Leidlik ja inimlik haridus sillutab teed tulevikku

Vajame tarkust ja intelligentsust – võimet käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt, olla kohanemis- ja õppimisvõimeline nii indiviidi kui ka ühiskonnana.

TARMO SOOMERE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ajad muutuvad. Ammu on möödas aeg, kui inimene läks pärast hariduse või kutse omandamist tööle, töötas ühes ametis või ametiredelil pensionile minekuni ja suhtles elu lõpuni samade inimestega, kellega koos oli käinud algkoolis. Nüüdisajal vahetuvad ametikohad ja isegi töötamise valdkonnad üpris kiiresti. Elukohavahetus on ennemini normaalsus ning ühest suhtlusringkonnast teise liikumine samuti.

Muutunud on ka inimese asend infoväljas ja vajalike oskuste spektris. Kui inimpõlvkond või kaks tagasi osati toime tulla loodusjõududega ja end oma kätetööga toita ja katta, siis nüüd on teisiti. Tuleb toime tulla kiiresti muutuva maailmaga. Sellise maailmaga, kus mehhanismid, mida mõistus kasutab tegude tagajärgede ettenägemiseks, enam ei sobi toimetulekuks. Eriti ei sobi need mehhanismid meediaga toimetulekuks.1 See tähendab vajadust hariduse järele palju rohkemates valdkondades ja elujärkudes kui paar põlvkonda tagasi.

Faktidest tarkuseni

Probleemi kvintessentsi on rohkem kui 150 aasta eest sõnastanud Henry Thomas Buckle, keda peetakse uueaegse ajalooteaduse isaks. Loengus 19. märtsil 1858 ütles ta: „Meie tarkus ei ole lihtsad faktid, vaid selles, kuidas faktid ja ideed on omavahel seotud. Tarkus on palju rohkem kui lihtsalt faktide teada­saamine. See teeb inimese pedandiks. Aga faktide kasutamine teeb inimese filosoofiks (või mõtlejaks).“ Huvitav, et loengu pealkiri oli oma aja kohta ülimoodne, lausa novaatorlik – „Naiste mõju teadmiste arengule“.

Faktidega ei ole lood tegelikkuses kuigi head. Eelmisel kümnendil murdis maailma sõnastikesse uus kategooria – tõejärgne poliitika. See oli algselt teatava poliitilise kultuuri versioon, mis aga on vaikselt imbunud sügavale ühiskonda. Arutelu seda tüüpi keskkonnas põhineb kontekstist lahti kistud arvamustel, vahel isegi emotsioonidel, ning ignoreerib nende arvamustega vastuolus olevaid mis tahes tõsiasju. Fakte ja neile toetuvaid seisukohti peetakse põhimõtteliselt teisejärguliseks.

Daily Telegraphi kolumnisti Michael Deaconi meelest toetub tõejärgse poliitika loomus kolmele sambale, mis iseloomustavad enamikku tõsiasju: „Faktid on negatiivsed. Faktid on pessimistlikud. Faktid on ebapatriootlikud.“2 Selline kolmikjaotus pole midagi uut. Jaapani kirjanik Kōbō Abe (1924–1993) on väitnud: „Ma ei tea mitmel sambal maailm püsib, kuid kolm neist on tõenäoliselt vaimupimedus, võhiklikkus ja nürimeelsus.“

Targaks saadakse õppimise kaudu. Teisi võimalusi ei ole. Ükskõik kuidas seda protsessi nimetatakse. Mida õppida, on sama tähtis küsimus nagu hamletlik „olla või mitte olla?“.

Piia Ruber

Üldiselt tahaksime ju olla positiivsed, lootusrikkad ja vähemalt headel päevadel lojaalsed oma riigile. Kui faktid seda soovi ei toeta, on väga tõenäoline, et tõejärgne poliitika on tulnud, et jääda. Kas tahame või mitte, on see osa uuest normaalsusest ehk tänapäevast. Sellest normaalsusest, mille kombitsate vastu on rahvaülikoolid elukestva õppe ühe tuumikkomponendina ka üks kõige parem rohi.

Haridusest intelligentsuseni

Muutuvas ajas muutub ka hariduse roll ja vahel isegi olemus. Faktide omandamisest juba ammu ei piisa. Vajame veel midagi. Näiteks tarkust, mis aitaks maailmas toime tulla ja muudaks ühiskonda sidusamaks. Parafraseerides Herakleitost: palju teadmisi ja rohkelt haridust ja kultuuri ei muuda veel kedagi targemaks.

Nii väga tahaksin arvata, et inimkond muutub üha targemaks lausa iseenesest, näiteks järjest parema hariduse kaudu. Sellel lootusel on ka teatav alus. Nimelt kasvas eelmisel sajandil inimeste intelligentsus, mõõdetuna vastavate testide keskmiste tulemuste alusel, üsna kiiresti. Seda nähtust hüütakse Flynni efektiks. Tööstuslikult arenenud riikides tõusis vastav näitaja – intelligentsus­koefitsient ehk IQ – tervelt kolm punkti iga kümne aasta kohta. Mis tähendab, et laps peaks intelligentsustestis saama keskmiselt 10 punkti jagu rohkem kui vanemad. Väga tõenäoliselt on selle taga kiiresti kasvanud hariduse kvaliteet ja haritud vanemate kumulatiivne mõju. Laiemas plaanis võib see olla teaduse arengu kõrvalefekt. Siit võib isegi järeldada, et tulevikus domineerivad praegusest palju osavamad ja keerukamate meeltega inimesed, kellel on palju rohkem potentsiaali.

Üks Flynni efekti tõlgendus ütleb meile ka, et inimese vaim on palju kohanemisvõimelisem, kui julgeme arvata. Siiski on sellel ka varjukülg. Nimelt mõned mõtlemise mudelid ei pruugi olla loomupärased, vaid neid õpitakse meid ümbritsevast keskkonnast. Keskkond on aga väga kiiresti ja põhjalikult muutunud. Praeguse keeruka ja turbulentse maailmaga toimetulemiseks ja mitmekülgse ühiskonna osana vajame teistsugust haridust, kui pakuti saja aasta eest. Seetõttu on kindel, et mõtleme maailmast hoopis teisiti kui meie esivanemad. Kergesti võib tekkida pettekujutlus, et asjad peavad just niimoodi käima ja niimoodi jätkuma ka tulevikus, nagu meie arvame.

Nõnda pealetükkiva arvamuse petliku külje sõnastanud George Orwell: iga põlvkond kujutleb end intelligentsemana eelmisest ja targemana järgmisest põlvkonnast. Esimene pool sellest enesepettusest on natuke põhjendatud sellega, et eelmisel sajandil inimpopulatsiooni intelligentsus aegamööda kasvas. Flynni efekt võinuks ju saada ühiskonna edasise arengu tagatiseks. Kahjuks mitte. Sest Norras viimase 30 aasta jooksul väeteenistuse ikka jõudnud noormeeste IQ-testide analüüs3 näitab, et kogu populatsiooni intelligentsus on selgelt langenud. Seega tuleb tõdeda, et jälle on õigus sarkastilistel klassikutel nagu Aldous Leonard Huxley, kes on kirjutanud: „Tehnoloogia edusammud õnnistavad meid üha täiuslikumate vahenditega tagasiliikumiseks.“

Õppimisest intelligentsuseni

Nüüd on aeg küsida, mida intelligentsus õigupoolest tähendab. See ei ole lihtsalt loogikaülesannete lahendamine paberil. Ameerika psühholoogi David Wechsleri (1896–1981) definitsiooni kohaselt see on üldine võime käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime. Ühest küljest tähendab see olla kohanemis- ja õppimisvõimeline – õppida kiiresti ja õppida kogemusest. Teisalt on see kulda­väärt omadus hoopis teises, peaaegu füüsilises dimensioonis. Mikk Mikiveri sõnadega: „Intelligentsus on inimese omadus vähem ruumi võtta.“

Lihtsalt õppimine ei pruugi olla universaalne ega hea lahendus. Õppimine ilma mõtlemiseta on tühi töö, mõtlemine ilma õppimiseta aga lausa ohtlik, teadis juba Konfutsius. Selle maksiimi on lääne kultuurile lihtsamaks sõnastanud Francesco Petrarca: „Raamatud on juhatanud mõned teadmiste juurde ja teised hullusesse.“ Suurte inimrühmade tasemel paistavad nähtused veel keerulisemad. Iisraeli poliitik Abba Ebban (1915–2002) on kirjutanud: „Ajalugu on õpetanud, et inimesed ja riigid käituvad mõistlikult alles siis, kui nad on ammendanud kõik teised võimalused.“ Tegelikult on see parafraas Georg Wilhelm Friedrich Hegeli tuntud maksiimile „Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost.“

Mida õppida, on seega sama tähtis küsimus nagu hamletlik „olla või mitte olla?“. Martin Luther (1483–1546) teadis, et „meditsiin teeb inimesed haigeks, matemaatika teeb nad kurvaks ja teoloogia teeb nad patusteks“. Ehk on tõesti tark jätta need valdkonnad klassikalise (üli)koolihariduse lahendada. Siis saaksid rahvaülikoolid panustada inimeste ja ühiskonna arengusse märksa rohkem, pidades silmas kogu ühiskonna vajadusi: aidata inimesi valdkondades, mis neile rõõmu teevad, inimestevahelisi lõhesid väldivad, isiksuste konarusi siluvad ja ühiskonna sidusust kasvatavad.

Progressi nendes valdkondades on väga raske mõõta, kuigi seda saab kenasti tajuda. Kasu ei tohiks olla siin primaarne. Nagu hoiatas Arthur Miller: ära usu seda, et kõigel, mis kasu ei too, pole väärtust. Põrkume siin klassikalise teaduse piiratusega. Täpsemalt, Ameerika psühhiaatri George Vaillanti tähelepanekuga:4 „Vahest on akadeemilise sotsiaalteaduse ees seisev suurim probleem see, et mõõdetav on sageli ebaoluline ja tõeliselt oluline ei ole sageli mõõdetav.“

Selles on sügav tõde. Soovime ju, et me ise ja meie kaasteelised aduksid maailma adekvaatselt, suudaksid eri olukordi hinnata ja neis mõistlikult toimida, teisisõnu, oleksid targad. Targaks saadakse õppimise kaudu. Teisi võimalusi ei ole. Ükskõik kuidas seda protsessi nimetatakse. Nüüdisajal eelistame õppida mitte oma valusate kogemuste kaudu, vaid teistelt. Neilt, kes teavad. See on aga mõttekoht: kes õpetab? Õpetaja peaks ikka olema õppijast targem. Isegi palju targem ja kogenum. Muidu ei ole ju mõtet teda kuulata või järgida, veel vähem õppust võtta. Sellel tähele­panekul on ootamatult sügav sisu, mille on sõnastanud Bertrand Russell: „Kui rumal inimene jutustab ümber seda, mida tark räägib, ei ole see kunagi õige, sest alateadlikult muudab ta kõik selle, mida kuuleb, selleks, mida suudab mõista.“ Nii võib tegelik mõte minna kaduma veel hullemini kui tõlkes.

Kontekstist usalduseni

Siit üks eluline aspekt: et õppimise puhul on kontekst äärmiselt tähtis. See tähelepanek on lihtne järeldus üldisest kommunikatsiooniteooriast ja sellest, kuidas on mõistlik meie kogemusi ja teadmisi organiseerida nii, et neist kasu sünnib. Olgu see kasu siis mõõdetav või mittemõõdetav. Näiteks õnnetunne saadud teadmistest on klassikas väljendatud Archimedese ühe sõnaga: „Heureka!“ Kindlasti ei tuleks alahinnata rõõmu selle üle, et maailma parema mõistmise kaudu on elu lihtsamaks läinud. Olgu siis näiliselt või tegelikult. Sest sellel, et pereema, pereisa või hoolitsev vanavanem on heas tujus, on omaette väärtus.

See, mida hariduselt ootame, on kommunikatsioon, mitte populariseerimine. Neil kahel on vahe. Teaduse populari­seerimise juures lausa kosmilist mõõtu, paradigmaatiline vahe. Populari­seerimise suur eesmärk on veenda sihtrühma, et miski, näiteks teadus, on põnev ja vaimustav. Enamasti sellel kohal punkti ei panda, kuid sellest kaugemale ei ole põhjust minna ja asjadest arusaamist enamasti sihiks ei seata.

Kommunikatsiooniks aga ei piisa, et signaal on väljastatud – kõneldud või trükitud – ja vastu võetud. See peab olema ka dekodeeritud ja mõistetud. Alles siis sünnib informatsioon ja selle edastamine. See ei saa teoks, kui üks pooltest ei taju konteksti. Nagu näitas veenvalt ligi poole sajandi eest Ameerika sotsioloog Erving Goffman:5 kontekstivaba kommunikatsioon on võimatu. Kõik sõnumid ja tekstid sisaldavad ja eeldavad teatavat raamistikku. Selle moodustavad definitsioonid ja eeldused. Vaid nende alusel saab sõnum mõlemale poolele mõistetava struktuuri, seosed ja tähenduse. Teisisõnu, vaid siis on sõnadel ja lausetel sisu, mis peegeldab reaalsust mõlemale poolele enam-vähem ühtmoodi. Nagu on kirjutanud René Descartes: „Paigutage sõnad õigesti ja te päästate maailma pooltest arusaamatustest.“

Konteksti omandamine ja selle perfektne rakendamine ei tähenda, et õpetus toimiks. Kunagi ütles legendaarne pastor Harri Haamer: õpetus on see, kui üks räägib ja ülejäänud magavad. Nüüd on teisiti: üks kõneleb ja teised on internetis. Selle taga, et õpetus kohale ei jõua, et kommunikatsioon ei toimi, on midagi meile väga omast, mida hea eesti kombe kohaselt teame ja tajume, aga millega enamasti midagi ette ei võta.

See „känd“ on usaldamatus. Pigem isegi koos emapiimaga omandatud teadmine, et väga sageli on õpetus midagi sellist, millest tuleb mööda vaadata. Minu põlvkonna nooruses oli selge, et see, mida rääkisid Nõukogude riigi juhid ja mida kirjutasid ajalehed, on paljas dekoratsioon. Sisu selles ei olnud, info asemel oli informatsiooni karikatuur ja tõe kategooriat ei saanud üldse neile tekstidele rakendada. Nüüd on olukord muidugi teistsugune. Milline, on elegantselt kokku võtnud Ameerika kirjanik Gore Vidal (1925–2012). Tema meelest – erinevalt vanadest headest aegadest – ei suuda paljud nüüdisaja avaliku elu tegelased ja isegi ühiskonna käilakujud enam ise kirjutada oma kõnesid, veel vähem raamatuid. Veel hullem, on märke, et nad ei suuda neid isegi lugeda. Oleme nii kaugel, et (pedagoogi ja poliitiku Heiki Raudla sõnadega) „kõne ilma vandumiseta on juba ettekanne“.

Pole siis ime, et usaldus kahaneb. Aga sellel on tagajärjed, mida ühiskonnas juba tajume. Sotsiaalteadlased on selgelt näidanud, et skepsis ja vastuseis vajalikele meetmetele tuleneb suurelt jaolt sellest, et rahvas ei usalda avaliku võimu kandjaid ja teostajaid.6 Pole vahet, kas tegemist on kliimaprobleemi, koroona­pandeemia või mingi kolmandaga, mis paljusid kõnetab, näiteks metsapoliitikaga.

Usaldusest uue hingamiseni

Selle valik, kellelt õppida, on samuti usalduse küsimus. Muidugi tahaksime olla ideaalsed või vähemalt õppida ideaalsetelt õpetajatelt. Nagu on ülal vihjamisi märgitud. Tegelikkuses ei ole see võimalik. Pole kunagi võimalik olnudki. See aeg, kus mõni ebaharilikult tark inimene, viimati ilmselt saksa loodusteadlane Alexander von Humboldt, teadis peaaegu kõike, mida tema aja teadusel oli pakkuda, on möödas. Vahel läheb ikka midagi valesti. Vahel ka kõige targemad eksivad ja mõnel pealtnäha rumalal on õigus. Nagu on märkinud Winston Churchill: „Suurim õppetund elus on teada, et ka lollidel on mõnikord õigus.“ Kirjanik ja filosoof Elbert Hubbard on selle kohta öelnud: „Iga inimene on vähemalt viis minutit igast päevast täielik lambapea. Tarkus seisneb oskuses seda viie minuti piiri mitte ületada. [—] Tark inimene püüab õppida neilt, kes tema mõtteid vaidlustavad.“

Kui kuulsat füüsikut Werner Karl Heisenbergi paluti, et too sõnastaks oma loodusteaduslike püüdluste eesmärgi ühe lausega, siis vastas ta: „Tahaksin loodust tundma õppida nii põhjalikult, et avastatud seaduste najal oleks võimalik ette teada tulevast, edaspidi saabuvat.“ Teaduse üks funktsioone ongi võimaldada legaalselt ja ratsionaalselt tulevikku piiluda. Vähemalt natukenegi.

Kirjanikud teevad teda samuti. Kuigi teisiti. Milan Kundera tegi seda 1985. aastal Jeruusalemma kirjandusauhinna saamise puhul peetud kõnes mõneti düstoopilisel moel. Ta võttis mõtiskleda Gustave Flauberti (1821–1880) mõtete üle. Kõige vapustavam, kõige skandaalsem oli Kundera jaoks Flauberti rumalusekäsitlus: nimelt see, et teaduste, tehnika ja progressi ja modernsuse ees rumalus ei tagane, vaid progresseerub koos progressiga. Flauberti avastus, arvas Kundera, on tulevikumaailmale olulisem kui Marxi või Freudi kõige vapustavamadki ideed. „Sest tulevikku võib ette kujutada klassivõitluse või psühhoanalüüsita, aga mitte käibetõdede vastupanda­matu tulvata, mis raalidesse söödetult ja massimeediumide propageerituina ähvardavad peagi saada jõuks, mis lömastab igasuguse originaalse ja individuaalse mõtte ning lämmatab nõnda uusaja euroopa kultuuri olemuse.“7

Kui tahame sellisest tulevikust hoiduda, siis tuleb selleks ka vaeva näha, pakkudes käibetõdede asemel adekvaatset ja samal ajal põnevat ning inimesi kõnetavat maailmakäsitlust. Sellist, mis on rajatud parimatele teadmistele ja nende rakendamisele.

Tarkusest elamisväärse tulevikuni

See on rahvaülikoolide missiooni üks tuumikuid. Mitte meelelahutus, vaid lakkamatu hool selle eest, et käibetõed ja rumalus ei pulbitseks. Maailmast neid kaotada ei ole võimalik ega tohigi, aga riik ja rahvas ei tohi nende järgi joonduda. Nagu teadis inglise filosoof John Locke: „Ainus kaitse maailma vastu on põhjalikud teadmised selle kohta.“ Ega ka uuesti kõnelemine sellest, mis paljudele juba teada, pole vale. Kordamine on tarkuse ema, teadis vanarahvas ja sõnastas täiesti uuel tasemel mälu-uurija Endel Tulving: oluline info jääb meelde alles siis, kui seda on mitu korda korratud. Itaalia füüsik Enrico Fermi (1901–1954) lisaks siia: „Ära iialgi alahinda inimeste rõõmu, mille nad saavad, kui kuulevad midagi, mida nad juba teavad.“

Kuhupoole minema hakata või millest alustada, annab vihje Fjodor Dostojevski. Ta on kirjutanud:8 „Seal, kus haridus on saanud alguse tehnikast (meil Peetri reform), pole iial Aristotelesi tekkinud. Vastupidi, seal on andnud tunda mõtlemise tavatu kitsus ja puisus. Aga seal, kus alustati Aristotelesest (renessanss, XV sajand), on sellega kohe kaasas käinud ka suured tehnilised leiutused (trükikunst, püssirohi) ja inimmõtte avardumine (Ameerika avastamine, reformatsioon, astronoomilised avastused jms).“

See tähendab: vähem detaile ja rohkem suurt plaani, vähem kriitikat ja rohkem visiooni, vähem sundust ja kohustust ja rohkem seda, mis innustab ja vaimustab.

Sest see, mida ühiskond ühtlaseks arenguks vajab, on mitte üksikud faktid, ükskõik kui palju neid on. Parafraseerides prantsuse matemaatiku Henri Poincaré arusaama: teadus on üles ehitatud faktidele, nii nagu maja on üles ehitatud kividest; kuid faktide kogum on samavõrd teadus, kui kivihunnik on maja. Pole vahet, millise sõnaga siin asendame teaduse kategooria. Mõte jääb alles: vajame mitte lihtsalt väga head, vaid ka hästi struktureeritud ja adekvaatses kontekstis olevat teadmist. Vajame tarkust ja intelligentsust: võimet käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ning olla kohanemis- ja õppimisvõimeline nii indiviidi kui ka ühiskonnana.

Sellises keskkonnas kasvab järjest leidlike, nii uute kui ka hästi unustatud vanade haridusalaste ettevõtmiste osatähtsus, mis – ennast korrates – aitavad inimesi edasi valdkondades, mis neile rõõmu teevad, inimestevaheliste lõhede tekkimist väldivad, isiksuste konarusi siluvad ja ühiskonna sidusust kasvatavad. Nii on leidlik ja inimlik haridus üks neid väärtusi, mis sillutab teed tulevikku. Winston Churchilli parafraseerides: sellisesse tulevikku, kus aeg-ajalt tõe otsa komistades selle kiiresti ja hoolikalt üles korjame ja seda kõigi hüvanguks tarvitame.

Rahvaülikoolide konverentsil Pärnus 10. IX 2021 peetud kõne alusel

1 Randolph M. Nesse, Hea põhjus end halvasti tunda. Argo, Tallinn 2020, lk 224.

2 Michael Deacon, In a world of post-truth politics, Andrea Leadsom will make the perfect PM. – The Daily Telegraph, 9. VII 2016. https://www.telegraph.co.uk/news/2016/07/09/in-a-world-of-post-truth-politics-andrea-leadsom-will-make-the-p/

3 Bernt Bratsberg, Ole Rogeberg, Flynn effect and its reversal are both environmentally caused. – Proceedings of the National Academies of Sciences (PNAS) 2018, 115(26), 6674–6678. doi: 10.1073/pnas.1718793115

4 George Vaillant, Lifting the field’s „repression“ of defenses. – American Journal of Psychiatry 2012, 169(9), 885–887. Eesti keeles: Randolph M. Nesse, Hea põhjus end halvasti tunda. Argo, Tallinn 2020, 171.

5 Erving Goffman, Frame analysis: An essay on the organization of experience. Cambridge, MA, Harvard University Press 1974.

6 Reiner Grundmann, COVID and Climate: Similarities and differences. – Wiley Interdisciplinary Reviews: Climate Change 2021, e737. https://doi.org/10.1002/wcc.737

7 Milan Kundera, Kõne Jeruusalemmas: romaan ja Euroopa. Rmt: Romaanikunst. Essee. – Loomingu Raamatukogu 1988, 11–12, lk 133.

8 Fjodor Dostojevski, Inimene on saladus. – Loomingu Raamatukogu 1981, 27–30, lk 95.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht