Kui puudevaenulikkusest saab kuritegu

Kahju, mis sünnib vaenuteost, on ulatuslikum kui üksikohvri läbielamised või temale otseselt tekitatud kahjustused.

MARI-LIIS SEPPER

Kas Eestis on levinud vaenuteod puuetega inimeste vastu? Millised on tüüp­olukorrad, kus puudevaenulikkusest saab kuritegu? Neile küsimustele hakkasin vastust otsima sel kevadel.¹ Nagu ikka teemade puhul, millest on vähe räägitud, põrkasin kõigepealt terminoloogiliste probleemide vastu. Eesti keeles ei ole juurdunud vastavaid mõisteid, mille on heaks kiitnud puuetega inimesed ja õigusvaldkonna töötajad. Samuti on napilt karistusõiguslikke norme, mida selle teema avamiseks kasutada saaks. Selleks et jõuda kohe juhtumiteni, vestlesin inimestega, kelle töö on seista puuetega inimeste huvide ja õiguste eest. Samuti rääkisin nendega, kelle tööks riigisektoris on kaitsta puuetega inimesi vägivalla ja väärkohtlemise eest. Neile esitasin küsimusi, milles kirjeldasin väärkohtlemist ja vägivalda, mida teistes riikides ja rahvusvahelistes organisatsioonides, nagu OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo või Euroopa Liidu põhiõiguste amet, peetakse vaenukuriteoks puuetega inimeste vastu.

Allakirjutanu ei ole karistusõiguse asjatundja ning seega ei ole artikli eesmärk analüüsida põhjapanevalt seda, kuivõrd on Eestis puuetega inimesed kaitstud vaenukuritegude eest. Pigem on siinsed mõtted üleskutse arutelule ja põhjalikumale uurimisele, et teha informeeritud otsus, kas Eestis vajatakse seaduse muutmist puudevaenulikkusest tuleneva kuriteo koosseisu näol.

Karistatav tegu pluss sallimatus võrdub vaenukuritegu

Kuna avalikkuses on käibel erinevaid mõisteid ning nende kasutajad loovad sõnadele tähendusi väga erinevalt, siis kõigepealt lühidalt sellest, mis on vaenukuritegu, mille sünonüümiks on populaarses keeles ka vihakuritegu (ingl hate crime, pr crime de haine, sm viharikos). Ingliskeelset mõistet hate crime on selle loojadki kritiseerinud, jõudes tagantjärele seisukohale, et parem oleks olnud bias crime ehk sallimatuse või eelarvamusega seotud kuritegu.² Eesti keeles ei oska vaenukuriteost täpsemat või suupärasemat vastet pakkuda.

Lihtsustatult öeldes on vaenukuritegu kriminaalõigusega karistatav tegu, mille ajend on vaenulikkus või sallimatus mõne inimgrupi või identiteedi vastu. Õige ei ole öelda, et see inimgrupp peab olema kindlasti vähemus, sest näiteks seksistlik vaenukuritegu puudutab suurimat sotsiaalset gruppi – naisi. Kui karistusõigusega keelatud teo ajend on rassivaen, siis võib rääkida rassistlikust vaenukuriteost. Homofoobia ja transfoobia on aga geide ja lesbide ning trans­inimeste vastu suunatud vaenukuritegude algpõhjus. Ka puuetega inimesed on elanikkonnagrupp, kes kogeb seoses oma puudega stigmat, tõrjumist ja diskrimineerimist. Hoiakut, mis peab normiks puudeta keha ja vaimu ning vaatab sallimatusest alla puuetega inimestele, on eesti keeles hakatud nimetama suutmissurveks (ingl ableism).³ Vaenukuriteo toimepanija valib üldjuhul oma ohvri tema identiteedi või grupikuuluvuse tõttu. Kuid sellise teo läbi võib kannatada ka mõni teine inimene. Näiteks kui kurjategija peab ekslikult kedagi geiks, kes identifitseerib end heterona, või kui rünne on suunatud inimese pihta, kes töötab puuetega inimeste huvikaitse organisatsioonis, ise aga end puuetega inimesena ei identifitseeri.

Lugeja võib nüüd küsida, milleks rääkida vaenukuritegudest, kui tegu, mis korda saadetakse, on juba seadusega keelatud ja karistatav. Kui see, mis praegu seadusest puudu on, on üksnes viide sallimatusele kui kuriteole tõukavale ajendile. Põhjuseid arutlemiseks on mitu. Esiteks on vaenukuriteo puhul oluline kannatanu vaatenurk oma läbielatule, mis erineb näiteks nn tänavakuriteo ohvriks sattunu omast. Teada, et kurjategija tekitatud kahju või kannatused on inimesele osaks saanud seetõttu, kes ta on, on kahtlemata rängem kui mõtestada oma ohvriks sattumist juhuslikuna. Näiteks kui kedagi pimedal tänaval röövitakse, sest ta oli olnud valel ajal vales kohas, ei ole rünne suunatud inimese identiteedi vastu. Kui intellektipuudega inimest pekstakse mõnituste ja solvangute saatel, milles peegeldub kurjategija vaenulikkus intellektipuudega inimeste vastu, saab muu kahju kõrval kannatada ka inimese enesetaju. Vaenukuritegu kontsentreerib ühte akti alavääristamise, mida teatud elanikkonnagruppide liikmed, sh puuetega inimesed, iga päev läbi elavad. Vaenukuritegude ohvrid kogevad seetõttu kuriteo tagajärjena masendust, hirmu kodust väljumise ees ning tõrjutuse tunnet.⁴ Vaenulikkusest alguse saanud kuriteos peegelduvad ühiskonnas levinud negatiivne hoiak ja stigma äärmuslikus vormis. Seetõttu on leitud, et kahju, mis sünnib vaenuteost, on ulatuslikum kui üksikohvri läbielamised või temale otseselt tekitatud kahjustused. Vaenukuritegu õõnestab ühiskonna sidusust ja võrdõiguslikkust kui kõigi põhiõigust.

Puudevaenulikkus

Vaenukuritegusid puuetega inimeste vastu on võrreldes näiteks rassistlike vaenukuritegudega vähem uuritud. Kõige hõlpsamalt leiab ingliskeelset kirjandust USA ja Ühendkuningriigi kogemuse kohta. Esimene küsimus, millele uurijad tavaliselt vastust otsivad, on see, kas puuetega inimeste vastu suunatud vaenutegudel on võrreldes teiste vaenukuritegudega mingi eripära. Sisuline erinevus seisneb puuetega inimestega seotud eelarvamustel ja negatiivsetel stereotüüpidel. Need on eelkõige lihtsustatud ja negatiivse sisuga ettekujutused puuetega inimeste võimete, suutlikkuse, inimväärikuse ja iseseisvuse kohta. Selleks võib olla näiteks ka veel paarkümmend aastat tagasi laialt levinud hoiak, et puuetega inimesed kuuluvad kinnisesse asutusse ning ei peaks elama, õppima ja töötama teiste inimeste kõrval. 1970ndatel Skandinaavia maades ja Ühendkuningriigis hoo sisse saanud ja nüüdseks üle Euroopa levinud deinstitutsionaliseerimise protsess, millega üritatakse lõpetada puuetega inimeste eraldamine ühiskonnast kinnistesse institutsioonidesse, toob murrangulise positiivse muutuse kõrval kaasa ka ebameeldivat. Kogukondadesse elama asuvad puuetega inimesed võivad senisest enamgi kogeda kaaskondsete vaenulikkust ja umbusku.⁵ Seda tuleb ette ka Eestis. Selle aasta jaanuaris kirjutas Eesti Päevaleht, et kogukonnad üle Eesti protestivad puuetega inimeste perepõhise elukorralduse vastu. Keila, kuhu planeeritakse vaimupuudega inimeste grupikodu, elanikud on ette võtnud ka kohtutee.⁶ Kusjuures argumendid, mida kodu rajamise vastu on kasutatud, ei luba kahelda sallimatuses vaimupuudega inimeste vastu. Samas on sellise sallimatuse põhjused lihtsad – teadmatus ja asjaolu, et protestivad elanikud ei ole teadlikult kokku puutunud ega suhelnud ühegi vaimupuudega inimesega. ASi Hoolekandeteenused juht Maarjo Mändmaa on märkinud, et kogukondi lepitada on raske, kuid siiski võimalik, kui arutelukoosolekutele kaasatakse ka vaimupuudega inimeste kodude elanikke.⁶

Sallimatus, mis väljendub soovis hoida puuetega inimesed oma silma alt eemal, ei ole veel kuritegu ega pruugi eskaleeruda vägivallaks. Vägivaldseks kasvavad pigem äärmuslikud hoiakud, mis ei pea puuetega inimest täieõiguslikuks subjektiks, vaid objektiks, mille kulul saab meelt lahutada. Sarnaselt rassistlike ja homofoobsete vaenukuritegudega võivad teatud juhtudel selliste hoiakutega isikud korda saata ekstreemset vägivalda. Vägivallale, mis paneb meid pead vangutama ja ütlema, et see on mõistusevastane ja mõistetamatu, võib algtõukeks olla just läbimõeldud hoiak.⁷

Eestist on teada juhtumeid, kus ekstreemne on olnud eelkõige soov alandada puuetega inimest. Näiteks 2007. aasta juhtum, kus rühm mehi alandas vaimupuudega inimest, kasutades väljaheiteid ja jäädvustades oma tegevuse fotoaparaadiga.⁸ Tartu maakohus leidis, et teoga alandati kuritahtlikult inimväärikust ning rikuti raskelt avalikku korda. Möödunud aastal jõudis politseisse juhtum, kus väikelinna noortekamp peksis ja mõnitas puudega noormeest. Ka selles juhtumis jäädvustasid kurjategijad oma tegevuse. Vägivalla olemus oli selgelt seotud vägivallatsejate negatiivse hoiakuga puuetega inimeste suhtes. Teo audiovisuaalne jäädvustamine võib aga anda korrakaitseorganitele vihje, et tegemist on eelarvamustest tõukuva teoga.⁹

Abitusega kaasneb rohkem vägivalda

Alati ei ole teos sisalduv sallimatus või vaenulikkus ilmne. See ei tähenda, et tegu ei võiks olla vaenukuriteoga. Puuetega inimese abitus või haavatavus, isegi kui see ei ole tegelik, vaid stereotüüpne ettekujutus puuetega inimesest, võib olla põhjus, miks kurjategija valib oma ohvriks just puuetega inimese. Kurjategija hoiak, et puuetega inimene on lihtne sihtmärk on samuti sallimatuse väljendus.¹⁰ Kuriteostatistika ja vägivallauuringud kinnitavad, et puuetega inimesed on sagedamini rünnete ohvrid. USA riikliku kuriteostatistika järgi on puuetega inimeste tõenäosus kogeda vägivalda 2,5 korda suurem võrreldes ülejäänud elanikkonnaga. Suur osa vägivallast, mis puuetega inimeste kallal selles riigis toime pannakse, on seejuures erakordselt julm ja sadistlik.¹¹ Euroopa suurimas naistevastase vägivalla 2014. aasta uuringus tuuakse välja, et puuetega naised kogevad vägivalda sagedamini kui naised, kel puuet ei ole või kes peavad end terveks.

Kõige suurem erinevus nende kahe grupi vahel oli füüsilise vägivalla ja lähisuhtevägivalla kogemustes. Sellist vägivalda on oma sõnul kogenud 34% puuetega naistest ja 19% naistest, kel puuet ei ole.¹²

Rootsis 2018. aastal valminud aastaid kestnud uuring viis ehmatavale järeldusele, et autismispektri häirega tüdrukutel on kolm korda suurem oht langeda seksuaalse väärkohtlemise ohvriks kui tüdrukutel, kel sellist häiret ei ole. Hüper­aktiivsete tüdrukute seksuaalvägivalla risk oli aga kaks korda suurem kui tüdrukutel, kel tähelepanuhäire puudus.¹³

Mõnikord on abituse asemel asjakohane rääkida sõltuvusest. Vaenukuriteoks võivad olla ka need juhtumid, kus ohver sõltub vägivallatsejast. Näiteks kui vägivallatsejaks on ohvri abistaja või hooldaja või kogetakse väärkohtlemist hooldekodu töötaja tegevuse või tegevusetuse tõttu.¹⁴ Puuetega inimeste väärkohtlemist ja seksuaalset ärakasutamist, mis toimub hooldekodudes, internaatkoolides ja psühhiaatriahaiglates, peetakse rahvusvahelises kirjanduses samuti vaenukuriteoks. Tegevusetus võib olla kuritegu, kui nimelt ei abistata ega hoolitseta abivajaja eest, tekitades talle valu, kehavigastusi, tervisekahjustusi või muid tõsiseid tagajärgi. Sarnaselt soopõhise vägivallaga iseloomustab ka puuetega inimeste kogetud vägivalda see, et vägivallatseja on tihti lähedane või keegi, keda ohver tunneb. Näiteks Soomes, kus vaenukuritegude politseistatistikat tehakse 1997. aastast ning kus vaenukuritegu on karistusõiguses karistust raskendava asjaoluna, tundis 2017. aastal politseisse teatatud 61 puudega seotud kuriteost kannatanu kahtlusalust 48 protsendil juhtudest.¹⁵

Kas riik võib olla sallimatu?

Eesti erihoolekandeasutuste nukrast olukorrast meedias aeg-ajalt kirjutatakse. Õiguskantsler, päästeamet ja teised järelevalveasutused annavad soovitusi ja teevad ettekirjutusi, aga olukord ei parane. Näiteks nähtub õiguskantsleri 2017. aasta kontrollkäigu aruandest Valk­la Kodusse, kus elavad kohtumäärusega hoolekandeasutusse suunatud psüühilise erivajadusega inimesed ja kus on ööpäevane järelevalve, et osa tähelepanekuid olid needsamad ka 2015. aasta kontrollkäigul.¹⁶ Aruande järgi on Valkla Kodus alles kurikuulus eraldusruum, kus 2013. aastal hukkus üks hoolealune, ruumis on endiselt ohtlik metallsõrestik, aga puuduvad tualett ja küte. Ebainimliku sanitaarolukorra kõrval kummitab erihoolekandeasutusi personalipuudus, mis võib viia traagiliste tagajärgedeni hädaolukorras, kus piiratud arusaamisvõime, liikumispuudega või liikumisvõimetute inimeste pääsemine sõltub personali abist. Oleme üht sellist tragöödiat juba näinud, kui põles Haapsalu lastekodu ja kümme noort inimest hukkus majatiivas, kus päevasel ajal olid hoolealused omapäi.¹⁷ Imastu kool-kodu, kus õpib ja elab sadakond psüühilise erivajadusega last, on üks asutusest, mille puudulikule personaliolukorrale on viidanud nii päästeamet kui ka õiguskantsler¹⁸ ja seda on avalikustatud ERRi saates „Pealtnägija“.¹⁹ Personali vähesusega on arvatavasti seotud ka sage vägivald, mis neis asutustes klientide vahel aset leiab ning mille üle tunnevad muret puuetega inimeste õiguste eest seisvad organisatsioonid ja järelevalveasutused. Artiklites ja aruannetes olukorrast erinevates erihoolekandeasutustes peegeldub riigi hoolimatus, võib-olla isegi sallimatus. Igal juhul vajab uurimist erihoolekandeasutustes aset leidev vägivald. Tähelepanu peab pöörama ka sellele, et kui vägivallatseja on asutuse töötaja, kelle heatahtlikkusest ja abist ohver sõltub, on tõenäosus, et vägivallast kuhugi teatatakse, väga väike.²⁰ Teiste riikide hoolekandeasutustes elavad puuetega inimesed on küsitluste käigus kirjeldanud, kuidas nad omavahel jagavad infot töötajate kohta, keda ei tohi mingil juhul pahandada, sest tagajärjeks võib olla vägivald, vabaduse võtmine kuni piinavate ja alandavate allutamisvõteteni.² Vähetähtsad pole ka korrakaitseorganite töötajate hoiakud, kui nad umbusaldavad intellektipuude või psüühilise erivajadusega inimest, kes soovib kuriteost teatada.

Eestis kehtiv õigus

Eestis on teatavasti karistatav vaenu õhutamine, mis peaks sisuliselt olema vaenukõne (ingl hate speech) vaste. Vaenu õhutamise koosseisu on lisatud lausekatke „kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale“, mis tekitab kahtluse, et soovitud on kokku panna vaenukuritegu ja vaenukõne, mis üldjuhul peaks olema kaks eraldiseisvat kuriteokoosseisu. See on üks põhjustest, miks see paragrahv on rakendamatu. Puuet ei maini see koosseis tunnusena üldse. Vaenukuriteo puhul on teoks keelatud tegevus, millele lisandub sallimatus teatud inimgrupi või identiteedi suhtes. Kõnelemine või sõnadesse pandud vaenuliku mõtte kirjalik edastus karistatav ei ole. Karistusõiguse huviorbiiti jõuab „kõne“ siis, kui see kannab endas üleskutset sallimatusele ja vägivallale teatud elanikkonnagrupi suhtes. Seega selle seadusepügala abil puuetega inimeste vastu suunatud vaenukuritegusid uurida ei saa.

Praegu on vaenukuriteod meie politseistatistikas peidetud nii vägivallakuritegude, seksuaalvägivalla, majanduskuritegude kui ka perevägivalla alla. Seda on nüüdseks mõistnud ka justiitsministeerium, kes muidu (arvatavasti ebasoodsa poliittellimuse tõttu) aastaid kinnitas, et Eestis vaenukuriteod faktiliselt puuduvad.²¹ Nüüd kogutakse vaenukuriteostatistikat usuvaenu, rassistlike ja homofoobsete kuritegude ning päritoluga seotud vaenu kohta, puue on endiselt tähelepanu alt väljas.

Karistusseadustikust (KarS) võib aga leida sätteid, mis on asjakohased puuetega inimeste vastu suunatud vaenukuritegude uurimisel. Näiteks näeb KarS § 58 ette mitu karistust raskendavat asjaolu, mis võivad esineda just puudevaenuliku kuriteo puhul. Kõne alla tulevad süüteo toimepanemine erilise julmusega või kannatanut alandades. Samuti süüteo toimepanemine teadvalt abitus seisundis inimese või raske psüühikahäirega inimese suhtes. Ka süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest majanduslikus sõltuvuses, samuti süüdlasega koos elava isiku või süüdlasest muul viisil perekondlikus sõltuvuses oleva isiku suhtes. Kui tihti kohtud seda paragrahvi puudega ohvrile osaks saanud tegude üle otsustamisel kasutavad, ei ole teada. Neis otsustes, mille olen leidnud kohtulahendite andmebaasist ning kus sõnaselgelt mainitakse ohvri puuet, ei ole kohtud seda võimalust kasutanud. Iseküsimus on see, kas eesmärk peaks olema karistuse karmistamine. Valdav osa tänapäeval inimõiguste ja vähemusgruppide huvikaitsega tegelejatest ei soovi karmimaid karistusi või suurema arvu inimeste saatmist kinnipidamisasutustesse. Selle asemel soovitakse riiklikult koordineeritud eesmärgipärast ja piisavate vahenditega tegevust, mis viiks kuritegude ennetamiseni, samuti stigma ja tõrjumise vähenemiseni.

Karistusseadustikus on üldosa raskendava asjaolu sätte kõrval mitu eriosa süüteokoosseisu, milles viidatakse aspektidele, mis on iseloomulikud puudevaenust ajendatud teole. Näiteks on ette nähtud raskem karistus juhul, kui inimese tervist on kahjustatud või talle on osaks saanud kehaline väärkohtlemine lähi- või sõltuvussuhtes. Ka seksuaalkuritegude puhul peab karistusseadustik oluliseks süüdlase mõjuvõimu kuritarvitamist kannatanu üle.

Kohtupraktika

Eesti kohtutesse on jõudnud omajagu juhtumeid, mida saaks pidada vaenukuriteoks puuetega inimeste vastu. 2015. aastast on teada kohtuasi, kus viis vägivallaepisoodi pandi lähisuhtes toime intellektipuudega inimese ja liikumispuudega inimese vastu. Kohtulahend viitab puudele vägivallaakti kirjeldades: „võttis YY oma kätega kinni ZZi parema jala proteesist, mis oli ZZi jala küljes kinni, ning väänas proteesi ja tõmbas selle jala küljest “. 2019. aastal jäeti vangistusse mees, kes oli tapnud oma ratastooli kasutava vanaema ja süüdanud selle varjamiseks ohvri korteri.

Suur osa lahenditest, mida õnnestus leida otsisõnade abil, nagu „vaimupuudega“, „piiratud teovõimega“, „ratastoolis“ jms, puudutavad süütegusid puuetega inimeste vara vastu, eelkõige kelmusi. Ohvriks langevad seejuures eelkõige intellektipuudega inimesed. Vaimupuudega inimestega töötavad asjatundjad on pettuste levikust teadlikud, aga nad on umbusklikud, kas sellega saab võidelda, eriti kui e-panga paroolid on inimene ise üle andnud. Õnneks näitab kohtupraktika, et õigussüsteem kaitseb intellektipuudega inimesi. Kohtutes on tuvastatud süü näiteks kelmuses, mis on toime pandud „raske vaimupuudega sugulase” vastu laenu võtmise ja raha omastamise näol. 2016. aastal karistati isikut, kes pani „süstemaatiliselt toime kelmusi, otsides ja ära kasutades kergeusklikke, alkoholisõltuvuses olevaid isikuid, kes olid nõus loovutama oma isiku- ja internetipanga andmed, allkirjastama finantskohustustega lepinguid“ ning kes mitmel korral võttis interneti teel laene piiratud teovõimega isikule, kes laenu süüdlasele sularahas üle andis. Arvutikelmuse eest on saanud karistada ka mees, kes esines Facebookis naisena ja suheldes vaimupuudega inimesega pettis temalt välja pereliikme internetipanga paroolid ning lasi raha endale üle kanda.²² Kohtupraktika järgi otsustades ei ole tähtis, kas ohvri teovõime on piiratud või mitte. Piiratud arusaamisvõime ning sisuline soovimatus kelmi kasuks laenu võtta on määrav.

Kriminaaluurimise kõrval võib puuetega inimene petturi vastu abi saada ka tsiviilkohtust. Asjas, kus vaimupuudega inimest keelitati ostma eset järelmaksuga, lubades ise selle eest maksta, kuid kulud jäid vaimupuudega inimese kanda ning ostetud ese temani ei jõudnud, mõistis kohus liisinguandja nõudel rahalise kahju välja petturitelt.²³ Tsiviilvaidlusena jõudis kohtusse ka juhtum, kus vaimupuudega inimeselt osteti tema omandis oleva metsa raieõigus 2000 euro eest, kui eksperdi arvates oli selle minimaalne maksumus 30 000 eurot. Viis päeva pärast raie­õiguse omandamist võõrandati see omakorda edasi metsaäriga tegelevale äriühingule.²⁴

Riigikohtu lahendite andmebaasist leiab üksikuid puuetega inimesi puudutavad juhtumeid, kuid ühe tähelepanuväärse otsuse aastast 2011. Aastaid tagasi pettis sotsiaaltöötaja noortekodu vaimupuudega elanikult välja 79 750 krooni. Riigikohtusse jõudis see asi seoses küsimusega, kas kohus võib pöörata nõude tekitatud kahju hüvitamiseks Tartu linna vastu, kelle alluvuses noortekodu tegutses.²⁵ Riigikohus jättis jõusse alama astme kohtu otsuse ja lisas Eesti õiguskultuuri põhimõtte, et ka siis, kui tekitatud kahju tsiviilnõue on esitatud vaid süüdlase vastu (antud juhul sotsiaaltöötaja), võib siiski kohus erandjuhul omal algatusel lahendada küsimuse, millises ulatuses hüvitab kahju mõni teine kohustatud isik. Tingimus, mis peab olema täidetud, võib olla aktuaalne just siis, kui kannatanul on vaimupuue või psüühiline erivajadus. Kohus võib tegutseda omal algatusel, kui väljaspool kriminaalmenetlust ei oleks kannatanu tõenäoliselt võimeline kahju hüvitamise nõuet tõhusal viisil esitama või oleks see talle ebamõistlikult koormav. Selle hindamisel tuleb vaadata kannatanu tervislikku seisundit ja seda, kas kannatanu teadmised ja oskused võimaldaksid tal astuda oma õiguste kaitseks vajalikke samme.

Lisaks konkreetse asja lahendamisele täheldas riigikohus oma otsuses, et „[m]itmed kriminaaltoimikus olevad tõendid viitavad võimalusele, et võõraste maksevahendite (eeskätt pangakaartide) ja isikustatud turvaelementide hoidmine selleks õigust mitteomavate isikute käes on Eesti hoolekandeasutustes vähemalt teatud ulatuses levinud praktika“. Kohus taunis sellist õigusvastast käitumist, märkides, et selle kahju eest, mille hoolekandeasutuse kliendi seisundi tõttu tema pangaandmed enda valdusse saanud töötaja neid andmeid kasutades kliendile tekitab, vastutab üldjuhul ka hoolekandeasutuse pidaja. Sellise seisukoha võtmisega tugevdas riigikohus puuetega inimeste õiguskaitset kuritegude puhul, mis leiavad aset asutustes, kus inimene sõltub olulisel määral oma abistajast või hooldajast.

Riigikohtu lahend on märkimisväärne veel ühes küsimuses. Nimelt tegi kohus noomituse kannatanu advokaadile, vähendades tema riigiabisüsteemi kaudu ettenähtud tasu, sest ta ei olnud oma kohustusi õigusabi osutamisel täitnud nõuetekohase hoolsusega. Kohus leidis, et advokaadi istungil esitatud arvamus oli „juriidiliselt ebapädev ja kohati ka oma esindatava huvidega vastuolus“. Võib-olla oli see asjade ebasoodne kokkusattumus, halb aasta või nädal kogemustega advokaadi karjääriteel, igatahes loodetavasti mitte see, et vaimupuudega inimese esindamisel võiks riigiabiköie lohisema lasta, sest klient töö kvaliteeti oletuslikult hinnata ei suuda.

Kui oleks andmeid …

Kuu aega tagasi olid Tallinnas ümarlaual „Vaenukuriteod ja puuetega inimesed“ osalejad, kes esindasid organisatsioone ja asutusi, kes puutuvad oma igapäevatöös kokku puuetega inimeste väärkohtlemise ja vägivallaga, ühel meelel selles, et puudevaenulikkusest ajendatud kuritegude teemaga tuleb ka Eestis tegeleda. Esimese sammuna võiksid sotsiaalministeerium ja justiitsministeerium asuda täitma andmete tühimikku. Praegu ei tea me, kui tihti ja millist vägivalda ning väärkohtlemist kogevad Eesti puuetega inimesed. Sotsiaalministeeriumi uuring puuetega inimeste toimetulekust ja vajadustest on pärit 2009. aastast ning vajab kordamist. Võib-olla saaks kordusuuringuga puudutada ka vaenukuritegude teemat.

Kuigi politseiametnikud on olnud abivalmid, et otsida oma andmebaasides kuriteoteateid, mis annaksid aimu puuetega inimeste vastu suunatud vaenukuritegudest, ei ole praegu võimalik saada ülevaadet sellest, kui tihti jõuavad sellised juhtumid korrakaitseorganitesse ja mis neist edasi saab. Kui vastab tõele, et Eesti ei ole riikide seas erand ning puuetega inimestel, sh puuetega naistel ja tüdrukutel, on mitu korda suurem tõenäosus kogeda elu jooksul puudevaenulikkusest tekkinud vägivalda, peaks valitsus selle teemaga süsteemsemalt tegelema. Kui uuringud näitavad, et meil, nagu mujalgi, internaliseerivad puuetega inimesed nendele osaks saavat vägivalda ja väärkohtlemist kui normi ning umbusaldavad korrakaitseorganeid, on vaja täitevvõimul panustada teavitustöösse.

Karistusseadustiku muutmise vajaduse üle otsustamine eeldab aga põhjalikku sotsiaal-majanduslikku ja juriidilist analüüsi, mis peab hõlmama puuetega inimeste organisatsioonide sisendit ja seisukohti. Vaenukuritegude kriminaliseerimise aruteludes tahaksingi nende kõrval, kes tavapäraselt kõva häälega oma arvamust autoriteetse tõe pähe kuulutavad, kes aga ise mitte kunagi nahavärvuse, rahvuse, soo, seksuaalse identiteedi ega puudega seonduva vaenulikkuse ja vägivallaga kokku puutunud ei ole, kuulda neid, keda seni väga vähe kuulda on olnud, kelle vaade sellele teemale on kas väga isiklik või seotud igapäevatööga.

1 Puuetega inimeste vastu suunatud vaenukuritegusid uuritakse Eesti Inimõiguste Keskuse projekti „Politsei ja vabaühenduste koostöö vaenukuritegudega võitlemiseks Eestis, Lätis ja Leedus“ raames.

2 Mark Sherry, Disability Hate Crime, Does Anyone Really Hate Disabled People? Ashgate, 2010.

3 Seda mõistet on kasutanud nt Eesti Autistide Liit, portaal Feministeerium ning mitmed Eesti sotsiaalteadlased.

4 Leonard Cheshire’i Ühendkuningriigis tehtud uuring, mille käigus küsitleti 1647 puudega täisealist. Kolmandik küsitletutest oli kogenud vaenulikku suhtumist seoses puudega. 28% küsitletutest ütles, et hirm vaenuliku suhtumise ees oli mõjutanud neid kodust mitte lahkuma. https://www.theguardian.com/society/2019/may/10/online-hate-against-disabled-people-rises-by-a-third

5 Eglė Šumskienė, Overlooked Consequence of the Deinstitutionalization of Care, Socialinė teorija, empirija, politika ir praktika, July 2017.

6 Laura Mallene, Keila elanikud läksid puudega inimeste kodu pärast kohtusse. „Mitte meie naabrusesse!” – Eesti Päevaleht 9. I 2019.

7 Paul Dodenhoff, Analysing the Motivation of ‘Hate’: Disability Hate Crime. Disabled World – 17. XI 2014, rev 11. VI 2016.

8 Kohtuasi nr 1-08-11360.

9 Disability Hate Crime and other crimes against Disabled people – prosecution guidance. The Code for Crown Prosecutors, Rev 15. VIII 2018.

10 Hate Crime against People with Disabilities, OSCE ODIHR, 19. XII 2016.

11 Violence against people with disabilities is more widespread than you think.

Southern Poverty Law Center’s Intelligence Project, 5. VIII 2018.

12 Violence against women: an EU-wide survey. Main results report. European Union Agency for Fundamental Rights, Mar 2014.

13 Vide Ohlsson Gotby, Paul Lichtenstein, Niklas Långström, Erik Pettersson, Childhood neurodevelopmental disorders and risk of coercive sexual victimization in childhood and adolescence – a population based prospective twin study. Journal of Child Psychology and Psychiatry, 23 III 2018. https://doi.org/10.1111/jcpp.12884

14 Hate Crime against People with Disabilities, OSCE ODIHR, 19. XII 2016.

15 Jenita Rauta, Poliisin tietoon tullut viharikollisuus Suomessa 2017. (Ed.)., In: Poliisiammattikorkeakoulun raportteja, Poliisiammattikorkeakoulu, 2018.

16 Kontrollkäik ASi Hoolekandeteenused Valkla Kodusse. Õiguskantsler, 8. IX 2017.

17 Väikelastekodu põlengu uurimine lõpetati, süüdlast ei leitud. – Lääne Elu, 15. IX 2011.

18 Õiguskantsler sedastas oma 2017. a kontrollkäigu järel Imastu Koolkodusse, et sügava liitpuudega klientide liikumisvabadust piiratakse õigusliku aluseta. Mõlemas sügava liitpuudega klientide osakonnas olevat üle 15 kliendi (17 ja 18 klienti), mistõttu peab tegevusjuhendajaid olema õhtul ja öösel senisest rohkem. Miinimumnõude täitmiseks peab igas sügava liitpuudega klientide osakonnas olema ööpäev läbi tööl kaks tegevusjuhendajat, on aga üks.

19 Imastu hooldekodu pole põlengukindel. – ERR, „Pealtnägija“, 8. I 2014.

20 Violence against children with disabilities: legislation, policies and programms in the European Union. Agency for Fundamental Rights, Dec 2015.

21 Süsteemne lähenemine vaenukuritegudele aitab neid kuritegusid ennetada ja paremini tuvastada. Justiitsministeeriumi pressiteade, 8. XII 2017.

22 Pärnu Maakohtu kriminaalasi nr 1-18-754.

23 Viru Maakohtu tsiviilasi nr 2-18-17069.

24 Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilasi nr 2-17-17147.

25 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-105-10, 23.II 2011. https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=3-1-1-105-10