Kui päevateest saab igavik

Nostraatika on võrdlevas keeleteaduses veendumus, et indoeuroopa keeltel on oma lähimate naabritega sedavõrd olulisi ühisjooni, et on põhjust käsitleda neid keeli kokkukuuluvatena.

PEETER OLESK

Paul Ariste erialane raamatukogu nende pere Tähtvere-kodus ei olnud pööraselt suur. Seda oli vahest 6000 köidet, ajakirjade aastakäigud kaasa arvatud. Kuid seal polnud ainsatki raamatut seeüle, mis on teadus kui niisugune. Esiteks teadis ta omast käest, kui muutlik võib vastus sellele küsimusele olla. Ta ise oli muutnud oma teaduslikku profiili korduvalt, viimati vahest 1970. aastate keskel, kust alates võis aimata, et ühe suure unistuse, nimelt vadja keele sõnaraamatu ilmumine, täitumist ta ei näe. Siis hakkas ta avaldama oma varasemate keelekogumismatkade neid märkmeid, mis seni olid jäänud käsikirja. Ent üldine teadusõpetus ei käsitle küsimust, mis on addenda ja kes sellega uurimuse põhiosa täiendab – kas õpetlane ise või tema vaimsed pärijad või õpilased või nooremad kolleegid. Teiseks huvitasid Paul Aristet teaduse niisugused parameetrid, mille kohta ütleb midagi kõige rohkem isiklik kogemus. Näiteks: mis on uurimistöös jääv? Matemaatikas on selleks väga üldiselt öeldes lahendus. Füüsikas on selleks fakt. Lingvistikas on selleks Paul Ariste järgi keeleline ainestik soovitavalt kujul, mis oleks kättesaadav võimalikult paljudele. Sellest siis tema Vadja-publikatsioonid, millest tuleb kahetseda õieti vaid seda, et neile ei järgnenud ainsatki Eesti-poolset põhjalikku arvustust. Ariste tagarääkimine oli kergem kui temaga näost näkku vaielda.

See kõik ei tähenda, nagu poleks Paul Aristet teaduse tunnused ja omadused üldse huvitanud. Talle läks väga korda, kas juhtival õpetlasel tekib koolkond. Tema ise Tartus fennougristikat ei rajanud, seda tegid tema õpetajad professor Julius Mark ja professor Julius Mägiste. Oma koolkond Paul Aristel aga sugenes. Sellel puudus temaatiline kese, ent oli eristatav suund koos mõnede nõuetega sellel suunal liikumises. Paul Ariste rõhutas grammatiliste kategooriate ja sõnavara ajaloolisust ning seadis üheks keeleuurimise tingimuseks välitööd ehk keele jälgimise kõnekeskkonnas. Eraelus ja õppetöös fantaseeris ta koguni lustlikult. Seevastu uurimus pidi olema empiiriline. Paul Ariste ei olnud niisugune strukturalist ega tüpoloog, kellele olnuks „immateriaalne“ loogika tähtsam kui konkreetne keeleline aines, näiteks keelevahetus uuemas rahvalaulus. Või possessiivsufiksite juhuslikkus vadja rahvalauludes.

Sellele mõeldes on mul kahju, et jäi ära kahe keeleloolase omavaheline lahtine, s.t kõigile avatud diskussioon keelte varaseima arenguastme ühisosa üle. Teiseks väitlejaks võinuks olla moskvalane Vjatšeslav Vs. Ivanov, uskumatu viljakusega indoeuropeist, kes muu hulgas tegeles ühtaegu nii nostraatika kui ka balti keelte uurimisega. Enne kui ma need mõisted lahti kirjutan, tuleb aga leppida kurva teadmisega, mille tõi minuni ajakirja Keel ja Kirjandus osakonnatoimetaja Brita Melts. Akadeemik Ivanov (rõhk teisel silbil) suri tänavu 7. oktoobril Moskvas, kus ta 21. augustil 1929 oli sündinud. Vjatšeslav Vs. Ivanov tundis Paul Ariste töid ja nad said Tartus 1972. aastal ka kokku. Los Angeleses oli professor Jaan Puhvel tema kolleeg, aga mitte ainult, sest mõlemad uurisid heti keelt ja olid teineteise asjaomaste töödega kursis. Ivanov juhendas dotsent Jaak Põldmäe väitekirja eesti värsisüsteemidest. Ent semiootikas oli Vjatšeslav Vs. Ivanov ennekõike Tartu-Moskva koolkonna üks Moskva-poolseid liidreid, professor Juri Lotmani vahetu mõttekaaslane. Et meil siin kirjutatakse poliitilistest ülejooksikutest ja teistest väga ajutistest sekeldajatest rohkem kui vaimsest klassikast, kinnitab taas, kui kolklikule pildile „rahvas, harjund jooma halbu viinu“ (Betti Alver) trügib.

Nostraatika on võrdlevas keeleteaduses veendumus, et indoeuroopa keeltel, kaasa arvatud needki, mida kõnelevad Euroopa siirdlased teispool suurt lompi, on oma lähimate naabritega sedavõrd olulisi ühisjooni, et on põhjust käsitleda neid keeli kokkukuuluvatena. Selle veendumuse sõnastas XX sajandi algupoolel taanlane Holger Pedersen (1867–1953), nimekas gaeli keele ja keldi keelte uurija ning häälikuloolane. Tema järgi ei ole nostraatilised siiski mitte kõik Euraasias kõneldud/kõneldavad keeled, vaid need, mida kunagi kõneldi Islandi ja Komandorisaarte vahel (Hiina ja muist Kagu-Aasiat jääb kõrvale). Nostraatika ei väida, et nii suurel maa-alal kõneldud keeltel oli ainult üks ühine esivanem, keda võiks võrrelda keelepuu kasvama läinud seemnega. Ta lähtub arusaamast, et kõrvuti keelte rühmitamisega keelkondadeks (nt soome-ugri keeled) tuleb eristada ka keelte suurperesid ning nostraatilised keeled moodustavadki ühe sellise. Kuidas täpselt, seda saab kirjeldada häälikulooliste seaduspärasuste ning sõnatüvede võrdlemise kaudu. Kui see nii tõepoolest ongi, siis sobib nostraatilise seotuse näiteks tüvi „top“, millest pärinevad nii kreeka „topos“ (ja sealt edasi matemaatika oskussõna „topoloogia“) kui ka eesti „tabama“.

Skeptikute rahustamiseks – aga Paul Ariste, nagu ka professor Ago Künnap kuulus/kuulub ses suhtes skeptikute hulka – peaks sellekohaseid näiteid olema muidugi võrreldamatult rohkem kui mõni sõna. Vjatšeslav Vs. Ivanov oli neist märgatavalt entusiastlikum. Võib-olla seepärast, et ta oli söakam juba loomuldasa, vahest ka seetõttu, et ta tegeles nostraatikaga põhjalikumalt kui möödaminnes. Võib-olla ka seetõttu, et ta ise tegeles peamiselt nostraatiliste keelte grammatikaga, mitte aga sõnavaraga. Uuemate uurimuste kohaselt on nostraatiliste sõnade etümoloogiaid pakutud välja ligi 3000.* Nendest peab skeptikute kriitikale vastu umbes 170, niisiis 6%. Probleemi raskus seisneb selles, et keelte nostraatilisust saab üksnes rekonstrueerida, kuid häälikulised muutused ei ole sugugi mitte alati reeglipärased. Selle asemel et piirduda Pederseni ja tema mõttekaaslaste kriitikaga, valisid Paul Ariste ning Vjatšeslav Vs. Ivanov teise tee. Paul Ariste tegeles protoeurooplaste keele substraadiga läänemeresoomlaste asualal, Ivanov keeltega Hindustani poolsaare ja Kesk-Ida ning Läänemere vahel, valides peamisteks objektideks anatoolia ja balti keeled. Balti keeled on preisi, leedu ja läti, anatoolia keeltest on tuntuim heti keel. Jaan Puhvel ongi autoriteetne hetoloog.

Kohtumine ühisel poodiumil, kus kõrvuti istunuksid Paul Ariste, Tiit-Rein Viitso, Ago Künnap, Vjatšeslav Vs. Ivanov (hüüdnimega Kooma), tema põline sõber ja kolleeg Vladimir Toporov (1928–2005) ning Stanfordi professor, nimekas Aafrika keelte uurija ja tüpoloog Joseph Greenberg (1915–2001), polnud võimalik. Asjatundliku moderaatori dirigeerimisel sündinuks nende keskel sädelev diskussioon. Nagu öeldud, see jäi ära. Võimalikuks said nende asjaomased uurimused, kus omavahelised mõttelised seosed on märksa tooniandvamad kui vastastikused viited. Milline on nendes seostes Kooma tööde asend? Ta kirjutas palju, kuid ka paljusõnaliselt. Siiski ei tee see tema lugemist kergemaks, sest tema oskussõnavara ei ole kanooniline ja tema mõttekäigud on tihtipeale assotsiatiivsed, aga mis peaasi – ta möönab alatasa ka alternatiivseid tõlgendusi. Temast arusaamiseks tuleb eelnevalt teha väga korralikku kodutööd näiteks küsimuses, mispoolest on sõna tüvi konservatiivsem kui tüvest hargnevate sõnavormide tähendused. Eesti keeles on sõnatüvede tuletuskoormust uurinud prof Huno Rätsep, ent nostraatiliste keelte ulatuses on see äärmiselt raske probleem isegi siis, kui me eeldame, et kunagi ennemuiste oli nostraatiliste keelte ühiskodu homogeenne. Umbes nii, nagu oleks Ararati mäel kirjeldatud maailma täpselt samade sõnadega, nagu seda võidi teha Kolga-Jaanis.

Et asi oleks mõistetavam, siis olgu täpsustatud, et Vjatšeslav Vs. Ivanov ei püstitanud nostraatika põhiküsimust uuel kujul ega tegelnud hüpoteesiga, mille kohaselt said valgevene keele kujunemisel kokku slaavi- ja baltipärasused nõndaviisi, et Metsamaal (Polesje tõlge eesti keelde) on valgevene keel tegelikult muhv ida- ja lääneslaavi ning balti keelte vahel. Tema valis teemaks indoeuroopa ühiskeele ning slaavi, balti ja balkani keelte mõnede tegusõna­klasside („olema“, „sööma“, „minema“) häälikulise struktuuri ja morfoloogia nii omavahel suhestatuna kui ka üksteisest lahus. Omavaheline suhe avaldub näiteks selles, milline on pöördelõpu häälikuline struktuur ainsuse kolmandas isikus. Nostraatiliste keelte häälikuline struktuur eraldivõetuna väljendub seevastu näiteks protsessis, mida nimetatakse larüngalisatsiooniks, mille käigus nende keelte algmises faasis konsonantide helilisus/helitus ja pikkus/lühidus mõjutasid ümbritsevaid vokaale. Nostraatiliste keelte morfoloogiat tuleb otsida aga näiteks kaksusest nendes keeltes ehk ühest arvukategooria alaliigist. Kõige kontsentreeritumalt on need asjaolud esitatud Vjatšeslav Vs. Ivanovi doktoritöös „Tegusõna slaavi, balti ja varase Balkani ühiskeeles. Indoeuroopa lätted“, raamatuna 1981. See ei ole mõnus lugemine, ehkki Ivanov ei kirjutanud suisa algebraliselt.

Vjatšeslav Vs. Ivanovi teaduslik päevatee kestis umbes 60 aastat. Semiootikaga tegeles ta ligikaudu pool sajandit. See ei olnud kõrvalharu ega episood, kuid ivanovlik semiootika erines lotmanlikust siiski väga äratuntavalt. Juri Lotmanile oli semiootika ennekõike kunstilise teksti märgilisuse uurimine, kusjuures mitte üleüldse, vaid nõnda, nagu niisugune tekst on ajalooliselt meile antud. Kõikvõimalikke paralleele pakkus Juri Lotman võrdlemisi ettevaatlikult, sest need võisid olla spontaansed. Vjatšeslav Vs. Ivanovi käsitlus oli pigemini keele- kui tekstikeskne. Mis vahet seal on? Tekst on loomu poolest lõplik niipea, kui tema kompositsioon on valmis ja punkt on pandud. Keel samamoodi valmis ei saa, eriti kui võtame arvesse substraatsust. Ivanov keelte väljasuremisega ei tegelnudki. Küll uuris seda Paul Ariste. Nõnda et kui Juri Lotmanile oli Vjatšeslav Vs. Ivanov semiootikas vahetu kolleeg, siis Paul Aristele oli ta virtuaalne kolleeg, kes ületas tunnetuslikke takistusi keeleuurimises rekonstruktiivsel moel, mille suhtes Paul Ariste oli skeptiline, kuna ta eelistas olla võimalikult empiiriline.

Traditsioonilises nekroloogis loetaks mõnekümnel real üles kõik, mida kadunu on teinud, toodaks ära osa talle osutatud tunnustustest ja lisataks mõni sõna tema inimlikest headest omadustest. Sünd ja surm koos hädavajalike leinajate kui juriidiliste isikute nimedega ning ongi kõik. Minu märkmed Vjatšeslav Vs. Ivanovist ei ole traditsioonilised. Tahtsin nimelt, et kohalikud teaksid, et me oleme kaotanud Moskvas suuremõõtmelise humanitaari, kes jälgis väga tundlikult, mida uut Tartus sünnib. Selle kaotusega tuleb leppida. Märksa raskem on harjuda teadmisega, et terves Eestis ei õpetata indoeuropeistikat üldse. Umbes nii, et õpetad küll soojustehnikat, aga termodünaamika paned klambritesse.

* vt: http://www.dspace.cam.acuk

Vjatšeslav Vs. Ivanov

Wikimedia Commons

Paul Ariste

Tartu Ülikool

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht