Laenutushüvitised ehk Mis? Kellele? Kuidas?

AINIKI VÄLJATAGA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Euroopa Ühenduste Nõukogu direktiiv 1992. aastast 92/100/EMÜ rentimise ja laenutamise õiguse kohta nõuab, et tunnustataks autorite ainuõigust oma teoste laenutamisele ning laenutamise eest õiglase tasu saamisele kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides. Direktiivi eesmärk oli ühtlustada olemasolevate laenutushüvituse süsteemide tegevuspõhimõtted autoriõigusega ning näha seadusega ette tasu maksmine riikides, kus laenutushüvitis puudub.

Laenutuste eest tasumisega tehti algust 1946. aastal Taanis, seejärel jätkati seda Norras (1947), Rootsis (1954), Soomes (1961) ja Islandil (1968). Põhjamaade eeskujule järgnesid Holland (1971) ja Saksamaa Liitvabariik (1972, sel ajal Lääne-Saksa­maa). 1970. aastatel võitlesid autorid laenutustasu välja ka Rahvaste Ühenduse riikides: Uus-Meremaal 1973. aastal kohaliku PEN-klubi initsiatiivil, järgnesid Austraalia (1977) ja Ühendkuningriik (1979).

Enamikus riikides finantseeritakse laenutushüvitust riigieelarvest. Üld­juhul peavad laenutushüvituse administreerimisega tegelevad või autoreid kollektiivselt esindavad organisatsioonid riigiga igal aastal või kahe aasta tagant läbirääkimisi õiglaste summade üle. On ka riike, kus hüvitise eelarve on seotud raamatukogude uute teavikute aastase ostusummaga.

Laenutushüvitise maksmine on eri maades korraldatud erinevalt, kuid kõiki ühendab kaks põhimõttelist seisukohta: tuleb tunnustada autorite õigust hüvitist saada ning kasutada hüvitussummasid kultuurilise eneseväljenduse toetuseks.

Nüüd pole muud kui soovida, et raamatukogude aasta tulemus on palju rohkem laenutusi, ning neid siis väärikalt tasustada.

Piia Ruber

Hüvitise väljamaksmisel on kasutusel kaks põhilist mudelit. Esimese puhul ei võeta arvesse teoste tegelikku kasutamist, vaid jagatakse solidaarsuse põhimõttel summad autoritele stipendiumide või sotsiaalsete garantiidena. Näiteks Norras töötavad hüvitusskeemid omamaise ilukirjanduse toetus­mehhanismina nagu loomingulised stipendiumid. Arvesse võetakse nii spetsiifilisi kirjandusesiseseid kriteeriume kui ka mitmesuguste kirjanikerühmade sissetulekuvõimalusi. 85% hüvitussummast jagatakse kohalikele ilukirjanikele. Hüvitise jaotuse üle otsustavad 24 loov­isikute ühendust ning see makstakse välja 12 fondi kaudu. Rootsis, Austrias ja Saksamaal kasutatakse laenutus­hüvituse vahendeid autoritele sotsiaalsete tagatiste loomiseks. Saksamaal eraldatakse tervishoiu- ja kindlustusprogrammidele ning kriisiabifondile 55% koguhüvitisest. Rootsis kulub 66% koguhüvitisest vanaduspensionideks, pikaajalisteks loomestipendiumideks ja kriisiabiks, Austrias 50% vahenditest kirjanike sotsiaalseteks programmideks.

Jaotuse teise mudeli puhul on võetud aluseks teoste kasutamine – kas potentsiaalne või tegelik. Austraalias, Belgias, Kanadas, Taanis ja Uus-Meremaal võetakse jaotuse aluseks autori teoste eksemplaride arv avalike raamatu­kogude valimis. Peale eksemplaarsuse arvestatakse teoste lehekülgede arvu (Taani). Eksemplaarsusele võidakse kehtestada ka miinimumpiir (50 eksemplari Austraalias).

Kõige levinum jaotusmehhanism on jaotus laenutuskordade alusel. Saksa­maal, Islandil, Iisraelis, Lätis, Leedus, Hollandis, Rootsis, Ühendkuningriigis ja Eestis võetakse hüvitiste jaotamise aluseks teoste laenutuskordade arv raamatu­kogudes, üldjuhul valimi põhjal, mida aeg-ajalt uuendatakse. Peaaegu kõik riigid on hüvitise maksmisele seadnud kodakondsuse või keele piirangu: autor peab olema vastava riigi kodanik ja/või teos peab olema ilmunud vastavas riigis ja/või keel(t)es.

Praeguseks makstakse laenutus­hüvitist 34 riigis, teist samapalju on hüvitise seaduse ette näinud ja töötavad välja rakendust.

Eestis tegid kirjanikud 1990. aastatel algatuse käivitada Põhjamaade eeskujul omakeelset loomingut toetav süsteem. See ei õnnestunud, aga 2000. aastal tõusis teema jälle päevakorda. Autori­õiguse seadusse pandi kirja: „Autoril ei ole õigust keelata oma teose koopia laenutamist avalikest raamatukogudest, kuid autoril on õigus seaduses sätestatud korras saada õiglast tasu sellise laenutamise eest.“

Kirjanike liidu toonane esimees Mati Sirkel meenutab selle aasta neljandas Loomingus: „Hakkasime meiegi seda asja ajama, nõustajateks-innustajateks inglane James Parker, grand old dame Maureen Duffy ja Norra autoriõiguste organisatsioon Kopinor. Süsteeme oli mitmesuguseid, aga kui Euroopa Liit oli asja direktiivi tasandile viinud (92/100/EEC), tuli rakendada abstraktsele autoriõigusele tuginevat skeemi, mille kohalik spets oli Heiki Pisuke. ELi liikmena oli direktiiv meile juba kohustuslik, mistõttu 2004. aasta aprillis käivitasid kirjanikud, kirjastajad ja kujunduskunstnikud kultuuriministeeriumi juures Autorihüvitusfondi [—] Riigi eraldatud summa tuli allutada algoritmile, mille alusel hüvitised välja arvutada ja taotlejaile või nende pärijaile pärast 15. aprilli välja maksta. Keeruline digitaalne värk, millest näiteks luuletaja arvele pudeneb aastas ca 10 eurot [—].“

Autorihüvitusfond alustas 2004. aasta veebruaris, esimesed hüvitised maksti välja juunis. Aasta lõpus muutus autoriõiguse seadus, „õiglase tasu“ maksmise nõue oli asendatud lihtsalt „tasu“ maksmisega.

Juhul kui autor või autoriõiguste omaja teostaks oma varalisi õigusi ise, saaks ta kasutajatelt nõuda õiglast autoritasu. Selle suuruse saab kindlaks määrata poolte omavahelise kokkuleppe teel või määrata tasu aluseks teose kasutamise eest tavaliselt tasutav hind või viimase puudumisel asjaoludest sõltuv mõistlik hind. Kompensatsiooniloogika peaks siin lähtuma põhimõttest, et hüvitis peaks olema sama suur kui eelpool toodud tingimustel saamata jääv tasu.

Eestis pole hüvitise summa üle läbi räägitud ega kokkuleppeid sõlmitud. Jagatud on seda, mis riigieelarvest on eraldatud. Kui esimesed kaks aastat läks jaotus tõusvas joones – mediaanhüvitis oli algul 65 ja aasta hiljem 67 eurot (bruto) –, siis hiljem pole selliste arvudeni küünditud, autoreid on pidevalt juurde tulnud ja kui 2021. hüvitised arvestati välja kõikide rahvaraamatu­kogude elektrooniliselt registreeritud laenutuste põhjal, jõudis jaotus selleni, et üle poole autoritest sai hüvitist alla 20 ja peaaegu kolmandik alla viie euro.

Autorihüvitusfond on sihtasutus, mille struktuur ja tegevus pidid andma mastaabisäästu ja võimaldama maksta kahte hüvitist – peale laenutushüvitise 2006. aastast paljundushüvitist, mida Eesti maksab samuti riigieelarvest. Rahvus­vahelises praktikas oli see pretsedenditu, võimaldas hoida kokku kulusid, aga muutis asjad keeruliseks. Hüvitise jaotuse praktilises lahenduses tuli ühendada kirjanike, raamatukujundajate ja kirjastajate ootused. Läbirääkimiste tulemusena saavutatud kokku­lepped ja eesmärk maksta kõikidele autoritele – lisaks põhiautorile kaasautorid, ees- ja järelsõnade autorid, koostajad, sama autor eri rollides – väljendub praeguse süsteemi müriaadis kordajates.

Algselt oli hüvitisele ette nähtud alampiir – 100 krooni ehk umbes 6,5 eurot. See otsustati kaotada ja uue asja läbipaistvuse huvides maksta kõik välja. Et mitte koormata süsteemi igavesti sentide väljamaksmisega, nähti ette kohustus kolme aasta tagant avaldust uuendada. Jõukamad süsteemid sellist aegumist ei rakenda, vaid koguvad üldjuhul alampiirini ja maksavad siis välja, teatud aja pärast siiski sellised avaldused aeguvad.

Hüvitist makstakse möödunud aastal avalikes raamatukogudes elektrooniliselt registreeritud laenutuste eest. Autorihüvitusfond alustas valimiga nagu enamus laenutushüvitussüsteeme. Laenutusandmeid lähemalt vaadates selgus kohe, et bibliokirjed ei ole hüvitiste arvestamiseks piisavalt detailsed ega täpsed. Ja ei peagi olema – hüvitise arvutamine pole nende eesmärk. Näiteks ISBN-numbrikombinatsioone, millele toetub enamik välismaiseid süsteeme, hakati Eestis kasutama alles 1990ndatel ja ka näiteks selline esmapilgul lihtne asi nagu ilmumisaasta võib bibliokirjes esineda mitmel moel, sealjuures mitte tingimata arvväärtusena.

Esimestel aastatel pakkus AHF autoritele möödunud aasta töötlemata laenutusandmete põhjal eeltäidetud avaldusi ja üllatusi oli palju: mõnda teost ei mäletanud autorid end olevat kirjutanud, teised olulised asjad olid puudu. Kunstilise vormi autoreid kirjetes tavaliselt polnud. Otsustasime sellise ettehoolde lõpetada ja anda autoritele võimaluse panna ise kirja, milliste teoste ja autorluste eest neile hüvitist arvutatakse.

18 aastat hiljem pole olukord selles mõttes muutunud, et bibliokirjed on endiselt raamatukogude erialaseks kasutamiseks ja AHFi töö on laenutusandmete puhastamine-korrastamine hüvitiste väljaarvestamiseks. Sellel aastal arvestati hüvitised esimest korda kõikide elektrooniliselt registreeritud laenutusandmete põhjal ja on rõõm, et AHFis on eri autorite kaudu registreeritud 85% laenutatud teostest. Ootame süsteemiga liituma uusi autoreid ja naasma vanu. Nüüd pole muud kui soovida, et raamatukogude aasta tulemus on palju rohkem laenutusi, ning neid siis väärikalt tasustada.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht