Krüptodetektiiv jändab surnutega ja neid on palju

Kvantarheoloogia väidab, et tuginedes objektide praegustele olekutele on võimalik välja arvutada iga inimese täielik olek minevikus.

KURMO KONSA

Surnud ei kohuta krüptodetektiivi, tal on tulnud nendega palju kokku puutuda. Aga näiteks 100 miljardit surnut? Tundub juba liiga palju või kuidas? Sest mis saab siis, kui need kõik ellu ärkavad? Krüptodetektiiv võttiski seekord uurida surnute elluäratamise.

Kvantarheoloogia kaevab surnute bittides

Kvantarheoloogia nimetus võib tunduda küll teaduslik ja püüda tähelepanu, kuid see tegeleb ikka nende inimesega igavesest ajast igavesti kaasaskäivate hirmude ja lootustega, mis on seotud surmaga. Kes meist ei tahaks elada igavesti ja kohtuda uuesti oma kadunud lähedastega või siis vestelda mineviku suurkujudega. Tegemist on enamiku religioonide pakutava lohutava väljavaatega, kuid nüüd esitatakse seda teaduslikkusele pretendeeriva sõnavahuga kaunistatult.

Kvantarheoloogia inspiratsiooniallikaks on kvantarheoloogide sõnutsi ulmekirjanik Isaac Asimovi loodud psühhoajalugu. Tegemist on fiktsionaalse teadusega, mida Asimov kirjeldab oma Asumi raamatusarjas.¹ Sealt on kvantarheoloogia üle võtnud idee täielikust determinismist, mille korral on kõiki maailma protsesse võimalik täiesti täpselt ennustada.

Kvantarheoloogia sõnas tähendab kvant „olemi minimaalset hulka“ ja arheoloogia on „inimandmete taastamine ja analüüs“. Nii ongi kvantarheoloogia kõikvõimaliku ajaloos leiduva inimestega seotu kirjeldamiseks vajaliku minimaalse andmehulga taastamine ja analüüs. Nende andmete hulka kuuluvad ka inimese ajurakud ja mõtted ning tema elusündmused. Kõik need andmed kantakse sündmuspunktidena üldisesse kvantarheoloogilisse võrgustikku, punktid koos annavad inimese elu ja mälestuste liikuva kaardi.

Kvantarheoloogia väidab, et tuginedes praegustele objektide olekutele tänapäeva maailmas on võimalik välja arvutada iga inimese täielik olek minevikus. Selleks kasutatakse sümboolset matemaatikat ja hüperarvutust. Kõikvõimalike osakeste kombinatsioone kaardistades on võimalik leida õiged minevikuhetkedele vastavad mustrid. Nende võimalike kombinatsioonide arv on muidugi ülisuur, kuid kasutades saksa matemaatiku Georg Cantori² välja töötatud meetodeid lõpmatuste arvutamiseks on see võimalik. Seda enam et need andmed ei ole juhuslikult laiali, vaid moodustavad gruppe ning mustreid, mis korduvad ning on üksteisega seotud. Üüratu arvutusmahu vähendamiseks on seega võimalik kasutada matemaatilisi meetodeid, et otsida välja just meie ajajoonele vastavad inimelude mustrid.

Kõik kunagi elanud inimesed taastatakse sel viisil, et arvutatakse välja kõikvõimalike osakeste kombinatsioonid alates tänapäevast kuni ajani, mil ilmusid esimesed inimesed. Inimeste taaselustamiseks tuleks seejärel, kui info nende kehade ja ajuseisundite kohta on leitud, kasutada näiteks robootika vahendeid. Kindlasti saab võimalikuks ka inimkehade väljaprintimine 3D-printeritega.³

Kvantarheoloogia on nagu Laplace’i deemon,⁴ tagurpidi suunatud teadus, mis arvutab välja minevikus toimunut, tuginedes füüsikaseadustele ning praegusaja maailmaseisunditele. Kasutades aksiomaatilist loogikat ja arvuteooriat loob kvantarheoloogia detailse neljadimensioonilise liikuva kujutise ajaloost, mida kutsutakse kvantarheoloogiliseks võrguks (quantum archaeology grid). Selleks on vajalik hüperarvutus, andmepankade süntees, superrekursiivsed algo­ritmid, mis eeldatavasti ületavad oma võimekuselt isegi kvantarvuteid.

Kõige hullem võimalus kvantarheoloogiale on see, et taastatakse küll kõikvõimalikud elanud inimesed, kuid ei suudeta vahet teha võimalike inimeste, kes võisid põhimõtteliselt elada, kuid tegelikult ei elanud, ja tegelikult elanud inimeste vahel. Ilmselt on siiski võimalik elimineerida võimatud ajajooned. Selleks tuleb kogu universum modelleerida pööratava dünaamilise süsteemina.

Praegusajal elab Maal 7,5 miljardit inimest. Alates 50 000 eKr kuni tänapäevani on elanud ja elab umbes 108 miljardit inimest. Seega on praegu elus kõigest 7% elanud ja elavatest inimestest ehk siis suurem osa inimesi on surnud.⁵ Kui palju arvutusvõimsust kuluks kõikide nende modelleerimiseks? Kindlasti tuleb simuleerida inimese keha, aju, kõikvõimalikud mõtted läbi kogu elu, aga olulisel kohal inimese mõtlemises ja olemasolus on ka ümbritsev keskkond ja teised inimesed. Ilmsesti tuleb simuleerida kogu kupatus korraga, s.t kõik inimesed koos ajaloo ja ümbrusega. Igasugune arvutav süsteem on füüsikaline, vähemalt teadaolevas maailmas, seega on meil vaja maailma, mis arvutab. Ainuke kättesaadav maailm on meie ümber olev universum. Universumi all mõtlen ma siinkohal inimestele reaalselt kättesaadavat maailmaosa.

Universumi vanuse ja valguse kiiruse piiratuse tõttu saame infot ja ühtlasi võime suhestuda vaid piiratud osaga kogu võimalikust maailmast. Nende piiride taga on ka maailma, aga me ei saa seda kätte. Multiversum võib olemas olla, kuid me ei saa seda, vähemalt praegu veel, arvutamiseks kasutada. Kvantarvutite ilmumisega võib olukord muidugi muutuda.⁶ Universum tekkis 13,7 miljardit aastat tagasi ning paisub sellest ajast alates üha edasi. Seega liigub meile kättesaadava universumi piir pidevalt kaugemale, olles praegu 42 miljardi valgusaasta kaugusel. Kõike, mis on sellest piirist meile lähemal, saame põhimõtteliselt arvutamiseks kasutada. Füüsik Seth Lloyd⁷ on välja arvutanud, et kogu kättesaadava maailma arvutusvõimsuseks on 10¹⁰⁵ operatsiooni sekundis. Sellise kosmoloogilise arvuti mälumaht on 10⁹² bitti ja võimalike kvantgravitatsiooninähtuste arvestamisel 10¹²² bitti.⁸ Uskuge, seda on päris palju! Aga kas sellest piisab kõikide inimeste taaselustamiseks? Kui me püüaksime leida kõikvõimalike meie universumi osakeste, mida on 10⁸⁰, kõikvõimalikud kombinatsioonid, siis oleks see arv üüratult suur, nimelt 10 astmes 10, mis on omakorda astmes 118. Ilmsesti ei pea me kõiki neid kombinatsioone välja arvutama, nagu väidavad ka kvantarheoloogid, kuid ikkagi tekib kahtlus, kas selline asi on üldse võimalik.

Kes kvantarheoloogia mõiste kasutusele võttis, ei ole selge. See mõttesuund on otseselt seotud transhumanistliku liikumisega. Väidetavalt kerkis see termin esile 2002. aastal tuntud arvutiteadlase ja futuroloogi Ray Kurzweili rajatud veebikeskkonna Kurzweil Network⁹ foorumis, kui seal arutati füüsiku Frank Tipleri vaateid. Kvantarheoloogia arendamise ja propageerimisega tegeleb Turingi kirik, mille eestvedajaks on futuroloog ja ajakirjanik Giulio Prisco.¹⁰

Füüsikaline surematus, kahjuks küll aegade lõpus

Frank J. Tipler (snd 1947) on teoreetiline füüsik ja kosmoloog, kes sai tuntuks 1994. aastal ilmunud raamatuga „Surematuse füüsika“ („The Physics of Immortality“). Tipler ennustab oma raamatus, et inimesed koos endi loodud tehisintellektidega hõivavad lõppude lõpuks kogu universumi. Inimeste teadmised ja arvutusvõimsus muutuvad tema arvates lõpmatult suureks: „Lõpuks on meil võimalik emuleerida, teha täpne koopia kogu universumi igast varasemast olekust.“ Seega taastatakse aegade lõpus ka kõik varem elanud inimesed ja muud intelligentsed süsteemid. Tegemist on kogu universumit haarava evolutsiooniprotsessi lõppmänguga, lõpuks muutume ise jumalateks ja maailmaks endaks. Sellise seisundi kirjeldamiseks kasutab Tipler Omega punkti mõistet, mille ta on üle võtnud Teilhard de Chardini filosoofiast.¹¹ Tegemist on selgelt religioosse mõistega, mis samastub kristliku jumalaga. Omega punkt on singulaarsus, kus muutuvad aja ja ruumi omadused ning see seisund saab meie universumi eksisteerimise põhjuseks. Ehk siis inimkond ise areneb lõpuks nii kaugele, et panna alus meie maailma eksistentsile. Sellega on maailma areng hammustanud omaenda saba ja tsükkel sulgunud. Inimeste eksistentsi eesmärgiks siin maailmas ja tegelikult kõikides võimalikes maailmades ongi Omega punkti poole pürgimine. Tipler arvutas välja ka aegade lõpus töötava Omega punkti arvutusvõimsuse, milleks on 10 × 10 × 123 bitti. Sellise arvutiga on tõepoolest juba võimalik simuleerida kõike olnut.

Surnute elluäratamise projektide korral ei pääse me kuidagi mööda religioonist, nagu nägime, on ka Tipleri meetod üdini kristliku taustaga. Seda suunda edasi uurides nentis krüptodetektiiv, et lõpuks viivad jäljed ikka Venemaale. Seal ootab meid vene kosmistide ja transhumanistide esiisa Nikolai Fjodorov.

Surm on vaenlane, keda võita!

Nikolai Fjodorov sündis 1829. aastal Tambovi kubermangus vürst Pavel Gagarini abieluvälise lapsena. Ta õppis gümnaasiumis ja seejärel Odessas Richelieu lütseumis, kust pidi aga enne lõpetamist lahkuma, kuna vürst Gagarin, kes tema õppemaksu tasus, suri. Seejärel töötas ta õpetajana mitmes koolis ning eraõpetajana. 1869. aastast kuni elu lõpuni töötas ta raamatukoguhoidjana, suurema osa ajast Rumjantsevi muuseumis, mis oli tollal peamine Moskva laenuraamatukogu. Ta oli ülimalt tagasihoidlik, elas väga askeetlikku elu, omas võimalikult vähe asju, jagas raha laiali ning kõndis alati jala. Huvitava faktina võib välja tuua asjaolu, et ta ei lubanud ennast pildistada ja joonistada. Ainus säilinud kujutis temast ongi salaja tehtud joonistus. Ta suri 1903. aastal kopsupõletikku.

Fjodorov ise oli küllatki mõistatuslik ja kummaline inimene. Fjodorovi ja vene kosmismiga põhjalikult tegelenud George Young kirjeldab teda kui aktiivset, jõulist, maskuliinset kristlast, meest XXI sajandi mõistuse ja keskaegse südamega.¹² Ta lõi patriarhaalse vene õigeusu ning radikaalse futuristliku teadusliku visiooni sulami, mis mõjub külgetõmbavalt ka tänapäeva maailmas. Filosoof Nikolai Berdjajev iseloomustab Fjodorovi kui „venelast, kes otsib seda kõigile omast eesmärki, lunastust. Vene hing ei suuda luua rõõmsalt kultuuri; ta on mures maailma ja kogu inimkonna pärast, ta januneb kõigi lunastamise järele …janu inimkonna päästmise ja siin Maal jumala kuningriigi loomise järele – kõike seda väljendas Fjodorov ülima intensiivsusega, ilma igasuguse kahtluse ja kõhkluseta.“

Fjodorovi vaateid kujundasid nii ortodoksne vene õigeusk kui ka Hegeli vaated. Ta suutis ilma igasuguste probleemideta ühendada religiooni oma aja teadusega ega näinud neis mingit vastuolu. Elu jooksul ei avaldanud ta ühtegi raamatut ning oma sõpru sundis ta vanduma, et kui need peaksid tema teoseid välja andma, siis ainult anonüümselt ning tasuta jagamiseks. Nii muidugi ei läinud ja Fjodorovi kogutud teosed neljas köites on meil kenasti tema nime all avaldatuna olemas.¹⁴ Tema kuulsaima teose „Ühise ülesande filosoofia“ koostasid sõbrad ning esimest 1906. aastal ilmunud väljaannet jagati tõepoolest tasuta.

Fjodorovi mõtlemine ei olnud süstemaatiline filosofeerimine, vaid ennemini prohvetlikud kirjeldused saabuvast maailmast, mis on kirja pandud keerukas religioosses stiilis. Ta tegeles Jumalariigi loomisega Maal, siin ja kohe: „Inimkond, kõik inimese pojad, saavad ise taevaste maailmade korraldamise läbi, taevasteks jõududeks, kes valitsevad Universumi maailmu.“ Kõige suuremaks kurjuseks ja paheks oli surm. Inimkonna tõeliseks eesmärgiks ongi surma võitmine tehnoloogia abil. See ei tähenda ainuüksi surematuse saavutamist (nagu see oleks veel väike ülesanne!) vaid kõikide kunagi Maal elanud inimeste surnust elluäratamist. Praegustel inimestel on kohustus aidata oma esivanematel võita surma. See on meie kui kristlaste kohus.

Surnute elluäratamiseks tuli kasutada teaduslikke meetodeid: „Hajutatud tolmu kokku kogumine ja selle kehadeks kokkupanek, kasutades molekulide vibratsioonist tekkinud lainetest järelejäänud kiirgust või struktuure.“ Kõlab üsnagi samamoodi kui kvantarheoloogide unistused. Minevikust on järele jäänud jäljed tänapäeva universumisse ja need tuleb nüüd kokku koguda ning seejärel taastada varasemad seisundid. Fjodorovi arvates tähendab see otseselt materiaalsete osakeste kogumist. Surnute elluäratamiseks on vaja korraldada ekspeditsioone kosmosesse, kuna surnute osakesed on kandunud Maalt kaugemale. Kuna Maa ei mahuta kõiki elluäratatud inimesi, tuleb nendest osa asustada teistele planeetidele. Nii et surnute elluäratamise kava on otseselt seotud kosmose hõlvamisega.

Surnute elluäratamisega saabub Maale taevariik. Selline grandioosne ülesanne nõuab ka ülemaailmseid jõupingutusi. Fjodorovi arvates peaksid kõik rahvad ja riigid ühendama oma jõud. Ta nimetab seda kava „sõja moraalseks ekvivalendiks“, ning kogu inimkond peaks ühinema selles võitluses ühise vaenlase – surma vastu. Tegemist ei ole mingi kauges tulevikus inimkonna ees seisva utoopilise ülesandega, vaid sellega tuleb kohe tegelema hakata. Sellega kaoksid ka kõik surelikkuse probleemid, nagu sõjad, vaesus, haigused, ja tekiks täiuslik maailm, kus kõik elaksid üksmeelse vennaskonnana igavesti. Projekti eestvedajaks pidi muidugi saama Vene tsaar. Kindlasti tundub see plaan koondada kogu planeedi jõud ja ressursid surnute ülesäratamise projekti, kui seda väga leebelt väljendada, pisut veider.

Fjodorovi kõigutamatu usk inimkonna arengusse tugines otseselt ristisusul. Surma võitmine vabastab inimese, annab inimesele tagasi tema jumaliku loomuse ning viib täide kristluse keskse lubaduse.¹⁵ Fjodorovi ideed ei jäänud tähelepanuta, nendest huvitusid kirjanikud Lev Tolstoi ja Fjodor Dostojevski ning filosoof Vladimir Solovjov, aga ka hilisem kosmonautika teerajaja Konstantin Tsiolkovski. Osa vene futuristlikust liikumisest oli otseselt Fjodorovi ideede mõju all ning muidugi olid tema vaated aluseks Vene kosmismile. Samuti võib teda lugeda transhumanismi teerajajate hulka¹⁶ ning vähemalt krüptodetektiivile tundub ta paljudest järelkäijatest märksa originaalsem ja tõsiseltvõetavam.

Ometigi jääb krüptodetektiivile arusaamatuks üks tõsine asjaolu. Hea küll, nii Fjodorov kui ka talle järgnenud transhumanistid tahavad võita surma. Aga mis asi see surm üldse on? Kahjuks me ei tea vastust sellele küsimusele. Võib-olla ühele olulisemale küsimusele üleüldse. Kui surm on halb, on võitlus sellega igati asjakohane, aga võib-olla on surm hoopiski hea, või vähemalt inimolu koha pealt neutraalne, ja siis tundub selline võitlus ju mõttetu. Me ei tea seda. Mitte keegi pole surma kogenud, kuigi me kõik oleme surelikud. Nii nagu me ei saa kogeda olemasolu enne sündi, ei saa me kogeda olemasolu pärast surma. Võimatud võitlused on ometi need kõige auväärsemad. Vähemalt krüptodetektiiv arvab küll nii.

1 Isaac Asimovi raamatutes „Asum“, 1985 („Foundation“, 1951); „Asum ja impeerium“, 1989 („Foundation and Empire“, 1952); „Teine Asum“, 1996; („Second Foundation“, 1953); „Asumi äär“, 2000 („Foundation’s Edge“, 1982) „Asum ja Maa“, 2001 („Foundation and Earth“, 1986); „Enne Asumit”, 2004 („Prelude to Foundation“, 1988) ja „Edasi Asum“, 2006 („Forward the Foundation“, 1993) tegutseb Hari Seldon, kes on psühhoajaloo looja.

2 Georg Ferdinand Ludwig Philipp Cantor (1845–1918) oli saksa matemaatik, kes on tuntud peamiselt hulgateooria loojana.

3 Vt nt: Zoltan Istvan, Quantum archaeology: the quest to 3-D bioprint every dead person back to life Newsweek. 9. III 2018.

4 Pierre-Simon Laplace (1749–1827) oli prantsuse astronoom, füüsik ja matemaatik, kes uskus rangelt põhjuslikku determinismi. Tema hüpoteetilist intellekti, mis teab kindlal ajahetkel kõiki jõude, mis looduses esinevad, ja iga osakese asukohta, millest loodus koosneb, nimetatakse Laplace’i deemoniks.

5 Andmed vt: Michael Shermer, Heavens on earth: The scientific search for the afterlife, immortality and utopia. Robinson, London 2018. Lk 1.

6 Vt David Deutch, The fabric of reality. Penquin Books, London, 1997.

7 Seth Lloyd on Massachusettsi tehnoloogiainstituudi masinaehituse ja füüsika professor, kes nimetab ennast kvantmehaanikuks. Raamatute „Programming the Universe“ ja „Quantum Computers“ autor.

8 Vt nt: Seth Lloyd, Programming the universe: a quantum computer scientist takes the cosmos. London, Vintage Books, 2007. Lk 163–167.

9 Raymond Kurzweil (snd 1948) on USA arvutiteadlane, leiutaja, futurist ja publitsist.

http://www.kurzweilai.net

10 Giulio Prisco (snd 1957) on itaalia arvutiteadlane, kirjanik, futurist ja transhumanist. https://ieet.org/index.php/IEET2/bio/prisco/

11 Teilhard De Chardin, The phenomenon of Man. Harper, New York, 1959.

12 Vt tema väga põnevat raamatut: George Young, The Russian Cosmists: The Esoteric Futurism of Nikolai Fedorov and His Followers. Oxford: Oxford University Press, 2012.

13 Nikolai Berdjajev, The Religion of Resusciative Resurrection: „The Philosophy of the Common Task” of N. Fedorov”. http://www.berdyaev.com/berdiaev/berd_lib/1915_186.html

14 Kõikvõimalikku teavet Fjodorovi kohta saab veebilehelt: http://nffedorov.ru. Seal on kättesaadavad ka tema raamatute täistekstid.

15 Michael S. Burdett, Eschatology and the technological future. Routledge, New York, London, 2015. Lk 22.

16 Selle kohta vt: Eugene Clay. 2011. Transhumanism and the Orthodox Christian Tradition. – Building Better Humans? Refocusing the Debate on Transhumanism. Edited by Hava Tirosh-Samuelson and Kenneth L. Mossman, Frankfurt am Main: Peter Lang GmbH. Lk 157–180.