Lääne-Siberi põliselanike naftamässud
Põlisrahvastel on oma mured, sõda tõstab need ilmsiks. Hantide ja neenetsite peamine probleem on nafta.
Põliselanike probleemid on Venemaal olnud justkui väikesed ja kohaliku tähtsusega, aga mingi rahulolematus tuleb aina esile igal pool ja kogu aeg. Põlisrahva muresid pole lihtne märgata, eriti kui need ilmnevad ükshaaval. Alles vaadates läbi aja ilmneb sündmuste muster.
Solidaarsus ja nafta
Küsitlused ja muljed kinnitavad arusaama, et Venemaal on rahva valdav osa sõja poolt või ükskõikne Ukraina saatuse ja tsivilisatsioonide vastasseisu moraalse mõõtme vastu. Venemaa elanikkond, sealhulgas põlisrahvad ja -vähemused, on sellel maal elanud mäletamatutest aegadest ning pole imestada, et eksistentsiaalses plaanis on võimuga samastumine levinud. Samal ajal peaksime mõtlema nendele, kes ikkagi ka oma mittevene asja eest seisavad. Olgu neid siis pealegi palju vähem kui rahulolevaid.
Küsimus Vene ühiskonna sisesest üleüldisest ühistööst või vastasseisust ei tekkinud pärast sõja algust. Lahknemine juurdus varasemal ajal ega ole tihti otseselt Ukraina sündmustega seotudki. Või ei ole meil võimalik seda seost mingil tõsikindlal viisil jälgida. Põlisrahvastel on oma mured, sõda tõstab need ilmsiks. Hantide ja neenetsite peamine probleem on nafta.
Varem hoidis naftavastase võitluse lippu kõrgel metsaneenetsi poeet ja põhjapõdrakasvataja Juri Vella (1948–2013). Juri korraldas naftavastaseid ühispalvusi, annetas põliselanike õiguste eest võitlemiseks põhjapõdra Venemaa presidendile ja kui Lukoil tema metsalaagrisse viiva silla lõhkus, raius Juri naftafirma masina rehvid kirvega puruks. Juri ei andnud alla, juhtugu mis tahes.
Pärast Juri surma on teatepulga üle võtnud uus põlvkond põlisrahvaste õiguste ja huvide eest võitlejaid. Neid iseloomustab hea haridus, juriidiline pädevus, moodsa tehnoloogia tundmine ja põlise eluviisi järgimine või vähemalt hindamine. Tegevus on viimasel ajal laienenud ja intensiivistunud, mida on kindlalt võimalik väita vähemalt sõjaeelsete aastate kohta.
Püstkoda vastupanuvahendi ja sümbolina
Selle aasta alguses püstitas Surguti rajooni hant Vladimir Jermakov Lukoili metsateele püstkoja protestimaks põhjapõtrade hirmutamise ja naftapuurimise vastu oma sugukonna maal.1 Lukoili töölised olid puruks saaginud Vladimiri põhjapõdraaediku ja loomad jooksid laiali. Püstkoja pani hant naftameestele ette senikauaks, kuni ta oma põhjapõdrad üles leiab. Kolmekümnest loomast õnnestus tal kätte saada kakskümmend. Lukoili esindajate väitel oli neil naftarajatiste püstitamiseks olemas luba ning kooskõlastus Vladimiriga juba aastast 2013. Hant tunnistas, et kirjutas millelegi alla, aga tollal lepingut ei lugenud. Igatahes lubas Vladimir asja edasi kaevata. Hant kinnitas, et naftameestelt pole talle midagi vaja, ainult ärgu ehitagu oma teed tema põhjapõtrade maa peale.
See värske lugu tuletab meelde mõningaid vanemaid asju. Näiteks kümne aasta eest leidis meedias palju vastukaja Aipinite sugukonna juhtum. 2011. aastal omandas Lukoili naftafirma litsentsi naftapuurimiseks hantide Aipinite sugukonnamaal.2 Lukoil soovis ehitada tee otse läbi Agani jõe äärse põdrasamblikurikka püha männiku, ent ei saanud põliselanikega kokkuleppele. Aleksandr Aipini sõnul alustas Lukoil nafta puurimiseks vajaliku infrastruktuuri rajamist sellest hoolimata, hakates töödega pihta öösel, kui handid magasid. 2012. aasta sügisel teatas Lukoil, et nad kavatsevad panna Aipinite maale, täpselt hantide metsalaagrisse, püsti kaks naftapuurtorni. Handid keeldusid taas, püüdes naftameestele selgitada, et põdrasamblik on põhjapõtradele hädavajalik ning inimestelgi oleks meeldiv oma eluase säilitada. Aipinid nõudsid, et tornid pandaks püsti kuhugi mujale, männikust eemale. Põliselanike meelest ei tulnud samblikurikas männik naftatööstuse tallermaana kõne allagi, sest seal käivad põhjapõdrad söömas ja armatsemas.
2013. aastal keelas Semjon Aipin, Aleksandri isa, jällegi Lukoilil oma sugukonnamaal naftat otsima hakata.3 Aipinid palkasid advokaadi, pöördusid prokuratuuri ja perekonda toetas ka tollane Handi-Mansi autonoomse ringkonna Jugra duuma aseesimees Jeremei Aipin. Aipinite klann on suur, neid on piirkonnas sadakond, mis on suur jõud. Lukoil pakkus Semjonile miljon rubla (tollases vääringus natuke üle 25 000 euro), Aipinid küsisid aga poole alles jäänud sugukonnamaa eest viis miljonit. Lukoil pidas seda väljapressimiseks. Firma pöördus regionaalsesse traditsioonilise looduskasutuse territooriumide komisjoni ja see lubas Lukoilil hantide nõudmisi eirata.
Aipinite naabrid, nii handid kui ka metsaneenetsid, kellel olid Lukoiliga samasugused mured, ühinesid esitatud nõudmistega. Põliselanikud soovisid, et naftat puuritaks männikutest eemal, et naftafirmad (peale Lukoili ka Nojabrskneftegaz) korraldaksid tekkivate jäätmete äraveo ja maksaksid põliselanikele väärikat kompensatsiooni. Põliselanikud tuletasid kohalikule võimule ja naftameestele meelde, et neil on enesemääramisõigus ning ähvardasid pöörduda ÜRO põlisrahvaste õiguste nõukogu poole. 58 kohalikku põhjapõdrakasvatajat allkirjastasid vastava pöördumise Handi-Mansi ringkonna inimõiguste volinikule. Põliselanikke püüdis aidata ka Greenpeace.
Hantide arust on maa, kust venelased endale naftat pumpavad, hoopis hantide ja jumalate oma. Kompensatsiooniks saadav raha on tühine võrreldes naftafirmade teenitud miljarditega. Uusi põdrasamblikumännikuid ei ole võimalik osta. „Ülestõusnud“ kinnitasid, et naftafirmad olid niigi reostanud 80% põhjapõdrakasvatuseks sobivatest maadest. Nüüd nõuti ka ülejäänud 20% loovutamist. Lukoili esindaja väitel olid nad soovinud Aipinite maast endale vaid üht protsenti. Kuna Aipinid olid olukorrale tõmmanud üldsuse tähelepanu, peatas ringkonna kuberner selles piirkonnas ajutiselt naftafirmade tegevuse.4
Ent juba 2014. aastal läksid asjad jälle halvaks. Handid asetasid püstkoja teele, mida firma Varjoganneft rajas läbi nende sugukonnamaa.5 Aleksandr Aipini sõnul ehitati trass otse üle männikus asuva pühapaiga, kus handid on sajandeid pidanud palvusi Agani jõe jumalannale. Aipini klann on selle pühapaiga hoidja. Ilmnes, et naftafirmal ei olnud tee-ehituseks ametlikku luba. Varjoganneft kavatses ladustada ohtlikud jäätmed otse hantide metsalaagri kõrvale, buldooseriga oli suur põdrasamblikuga kaetud ala segi pööratud ja planeeritav kohalik kaitseala torujuhtme avarii tõttu naftaga üle ujutatud. Naftafirma esindajad püüdsid põliselanikega läbi rääkida, ent tulutult. Siis pöördus Varjoganneft politseisse, kurtes, et trassile püstitatud põliselanike püstkoja tõttu kannatavad nad rahaliselt. Politsei keeldus kaebusega tegelemast. Naftafirma asja muidugi nii ei jätnud, vaid pöördus kohtusse. Varjogani handid asutasid oma maade kaitseks ühiskondliku organisatsiooni Hoidjad. Saavutati rajatava tee uus planeering.
Naftafirmade esindajad väitsid, et handid politiseerivad olukorda meelega, kasutades selleks „natsionalistlikku brändi“. Olukord oli firmade kinnitusel hoopis majanduslikult valus. Aipinite „provokatsioon“ võis anda eeskuju teistele põliselanikele ja kui kõik keelduksid lubamast naftat puurida, algaks regiooni majanduse allakäik. Naftafirmad ei kavatsenud hakata „natsionaalidele“ mingeid kingitusi tegema. Jugra ringkonna ametnikud leidsid, et tegu oli olmelise olukorraga, kus „teatud isikud“ kasutasid põliselanikke kattevarjuna omaenda rahalistes ja poliitilistes huvides. Lukoili juht väitis, et Aipineid esindanud advokaat võitis kohtus hantide jaoks suure summa, ent omandas ise kogu raha ning põliselanikele jäid vaid tühjad pihud. Kaitseala loomine Aipinite maale oleks aga põliselanikele väga kahjulik, sest siis ei tohiks nad ka ise seal midagi teha.
Teistel samuti tülin kaelas
2014. aastal ehitas Varjogannefti tütarfirma Valjuninskoje metsaneenets Vera Aivaseda metsalaagrist saja meetri kaugusele tee ja asus rajama ka naftatööstusjäätmete ladustamispaika, pöörates põdrasamblikuga pinnase pahupidi. Kuigi Aivaseda klann ühines Aipinite protestiaktsiooniga, tuli neil niikuinii oma elupaigad maha jätta ning leida koht kaugemal metsas.
2015. aastal astusid hantide Sopotšinide ja Ketšimovide klannid (17 majapidamist) Kogalõmi lähistel vastu Nojabrskneftegazi firma kavale hakata nende põhjapõtrade karjamaadel naftat puurima.6 Varem olid handid alati naftafirmade laienemiskavadega nõustunud, ent seekord keelduti puurimiskavasid kooskõlastamast. Nad soovisid jätta järeltulevatele põlvedele mingisugusedki saastamata alad.
2016. aastal tellis Lukoil geoloogilised uuringud veel ühes Nižnevartovski rajooni piirkonnas. Pärast kohtumist piirkonna põliselanikega vähendati uuritavat ala. Handid ja metsaneenetsid nõudsid selle eest miljonitesse rubladesse ulatuvaid kompensatsioone. Lukoili analüüs näitas, et iga majapidamine on õigustatud saama 700 000 rubla (selle hetke vääringus 7700 eurot). Põliselanikud ei olnud pakutuga siiski rahul, sest uuringute teostamiseks valiti taas välja põdrasamblikurikkad männimetsad, mis on põhjapõdrakasvatajatele eluliselt vajalikud, et üldse oleks võimalik põlist eluviisi jätkata. Lubati edasi võidelda.7
Venemaa seaduste ja Jugra ringkonna seadusaktide järgi võib naftafirmadele eraldada maid ilma igasuguste piiranguteta, ka kaitsealadel. Aga on teinegi seadus, mis annab põliselanikele eesõiguse elada oma maadel traditsioonilist elu. Greenpeaceʼi esindajate hinnangul seisavad selles õiguslikus sasipuntras põhjapõdrakasvatajad vastakuti naftafirmadega, kellel on käsutada terve juristide armee. Kui naftafirma on saanud puurimiseks litsentsi, on seda väga raske vaidlustada. Lukoili juht on avalikult kinnitanud, et kui neil on litsents, siis nad ka puurivad, saagu mis saab. Kas põliselanikud midagi kooskõlastavad, polegi lõpuks enam tähtis. 2013. aastani olid põliselanike sugukonnamaad seaduse järgi ühtlasi ka looduskaitsealad. Siis otsustas Venemaa riigiduuma, et edaspidi on need lihtsalt kaitsealad. See avas naftafirmadele uusi võimalusi põliselanike pitsitamiseks. Nüüd peab iga majapidamine naftafirmaga eraldi läbi rääkima, et oma maid kaitsta. Firmadel on õigus naftat puurida ja elanikke ümber asustada, aga läbiräägitav on kompensatsiooni saamine ja selle suurus.8
Jugra ringkonna loodusressursside ameti esindaja sõnul on riigil õigus teada, mis asub tema maapõues. Põliselanikkonna kaotused on selles protsessis väidetavalt minimaalsed. Rajatakse mõned puurtornid, ehitatakse pisut juurdepääsuteid ja ongi kõik. Naftaluure olevat nagu röntgen, mingit pinnase kahjustamist ei toimu, kõike tehakse ettevaatlikult. Ent igasugused takistused kavatseb riik naftapuurimise eest igal juhul kõrvaldada.
Põhjapõdrakasvatajad aga kõnelevad oma kogemusest, et kui juba üks naftapuurtorn on rajatud, kasvab neid alati juurde nagu seeni, toimuvad avariid ja lõpuks on kogu ümbruskond reostatud. Naftafirmade arust ei tohi kedagi ette süüdistada. Kuigi varem on alati nii juhtunud, ei tähenda see ilmtingimata, et uute puurtornide rajamisel kõik kordub. Elu läheb edasi, tehnoloogia areneb aina keskkonnasõbralikumaks ja ükskord võib välja tulla ka paremini.
Püstkojaga protestimine naftatööstuse vastu on hantide ja neenetsite seas üks populaarsemaid meeleavalduse vorme. Juba 1995. aastal kasutas seda pretensioonide esitamise viisi metsaneenets Juri Vella. Ta pani püstkoja üles Jugra ringkonna valitsushoone ette ning korraldas koos hantidega piketi juhtimaks tähelepanu naftafirmade omavolile põliselanikkonna kallal.9 Mõneks ajaks naftaväljade laiendamine peatati ja võeti vastu kohalikud seadusaktid, mis kohustasid põliselanikele maksma naftatootmisest tulenevate „ebamugavuste“ eest või pakkuma vajalikke tooteid ja teenuseid: mootorsaane, paate, bensiini, õppe- või ravitoetust.
Vahend, millega protestitakse, ei pea ilmtingimata olema püstkoda. Konda mansid, kelle asualalt sai Lääne-Siberi naftatööstuse areng 1960. aastatel alguse ning kes teadsid omast kogemusest, mida tööstuselt oodata, tõkestasid 1990. aastal sugukonnamaa ja metsamajandi vahelise silla hiiglasliku kalapüünisega, protestides röövelliku metsaraiumise vastu. Et võimud ei olnud piirkonna edasisest tööstuslikust hõlvamisest huvitatud, anti manside nõudmistele järele ning põliselanikud jäeti rahule. Tagasitõmbumise põhjuseks võis olla ka piirkonna halb teedevõrk, mis niikuinii takistas tööstusliku arengu kavandamist.10
Teed on Lääne-Siberi metsade vahel kitsad ja soine pinnas ei lase masinatel püstkojast või noodast mööda sõita. Seega on tegu lihtsa, tähelepanu püüdva ja tõhusa viisiga väikeseks võitluseks naftatööstusega. Niisuguses protestivormis sisaldub soov säilitada põline eluviis. Tõsi on seegi, et ebamugavasse paika pandud püstkojas istumine on väga väikese mastaabiga vastupanu gigantsele tööstusele. Eks see iseloomustabki üldist jõudude vahekorda.
Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.
1 Карина Дроздецкая, В Югре ханты перегородил чумом дорогу, чтобы помешать стройке нефтяников. Видео. – Вестник Сургутского района 18. I 2023; Житель ХМАО перегородил чумом дорогу нефтяникам, распугавшим его оленей. – ИА Девон 18. I 2023; «Здесь не должно быть дороги». В Югре ханты протестует против стройки «Лукойла». – Муксун 18. I 2023.
2 Коренные жители Югры отказываются предоставить нефтяникам свою землю. – Аргументы и Факты – Югра 11. XII 2013.
3 Локальный бунт хантов. – Правовые Новости 25. XI 2013.
4 Татьяна Раздрокова, Ханты Нижневартовского района не пускают нефтяников на свои земли. – Аргументы и Факты – Югра 30. IV 2014.
5 Ханты поставили чум на пути нефтяников к месторождению в Югре. – Аргументы и Факты – Югра 28. IV 2014.
6 В Югре разгорается очередной конфликт между оленеводами и нефтяниками. – Аргументы и Факты – Югра 15. IV 2015.
7 Анастасия Куратова, Борьба за землю. В Югре аборигены и нефтяники снова ищут компромисс. – Аргументы и Факты – Югра 2. XI 2016.
8 Татьяна Раздрокова, Югорский «Аватар»: нефтяники подбираются к святым землям ханты. – Аргументы и Факты – Югра 2. IV 2014.
9 Татьяна Раздрокова, Аганские ханты борются за свою землю. – Аргументы и Факты – Югра 20. XI 2013.
10 Наталья Новикова, В чуме ждут ответа. – Независимая Газета 17. IX 1999.