Krüptodetektiivi märkmetest: „Aega ei ole ja mõtted on monaadid.“

„Nüüd“ hetk on meile vägagi loomuomane, ajavahemik, mida me otseselt kogeme, just nüüd ja praegu.

KURMO KONSA

Krüptodetektiiv on juba leppinud sellega, et maailm on hoopis teistsugune, kui me seda kogeme. Miks siis inimene ei taju seda reaalsust? Ilmselgelt pole seda maailmas hakkamasaamiseks vaja. Seda pole vaja igapäevaelus, aga ei ole vaja ka näiteks füüsikaga tegeldes. Küsimus, milline maailm tegelikult on, huvitab ehk lapsi ja filosoofe ning nendestki ainult üksikuid.

Reaalsus kui putukas merevaigus

Tänapäeva teadusele vastavat reaalsust kirjeldab meile näiteks kirjanik Kurt Vonnegut oma romaanis „Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda“, kus peategelane Billy Pilgrim satub trafalmadoorlaste lendavale taldrikule. „„Tere tulemast, mr. Pilgrim,“ ütles valjuhääldaja. „Kas küsimusi on?“ Billy niisutas huuli, mõtles veidi aega ja päris viimaks. „Miks mina?“ „See on väga maalik küsimus, mille te esitate, mr. Pilgrim. Miks teie? Kui nii võtta, siis miks meie? Või miks üldse miski? Sellepärast, et praegune hetk lihtsalt on olemas. Kas olete kunagi näinud merevaiku kinnijäänud putukaid?“ „Jah.“ Billyl oli kabinetis tõepoolest kirjapress lihvitud merevaigukamakast, mille sees oli kolm lepatriinut. „No näete mr. Pilgrim, ja meie siin oleme kinni praeguse hetke merevaigus. Sõna „miks“ ei tähenda midagi.““^[1]

Igal juhul on see aegruumiline kirjeldus staatiline ning sisaldab kogu universumit tervikuna. Kui meie näeme liikuvat objekti, siis aegruumis on see maailmatoru, mis ei liigu kuhugi, vaid mis ise kujutabki objekti liikumist. Aegruum sisaldab kõiki aegu ja kõiki kohti üheaegselt. Selliselt on minevik, olevik ja tulevik ainult meie poolt kasutatavad terminid, mis objektiivselt ei tähista aegruumis mitte midagi. Me võime valida aegruumis punkti ning siis selle punkti ajakoordinaadil määratleda, selle koha mineviku oleviku (see on antud punkt ajajoonel) ja tuleviku. Aga ka iga teisel punktil on oma minevik, olevik ja tulevik. Kuna aegruum on staatiline ja muutumatu, on ka kõik selle osad ühtviisi reaalsed. Seega võime öelda, et aeg on oluline mõõde objekti asukoha määratlemisel aegruumis, kuid aja „voolamine“ on illusioon.

Ometigi on sellises maailma kirjelduses midagi kaduma läinud? Midagi sellist, mis on meile vägagi loomuomane, nimelt „nüüd“ hetk. Ajavahemik, mida me otseselt kogeme, just nüüd ja praegu. Ajahetk, mida me ei meenuta ega millest ei unista – just see hindamatu moment, mis erineb nii olemuslikult minevikust ja tulevikust. Nüüd … ja juba on see läinud.

Filosoof Rudolf Carnap meenutab vestlust Albert Einsteiniga: „Ükskord ütles Einstein, et teda häirib „praeguse hetke“ probleem tõsiselt. Ta selgitas, et praeguse hetke kogemine on inimese jaoks midagi erilist, see on midagi olemuslikult erinevat, võrreldes mineviku ja tulevikuga, kuid see oluline erinevus ei esine ega saagi esineda füüsikas. Asjaolu, et seda kogemust ei ole võimalik teaduslikult käsitleda näis talle valuliku, kuid samas paratamatu loobumisena. Ta oletas, et praeguse hetke juures on midagi olemuslikku, mis jääb väljapoole teaduse sfääri.“[2]

Väide tundub olevat ilmselges vastuolus relatiivsusteooriaga, aga Einsteini mõtteavaldust ei tasu siiski kohe kõrvale jätta. Kuigi aeg plokkuniversumis ei voola, siis „nüüd“ momendi erilisus väärib lähemat käsitlust küll.

Hetked ja inimesed

Kuidas saaks säilitada tajutava praeguse hetke eripära ja plokkuniversumi kõikide hetkede võrdväärsuse? Me tunneme endid eksisteerivat just praegusel hetkel, selle maagilise „nüüd“ hetke vältel. Me teame ka, et olime olemas minevikus, seda me mäletame. Tuleviku olemasolu võime vaid eeldada.

Inimese identsus ei ole samuti iseenesestmõistetav nähtus. Meile tundub, et me oleme eraldiseisev isiksus, mis algab koos sünni või eostamisega, sõltuvalt meie käsitlusest ja lõpeb surmaga. Tegemist on kui mitte just illusiooni, siis vähemalt ettekujutusega, tõsi küll, väga kasuliku ettekujutusega. Praegusel hetkel ei ole ma sama isik, kes ma olin kuu või aasta tagasi. Ilmselt olin ma ka eile veidi teistsugune, iseasi, kas suudan selle täpselt kindlaks teha. See, et keha molekulid ja aatomid vahetuvad, on ilmselge. Pärast iga söömakorda on meis ju hulga aatomeid lisaks! Loomulikult ei ole aatomid meie individuaalsuse seisukohast eriti olulised, tähtis on nendest moodustunud struktuuri ehk keha püsivus. Aatomid ja molekulid vahetuvad, kuid keha säilitab oma struktuuri. Meie praegune struktuur tuleneb aga otseselt meie varsemast struktuurist, tõsi küll, osa aatomeid on juurde tulnud ja osa lahkunud, samuti on toimunud palju keemilisi protsesse kehas endas. Inimese ajus olevad struktuurid ei ole siinkohal mingiks erandiks ja nendele struktuuridele tuginebki meie psühholoogilise „mina“ püsivuse idee. Täpsem oleks muidugi fikseerida inimese isik ka ajaliselt, kas me räägime minast praegusel ajahetkel või näiteks 12. mail kell 13 1999. aastal. Kui aus olla, siis ei oska ma tolleaegse mina kohta midagi asjalikku öelda.[3] Loomulikult võin kasutada märkmikke ja päevikuid, arvutilogisid ja muud, et saada teada oma tegevusest tol päeval. Kui mul veab, siis saan teda, et mul oli näiteks sellel päeval loeng või nõupidamine ülikoolis. Ma võin leida oma päevikust isegi märkuse, et tegemist oli ilusa päevaga ja mingi ime läbi tuletada meelde midagi selle päeval toimunust, aga see on kõigest mälestus, mida töötleb praeguse hetke „mina“.

Inimese „mina“ kummalist ja saladuslikku püsivust on hästi kujutatud Richard Straussi ooperis „Roosikavaler“ („Der Rosenkavalier“), kus juba küpses eas marssaliproua mõlgutab mõtteid aja üle: „See on maailma kulg. Mäletan ka tüdrukut, kes on just kloostrist püha abiellu kamandatud. Kus on ta praegu? Jah, otsi möödunud aasta lund. Aga kuidas saab tegelikult olla nii, et ma olin väike Resi ja et minust saab ka vana naine? Vana naine, vana marssaliproua! „Vaata, seal läheb vana printsess Resi!“ Kuidas see juhtuda saab? Kuidas Jumal seda teeb? Kuid ma olen alati sama.“[4]

Hoolimata füüsika selgest kinnitusest, et mingit aja voolamist ei ole ja kõik momendid maailmas on ühtviisi reaalsed, jääb meist enamiku hinge kahtlus. Ma ju tunnen, kuidas aeg voolab, võib meist väita igaüks ja kuigi aja voolamist on võimatu mõõta, ei ole see argument kuigi veenev. Isegi füüsikutel on tõsiseid kõhklusi, mida väljendas Einsteini öeldu. Teine väga kuulus XX sajandi füüsik ja filosoof Sir Arthur Stanley Eddington (1882–1944) väljendas kahtlust veelgi selgemalt: „Kui ma mõistan olemasolu selle tõttu, et ma ise olen olemas, mõistan ma ka muutumist, sest ma ise muutun. See on sisemine Ego, mis on ja mis muutub.“[5] Meie tunne aja voolamisest ja tulevikuhetkede saabumisest on niivõrd kõikehõlmav, et see lihtsalt peab vastama millelegi objektiivsele. Eddington on välja pakkunud idee sellest, et me kogeme aega kahel eri moel. Ta kirjutas: „Kui ma sulen silmad ja eemaldun sisemisse teadvusesse, siis tunnen ma end kestvana, mitte ulatuvana. Me tunneme aega, mis mõjutab meid endid, mitte ei eksisteeri ainult väliste sündmuste suhetes, see viimane on ajale muidugi väga iseloomulik; ruumi seevastu on alati käsitletud kui midagi välist.“[6] Üheks aja tajumise viisiks on seega meie meeled, mis tajuvad seda sarnaselt ruumiga, kuid on ka teine viis, mis toimub meie teadvuse sügavustes ja mille käigus me tajume aega otseselt. Aeg avab meile omalaadse tagaukse inimhinge sügavustesse – idee, mida ühelt füüsikult nagu ei ootakski! Sellesarnaseid mõtteid on avaldanud ka tänapäeva tuntud inglise füüsikateoreetik Roger Penrose: „Mulle tundub, et selles, mis puudutab aja voolamist on tõsised lahknevused selle vahel, mida me teadlikult tajume ja mida meie (imepäraselt täpsed) teooriad kinnitavad füüsilise maailma reaalsuse kohta. Need lahknevused räägivad kindlasti meile midagi olulist füüsika kohta, mis arvatavasti on meie teadlike tajude aluseks.“[7]

Krüptodetektiivi arvates oli neil õigus, aga ilmselt mitte päris nii, nagu nemad seda silmas pidasid. Uurides krüptodetektiivi märkmeid saab üha selgemaks, et tema kavatsused on märksa ambitsioonikamad. Kuidas olukorrast välja tulla? Päästa oma nahk ja selle käigus ka loomulikult kogu maailm. Krüptodetektiiv on võtnud uurimiseks looduse astmestiku idee ja arendanud seda edasi küllaltki ootamatus suunas.[8]

Ronides üles mööda looduse astmestikku

Kui me kujutame maailma ette järjest keerukamaks muutuvate tasemete astmestikuna, siis ei ole mingit põhjust jääda pidama inimese juurde. Veelgi enam, kui arvestada plokkuniversumi olemasolu, siis on selge, et kõik keerukuse tasandid on kogu aeg olemas olnud. Loomulikult on proovitud välja mõelda ka seda, millised võiksid olla järgmised keerukusetasemed peale inimest.

Tyler Volk käsitleb kõrgeima tasemena geopoliitilisi riike. Ta väidab, et järgmine loogiline tase seostub rahvuste sulandumisega, mis tekitab planetaarse inimkonna. See uus süsteem ei teki ühegi valitsuse või valitsuste süsteemi domineerima hakkamise tagajärjel, vaid kujuneb täiesti uus süsteem. Ilmselt on tegemist kompleksse, kuid samal ajal detsentraliseeritud maailmaga.^[9] Teilhard de Chardin on pakkunud üldise evolutsiooni lõpp-punktiks mingit kollektiivset üliteadvust, mis sulandub lõpuks Jumalasse.[10] Operaatorite teooria näeb tulevikku inimteadvuse ja masinate sulandumises uueks organismiks, samale protsessile viitab ka Margus Ott.[11]

Kui leidsin krüptodetektiivi materjalide hulgast faili pealkirjaga: „Milline võiks siis olla järgmine keerukuse tase?“, siis lootsin, et lahendus on käeulatuses. Aga failis olevas dokumendis oli krüptodetektiivile nii omaselt vaid üks lause: „Aega ei ole ja mõtted on monaadid.“ Kuna järgmise keerukustasandi objektid pannakse kokku eelmise tasandi objektidest, siis viitab see lause ilmselt sellele, et järgmise tasandi objektid koosnevad mõtetest. Sellealasest uurimistööst on krüptodetektiivi paberites mitmeid jälgi.[12] Kuidas see aga võimalik saab olla ja mismoodi seostuvad sellega monaadid?

Plokkuniversumis kujutab inimest keerukas maailmajoonte sasipundar, mida võime kutsuda näiteks inimese maailmatoruks. Inimese ja kõikide tema mõtete maailmatoru eksisteerib neljamõõtmelises aegruumis. Eri lõigud tähistavad selle mingit olekut mingil ajahetkel. Mõtted kujutavad endast keerulisi osakeste maailmajooni ja ei midagi muud. Seega on mõtetel olemas kindel asukoht![13] Millised on siis mõtted aegruumis? Aegruumis asuvad kõikide inimeste aegruumilised torud koos mõtetega. Nad erinevad nii ruumilise kui ka ajalise koordinaadi poolest. Teadvuslikud protsessid ei seisa füüsikalisest aegruumist eemal. Me ei saa eraldada teadvust aegruumist. Nad on selle maailma osad, nagu kõik muugi meie ümber. Ka inimeste mõtted ja tajumused moodustavad ühe osa plokkuniversumist.

Inimese tajutav „nüüd“ hetk ei ole ju mitte hetk, vaid sellel on mingisugune kestus. Filosoofid kutsuvad seda aega, mida vahetult läbi elatakse ja tajutakse, terviklikult näivaks olevikuks (specious present). Selle hetke tegelikku pikkust on proovitud nii hinnata kui ka mõõta ja keskmiselt on see ilmselt umbes kolme sekundi pikkune. Füüsikalises mõttes on tegemist päris pika ajavahemikuga, selle kestel liigub valgus veidi vähem kui 900 000 kilomeetrit. Liikumise ja muutumise tajumine toimub selle näiva oleviku kestel. Isiku maailmajoonel omavad need näivad olevikud kattuvaid osi, mis loovadki mulje aja voolamisest.

Mõte on seega lõik meie maailmatorust, täpsemalt, lõik meie maailmatoru aju kujutavast osast.

Aga milline on mõtte täpsem struktuur? Mõte on alati seotud väliskeskkonnaga, olgu selleks siis aistingud, mis seostuvad füüsikaliste objektidega, või intuitsioonid, mis seostuvad abstraktsete objektidega, mille täpne asukoht on meile teadmata. Igal juhul ajus tekitavad need mõlemad teatud aktiivsusmustreid. Mustreid töödeldakse ajus pidevalt ümber ja osaliselt salvestatakse. Me võime seda nimetada sisemiseks mudeliks väliskeskkonnast. Tegemist on salvestisega korrelatsioonidest väliskeskkonnaga. Tegemist ei ole mitte ainult füüsilise, vaid ka mentaalsete objektide keskkonnaga. Tegemist on sisemise reaalsusega – me tunneme ennast asuvat maailmas ja meie peas toimuvad mõtted. See, mida me näeme ja tunneme, on tegelikult ju sisemine reaalsus meie ajudes – mudel, mis küll suures osas on ebatäielik, tugineb välisele füüsilisele ja kultuurilisele keskkonnale jne, kuid tegemist on ikkagi sisemise mudeliga. Selle mudeli loomine jääb meie teadvusele harilikult märkamata. Mudel sisaldab meile olulist teavet, kõik ebaoluline jäetakse kõrvale. Nii et mõte kujutab endast kindlasti seda sisemist reaalsust, see on iga mõtte n-ö kohustuslik osa.

See sisemine reaalsus on füüsikalises mõttes koondunud mahtu alla liitri ja aega kuhugi kolme sekundi kanti. Subjektiivselt haarab see aga kogu ruumi, mida me tunnetame, mida me teame ja mida suudame ette kujutada, aga ka näiteks lõpmatuse, juhul kui inimene seda tunnetada suudab. Ajaliselt haarab see kogu aja, mida me mäletame, ja kogu aja, mida suudame ette kujutada ning intuitiivselt tajuda.

Me kogeme oma sisemist reaalsuse mudelit. Inimene ise on koos oma mõtlemisega loomulikult osa sellest sisemisest mudelist. Kui ma praegu seda teksti kirjutan, siis tajun, et istun arvuti taga ja klõbistan klahvidega. Minu sisemise reaalsuse mudelis on omakorda mudel minust, kes kirjutab raamatut. Muidu ei saaks ma ju seda ette kujutada. Nii et lisaks sisemise reaalsuse mudelile on igas mõttes kindlasti ka mudel sellest mõttest endast. Mudel tajuvast subjektist. Me tajume seda eneseteadvusena. Ma lihtsalt ei kirjuta raamatut, vaid ka tajun, et ma seda teen. Teadvus reflekteerib kogemusi ja seejuures ka iseennast. Peale selle on mõte varustatud mäluga. Mõte mäletab kõiki eelmiseid seisundeid. Mingis mõttes ongi mõte mälu ehk siis mustrite salvestis. Tegemist on diskreetse, idiosünkraatilise mudeliga, kuhu on salvestatud kõikide vaatluste andmed antud vaatleja seisukohast. Eri ajahetkedel on need korrelatsioonid füüsikalise keskkonnaga erinevad, seega on erinevad ka mõtted.

Miks aga on just mõtted need elemendid, millest luuakse järgmise keerukusetasandi objektid? Ega krüptodetektiivi paberitest sellele väga selget vastust ei leia. Nagu eelnevalt nägime, on nendeks ju pakutud inimesi, inimühiskondi, inimesi koos tehnoloogiaga, aga nüüd järsku ainult üksikud mõtted.

Iga uus tekkiv tase tugineb eelmistele, seega jäävad kõik varasemad tasemed alles ning hõlmatakse uude tasandisse. Eelneva tasandi objektid kombineeruvad ja integreeruvad, moodustades uue tasandi keerukama objekti. Seal toimivad nad suurema süsteemi elementidena, selle osistena. Seega kaotavad nad osa oma iseseisvusest, mis on iseloomulik alumisele tasandile. Iseseisev rakk on rohkem „ise“ kui rakk hulkrakses organismis. Samuti on see jällegi osis märksa suuremast ja kõrgemal tasemel olevast süsteemist. Biosemiootik Jesper Hoffmeyeri sõnutsi: „… emergentsetes protsessides piiratakse alati vabu võimalusi lihtsamatel tasanditel, et võimaldada täiesti uut laadi vabaduse tekkimist ja arenemist komplekssematel tasanditel“.^[14] Kõrgema taseme objekti moodustamiseks loovutavad alama taseme objektid palju oma iseseisvusest ja isedusest. Nii ka mõte ei ole see, mis mõtete komplekt toimivas ajus.

Mõte on monaad

Monaadina mõistetakse filosoofias mingit ühtset elementaarset substantsi, mis peegeldab maailma struktuuri. Sõna ise tuleneb kreeka keelest, kus monas tähendab ühikut, üksust. Termini monaad võtsid teadaolevalt esimestena kasutusel pütaagorlased, kes tähistasid sellega esimest maailma loodud entiteeti. Tegemist on kogu olemasoleva algusega. Monaadist sündis düaad (kahesus) ja sellest omakorda arvud. Kõige tuntum on kahtlemata aga saksa filosoofi Gottfried Wilhelm Leibnizi (1646–1716) monadoloogia. Tegemist on metafüüsilise käsitlusega maailmast, mis seab monaadid, mis on lihtsad substantsid, kogu reaalsuse aluseks. Monaadid ja lõpmatuse käsitlused põimuvad vägagi omapäraselt juba varasematest krüptodetektiivi lugudest tuntud Kurt Gödeli vaadetes. Gödel on kirjeldanud oma filosoofiat kui „monadoloogiat koos tsentraalse monaadiga [—] mis on üldjoontes sarnane Leibnizi monadoloogiale“.^[15]

Tundub, et krüptodetektiiv peabki näivat olevikku kajastavat mõtet monaadiks, millest ehitatakse järgmise kõrgema taseme objektid. Monaad tähistab siinkohal diskreetset üksust, mis sisaldab mingil kombel kogu maailma. See, mis inimesel on maailmast, peitub meie mõttes, midagi muud inimesel ei ole. Monaad ei ole füüsiline inimene või mingi inimesesarnane entiteet, vaid närvisüsteemi muster, keskkonnaga interaktsiooni tõttu kujunenud närvivõrgustiku mustri salvestis. Tegemist on informatsioonilise struktuuriga. Maailm koos inimesega on vajalik tase, et tekiks monaad. Siit alles krüptodetektiivi tõeline avastusretk monaadide maailma alles algab.

[1] Kurt Vonnegut, Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda. Tallinn, Eesti Raamat 1971, lk 64.

[2] The philosophy of Rudolf Carnap. Open Court, Lasalle, Ill, Open Court 1963, lk 37.

[3] Filosoofilistest isiksusekäsitlustest meeldib mulle näiteks Derek Parfiti vaade: Derek Parfit, Reasons and persons. Oxford, Clarendon press 1984.

[4] Libreto: Der Rosenkavalier https://opera-guide.ch/operas/der+rosenkavalier/libretto/de/

[5] Arthur Stanley Eddington, The nature of the physical world. Cambridge, Cambridge University Press 1929, lk 97.

[6] Arthur Stanley Eddington, The nature of the physical world, Cambridge, Cambridge University Press 1929, lk 51.

[7] Roger Penrose, The emperor’s new mind, Oxford, Oxford University Press 1989, lk 304.

[8] Loodusastmestiku ja üldise evolutsioonikäsitluse kohta vt: Kurmo Konsa, Otsides arengu algoritmi – Sirp 27. V 2016.

[9] Tyler Volk, Quarks to culture: How we came to be. New York, Columbia University Press 2017.

[10] Pierre Teilhard de Chardin, The future of man. London, Collins 1969.

[11] Gerard A. J. M. Jagers op Akkerhuis (editor), Evolution and Transitions in Complexity: The Science of Hierarchical Organization in Nature. Cham, Springer 2016; Margus Ott, Vägi: Väekirjad I. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn 2015.

[12] Kurmo Konsa, Mees kelle tapsid abstraktsed objektid – Sirp 9. III 2018.

[13] Mõtete ruumilise paiknemise kohta vt: Michael Locwood, Mind, brain and the quantum: the compound „I“. Oxford, Cambridge, Blackwell 1989, lk 71–78.

[14] Jesper Hoffmeyer, Biosemiootika. Tallinn, Tallinna Ülikooli Kirjastus 2014, lk 375.

[15] Wang, Hao, A Logical Journey: From Gödel to Philosophy. Cambridge, Mass., MIT Press 1996 (0.2.1).