Kuidas päästa kõresid ehk Andke konnadele elupaigad tagasi

Riinu Rannap: „Kõre hoidmiseks ei pea loodusesse looma loomaaeda, vaid meil tuleb osata näha liigi ja tema elupaiga säilimise taga olevaid looduslikke protsesse.“

ULVAR KÄÄRT

Kõre ehk juttselg-kärnkonn (Bufo calamita) oli veel mõni aastakümme tagasi Lääne-Eesti rannikul väga tavaline liik. Ent sedamööda, kuidas kõrede eluks sobilikud rannaniidud kinni kasvasid, sattus liik kadumisohtu. Kõrede surmasuust päästmiseks on meil kurja vaeva nähtud. Juba üle paarikümne aasta kõrede, aga ka teiste kahepaiksete hea käekäigu eest võidelnud zooloog Riinu Rannap räägib lähemalt, milliste lootustandvate tulemusteni on kõreasurkonna uuesti jalule aitamisega jõutud.

Kuidas kahepaiksed ennast praeguse suure kuumaga (jutuajamine toimus juuni alguses Eestit kostitanud rekordilise kuumalaine ajal – U. K.) tunnevad?

Eks need, kes vähegi saavad, hoiavad vee ligi. Õnneks pole see kuumalaine väga pikk olnud. Konnadel on kullesed veel vees ja veetemperatuuri tõustes nende areng kiireneb. Selles mõttes teeb soe head, aga kuna paljud kahepaiksete liigid eelistavad kudemiseks ajutisi veekogusid, siis pika ja vihmata kuumaperioodiga kuivavad nende sigimisveekogud ära. Näiteks mullu juhtus nii: kevadel oli küll palju vett ja tingimused kudemiseks suurepärased, aga hilisema põua tõttu oli lõpptulemus ikkagi nigel, sest neid, kes jõudsid enne vee kuivamist moonde läbida, oli väga vähe.

Tänavusel sigimishooajal on vist paremini läinud?

Praegu seisuga (kolm korda üle vasema õla sülitades – U. K.) on tõesti hea aasta, eriti kõredel. Aga tundub, et meie tavalisimad pruunid konnad said pihta pärast suuremat kevadist sooja tulnud öökülmadega. Näiteks rohukonn on kõige esimene sigija. Kuna tema kudupallid tõusevad vee peale, on need miinuskraadide ees kaitsetud.

Kui sel aastal on kõredel sigimisega hästi läinud, siis kuidas neil liigina üldse läheb?

Teadaolevalt on Eestis säilinud 15 kõre­asurkonda. Kõrede uuringud ja nende kaitsekorralduslik tegevus on käsikäes käinud juba paarkümmend aastat. Selle tulemusel on selgeks saanud, et kui meil on võimalik olnud taastada kogu kõre elupaigakompleks, siis hakkab nende arvukus kasvama.

Maismaal on nende elupaik tavaliselt liivane, päikesele avatud, vähese taimestiku või madalmuruse toitumisalaga ning ajutiste madalate kudeveekogudega. Toon siin näite ühest Pärnumaa kõrekohast, mis oli metsaga ümbritsetud väike liivakarjäär. Kohe selle kõrval olid talumaad – õue- ja rohumaad ning põllud. Maastiku avatust justkui oli, aga ikkagi ei läinud kõreasurkonnal seal hästi ning arvukus püsis tõusude ja mõõnadega minimaalsel tasemel. Niipea kui saime riigimetsa majandamise keskusega (RMK) kokkuleppele karjääri ja avatud kultuurmaid eraldav metsamüür maha võtta ning seejärel karjääris karjatama hakata, hakkas ka kõrede arvukus seal tõusvas joones liikuma. Selline positiivne trend on meil juba üheksas kõrekohas, kus meil on õnnestunud liigile vajalikku elupaiga suurust kahe- või kolmekordistada.

Tihti on kõrepopulatsioon säilinud metsastatud luitealal olevas väikeses karjääris, kus tänu kaevandamisele oli lahtist liiva, päikesele avatust ja kuhu oli tekkinud ka kudemiseks sobivaid veekogusid. Sellest on ka pärit jutt, nagu oleks kõre karjääriliik. Tegelikult on sellised metsastatud luitealadele jäävad karjäärid viimased refuugiumid, kus liik veel püsida saab.

Kui meil on nüüd tänu kokkulepetele õnnestunud selliste karjääride ümbruses maastikku avada ja seeläbi kõrede elupaika laiendada, on positiivne mõju olnud kiiresti näha. Näiteks Nõva kandis, kus meil õnnestus pärast metsapõlengut liivakarjääri ümbritsev algne luitemaastik avada, on kõrede arvukus nüüd kasvamas.

Riinu Rannap: „Meil on kadumas kahepaiksetele ja hästi paljudele teistelegi liikidele ülioluline maastiku mosaiiksus. Bioloogilist mitmekesisust toetab see, kui intensiivselt haritud põldude kõrval on ka vähem haritavaid niite, metsi ja märgalasid. Samal ajal jääb põldude ja metsade kraavitamisega üha vähemaks märgalasid ja lodukohtasid. Meie metsakaartidelt vaatab vastu kraavimaatriks – kogu vesi ongi meil justkui ainult kraavides.“

Kaili Viilma

Mismoodi kõrede arvukust üldse hinnata saab?

Kõrepopulatsiooni arvukustrendi hindame kogu sigimisperioodi jooksul kokku loetud kudunööride arvu järgi – üks kudunöör võrdub ühe sigiva emasloomaga. Loomulikult käime sigimishooajal lompide juures lugemas ka laulvaid isasloomi, ent nende hulk sõltub väga palju ilmast: näiteks nii kui satub olema natuke jahedam õhtu, võib emaseid kutsuvaid isaseid olla poole vähem.

Uuringute järgi on teada, et kõik emasloomad igal aastal ei sigi, seda eriti just levila põhjapoolses osas, kus ka Eesti asub. Ehk siis kui loeme näiteks ühest kudeveekogust sigimishooaja jooksul kokku 45 kudunööri, siis tegelikult on emasloomi rohkem, aga seda, kui palju rohkem, me täpselt ei tea.

Kui hakkasime 1990. aastate lõpu poole kõrede kudunööre lugema, siis see, kui saime kuskil kokku kümme kudunööri, oli juba supertulemus. Tollal oli elupaiga kohta tavaline vaid 1–5 kudunööri. Kui olime kõrede elupaikades väikesemahulisi taastamistöid teinud, tõusis kudunööride maksimaalne hulk elupaigati paarikümne piirimaile ja jäigi sinna pidama. Praeguseks oleme nendes paikades, kus alustasime ühe kudunööriga, jõudnud 25–30 kudunöörini. Algselt 15–20 kudunööriga kohtades on kasv jõudnud 50–65 kudunöörini. Selle aasta loenduse lõplikke tulemusi meil veel pole, sest kõrede kudehooaeg alles kestab.

Liigi ellujäämisstrateegia on eriline selle poolest, et emased on isenditi geneetiliselt eristunud kudema eri aegadel aprillist kuni jaanipäevani. Kui osa emaste järelkasv peaks kuivuse tõttu hukka saama, siis teiste sigimine võib ikkagi soodsasse perioodi sattuda ja õnnestuda. Isased kõred on kogu hooaja pidevalt sigimisvalmis, kusjuures nende aktiivsus tõuseb pärast vihmasid. Niipea kui tuleb tugev äike ja tekivad uue veega lombid, lööb isaste veri kohe vemmeldama ja nad löövad emaste kutsumiseks laulu lahti.

Sellega seoses meenub mulle, mida rääkis sinu Taani kolleeg Lene Rasmussen, kui ta aastaid tagasi Kopenhaageni loomaaiast Penijõele rajatud kõrekasvatuskeskusesse pangedega esimese partii kõrekulleseid tõi. Ta pajatas siis, et kuigi loomaaeda oli kõredele rajatud kõigiti justkui ideaalne elupaik, ei õnnestunud neil esialgu konnasid sigima saada. Lõpuks tulnud kellelegi pähe kõrede elupaiga kohal vihmuteid katsetada ja isased olidki kohe nagu nõiaväel laulu lahti löönud.

Just, täpselt nii see on. Me kasutame ka kõrede loendamisel seda metoodikat, et kaks-kolm päeva pärast suurt vihma käime loeme elupaikades uued kudunöörid üle.

Näiteks Manilaiul oleme silmitsi olukorraga, kus isased kõred küll laulavad, ent sigimist seal ikkagi ei toimu. Seal oleks vaja hädasti praegust kitsukest hooldatavat rannaniiduriba kõrede jaoks laiendada, aga selleks on vaja kohalike maaomanikega kokkulepeteni jõuda. Siiani pole see kahjuks õnnestunud. Sisuliselt hoiame Manilaiu kõre­asurkonda elus lootuses, et ühel päeval saame need kokkulepped ikkagi sõlmitud ja kõrede elupaiga ulatuslikult avada.

Senised kogemused on näidanud, et nii kaua kui oleme erinevates elupaikades taastamistöid väikeses ulatuses teinud, siis sellega suudame langustrendi peatada ja hoida üksnes väikesearvulist kõrepopulatsiooni, mis aga ei suurene. Maastikku laiemalt avades ja kõredele sobilikke sigimisveekogusid juurde tehes – näiteks luitevahelisi kinnikasvanud nõgusid puhastades – näeme kohe ka kasvu. Ehk siis see on väga lihtne – anna liigile vaid piisavalt suuri elupaiku ja sel hakkabki paremini minema. Mingit muud trikki siin polegi.

Ja selle ütlemata lihtsa ja loogilise järelduseni jõudmiseks kulus paarkümmend aastat?

Absoluutselt! (Muigab.) Seda lihtsat tõdemust on kõrede elupaikades tehtavate tööde üle otsustavatele ametnikele keeruline selgeks teha, sest nad tavaliselt ei mõista, miks on vaja liigi elupaiku männiistanduste alt suurelt avada. Inimestel on justkui mingisugune hirm maastiku avamise suhtes.

Tegelikult oli meil kunagi avatud liivaalasid palju, aga need on metsastatud. Kuna viimased põlvkonnad on metsastatud liivikutega harjunud, ei oska keegi neid väga taga nutta. Kui aga meie ohustatud liike vaadata, siis põlismetsadega seotud liikide kõrval moodustavad väga suure seltskonna need, kes vajavad selliseid avamaastikke, eriti liivikuid ja luiteid.

Näiteks Nõva kandis on meil õnnestunud kõredele metsastatud ala arvelt küll lahtist liivapinnast tekitada, aga see ala pole veel piisavalt suur, et tuuleerosioon saaks hakata seda maastikku taimestikust lahtisena hoidma. Inimestele tundub tihiti kummalisena, et mida kõike on vaja teha ühe konnaliigi pärast. Tegelikult on kõre ju vaid üks oma elupaika iseloomustav katusliik, kelle olukorda parandades aitame veel tervet plejaadi teisi samas kohas elavaid liike.

Kui kahepaiksete olukorrast veelgi rääkida, siis meil on kadumas neile ja hästi paljudele teistelegi liikidele ülioluline maastiku mosaiiksus. Bioloogilist mitmekesisust toetab see, kui intensiivselt haritud põldude kõrval on ka vähem haritavaid niite, metsi ja märgalasid. Meil on selline mosaiiksus praegu väga kiirelt kadumas. Kõik on väga üheülbaline ning piirid eri elupaikade vahel üha järsemad – nii varju kui ka päikesepaistet pakkuvad üleminekualad metsa ja avamaastiku vahel, mis on läbi aja olnud tähtsad roomajatele, liblikatele ja paljudele teistele liikidele, on kadumas. Samal ajal jääb põldude ja metsade kraavitamisega üha vähemaks märgalasid ja lodukohtasid. Meie metsakaartidelt vaatab vastu kraavimaatriks – kogu vesi ongi meil justkui ainult kraavides.

Üks välisprofessor on öelnud järgmised kuldsed sõnad: „Pole midagi püsivamat kui ajutised veekogud.“ Igal kevadel täituvad sellised kohad veega. Kui need suvega ära kuivavad, siis päike „põletab“ põhja kogunenud orgaanika ära ja tuul puhub selle laiali. Nõnda need ei mudastu. Veerežiimi kõikumine takistab ka puurinde levikut. Eestis on minu sellised lemmikmaastikud karstijärved. Kevadest poole suveni on need järved, sügisel muutuvad rohumaaks. Selliselt on need kinni kasvamata püsinud sajandeid, sest veerežiim justkui ise hooldab neid. Nii kui me veerežiimi kraavitamisega muudame, tuleb kohe võsa peale. Sellised kohad on väga olulised kahepaiksetele, sealhulgas haruldastele liikidele, nagu mudakonn või harivesilik.

Miskipärast ei väärtustata selliseid loodusliku veekõikumise tõttu väga erilisi väikeveekogusid isegi looduskaitsjate seas. Oleme uuringutega leidnud, et looduslike tingimuste poolest paiguti üksteisest erinevad veesilmad kätkevad endas väga suurt vee suurselgrootute mitmekesisust. Tõsi, üksiti võttes ei pruugi nende liigiline mitmekesisus väga suur olla, aga kõikide peale kokku on see tohutu.

Oleme jõudsalt liikunud üdini kultuuristatud Lääne-Euroopa mudeli poole, siiski on meil veel väga palju seda, millest seal on juba ilma jäädud. Ma ei mõista, miks me sellest hoolimata ikka samas suunas jookseme ja veel aina hoogu juurde anname. Grotesksel kombel reklaamime end põlise loodusriigina. Näitame maailmale ilusaid pilte meie rabadest ja metsadest, aga teisest küljest oleme valmis neid väärtusi kiirelt turba või puiduna rahaks tegema.

Teadaolevalt on Eestis säilinud 15 kõreasurkonda. Enamik säilinud kõreasurkondadest asustas varasemalt luite- ja liivikumaastikke. Tänu karjääridele suutsid need asurkonnad avatud liivaalade ulatusliku metsastamise üle elada. Kahjuks pole aga senini õnnestunud selliseid rannaniite, kus kõre on veel säilinud, ulatuslikumalt hooldusse saada. Sinna, kus kõresid enam pole, on liigi tagasi asustamine väga keeruline.

Olev Mihkelmaa / Wikimedia Commons

Kas praegu võib öelda, et kõred on kõige hullemast päästetud?

Jah. Kui 1980. aastatel oli kõrede laulu veel rohkelt kuulda, siis kiire langus toimus 1990. aastate esimesel poolel. 1970. ja 1980. aastatel hinnati liigi arvukust põhiliselt laulvate isendite järgi. Näiteks kui saime omal ajal aru, et meie kõrede päästmiseks on viimane aeg midagi ette võtta ja Taani kolleegide kogemustega tutvumas käisime, siis nad rääkisid meile, et neil pole liigiga midagi hullu – väikesaartel konnad laulavad. Kuna meil oli esialgu kõrede kadu kõige suurem rannaniitudel, tahtsime Taani rannaniite ja kohti, kus need konnad sigivad ja kullesed kasvavad, lähemalt näha. Selle käigus selgus ootamatult, et kuigi isasloomad olid igal aastal laulnud, siis sigimist liigil tegelikult ei toimunud. Meil ei õnnestunud leida ühtegi kullest. See selgitab ka Eestis toimunud järsku kõrelaulu kadumist – kuna liik polnud aastaid siginud ehk oli sisuliselt väljasuremisvõlas, siis vaikis nende laul ühes viimaste vanade isasloomade kadumisega.

Selleni, et languse põhjus peitub elupaikade kaos, jõudsime alles 1990. aastate keskel, kui hakkasime uurima vanu ortofotosid. Kuna maastikumuutused olid olnud aeglased, siis ei seostatud kõredele sobilikel rannaniitudel karjatamise ja niitmise katkemist ja alade roostumist liigi kadumisega. Põhimõtteliselt oli kunagi ju näiteks kogu Pärnumaa rannik Pärnust kuni Iklani välja üks suur hooldatud märgala. Nüüd on see ala suures osas roostunud.

Käesoleval ajal on enamik säilinud kõreasurkondadest need, kes varasemalt asustasid luite- ja liivikumaastikke. Tänu karjääridele suutsid need asurkonnad avatud liivaalade ulatusliku metsastamise üle elada. Kahjuks pole meil aga seni õnnestunud selliseid rannaniite, kus kõre on veel säilinud, ulatuslikumalt hooldusse saada. Sinna, kus neid enam pole, on liigi tagasi asustamine väga keeruline. Me võime küll sellistesse kohtadesse tehistingimustes üleskasvatatud konni asustada, aga neil puudub kohaliku elupaigaga seotud mälu ehk nad ei tea, kus talvituda, toituda ja sigida. Noored konnad õpivad ju kasutama samu radu, mida vanemad loomad. Kui vanaloomi enam ees pole, siis noored hajuvad lihtsalt laiali. Oleme õppinud, et rannaniidule asustamine on edukam, kui viia noori konni hilissuvel või sügisel talvitumiskohtade lähedale, mitte sigimisveekogu juurde. Sigimiskoha leiavad nad üles suurema tõenäosusega kui talvitumiskoha.

Ehk siis tuhat korda lihtsam on liiki hoida kui teda kaotada ja taasasustama hakata.

Millega võib kõrede arvukuse kasvule pööramist seostada? Kas eeskätt nende elupaikade taastamise või ka kõrekeskuses üles kasvatatud noorte konnade asustamisega?

Toetavat asustamist tegime väikestes, vaid mõne kudunööriga asurkondades, mida oli algul palju. Nüüd, kui meil on juba paarikümne kudunööriga asurkonnad, siis sinna me enam noori konni juurde ei vii. Selline tegevus on mõeldud vaid raskete aegade üleelamiseks.

Kui 15 teadaolevast kõrekohast üheksas on asurkonna seis paranemas või siis arvukus kasvamas, siis ülejäänutes pole mitmesugustel põhjustel ulatuslikku kaitsekorralduslikku tegevust toimunud. Näiteks Saaremaal oleme seepärast juba kaotamas üht asurkonda, kus pole kahel viimasel aastal enam ühtegi kõret kuuldud ega ka nende kudu leitud. Teise väikesesse Saaremaa asurkonda, kus on vaid neli-viis kudunööri, teeme pidevalt toetavat asustamist, et hoida seda seni, kuni saame ühel päeval loa elupaik taastada.

Kuna kõre on esimese ehk rangeima kaitsekategooria alune liik, tuleb seaduse järgi kõik nende teadaolevad elupaigad püsielupaigana või mõnes muus vormis kaitse alla võtta. Mõlemad kriitilises seisus Saaremaa kõreelupaigad asuvad eramaadel ja nende püsielupaigana kaitse alla võtmist menetletakse juba 2016. aastast saadik. Põhimõtteliselt peaks juba ka plaanitavas püsielupaigas saama kaitsekorralduslikke töid teha, aga … Meil ei peaks ju enam olema vaja tõestada, mis kõrede päästmisele kaasa aitab. Nagu ma juba ütlesin – kui taastada liigile piisavalt kvaliteetset elupaika, on tulemused kiiresti näha.

Kuigi kahepaiksete roll on ökosüsteemides ülioluline, pole sellest ametkondades aru saadud. Olen täiesti veendunud, et suur-konnakotkast, kelle arvukus aina kahaneb, ei saa me enne tagasi, kui hakkame taastama suuri märgalasid, kus oleks sadade või tuhandete sigivate konnadega kudemiskohad. Sellisteks kohtadeks olid meil enne kuivendamist päikesele avatud ja loodusliku veerežiimiga madal- ja siirdesood. Need oleme peaaegu kõik kaotanud.

Arvestades, et kõred inimese abita meie looduses naljalt püsima ei jää, siis tundub nende hoidmine justkui museaalne tegevus.

Kõred saaks meil iseseisvalt hakkama, kui nende looduslikud elupaigad suuremal pindalal taastada. Ametnikud ei peaks seda kartma. Siis suudaks liik end probleemideta ise taastoota. Nii kaua kuni saame liigile sobilikke elupaiku taastada vaid väikestel aladel, jääb see tõesti museaalseks, justkui loomaaia efektiga tegevuseks. Väikeses mastaabis elupaikade taastamisega on võimalik vaid kõrede arvukuse langustrend peatada.

Mul on väga suured lootused seoses Harilaiuga. Viimaste kokkulepete järgi on seal plaanis kõrede elupaiga taastamistöödega kultuurimänniku alt vabastada senisest mitu korda suurem ala. Olen veendunud, et siis saaks kõre seal täiesti iseseisvalt – looduslikult – hakkama. Teised ootused on seotud Nõva kandiga. Kui saaksime sealgi luited kunagisest männiistandusest senisest suuremal alal avada, siis hakkaks sealgi kõrele sobilikke tingimusi hoidvad looduslikud protsessid, näiteks tuuleerosioon, uuesti toimima. Siis pole meil enam vaja sekkuda ja iga natukese aja tagant elupaika putitada. Kõre hoidmiseks ei pea loodusesse rajama loomaaeda, vaid meil tuleb osata näha liigi ja tema elupaiga säilimise taga olevaid looduslikke protsesse.

Üks kõredega seotud edulugusid on pärit Kumari laiult, kus õnnestus taastada liigile sobiv elupaik ja nende arvukus läks ka mürinal üles. Aga siis juhtus midagi ootamatut.

Jah, 2009. aastal langes kõre arvukus seal järsult. Esialgu mõtlesime, et ehk oli selle põhjuseks liigile talvitumiseks ebasoodsad tingimused. Ent 2010. aastal polnud seal enam ühtegi kõret kuulda. Siis selgus, et süüdi oli saarele sattunud kährik, kes konnad nahka pistis. See juhtum näitas, kuivõrd haavatavad on sellised isoleeritud väikesed asurkonnad isegi siis, kui tegu pole enam arvukuselt väikese populatsiooniga.

Kähriku saime sealt ära ja kõrede elupaika on talgutega korras hoitud. Matsalu rahvuspargi inimesed eesotsas Ilona Lepikuga ei jätnud jonni ja hakkasid kõret sinna tagasi asustama. Taasasustamist soodustab seal asjaolu, et õnneks on tegu väikese ja väga kompaktse elupaigakompleksiga: kõrede sigimisveekogu, talvitumiseks sobilik kadakatega kivine klibuvall ja avatud toitumisalad on kõik lähestikku, mistõttu on uutel noortel konnadel selle paigaga kergem kohaneda. Neil lihtsalt pole seal kuhugi laiali hajuda. Eelmisel aastal sigisid kõred seal juba edukalt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht