Kuidas kõnelevad handid oma jumalatega?

Kuna handi jumalate pesa võib korraga olla mitmes paigas, tuleb ka nendega vastavalt olukorrale rääkida eri võtteid kasutades.

ART LEETE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Seekord kirjutan sellest, millised on soome-ugri rahvaste jumalad, kus nad elavad ja kuidas nendega suheldakse. Soome-ugri jumalate küsimus on teadlasi köitnud juba paarsada aastat. Mida on siis välja uuritud?

Soome-ugri algkuju

XIX sajandil vaatlesid evolutsionistlikud ja eelevolutsionistlikud soome-ugri usundi uurijad Matias Aleksanteri Castrén, Edward Tylor ja János Jankó1 hante kui prototüüpset soome-ugri rahvast. Handid esindasid Jankól ühte kolmest soome-ugri „nurgarahvast“ (koos soomlaste ja ungarlastega), kelle järgi võis kirjeldada kõige algsemat soome-ugri kultuuri seisundit. Tylor esitas usundi arengu evolutsioonilised jadad, kus arenenumas otsas olid kas soomlased või ungarlased, teises otsas aga handid ja samojeedid. Castrén oli neist kolmest kõige ebasüstemaatilisem, aga Siberisse paigutas meie kultuuri lähtepunktid temagi.

Need vanad head skeemid jäid ka Nõukogude ajal kasutusse, olles veel 1980.–1990. aastatelgi au sees. Hiljem on teadlased selliste selgete ühendusjoonte tõmbamisest kaugete soome-ugri rahvaste vahel hoidunud. Mitte et nendes võrdlustes midagi valesti oleks, ent puudub eelmiste sajandite „ideoloogiline stiimul“.2 Seda, et handid ongi soome-ugri usundi algseisundis, enam ei usuta, või tunnistatakse, et seda pole võimalik tõestada. Aga lähtugem eeldusest, et see on tõsi. Jankóst kaugemalegi minnes oletagem, et handid üksi määravad soome-ugri animismi tunnusjooned.

Kes on jumalad ja kus nad elavad

Handi jumalate kohta on öeldud et nad on amorfne mass, et jumalaid asendab taevas või et neid on lugematu hulk. Jumalaid saab liigitada selle järgi, kus on nende elupaik. Maailm on hantide arust kolmeosaline, jaotudes vertikaalselt (taevas, maa ja maa-alune) ning horisontaalselt. Viimasel juhul on kaks võimalust – ilmakaarte järgi (idas ja lõunas ülailm, läänes ja põhjas allilm) või jõgede järgi (ülesvoolu ülailm, allavoolu allilm). Lisaks jaguneb maailm ka eksistentsiaalselt – päeval oleme üla-, öösel allilmas. Inimeste maailm ilmub hämaruse mööduvas hetkes.

Ent hantide seas levib ka mõtteid, et on ainult kaks maailma. Sellisel juhul elavad jumalad koos inimestega, surma ja haigusevaimud aga eraldi. Teinekord arvatakse, et kõigis kolmes maailmas leidub häid ja halbu jumalaid-vaime. Välja on pakutud ka variant, et maailmu on seitse (nendest neli ülemist maailma ja üks allilm). Idapoolseimad handid arvasid, et nii üla- kui ka allilmas on seitse kihti või isegi, et ainuüksi ülailma alumine osa koosneb seitsmest kihistusest.

Jõgede võrgustik on arhailisema maailmamudeli prototüüp, aga taevaid haarav mudel näib esmapilgul jõulisem. Kas maailmamudelid ei lähe niimoodi sassi? Lahendus peitub mudelite rakendamises rituaalsete tegevuste liikide kaupa. Põhjapõtrade ohverdamine toimub ilmakaarte järgi (põhjapõdra hing läheb lõunasse), matuserituaalis lähtutakse aga jõe voolu­suunast (surnu hing läheb allavoolu, elavad ülesvoolu).

Kõnelemise viisid

Kuna handi jumalate pesa võib korraga olla mitmes paigas, tuleb ka nendega vastavalt olukorrale rääkida eri võtteid kasutades. Kõige lihtsam on jumalatega suhelda vaikides. Selle kohta on raske midagi vahetu kogemuse põhjal öelda. Ent handid väidavad, et nad pöörduvad vahel jumalate poole mõttes. Terane vaatleja võib ka taibata, kui see parajasti tema silme all toimub.

Mõnikord peab jumalate peale hoopis karjuma. Valjud hüüded on vajalikud selleks, et jumalad hantidele mingisugustki tähelepanu pööraks. Hantide rituaalset röökimist märkas saja aasta eest ka soome keeleteadlane ja etnograaf Kustaa Fredrik Karjalainen.3 Seega polnud jumalad tsaariajal taiplikumad kui praegu. Nad võtavad eeskuju ametnikest, keda lihtrahva mured eriti ei huvita.

Aga jumalad võivad täita hantide palveid ka piinliku täpsusega, kasutades ära iga ebatäpsuse inimeste jutus. Palved peavad olema sirgjoonelised, ei tasu kasutada eufemisme ega metafoore. Tuleb öelda väga täpselt, mida sa tahad. Jumalaid on vihjete abil võimatu soovitut tegema sundida, sest nad on inimestest palju salakavalamad.

Aga kui jumalatelt midagi tõsiasjalikku välja pressida on lootusetu, võib end siiski väljendada ebamääraselt. Paludes üldisi asju tagatakse see, et võimalik kahju on minimaalne ja et jumalad jumala eest midagi kokku ei keera. Jumalatel lastakse suurte palvuste ajal kaitsta elu, rahu ja muretut koduteed. Tervist, õnne ja küllust paluti juba XVIII sajandi ohverdustel. Seega on jumalaid umbmäärasusega segadusse aetud ammusest ajast.

Lõpuks võib jumalatega asju arutada ka diskussiooni korras. Eksimuste puhul on võimalik taevaseid jõude veenda, et neid juhtumeid tuleb tõlgendada heatahtlikult. Kõndisime kord hantide naabruses elava metsaneenetsi Juri Vellaga mööda tänavat ja möödusime elektripostist teine teiselt poolt. Juri: „Nüüd me lähme tülli!“ – Mina: „See seadus kehtib ainult kasvavate puude puhul.“ Püüdsin Jurit ja jumalaid uskuma panna, et meie käitumine ei ole karistatav. Vanasti elektriposte ei olnud, jumalad ei tea, et need pole puud.

Handi maailmade erikujusid ja jumalatega kõnelemise viise on palju. Siin võib siiski olla mingi üldine seos. Ohverdamisel püütakse kõrgemate või inimestest kaugemate jumalatega kontakti saada ja selleks tuleb karjuda. Kohalike jumalatega suheldes aga vaikitakse rohkem. Kui oht palvetades häda kaela tõmmata on suurem, tuleb olla ebamäärane (kollektiivselt kõrgeid/kaugeid jumalaid paludes võivad inimeste konkreetsed vajadused lahkneda). Eelistatav on siiski sõnumite täpne esitus (mida soodustab palve võimalik isiklikkus). Diskuteerida saab kõigi jumalatega, see on inimeste rituaalne põhiõigus. Jumalate pesad ja mitteinimlike olenditega kõnelemise viisid on rikkalikult liigendatud. Kui see peaks kajastama soome-ugri usundi algkuju, siis ei alustanud me eriti lihtsakoeliselt.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

1 М. А. Кастрен, Путешествие по Лапландии, Северной России и Сибири в 18381844, 18451849 гг. СПб. 1860.

Edward B. Tylor, Primitive culture: Researchers into the development of Mythology, philosophy, religion, language, art, and custom. Vol. 1., Vol. 2. London 1871.

János Jankó, Utazás Osztjákföldre 1898. Budapest 2000.

2 Jussi U. E. Lehtonen, The Role of Finno-Ugric Ethno­logy Today and Beyond. Kogumikus „Ethnology in the 21st Century: Transnational Reflections of Past, Present and Future“, toim. Jussi Lehtonen, Salla Tenkanen, lk 174–178. Turku 2010.

3 Kustaa Fredrik Karjalainen, Jugralaisten uskonto. (Suomensuvun uskonnot, 3). Porvoo 1918.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht