Kuidas tõlkida teadusinnovatsiooni humanitaaria keelde?

Milline on innovatsioon humanitaarias?

AIJA SAKOVA, MARTIN BRISTOL

Innovatsiooni või teadus- ja arendustegevuse puhul kerkib esimesena silme ette midagi tehnoloogia või meditsiini vallast. Ka teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus¹ sätestab innovatsiooni kui toote-, turu-, protsessi-, organisatsiooni- või personalijuhtimise alase uuenduse. Arendustegevuse all mõistetakse sellessamas seaduses uuringute ja kogemuste kaudu saadud teadmiste rakendamist uute materjalide, toodete ja seadmete tootmiseks, protsesside, süsteemide ja teenuste juurutamiseks või nende täiustamiseks.

Kuid milline on innovatsioon humanitaarias? Milline on humanitaarteaduste teadus- ja arendustegevus?

Teadus ning teadus- ja arendustegevus

6. novembri Sirbis ilmus innovatsiooni edendaja Indrek Tammeaiaga põhjalik intervjuu,² kus selgitatakse innovatsiooni ja väärtusloome põhiprintsiipe. Tammeaid põhjendab, kuidas teadus ning teadus- ja arendustegevus erinevad põhimõtteliselt ning on naiivne oodata ja loota, et teadusest sünnib iseenesest ka uue teadmuse rakendamine ehk teadus- ja arendustegevus. Ei sünni. Millegi uue otsustava muudatuse või uue väärtuse tekitamiseks on vaja eraldi tööd, eraldi tähelepanu ja panust.

Teisisõnu ei piisa enam sellest, et teadus on midagi uut avastanud või teada saanud. Teadmine sellest ei jõua iseenesest kasutusse. Seepärast on teadlasi hakatud koolitama ja nõustama avalikkusega suhtlemises; doktorandid peavad juba mõnda aega olema võimelised oma uuritava ainese ka ajakirjandusele koostatud artiklis kokku võtma või suisa liftikõnena esitama. Eesti teaduste akadeemia presidendina on Tarmo Soomere mitte ainult teadustööst avalikkusele arusaadavas keeles kõnelemise eest seisnud, vaid seda ise ka järjekindlalt teinud. Selline tegevus ei tähenda teadustöö lihtsustamist või labastamist, vastupidi, see on tõend sellest, et otsides kokkupuutekohti ja ühisosi on ühe valdkonna inimene valmis suhtlema teise valdkonna esindajatega. See on dialoogi algatamine.

Tammeaid selgitab erinevust teaduse ning teadus- ja arendustegevuse vahel mitmel moel, paralleelselt selgitab ta ka strateegiate ning nende rakendusplaanide erinevust ja vajadust. Ta ütleb, et Eestis on innovatsiooni valdkonnas ilusaid dokumente, aga pole arusaama, kuidas seda teoks teha. Sageli puudub meil süsteemne oskus ja kogemus, kuidas uuendusi ja muudatusi ellu kutsuda.

2015. aastal töötati haridus- ja teadusministeeriumis välja meede ettevõtlikkuse ja ettevõtlusõppe süsteemse arendamise kohta kõikidel haridustasemetel³ koos hulgaliste metoodiliste juhenditega. Selleks aga, et vastav õpe oma erialal käima läheks, on vaja esmalt mõtestada ettevõtlusõppe olemus ja vajalikkus konkreetse valdkonna sees. Et õpetada humanitaar- ja kunstide valdkonnas ettevõtlikkust, mis on vaieldamatult vajalik igas valdkonnas, ei saa õppes piirduda äriplaanide ja kasumiaruande õpetamisega, samuti ei saa palju abi start-up-maailmast. Vaja on valdkonnaspetsiifilist rakenduslikku metoodikat.

Viljandi kultuuriakadeemia

Hea näide, kuidas juurutada valdkonnale eriomast ettevõtlusõpet uuel, uut väärtust looval moel, on see, kuidas Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemial õnnestus 2016. aasta üliõpilaste protestist ettevõtlusõppe vastu (s.t kriisist) jõuda 2019. aastal Tartu ülikooli parima õppekvaliteedi edendamise auhinnani. Kui kujunenud olukorda kultuuriakadeemias lahendama asuti, selgus ruttu, et oli küll teooria ja soov teadmisi teoreetilisel viisil vahendada, kuid puudus humanitaar- ja kunstide valdkonna eripära arvestav rakenduslik metoodika, kuidas ettevõtlusõpe ja selle tulemusena saavutatavad õpiväljundid valdkonna vajadustest lähtuvalt üliõpilasteni jõuaksid. Seega oli tegemist nii arendustegevuse kui ka valdkondade vahelise tõlke puudulikkusega. Liikudes humanitaarvaldkonna ja majanduse terminoloogia ja mõistete vahel, ei piisa majandusest tuleneva üks ühele rakendamisest, vaid üle toodav tuleb kunstide ja humanitaaria kontekstis uuesti lahti mõtestada. Ettevõtlusõpe ei ole asi iseeneses, vaid tööriistade kogum, mis peab teenima oma valdkonna huve ja eesmärke. See ei ole pelgalt äri- või riskiplaani koostamine või raamatupidamise põhialuste omandamine – see on õppimine, kuidas seada eesmärke, määrata mõõdikuid, otsida optimaalseid lahendusi, juhtida protsesse jpm ning mis on samavõrra vajalik igale asjatundjale valdkonnast olenemata.

Loovus ja loominguline mõtlemine, seega ka innovatsioon on oma sügavaimas tuumas individuaalsed. Viljandis ja hiljem Tartus tõi ettevõtlusõppe humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas mõtestamisse läbimurde mõttelaadi muudatus, millega tavapärase geniaalse idee ja kellegi teise probleemidele ühise lahenduse otsimise asemel tõsteti õppe keskmesse üliõpilase individuaalse võimekuse kasv, ja seda olenemata õpitavast erialast. Ettevõtlusõppe vahendid rakendati humanitaaria ja kunstide valdkonna teenistusse, ja seal määrab just nimelt iga üksik, kellest võib kujuneda eesti kultuuri mõne valdkonna kandev jõud – meister, eestvedaja või uuendaja. Mingis valdkonnas oma ala tipuks või meistriks saamine ei ole kunagi üksnes ande, vaid ka ajaloolise, mõtteloolise ja kultuuriloolise tausta ehk oma valdkonna põhjaliku tundmise ning visa tegutsemise tulemus. See kõik on oskuste, teadmiste ja kogemustena omandatav ning aitab loomingul ja unistustel teoks saada.

Algselt Viljandi kultuuriakadeemias ja siis juba Tartu ülikooli humanitaarvaldkonnale välja töötatud ettevõtlusõppe rakendamine valdkonna kontekstis on näide humanitaaria valdkonna innovatsioonist – see on uut moodi tegemine ja selle väärtus võib ilmneda ka alles aastate pärast. Praktilisemalt poolelt ehk õpet hallata aitava efektiivse tagasisidestamise süsteemi tehnoloogilise lahenduse väljatöötamisel on mõistagi kohene mõju õppejõudude tööaja kokkuhoiule. Seda vastukaaluks pessimistidele, kes ei näe võimalust pakkuda praeguste ressursside juures üliõpilastele äärmiselt vajalikku individuaalset tähelepanu. Tartu ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas said need muudatused toimuda üksnes juhtide, sh eeskätt toonase dekanaadi otsustavuse ja julguse ning elluviijate leidlikkuse ja põhimõttekindluse toel. Lahendamatuid probleeme ei ole, küsimus on tahtes.

Innovatsioon humanitaarteadustes

Hädavajalik on tõlkida Indrek Tammeaia mõtted humanitaaria keelde või vähemalt need selles kontekstis lahti mõtestada, sest nagu mainitud, võib esmapilgul tunduda, et kui räägitakse teadusest ning teadus- ja arendustegevustest ning sellealaset innovatsioonist, mis loob majanduskasvu, siis on kogu humanitaarvaldkonna teadustegevus justkui välja jäetud. See on nii vaid esmapilgul, sest kui öelda teaduse asemel teadmus – seda sõna kasutab ka Tammeaid – ning mõelda majandusliku kasu kõrval ka ühiskonnale loodud kasust, sh tulevikus ilmnevast väärtusest, siis on pilt teine. Küsimus on oskuses sõnastada (ja mõõta) seda kasu, mida iga üksiku inspireeriva, iseseisvalt mõtleva (originaalse) ja oma ala tundva mõtleja või meisterliku rakendaja olemasolu ühiskonnale (tulevikus) annab.

Väga kõnekas on ka Tammeaia kriitika kontrolliva funktsiooniga toetuste, loomist võimaldava keskkonna ning ka organisatsioonide ja tegevuse strateegilise eesmärgistamise ja juhtimise puudulikkuse kohta. Teadusrahastuse süsteem näib vaevlevat esimeses lõksus ning teadus- ja arendusasutused, sh humanitaarvallas, jällegi eesmärgistamise ja strateegilise mõtlemise, otsustusjulguse ja juhtimise puudulikkuses. Tegutsemis- ja otsustamisvabaduse delegeerimine üksikisiku tasandile ei ole organisatsiooni arengu ja kasvu seisukohast sugugi õige valik. Hea süsteem ei saa toimida, kui selle üksikud osad ei ole omavahel sünkroonis, kui nad ei toeta teineteist. Iga üksik võib küll tunda end väga mugavalt ja vabalt, kuid suurt muutust ega mõju ühiskonnas nii ei saavutata. Ei piisa üksi teadmistest, neid tuleb ka rakendada. Innovatsioon ning selle loodud lisandväärtus (mitte alati rahas mõõdetav) sünnib teadmiste rakendamisest uuel moel.

Humanitaarteaduse ja kunstide valdkonna innovatsioonis tuleb eeskätt pöörata tähelepanu indiviidile, tema arengu toetamisele niimoodi, et ei pärsita loovust, vaid soodustatakse selle esile kerkimist. Meistriks ja mõtlejaks saamine on pikaajaline protsess, investeering tulevikku.

Tegutseval humanitaarteadlasel tuleb pöörata tähelepanu sellele, kas ja kuivõrd osatakse mõista teiste erialade keele- ja mõistekasutust. Majanduse ja tehnoloogia valdkonna terminoloogia kartmine ei ole lahendus, vaid tuleb õppida sõnumeid eri valdkondadele vahendama.

Ka organisatsioonide tasandil ei maksa alavääristada innovatsiooni hädavajalikkust ning kriisi kui võimalust vaadata olemasolevat uue pilguga ning otsida ja sõnastada soovitud tuleviku­stsenaariume.

Aija Sakova on kirjandusteadlane, sündmuskorraldaja ja kommunikatsioonispetsialist. Ta töötab Eesti Kirjandusmuuseumis vanemteadurina.

Martin Bristol on ettevõtja ja alates 2016. aastast Tartu üikooli Viljandi kultuuriakadeemia ettevõtluse konsultant.

1 Teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus. – Riigi Teataja I, 19. III 2019, 92.

2 Margus Maidla, „Teadus“ ning „teadus- ja arendustegevus“ pole üks ja seesama. – Sirp 6. XI 2020.

3 Ettevõtlusõppe programm; https://www.hm.ee/et/ettevotlusope