Kultuur kui kapital*

California on olnud teerajaja mittemateriaalse kapitali maine- ja muuks kasumiks teisendamisel. Seda kogemust saab rakendada ka Eestis.

KILLU SANBORN

Kapitalistliku majandussüsteemi põhitala on uue väärtuse loomine ja selle turul kasumiks teisendamine. Uue väärtuse loomiseks vajame kütust, sest inimühiskonnas eimillestki väärtust ei sünni. Kütust, mille põhjal väärtust loome, tunnemegi kapitali mõiste all selle avaramas tähenduses.

Kapital kui väärtuse loomise kütus esineb eri vormides, näiteks rahaline kapital, inimkapital, loodusressurssidel põhinev, tehniline, tööstusbaasi ja sõjanduslik kapital, aga ka kultuuriline kapital, rahvusvaheline hea tahte kapital, rahva tervise, intellektuaalne, riikliku vara ja ühiskondliku kokkukuuluvuse kapital jne. Kapitali võime ka jaotada materiaalseks (käegakatsutavaks ja loendatavaks) ja mittemateriaalseks (tunnetatavaks ja teatavaks, aga mitte käegakatsutavaks ja loendatavaks). Materiaalse kapitali näiteks on üks ühik raha ja üks kõrgtehnoloogiline masin. Mõlemad on kindlalt piiritletud väärtusega: me oletame, mida võib oodata ühelt rahaühikult ja ühelt masinalt. Mittemateriaalne kapital võib käituda eksponentsiaalselt – ühel uuel heal mõttel, lahendusel ja millegi uutviisi käsitlemisel võib olla suur mõju paljudele üle maailma, sest need ei tunne piire, ei hooli rahvaarvust ega sõltu loodusressursside hulgast.

Inimesed kuuluvad mõlemasse kategooriasse: füüsilise tööjõuna kuulutakse materiaalsesse, loendatavasse, käegakatsutava kapitali liiki, aga intellekt ja emotsioonid loetakse mittemateriaalseks kapitaliks. Materiaalset kapitali saab laiali jagada vaid ühe korra ja jagajale jäävad siis näpud, aga mittemateriaalse kapitali jagamisel jääb jagajale vähemalt sama palju või rohkemgi kui enne. Heade mõtete ja lahenduste jagaja reputatsioon, turuväärtus ja mõju suurenevad sedavõrd, kuivõrd osatakse häid mõtteid ja lahendusi laialdaselt tutvustada ning edaspidiseks uusi mõtteid ja lahendusi genereerida.

Kapitali avarat mõistet veel laiemaks lükates võib küsida, kas Eesti iseseisvuse saavutamine lõi ka uue väärtuse. Kui jah, siis tuleb nõustuda, et ühislaulmine oli üks laulva revolutsiooni põhikapitali vorme iseseisvuse kui ühiskondliku väärtuse tekitamisel. Seda ühislaulu kapitalivormi ei saa rahas ega tükikaupa mõõta, aga sellel oli tugev ja kestev mõju ühiskondliku väärtuse tekkekütusena toimimisel.

Kas petame ennast?

Võrreldes suurriikidega on Eestis materiaalset kapitali (rahvaarv, loodusressursid, territoorium, raha, tipptehnika, tootmisvahendid jne) vähe. Seega tasub siin luua väärtust, mis põhineb mittemateriaalsetel alustel, ning teisendada see turgudel mainekasumiks. Milliseid mittemateriaalseid kapitalivorme arendada ja kuidas seda teha? Kuidas valida, mida eelistada? Kas on alasid, kus seda on lihtsam teha? Kas mõnel alal on meil juba korralik vundament, millele on lihtsam ehitada? Ja kui mittemateriaalne kapital on olemas, siis millist väärtust luua, et materiaalse kapitali vähesusest hoolimata saata see maailma nii, et sellest kõik kasu saavad, nii et kõigi heaolu suureneb? Vastus on küsimuses, mida väärtustame ja mida mitte.

Näiteks majandusanalüüsi põhjal võib arvata, et väärtustame puhast loodust ja inimsõbralikku tootmist. Kui hindame oma otsuseid tarbija, tootja, valija, lapsevanema ja poliitikuna, selgub, et väärtustame üksnes teoreetiliselt, tegelikult hindame kiiret kasumit, mugavust ning konfliktideta, kiiret ja sissetöötatud tegutsemisviisi rohkem. Analüüsida võib mitme väärtustatava eluala põhjal, järgnevas piirdun majandusega.

Kui hindame kiiret kasumit, siis tõenäoliselt soosime metsa, maade ja ettevõtete ühekordset müüki, hindamata nende omamise väärtust tulevikus. Tõenäoliselt soosime siis ka importivat ja vahendavat ettevõtlust, arvestamata, et need võimaldavad luua vaid piiratud lisaväärtust piiratud turul ega anna võimalust teistest turuosalistest eristuda. Vähem tõenäoline on, et väärtustaksime teaduspõhist innovatsiooniettevõtlust või sügavate kultuurielamuste pakkumist, sest teadust ja kultuurielamusi on raske kiiresti kasumiks teisendada.

Californias olen teadus- ja tehnoloogiapõhiste innovatsiooniettevõtete rahastajana harjunud eriti hindama neid lahendusi ja ettevõtjaid, mis ja kes just mittemateriaalse kapitali põhjal loovad kõrget väärtust. Pole mingit põhjust, miks ei võiks sama tahta ja teha ka Eestis. Enamgi veel – siinne homogeenne rahvastik ja ühtlane kõrge haridustase annavad meile suurte riikide ees eelise kiiresti arendada kultuuripõhjaga ettevõtmisi, mis on ebaproportsionaalsed meie väikese rahvaarvuga, ja koos sellega laiendada tuntust maailmas. Selline kogemus on juba saadud rahareformi ja digirevolutsiooni teostamisest.

Mis on olnud kogetud edulugude ühisosa, selle kultuurilised komponendid? Uudne julge seisukoht, tahe see ellu viia, vajalik tehniline tase, ekspertiis ja kogemusbaas, milleta see oleks võimatu olnud, riigi toetus (eriti julgus toetada), tegevuse käigus uuendustega kaasaminek, tegijate eneseusk. Neist ükski pole piiratud Eestiga, aga pole ka piiranguks Eestile. Need ressursid võivad samasuguses koosluses esineda igal pool. Aga mida me veel suudame ja mis aitab meid jõuda uute tulemusteni?

Võrreldes näiteks USAga on Eesti eeliseks riigi väiksus ja homogeensus, seepärast saab kiiresti uuendusi teha – süsteeme muuta ja uusi juurutada. Pealegi on Eesti kultuuriliseks eeliseks uue rakendamise kogemus ja võidukäigust on juba maitse suus. Seesama on ka USA Ränioru edu saladus. Kui midagi uut ja teistsugust on edukalt ära tehtud, siis kõik põhjendused ja vabandused, mis tavaliselt ette tulevad, enam nii väga ei loe, kuna saadud kogemusest on juba teada, et uus on saavutatav ja sellel on suur väärtus. Siis ei lähe korda kriitikute ja vastuseisjate jutt, aetakse oma asja ja liigutakse edasi teadmisega, et edu räägib enese eest ja riskimine on edu üks osa. Risk võib olla isiklik, reputatsioonist tulenev, poliitiline, tehniline, majanduslik ja rahaline, aga sama käib ka võiduloorberite ja tunnustuse kohta, kui kõik hästi toimib.

Lahenduste võti on õige õpetus

Miks mitte näiteks õpetada kõigile Eesti lastele loovust, isemõtlemist ja teisiti nägemist intuitiivse ja loogilis-analüütilise mõistuse koostöös? Need pole lihtsalt suured sõnad – need on õpetatavad oskused, harjumused ja hoiakud, mille kohta on metoodika ja konkreetseid õppematerjale. Sama võiks õpetada ka täiskasvanutele, kellel on eneseharimise vastu huvi. Samuti on õpetatav kiire reaktsioon ja teeme-ära-suhtumine, riskitaluvus, harjumus riske kaaluda ja arukalt riskida. Võiks õpetada ettevõtlust ja juhtimise aluseid, samuti intelligentsuse mitmekülgset valdamist, oma annete äratundmist ja arendamist. Sellise õpetussuuna mõte on inimese treenimine, et ta õpiks nägema võimalusi ja lahendusi seal, kuhu teised ei vaata, ja hakkaks teisiti mõtlema – tõenäosus nii midagi kasulikku leida on suurem. Tasub arendada ka oskust hakkama saada ebaselgetes, kiiresti muutuvates olukordades, sest see annab meile konkreetse, väärtusliku kultuurilise eelise, mis ebastabiilses maailmas aitab igal elualal edasi.

Ehk tasub eelisarendada tolerantsust teistsuguse suhtes, hakkama saamist eri kultuurides (ka segunenud kultuuris), samuti töökultuuris? Näiteks inseneridel, õpetajatel, disaineritel ja psühholoogidel on üksteiselt palju õppida ja selliselt mitmekesiselt rühmalt on rohkem uudset oodata kui sama suurelt ühe ala asjatundjate rühmalt. Samuti peaks soosima toetamist kollektiivsete ja isiklike traumade puhul, kuna on hästi teada nende piirav mõju loomingulisele eneseväljendusele, tervele suhtlemisele ja sisemisele vabadusele.

Kui seda kõike saab õppida ja õpetada Californias, pole mingit põhjust, miks ei saa sama teha ka Eestis. Lisagem vigadest õppimise tava, teadlikult suunatud emotsionaalne areng, suhteküps eluvaade, enesekesksuse ja kollektiivsustunde harmooniline suhe iseendas ja meie järgmistel põlvkondadel on kindel põhi, millelt avastada, ehitada ja luua uut väärtust just selliste mittemateriaalsete sisemiste kapitalivarude põhjal.

Praegu toimub maailmas erakordne teadvuse teisenemine, mida pandeemia on veelgi kiirendanud. Need, kes uut, alles ilmnevat, eelnevast väga erinevat teadvust oskavad mõtestada, tekitavad kapitali, mille abil võiksime samuti uut väärtust luua ning selle maailmaturul kasumiks teisendada. Kasumist tähtsam on võimalus oma rahva ja ka muu maailma heaolu parandada.

Oleme kogenud, et uut head väärtust tunnustatakse, et pioneeridel on oma väärtus, sest kui ollakse millegi ees­otsas, muutub väärtuslikuks pea kõik, millega tegeldakse, alates küsimuse püstitamise oskusest kuni süsteemse vastamise ja lahenduse rakendamiseni. Järele teha soovijad on nõus maksma meile teabe, ekspertiisi ja rakenduste eest, kui oskame neid hästi kaubastada ja turustada. Soovitan küsida, kus tasub veel pioneeriks hakata ja oma praktilist ärategemise ja teisitinägemise kultuuri kapitaliks teisendada.

Kultuuri osana on maarahva praktiline tarkus ja tuhandeteks aastateks püsima jäämise oskus tõenäoliselt need nähtamatud Eesti edu koostisosad, mille tulemusi näeme ellu rakendatud uuendustes. Ma ei näe nende kiiret kadumist ka globaliseerumise ajastul.

* Eesti Kultuuri Koja aastakonverents „Kultuur kui kapital“ toimub 10. oktoobril Hilton Tallinn Park hotelli konverentsikeskuses. Lähemalt: kultuurikoda.eu/konverents