Ääremärkusi teaduse vahelt – Kuningapoeg, kes ei surnudki ära

Alerce Costero rahvuspargis kasvav fitsroia on tõenäoliselt maailma vanim elusolev (mitteklonaalne) isend. Fitsroiade pikaealisuse põhjus on nende üliaeglane kasv.

LAURI LAANISTO, õigupoolest siis FitzTiigirand

Käin reede pärastlõunati paari kolleegiga sulgpalli mängimas. Juba õige mitu aastat. Meil on väga rahvusvaheline seltskond, on hispaanlane, tšiillane, mina ja üks setu ka veel lisaks. Kõik me uurime pisut erinevaid sessiilseid organisme ja teeme seda eri ülikoolides ja õppetoolides. Täpselt selline mõnusa distantsiga kollegiaalsus, mis ei vii üksnes otseselt põnevatele teaduse radadele, vaid suunab ka teadusevahelistele hämaraladele. Kuuled, kuidas on asjalood naaberülikoolis, näiteks et putukauurijad on osutunud kõige kõvemateks pinksimeesteks loodusteadlaste seas, või kuidas üks üliambitsioonikas teadlane oli otsustanud enda ümber lausa uue teaduskonna luua. Selliseid lugusid, nii rohkem kui vähem paeluvaid (ja usutavaid), tuleb pea iga nädal. Vaimujõud on ikka pöörane. Kui enamik päevi kössitatakse päev otsa morni näoga tuimalt arvuti taga oma vandlitorni kabinetivaikuses, eks ole, siis tegelikult ketrab iga päev selliseid seiklusi, et ei jõua isegi ära imestada.

Hispaanlane ja tšiillane käivad igal talvel või varakevadel puhkamas Tšiilis, kus on siis vastavalt suvi või sügis. Iga kord uitavad nad ka matkaradadel, rahvusparkides ja kaitsealadel. Sel kevadel sattusid nad Valdivias lehiste kaitsealale. „Lehised“ peavad õigupoolest küll jutumärkides olema. Looduse koloniseerimise keelejäänuk – valge mees jõudis uude maailmapaika ja pani seal elavatele ja kasvavatele liikidele ikka needsamad nimetused, mis tähistasid talle kodumaalt tuttavaid organisme. Lihtsalt mingi sarnasuse alusel. Eriti hull on lugu kaladega – ükskõik kuhu maailma otsa sa ka ei jõua, on universumi/maailma lõpus teatavasti ju alati restoran või kohvik (oleneb, kas elada Douglas Adamsi või Vennaskonna kaanoni järgi) ja sealses menüüs alati kohalik kala, mille nimeks on ahven. Olgu ta siis perch või bass või perca või bar. Sarnasus võib olla vägagi tinglik, kuid nimede andmise algoritm on vääramatu – nii näiteks pandi kokku männikäbi tekstuur ja õuna mahlakus, et kirjeldada ananassi vilja ja seeläbi ka taime ennast pineapple’ina.

Kliimateadlane Jonathan Barichivich hindas selle fitsroia, Alerce Milenario, vanuseks 5484 aastat.

Rotatebot / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Nende lehisega on samamoodi. Kaitse­ala on Alerce Costero rahvuspark, mis tähendab rannikul kasvavate lehiste rahvusparki. Domineeriva puuliigi nimetus ingliskeelses maailmas on hoopis patagoonia küpress, eesti keeles on tal lausa kaks nime: hiidküpress ehk patagoonia fitsroia. Küpressiliste sugukonda see liik tõesti kuulub üheskoos kadakate, sekvoiade ja elupuudega. Samal ajal on kummaline, et selle puu ladinakeelne liiginimetus – Fitzroya cupressoides – viitab hoopis sellele, et tegemist on küpressisarnase puuga. Seega mitte küpressiga, kuigi fülogeneetilises mõttes ta küpress on. Igatahes lehisega pole tal midagi pistmist – lehised on hoopis männiliste sugukonnast. Ent kuna konkistadooridele meenutas taim lehist, siis lehiseks see sai. Muuseas, kohalike põliselanike maputšede keeles on tal ka nimetus olemas: lawal.

Fitzroy(a)

Mis ma oskan öelda – liikide ja muude taksonite nimetused on jube põnevad! Nii need kõiksugu olud ja vastuolud, seosed ja taagad, mis neis kajastuvad – nii omakeelsetes kui ka ametlikus nomenklatuuris. Eriti just ladinakeelsete taksoni nimetuste hulgas leiduvad eponüümsed nimetused, mis on pandud mõne inimese järgi. Mu pro­krastineeriv meel kipub neid alailma nii teadusartiklitest kui andmestikest välja noppima ja siis avastan end jälle tööst kõrvale põikamas mattununa kõiksugu süstemaatika­alastesse interneti süvakihtidesse. See on nagu „Müstilises Venemaas“ saatest saatesse igihargnev lugu, et vaat see-ja-see, keda sai möödaminnes mainitud, tegelikult väga huvitava saatusega inimene, räägime temast mõne sõnaga. Ja järgmised paar nädalat on jälle sisustatud.

Fitzroya on ka eponüüm. Fitz– perekonnanime eesliitena kujunes välja keskaegses Lääne-Euroopas, kui pea­asjalikult inglise aadlikel tekkis tava sel moel märgistada oma vallas- ja sohilapsi. Oli ju aeg, kui kuningad ja muud siniverelised tihtipeale ootamatult hinge heitsid ja iga suguvõsa reliikviaks oli pärijate loend. Kes ees, see mees! Või pigem, kes mees, see ees. Oletame, et näiteks krahv Smith tegi lapse oma lossi köögitüdrukule. Sündis poeg, kellele pandi nimeks John, kuid kuidagi oli vaja ka markeerida temas voolava vere päritolu. Kujunes välja, et selleks sobiks väga hästi fitz. Nii saigi see kujuteldav köögitüdruku ja krahv Smithi ühine poeg nimeks John fitz Smith. Ajapikku nihkus fitz perekonnanimele lähemale ja millalgi XII sajandi paiku nad ühinesid, fitz Smithist sai FitzSmith ja veelgi hiljem Fitzsmith.

FitzRoy on nendest põliste aadli­suguvõsade sohipoegadest kaugelt kõige kuulsam, sest FitzRoy ei tähenda muud kui kuningapoega ennast. Ja Robert FitzRoy (1805–1865), kelle järgi Fitzroya on nime saanud, ongi kuningas Charles II (1630–1685) ühe sohilapse otsene järeltulija. (Charles II oli neid sohilapsi vähemalt tosin, näiteks printsess Diana oli lausa kahe tema sohilapse otsene järeltulija. Kuid legitiimseid lapsi tal polnud, mistõttu võttis tema surma järel võimu üle noorem vend James II.)

Robert FitzRoy astus 12aastaselt kuninglikku merekooli ja seilas juba 14aastaselt HMS Owen Glendoweriga Lõuna-Ameerikasse ja tagasi. Muu hulgas vahepeatusega Briti impeeriumi valdustes oleval Saint Helena saarel, kuna Suurbritannia valitsus soovis saada otseallikast andmeid selle kohta, mis tingimustes Napoleon seal asüülis viibib. Samuti külastas laev Galápagose saari. Pärast õpingute lõppu suunduski 19aastane FitzRoy teenistusse Lõuna-Ameerikasse. Mõni aasta hiljem, 1828. aastal viidi HMS Beagle pardal läbi hüdrograafilisi kaardistustöid Tulemaa saarestikus. Laeva kapten Pringle Stokes oli ekspeditsiooni ajal depressioonis ja lasi end maha. See­järel saigi samas regioonis, kuid teise aluse peal teenistuses olnud Robert FitzRoyst Beagle’i kapten – esialgu kohuse­täitja, aga 1830. aastal pärast laeva edukat naasmist Inglismaale juba päriselt.

Alerce Costero rahvuspargile ja kogu piirkonnale on andnud nime seal kasvavad fitsroiad, tõlkes on tegu fitsroiade rannikuga.

MPF / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Põhjust, miks see lehisesarnane küpress FitzRoy järgi nimetuse sai, polegi nüüd enam raske ära arvata. Kuna FitzRoyl ei õnnestunud 1831. aasta valimistel Ipswitchi ringkonnas võita, hakkas ta organiseerima uut ekspeditsiooni. Kapten Stokesi saatus tegi talle muret, mistõttu soovis ta pikale, stressi ja üksildust täis merereisile kaasa mõnd intelligentset ja teadushuvilist (FitzRoy ise oli huvitatud peamiselt meteoroloogiast) kaaslast, kellega oleks võimalik see raske teekond üle elada. Selleks sattus Charles Darwin, kellega FitzRoy saigi heaks sõbraks. Kuid see ei päästnud teda ikkagi üksilduse ja depressiooni käest – 1865. aastal lõikas selleks ajaks juba viitse­admiraliks saanud FitzRoy oma kõri habemenoaga läbi. Spekuleeritakse, et üheks ajendiks olevat olnud süütunne, et ta aitas kaasa niivõrd jumalavallatu teadusmõtte, nagu seda on loodusliku valiku teooria, väljakujunemisele.

Oli kuidas oli, aga Darwin andis Beagle’i reisi käigus kogutud eksemplaride põhjal FitzRoy nime kahele uuele liigile – üks seesama FitzRoya cupressoides (liigikirjelduse avaldas, ja seetõttu on ka ametliku ladinakeelse perekonnanime autoriks Darwini lähim sõber, botaanik Joseph Dalton Hooker, kuid Darwin oli see, kes andis soovituse, kelle järgi see nimetus panna). Teiseks organismiks oli delfiiniliik, millele seekord nimetas Darwin ise Delphinus fitzroyi’ks, kuid mis tänapäevaks on saanud tõmmu-nosudelfiini Lagenorhynchus obscurus alamliigi staatuse Lagenorhynchus obscurus fitzroyi.

Surematu kuningapoeg

Niisiis kõndisid tšiillane ja hispaanlane mööda fitsroiametsa, kuni sattusid ühe hüti juurde. See olnud väga lihtne ajahambast puretud ehitis. Uudishimu sundis neid uksele koputama ja nende suureks üllatuseks toimus hütis parajasti teaduslik Zoomi-koosolek. Mees, kes hütis koosolekust osa võttis, palus ootamatutel külalistel paar minutit oodata – kohe saavat koosolek läbi. Ja saigi.

Selgus, et mehe nimi on Jonathan Barichivich ja et ta on Pariisis töötav tšiili kliimateadlane, kes peaasjalikult tegeleb dendrokronoloogiaga – teadusega, mis uurib puude aastarõngaid ja selles sisalduvat klimaatilist informatsiooni. Barichivich oli väga rõõmus selle üle, et äkki olid ilmunud tema hüti ukse taha peaaegu et kolleegid, ja ta tahtis näidata neile oma värsket avastust – ta oli nimelt keerulisi mudeleid kasutades kindlaks teinud, et sellel kaitsealal kasvav fitsroia ehk aastatuhandete lehis (Alerce Milenario) või vaarisapuu (Gran Abuelo) on tõenäoliselt maailma vanim elusolev (mitteklonaalne) isend. Senine rekordihoidja, California osariigis kasvav igimänd (Pinus longaeva) hüüdnimega Metuusala arvatakse olevat 4853 aastat vana, kuid Barichivich hindas selle fitsroia vanuseks 5484 aastat.1 Ja nad läksidki seda puud üheskoos vaatama …

Selgus veel nii mõndagi huvitavat. Hüti oli ehitanud Barichivichi vanaisa, kes oli metsavaht ja hiljem, kui 1987. aastal sinna kaitseala loodi, siis pargivaht (samuti oli Barichivichi ema sealsamas pargivahiks). Õigupoolest oli just tema vanaisa see, kes selle fitsroia isendi 1972. aastal avastas ja hakkas arvama, et ta võib olla väga-väga vana. 1993. aastal loeti ühe maharaiutud fitsroia aastarõngaste põhjal puu vanuseks 3622 aastat.2 Kuid selle konkreetse isendi puhul on häda selles, et kõiki aastarõngaid ei saa kokku lugeda, kuna puu on nii jurakas – ligikaudu 60 meetri kõrgune, tüve­ümber­mõõduga 11,5 meetrit. Samuti pole selle tüvi mitte sugugi ümmargune, vaid piklik – mistõttu on omajagu keeruline kõikidele aastarõngastele pihta saada. Barichivich aga viis traditsioonilised dendrokronoloogilised meetodid kokku kliima- ja kasvumudelitega, mis lähtuvad ümberkaudsetelt fitsroiadelt kogutud aastarõngaste andmestikest. Võttes arvesse nii aset leidnud kliimamuutusi kui ka fitsroiade kasvukiiruse erinevusi sõltuvalt nende vanusest, saigi ta tulemuseks 5484 aastat, kusjuures tõenäosus, et puu on üle 5000 aasta vana, on kõikide katsetatud mudelite puhul rohkem kui 80%.

Fitsroiade pikaealisuse põhjuseks on kahtlemata nende üliaeglane kasvu­kiirus. Seepärast on ka nende puit väga vastupidav. Chiloé saarel ja Valdivias kasvanud fitsroiametsad pakkusid tarbepuitu seal kandis elanud inimestele juba vähemalt 13 000 aastat tagasi, samuti nagu hiljem konkistadooridele, kes hakkasid kohe metsi raadama. Puit oli nii hinnas, et Chiloé saare jesuiidid seadsid fitsroia puidu sisse lausa eraldi maksevahendina – real de alerce. Mis viga nii elada, kui raha mitte ei kasva puu otsas, vaid ongi puu ise! Nii võetigi fitsroia­metsad mõnesaja aasta vältel peaaegu viimseni maha – jäänud on veel vaid väike 137 hektari suurune rahvuspark.

See on täpselt üks selliseid lugusid, mille pärast mulle väga meeldib teaduses olla.

1 Gabriel Popkin, Is the world’s oldest tree growing in a ravine in Chile? – science.org 20. V 2022.

2 Antonio Lara, Ricardo Villalba, A 3620-Year Temperature Record from Fitzroya cupressoides Tree Rings in Southern South America. – Science 1993, vol 260, (5111), lk 1104–1106.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht