega lähikosmoseski. Me muudame oma Maad: tasandame mägesid, suuname ümber jõgesid, kaevame tunneleid, rajame kaevandusi. Planeeti puretakse igast nurgast. Raudteed, maanteed, sillad, lennuväljad katavad maapinda. Ehitatakse mitukümmend korrust maa sisse ulatuvaid „maalõhkujaid“. Arvatavalt teisaldatakse maailmas sada miljardit tonni pinnast aastas. Ekspansioon võib suunduda Maal vesikeskkonna suunas. Veealuste linnade või ujuvate asumite näol formeeruks uus vesikeskne tsönoos. Ülimad optimistid peavad võimalikuks inimese varustumist kalalõpustega.

Ukraina geoloog, biosfääriõpetuse arendaja Vladimir Vernadski postuleeris biosfääri muutumise tehnoloogiliseks noosfääriks, lugedes seda tsivilisatsiooni normaalseks ja möödapääsmatuks arenguks. Vernadski pidas võimalikuks biosfääri ja noosfääri koevolutsiooni, tema teooria hilisemad ägedad edasiarendajad näevad selles sümbioosis looduse väljatõrjumist tehnika poolt. Tehnika pidavat üle võtma looduse põhifunktsioonid – inimkonna varustamise õhu, vee ja toiduga, mille järel moodustub looduseta tehnoloogiamaailm. Gaia kontseptsiooni autor James Lovelock nimetab uut ajastut novatseeniks. Mängu võetakse ka lähikosmos.

Poolsajandi eest ilmus Princetoni ülikooli füüsikaprofessori Gerard O’Neilli sulest mitu hasartset artiklit ja raamat kosmosesse kolimisest, pidades esmalt silmas Maa-lähedase asunduse rajamist. O’Neill muretses esmajoones maakera ülerahvastuse pärast ning lootis, et kolooniatesse ümberasumise tõttu jääb inimeste arv Maal kahele miljardile, kolooniates endis aga ületab lõpuks 16 miljardit.

Antropoloogiline üleminek tähendab uut liiki inimorganismide formeerumist. Neid iseloomustavad inimaju liidendamine arvutiga, tehisreaalsuse tajumise võimalused, biotehnoloogia ja bioinseneeria kasutamine organismi modifitseerimisel. Tekivad eeldused keskkonnale kohandatava hübriidinimese aretamiseks. Mitu arvutiarenduse firmat maailmas tegelevad aju ja arvutit otse siduva liidendsüsteemi väljatöötamisega. Ameerika arvutiteadlane, futurist Ray Kurzweil väidab, et tehisintellekt saavutab meie endi taseme 2045., Rootsi filosoof Nick Bostrom, et 2075. aastaks. Inimkonna esimene superintellekt võib hakata määrama Maal tekkinud elu kulgemist, tema lõppeesmärgid võivad olla mitte inimsõbralikud ja tal on arvatavasti põhjuseid üha rohkem juhtida materiaalseid ressursse. Oma surmaeelses läkituses loetles väljapaistev füüsik ja publitsist Stephen Hawking rea maaväliseid ja maiseid ohtusid, peatudes omalt poolt tehisintellektist tulenevatel. Koos mõne prominentse ärimehega oli ta allkirjastanud avaliku kirja tapjarobotite loomise vastu.

Tagasi minevikku

Eelkirjeldatud „kõik jätkub tehnoloogiate abiga samas vaimus“ tõenäosus näib hoolimata jõupingutustest iga aastaga kahanevat. Võimalik, et tuleb pöörduda „tagasi minevikku“ stsenaariumi poole. See tähendab drastilisi piiranguid Maal valitsevale heaolu pillerkaarile. Elanike arv maakeral peab järsult vähenema – näiteks paarile miljardile. Eluasemeteks pilvelõhkujate asemel varjendid, koopad või isegi veekogud. Suuremal osal rahvastikust tuleb Soome visionääri Linkola arvates kolida tagasi maale, et minimeerida toidu transpordikulu. Põllul ja metsas tuleb rakendada jõuallikana veoloomi, tööstust tugevasti kärpida. Tagasi minevikku võib paisata inimkonna ka eksistentsiaalses mastaabis katastroof. Emmi Itäranta raamatus „Vesi mäletab” (ee 2014)⁷ vaevleb sõja künnisel seisev inimkond veenappuse ja kõike reguleeriva militaardiktatuuri küüsis. Endisi aegu meenutavad ainult prügilatesse mattunud rikkis kodumasinad. Puhta vee varjamine on suurim mõeldav kuritegu.

Sündinud on uuringud ja publikatsioonid sellest, kuidas postapokalüptilise maailma vähesed ellujäänute kolooniad suudaksid pikkamööda naasta varasema eluviisi juurde, taastada tsivilisatsiooni nullist. Briti astrobioloogi Lewis Dartnelli raamat „Teadmus“⁸ meenutab õpikut-käsiraamatut üksikule saarele sattunutele, käsitledes probleeme veest, toidust, eluasemest kuni jõuallikate ja elektrini. Katastroofijärgne olukord on rohkelt leidnud kujutamist filmides ja ilukirjanduses, rääkimata pärisulmest. Romaanis „Orüks ja Ruik“ kirjeldab Kanada kirjanik Margaret Atwood maailma pärast geneetilist katastroofi. Ringi hulguvad kummalised ristandid ja vähesed ellujäänud püüavad kuidagi hinge sees hoida. Apokalüpsise kalgid teoreetikud ei pelga „heaks“ globaal­katastroofi variandiks nimetamast pandeemiat (katku) – hukkuvad (liigsed!) inimesed, kuid muu loodus ja varad jäävad alles. Kuidas reageerib loodus, kui kaob inimene, sellest kirjutas aastate eest Ameerika kirjanik Alan Weisman aimelisena mõjuva „Maailm meieta“.⁹ Metsik loodus võtab võimu, ehitised varemestuvad, varesed ja rotid hulguvad varemetes ja prügihunnikutes.

Kui tõsiselt arvestada globaalse katastroofi ja meie tsivilisatsiooni huku võimalust, tuleks midagi ette võtta teabe säilitamiseks – esmajoones teadusteadmised ja tehnoloogilised arendused, mille kallal oleme töötanud aastasadu. Gaia hüpoteesi autor James Lavelock kurtis juba eelmise sajandi lõpul, et puudub meie tsivilisatsiooni kauasäiliv kirjeldus, mille põhjal teda peale hukku taasluua. Tema mõte oli koostada raamat kõigi aegade kõigist teadussaavutustest koos praktiliste kasutusjuhenditega. Ajakirja Wired asutajaid Kevin Kelly soovitas kuhugi mäetippu deponeerida kümme tuhat raamatut meie tsivilisatsiooni saavutustest. Praktilist tegevust on alustanud tulevikuorganisatsioon The Long Now Foundation, kogudes teabeallikaid koostatava 3500köitelise „Tsivi­lisatsiooni manuaali“ jaoks.

Väljaränne teisele planeedile

Kolmandaks väljapääsuks on väljaränne teisele planeedile. Stephen Hawking: „Minu arvates on inimkonnal tulevikuks kaks valikut: esiteks – otsida kosmoses alternatiivseid, elamiseks sobivaid planeete, ja teiseks – kasutada tehisintellekti asjalikult, meie maailma parandamiseks.“ Pikka aega on esikohal seisnud Marsi asustamine, millest olen ka Sirbi veergudel kirjutanud, tagant­järele meenutades liigagi optimistlikult.¹⁰ Et Marss oleks Noa laevaks, kus säiliksid inimkonna taastamise seemned, pole kriitikute arvates realistlik versioon. Apollo Kuu-lendudele olid järgnenud liiga kõrged ootused. Stephen Hawkingi ennustatud ajastus oli: „Me võime kolme­kümne aasta jooksul seada sisse baasi Kuul, jõuda viiekümne aasta pärast Marsile ja uurida kahesaja aasta pärast välisplaneetide kuusid.“ Kuigi termini „terravormimine“ ehk maasarnastamine (terraforming, terraformation) esmakasutust omistatakse ulmeautoritele, oli just planetoloog ja aimeautor Carl Sagan 1961. aastal avaldanud prestiižses teadusajakirjas Science artikli, milles tegi ettepaneku terravormida Veenus. Veenus on selleks tegelikult vähekõlblik, ent ka Marss ei alistuks kergesti. Kiirgustaset arvestades peaksid Marsil mõnda aega töötama robotid – rajama kaevandused, ehitama elektrijaama, püstitama keemiatehased jne. See kõik maksab palju ning ilmselt nõuab aega.

Kas tuleks kõne alla Veenuse asustamine? Huvi Veenuse vastu on üles kütnud raadioastronoomid, kes mõne aja eest teatasid fosfaani (PH₃) avastamisest Veenuse atmosfääris. Veenus on Maale mõnes osas üsna sarnane, selle mass ona 4/5 maakera omast ja see on Päikesele mõnevõrra lähemal: keskmine kaugus Päikesest on 0,72 astronoomilist ühikut. Arvestades pilvkatet loodeti kunagi, et seal võib olla rikkalik taimestik ja isegi loomastik, nagu on maapealses troopikas. Kuna Veenust ümbritseb ülitihe ja süsihappegaasirikas atmosfäär, siis kasvuhooneefekti tõttu on seal temperatuur umbes 464 °C. Ühel järgmisel Veenusele saadetaval sondil paikneb loodetavasti Tartu observatooriumis loodud atmosfäärisensor, millega mõõdetakse pilvetilkade happesust. Veenus on esimesel pilgul seega koloniseerimiseks ilmvõimatu. Kuid Veenuse põrgulikust atmosfäärist saab leida leebemate tingimustega paiga. Pinnast 50 km kõrgusel on õhurõhk Maaga sarnane, temperatuur null kraadi ümber. Niisiis kõlbaks see sellel kõrgusel Veenuse-kesksel orbiidil tiirlevale asumile. NASA hiljutine arvutimudel viitab, et Veenus võis ligi 2 miljardit aastat elamiskõlblik olla. Misjärel kutsus meidki nüüd ähvardav „ohjest vabanenud kasvuhooneefekt“ esile praeguse Veenuse kõrbenud ja steriilsed tingimused.

Mõnede arvamuste kohaselt võiks inimkond koloniseerida planeet Merkuuri. Merkuur on Maale suhteliselt lähedal, keskmiselt 77 miljonit kilomeetrit. Ta on lähemal ka Päikesele. Merkuuri juures sooritas lingutusi Euroopa-Jaapani kosmoseaparaat Bepi Colombo, mis kord lähenes planeedile 200 kilomeetrini. Et Merkuur on Päikesele lähim planeet, siis tema pinna temperatuur võib tõusta 427 °C-ni, kui kuumeneb otse Päikesele pööratud külg. Ööpoolel langeb temperatuur –173 kraadini. Poolustel on temperatuur üsna stabiilselt ligi sada kraadi alla nulli. Planeedil pole märkimisväärset atmosfääri. Keskmise raadiusega 2440 km on Merkuur väiksem mõnedest teiste planeetide kaaslastest, nagu Jupiteri kuu Ganymedes ja Saturni kuu Titan. Planeedi pinnal on mägesid, tasandikke ja kraatreid, mis meenutab Kuud.

Arvatakse, et Merkuuril võib olla 100 miljardit kuni 1 triljon tonni jääd, kohati on jääkihi paksus kuni 20 km. Sond Messenger avastas Merkuuri pinnal sügavad vulkaanilise päritoluga augud, mida saaks kasutada eluasemete kaitsmiseks kiirguste eest. Paraterravormimiseks on hakatud nimetama kraatrite ja laavatorude kohale kuplite ehitamist, mille alla päikesevalgus juhitaks peeglitega. Veeaurust võib saada hapnikku ja vesinikku raketikütuseks, aga ka elu tarbeks. Merkuur on rikas raua, nikli ja mineraalide poolest ning optimistid peavad teda võimalikuks materjalide ja elektrienergia tarnijaks teistele planeetidele.

Mis veel? Teoreetiliselt võiksid huvi pakkuda mõnede planeetide kaaslased – kuud. Üsna tundmatu planeedi Jupiter juurde saadeti mõne aasta eest NASA sond Juno üheksa uurimisinstrumendiga. Jupiteril on nüüdseks teada 95 kaaslast. Suurima kaaslase Ganymedese läbimõõt 5260 km ületab kõvasti meie Kuud. Jupiteri kaaslane Europa on kaetud jääga ja sel võib temperatuur langeda paarisaja kraadini alla nulli. Ent kosmoseaparaat Galileo avastas, et mõneküme kilomeetri sügavusel jää all võib eksisteerida sadakonna kilomeetri sügavune vee-ookean. Sama kehtib ka teiste Jupiteri kaaslaste Ganymedese ja Callisto kohta. Euroopa kosmoseagentuur ESA saatis 2023. aasta kevadel Jupiteri juurde enam kui 5tonnise massiga kosmoseaparaadi JUICE.

Sihikul on Kuu

Taas on suurriikide kosmoseagentuuridel sihikule võetud meile lähim taevakeha Kuu. Juba rahvusvahelisel astronautikakongressil 1959 kandsid NASA töötajad Milton Rosen ja Carl Schwenk ette Kuu-ekspeditsiooni projekti, Kuul viibimisega 12 päeva. On märkimisväärne, et põhjaliku Kuu industrialiseerimise programmi esitas kuuekümnendatel aastatel USAs Saksamaalt tulnud raketiteadlane Krafft A. Ehricke. Need jäid tollal paberile. Alles Juri Gagarini kosmoselend šokeeris Ameerika ühiskonda ja Saksa-USA raketiteadlane Wernher von Braun teatas kõhklemata, et venelaste löömiseks tuleb ameeriklastel esimesena Kuule jõuda. Kuu valimise taga lennu sihtkohaks oli niisiis suuresti poliitiline motiiv, aga ka tehnoloogilise küündivuse piir. Alates 20. juulist 1969 on Kuu pinnal viibinud 12 ameeriklast, pikimalt 3 ööpäeva 20 minutit. Kuule jäeti retroreflektorid, millelt peegeldunud laserkiir laseb tuvastada, et Kuu eemaldub meist 3,8 sentimeetrit aastas. (Nende toimimine on veelkordseks argumendiks Kuu-ekspeditsioonide kahtluse alla panijate vastu.)
14. detsembril 1972 tõotas viimane Kuu-astronaut Eugene Cernan Kuult lahkudes sinna tagasi tulla. Ometi ei astunud poolsajandi jooksul kellegi jalg Kuu pinnale. Korduvalt tehti ettepanekuid Kuule mehitatud baasi loomiseks, sealhulgas sõjalistel eesmärkidel, kuid tagajärjetult. Peaaegu üheaegselt president John F. Kennedy kõnega ameeriklase Kuule viimisest oli USA lennuvägi lõpetanud oma aruande Kuu militaarse koloniseerimise kohta. Plaanis oli luua Kuu pinnases kolmemeetrise läbimõõduga silindrilistest moodulitest Fort Luna. Elektrit oleks saadud väikesest tuumareaktorist. USA kongressile esitatud Kuu-baasi maksumuseks hinnati omal ajal 100 miljardit dollarit, kokku taotleti programmile aastateks 1991–2025 541 miljardit dollarit. Taotlus vapustas kongressi ja jäi rahuldamata.

Apollo astronaut Neil Armstrong pidas senatis kirgliku kõne Kuu hõlvamise kaitseks ja süüdistas president Barack Obamat taandarengus ning USA liidripositsiooni kaotamises. Ometi demonstreeris NASA hermeetilise kabiiniga kuusõidukit, milles kaks astronauti võinuks veeta Kuul kuni kaks nädalat ja läbida kuni 240 km. Tegemist oli õigupoolest mikroelamuga, kus ei vajatud skafandreid. Uuesti pöörduti Kuu juurde alles president Donald Trumpi ajal. Kuu-alust kosmoseruumi loetakse strateegiliseks tandriks edasisel väljumisel kaugemale kosmosesse, aga ka kosmosesõja platsdarmiks ning lõppeks Kuu maavarade kasutusele võtmisel.

Kaheksa arenenud kosmoseriiki sõlmisid 2020. aastal Artemise kokkuleppe, mis reguleerib Kuu-uuringuid ja sealsete varade kaevandamist-kasutamist. Venemaa ja Hiina nende riikide hulgas ei olnud, nemad algatasid oma Kuu-uuringute jaama ehitamise, kaasates veel 10 riiki. NASA genereeris programmi Artemis all projekti „Lunar Gateway“ („Kuu väravasuu“), mis nägi ette kosmosejaama ehitamist ja viimist hästi elliptilisele orbiidile (1500/70 000 km) ümber Kuu. „Gateway“ nime kandis ka Ameerika kirjaniku Frederick Pohli ulmeromaan (St. Martin’s Press 1977). Uus jaam massiga 63 tonni oleks palju väiksem praegu Maa-kesksel orbiidil tiirlevast ISSist. Kosmoselaevalt Kuule laskumiseks ning naasmiseks saavad astronaudid kasutada Gateway tütarlaeva HLS, mis võib saada ka Kuu-baasi elemendiks. 2025. aastal peaks kosmoselaev Orion meeskonnaga tegema Kuust ja jaamast esimese möödalennu, alates 2028. aastast järgneksid külastused. Astronaudid on juba valitud. Marsi-lennu entusiastid, nagu Ameerika kosmoseinsener Robert Zubrin, on „Lunar Gateway“ vastu välja astunud, pidades seda mõttetuks aja ja raha kulutamiseks. Et aga enne Marsile minekut külastataks uuesti Kuud, sellega oli NASAst lahkudes nõustunud ka Wernher von Braun. Kuujaama toetusel oleks kergem saata ekspeditsioone Marsile, Kuud võib käsitleda katsepolügoonina lennuvarustusele ja kolooniataristule. Amazoni looja Jeff Bezosi kosmosefirma Blue Origin USAs peab eesmärgiks hõlvata toorainete ja energia varud just lähikosmosest, esmajoones Kuult. Kuid pikemalt elamiseks nõuab Kuu mastaapset terravormimist tulenevalt suurtest füüsikalistest erinevustest.

Ehitustöid pärsivad vaakuum, nõrgem raskusjõud, temperatuuri muutused paarisaja kraadi ulatuses ning mikrometeoriidid. Kuu põhjapooluse lähedalt avastas India sond küll külmunud vee massiivid, mida tulevased asukad saavad kasutada ka tehnoloogilisteks vajadusteks (nt hapniku tootmiseks). Võrreldes Marsiga on eeliseks Kuu suhteline lähedus Maale, kuid väga pikaks ajaks jääb ilmselt alles täielik sõltuvus koduplaneedi toiteahelast. Reis Kuule kestab üksnes päevi, Marsile jõudmine ligi aasta. Hulk firmasid maailmas on alustanud Kuu jaoks taristu projekteerimist ja valmistamist, NASA on konkursi alusel välja valinud seitse firmat varustuse jaama ning Kuule transportimiseks. NASA kosmosearhitektid alustasid struktuuridest, mis puhuvad end ise täis. Teadlased on ka loonud meetodid Kuu pinnasest (regoliidist) või isegi kuutolmust telliste tegemiseks. Arhitekt Norman Fosteri firma projekteerib regoliittellistest müüride ehitamist täispuhutud hoonete ümber. Kuu regoliit sisaldab raua ja titaaniga seotult kuni 45% hapnikku, ent hapniku tootmisel regoliidist kuluks ühe kilo hapniku peale sada kilo regoliiti! Baasi asukohana on eelistatud poolused, kus kõrgendikel paistab Päike peaaegu lakkamatult. Lõunapoolusele on juba laskunud Hiina automaatjaam, sinna lähedale ka India jaam kuukulguriga.

Aeg-ajalt toimuvad Päikesel võimsad plahvatused – päikesepursked. Nendega käib koos Päikesest lähtuv osakeste voog. Inimestele Kuul oleksid need surmavad, kaitseks soovitatakse umbes kahe meetri paksuseid pliist või betoonist seinu. Seega elamismoodulil peab olema Päikese korpuskulaarkiirguse eest varjumise kamber, mis võib olla ka koopana pinnases või kraatris.

Kuu industrialiseerimine nõuab suuremaid jõupingutusi kui arvati, koduplaneedi elanike päästmine väljarändamise korraldamisega tuleb vaevalt arvesse. Kuu jääb Maa poolt ekspluateeritavaks tööstuskolooniaks, seda võib ehk lugeda Antarktika-taoliseks maakera seitsmendaks mandriks. Maavarade kaevandamise seisukohalt pakuvad hoopis suuremat huvi asteroidid. Mõnel neist leidub päris palju külmunud vett, aga ka süsinikuühendeid. Loodetakse leida ka plaatina-grupi haruldasi metalle, kuna mõne asteroidi kohta on teada, et see sisaldab niklit, hõbedat, plaatinat, roodiumi, rauda ja koobaltit. On viidatud ka osmiumile ja iriidiumile. Asteroididel kaevandamist valmistab ette USA firma Planetary Resources, eesotsas Googleʼi üks loojatest Larry Page ja Googleʼi endine juht Eric Schmidt. Turule on tulnud ka firma Deep Space Industries, mille üks juhte avaldas raamatu „Kaevandus taevas: uskumatud varandused asteroididelt, komeetidelt ja planeetidelt“.¹¹ Kõlab ulmena, kuid juba on sõlmitud lepingud NASAga ja lennuks ühe asteroidi juurde loodetakse kasutada kosmoselaeva Orion. Päikesesüsteemi eksperimentaalsesse uurimisse on lülitunud ka Tartu observatoorium, osaledes Kuul kaevandava robotkäe loomises ja välja töötades robotkulgureid.

Kosmosetulevik

Kosmosetuleviku visioonid on siiski kaotanud kirkuse, need on ähmastunud. Aktiviseerunud on vastasrind: Maa tulevikku idealiseerivaid ja probleeme siluvaid sõnavõtte ning kirjatükke ilmub ridamisi. Me ei vaja kosmost, veel vähem varuplaneeti! Teadlastest on maailmas üheks keskkonnaskeptikute liidriks enam kui veerand sajandit oma raamatuga „Skeptiline keskkonnakaitsja“ (1998)¹² Taani politoloog Bjørn Lomborg, kelle kirjutisi on avaldanud ka Eesti ajakirjandus. Tema arvates on tehniline progress põhijoontes loodussõbralik ja ökoloogiline olukord maailmas paraneb. Samase, kui mitte öelda, ründava, deklaratsiooni on pannud oma raamatu pealkirjaks Ameerika keskkonnaaktivist Michael Shellenberger: „Ei iial apokalüpsist: miks keskkonnaalarmistid meile kahju toovad“ (2020).¹³ Hoopis kaugele on läinud Ameerika autor Alex Joseph Epstein, kelle esimene raamat „Fossiilkütuste moraalne õigustus“ (2014) seadis eesmärgiks õigustada kaevandatavate kütuste laienevat kasutamist ja teine kannab otse pealkirja „Fossiilne tulevik“ (2022).¹⁴ Epstein prognoosib ja õigustab fossiilkütuste jätkuvat kasutamist, hoolimata keskkonnamõjudest: „Kaevandatav kütus mitte ainult omab kohta meie globaalses homses, vaid ta on ka inimkonna õitsengu möödapääsmatu tingimus.“ Autori arvates ületavad fossiilkütuste eelised suuresti kõrvalmõjud ja need kütused jäävad maakeral teenima veel mitmeid põlvkondi. Kliima muutumisega seostuvate surmade arv maailmas vähenevat! Ühes 2050. aastat ennustada püüdvas ajakirjanike artiklikogumikus kaldutakse pimedasse optimismi: „Teisisõnu on meil kõik võimalused, et maailm oleks 2050. aastal rikkam, tervislikum, põimunum, kestlikum, tootlikum, innovaatilisem, haritum, et lõhe rikaste ja vaeste, meeste ja naiste vahel oleks väiksem ning miljardite jaoks oleks üha rohkem võimalusi … “.¹⁵

Kosmosetööstus on satelliitide tootmises jõudnud kasumlikkuseni. Aastatel 1960–2020 kasvas satelliitide arv orbiidil aeglaselt, jõudes ligikaudu 2500ni. Äkki juhtus midagi vapustavat – satelliitide arv kahekordistus, ületades viie tuhande piiri. Kui nii jätkub, siis selle kümnendi lõpuks lendab meie peakohal 50 000 või isegi 100 000 tehislindu. Lähikosmos on äritegevuseks avatud. Sajad väikeettevõtjad sukeldusid tootmisse, nähes käegakatsutavat, lähedasemat ja realistlikumat tulemust kui ekskursioonid Kuule või Marsile. Nad on hõivatud majandusliku infrastruktuuri ehitamisega madalatele orbiitidele ümber Maa, kus lähitulevikus toimub peamine tehnoloogiline areng. Kasumlik tootmine kandub edasi Kuule. Nüüdseks on selge, et Kuu-alune kosmoseruum võib saada ka kosmosesõja platsdarmiks ja suurriigid ning -firmad võitlevad õiguse eest Kuul tegutseda-majandada.

1 Martin Rees, Our Final Hour: A Scientist’s Warning: How Terror, Error, and Environmental Disaster Threaten Humankind’s Future In This Century – On Earth and Beyond. Basic Books 2003.

2 Richard Buckminster Fuller, Operating Manual for Spaceship Earth. Lars Müller, Zürich 1969.

3 Kenneth E. Boulding, Kosmoselaeva Maa tulevikumajandus. – Akadeemia 1991, 8, lk 1637–1651.

4 Toby Ord, The Precipice. Existential Risk and the Future of Humanity. Bloomsbury, London 2000.

5 Erik Puura, Eesti ja Euroopa kliimaneutraalsus ei suuda päästa maailma. – Postimees 19. IX 2023.

6 Kristjan Zobel, Ökoloog: meie järglased õdusat tulevikku vist ei näe. Nautige turistiks olemist, kuniks saab. – Eesti Ekspress 9. I 2023.

7 Emmi Itäranta, Teemestarin kirja. Teos 2012.

8 Lewis Dartnell, The Knowledge: How To Rebuild Our World After An Apocalypse. Vintage 2015.

9 Alan Weisman, Die Welt ohne Uns. Piper, München-Zürich 2007.

10 Uno Veismann, Kas suudame ja tahame asustada Marssi? – Sirp 26. III 2021.

11 John S. Lewis, Mining the Sky: Untold Riches from the Asteroids, Comets, and Planets. Addison-Wesley Publishing Company 1996.

12 Bjørn Lomborg, Verdens sande tilstand. Centrum 1998.

Bjørn Lomborg, The Skeptical Environmentalist. Cambridge University Press 2001.

13 Michael Shellenberger, Apocalypse Never: Why Environmental Alarmism Hurts Us All. HarperCollins 2020.

14 Alex Epstein, The Moral Case for Fossil Fuels. Portfolio 2014.

Alex Epstein, Fossil Future: Why Global Human Flourishing Requires More Oil, Coal, and Natural Gas–Not Less. Portfolio 2022.

15 Daniel Franklin, John Andrews (toim), Megamuutus: maailm aastal 2050. Tlk Vahur Lokk. Äripäev, Tallinn 2013.