Loodus on meie kõigi hoida

Igaüks peaks saama ellu kaasa teadmise, millised on Eesti looduse võtmeelupaigad, kuidas neid ära tunda ka siis, kui nad on õige pisikeseks jäänud ning kuidas tagada nende säilimine.

AVELIINA HELM

Eesti tänavuse looduskaitsekuu teema on „Igaühe loodushoid“. Mis on igaühe loodushoid? Kas meil üldse on võimalik looduskaitsele omalt poolt kaasa aidata? Kas prügi sorteerimisest ja metsaaluse koristamisest piisab või peaks veel midagi teadma ja tegema? Jah, on veel palju teha ja õppida – aina selgemaks saab, et elurikkuse säilimisse peame kõik oma tegudega panustama. Igal pool, mitte ainult kaitsealadel, vaid ka sellel 81,8 protsendil Eestimaa pinnast, mis jääb neist väljapoole. Põldudel, metsades, külades, linnades, koduaedades, parkimisplatsidel, teeveertel, haljasaladel, majakatustel. Igal pool.

Milleks meile elurikkus?

Teiste meiega maailma jagavate liikide ja nende elupaikade hea käekäik on moraalne küsimus. Kuidas me oleme jõudnud üle kogu maailma domineeriva väärtusruumini, kus me isegi ei kahtle ega arutle, kas meil ikka on vääramatu otsustusõigus kõigi teiste Maa elanike ja nende elutingimuste üle? Eks ta üks primitiivne tugevama õiguse kehtestamine ole, kuid kas see on universaalne ja paratamatu? On kogukondi, kelle väärtushinnangud on olnud teistsugused, rääkimata sellest, et igas ühiskonnas leidub erinevate väärtustega inimesi, ka neid, kes progressi ja teiste liikide elu moraalsele kaalukausile asetades valivad viimase. Võib-olla enamik meist? Praegune maakasutus ja seda suunavad arengud ei kipu sellist väärtuste järjekorda aga eriti tunnustama ega sellele ka tulevikku jätma. Loodan, et mõni sel teemal mõtisklenu võtab arutada ja selgitada eksperdi vaatenurgast.

Mina räägin parem sellest, millest tean. Sellest, kuidas elurikkuse hoidmine meie ümber ei ole vaid moraalne ega looduskaitseline küsimus, vaid ka eksistentsiaalne küsimus. Elurikkuse ja heas seisus ökosüsteemidega on seotud meile eluliselt olulised looduse omadused – looduse hüved. Need on hüved, mida me tähelepandamatult iga päev naudime, mille najale oleme ehitanud oma majandused, mida kasutame toidutoomiseks ja mille abil püsib meid ümbritsev keskkond sellisena nagu inimliigile sobilik. Puhas õhk, puhas vesi, viljakas muld, aineringed, kliimaregulatsioon, süsinikusidumine ja -hoidmine, toidutootmise jätkusuutlikkus, tooraine jne. Lisaks pehmemad, kuid mitte vähem olulised hüved nagu identiteet ja kodupaiga tunne, meie vaimne ja füüsiline tervis, kultuur, inspiratsioon. Looduse hüved ei ole enesestmõistetavad ega tule põhjatust küllusesarvest, mida võime lõputult ammutada. Nende olemasolu sõltub sellest, kui heas seisus ning kui elurikkad on meid ümbritsevad ökosüsteemid ning kas neid heas seisus ökosüsteeme leidub igas maastikus, igas külas ja linnas, kõikjal, kus me neid hüvesid vajame. Elurikkuse hoidmine ja taastamine tagab meile tulevikuvõimalused: võimaluse meie lastelgi elada heas elukeskkonnas, võimaluse uurida ja rakendada veel neid avastamata külgi, mida ümbritsev loodus meile pakub, olgu nendeks uudsed ravimid või lahendused toidutootmise jätkusuutlikkuse tagamiseks kasvava rahvastiku ja muutuva kliima tingimustes.

Ökosüsteemide hoidmine ja taastamine on koos emissioonide vähendamisega ka kõige soodsam ja tulemuslikum meetod kliimamuutuste pidurdamiseks. Elurikkus aitab puhverdada kliimamuutustest tulenevaid ohtusid meie olulistele majandusharudele, sealhulgas põllumajandusele ja metsandusele. Hästitoimivad ökosüsteemid on kui meie kindlustuspoliis tulevikuks.

Täna aga ei ole me tulevikuks hästi kindlustatud. Inimkonna parim teadmine looduskeskkonna seisundi kohta on koondatud IPBES-i aruannetesse, millest viimane, kogu planeeti käsitlev raport ilmus alles eelmisel nädalal. Aruanded on koostatud sadade teadlaste ühise tööna ja läbinud põhjalikud tagasisidevoorud, kõik selleks, et valitsustel oleks võimalik otsuste tegemisel kasutada parimat ja täpseimat olemasolevat teadmist. Aruanded tõid välja selle, mida teadlased on juba aastakümneid teadnud ja põhjalikult uurinud – oleme hoolimatu tegevusega seadnud oma elukeskkonna säilimise suurde ohtu. Oleme hävitamas ökosüsteeme piirini, kus nad enam ei toimi liikide elupaikade ega ka mainitud looduse hüvede tagajatena. Globaalselt oleme viinud väljasuremisohtu iga kaheksanda liigi, ohustatute hulka iga neljanda. Inimene on oma käe järgi ümber kujundanud 75% maismaast ning 66% meredest-ookeanidest. Lastes loodusel hävida, varastame me oma lastelt tuleviku ning võtame neilt võimaluse elada head elu jätkusuutlikus keskkonnas. Hoolimata sellest, milliseid signaale nüüd erinevatelt huvirühmadelt saabuma hakkab (küllap midagi sellist, et teadlased pole isegi ühel nõul), siis teadke, et elurikkuse ja looduse hüvede kao põhjused on hästi teada ja siin ei ole olulisi eriarvamusi. On ka üsna hästi teada, mida on tarvis teha, et tuvastatud trende peatada ja olukorda parandada. Elurikkuse kao peamine otsene tegur on elupaikade kadu ja järelejäänud elupaikade seisundi halvenemine, mille omakorda on põhjustanud liiga intensiivne ja hoolimatu maakasutus. Kui pole elupaika, pole ka selle elupaigaga seotud liike. Kui elupaiga pindala kahaneb, kahanevad ka nende elupaikade ja liikidega seotud looduse hüved. Seetõttu on tähtis, et iga veel säilinud ajalooline niidulaik, vana mets, veel kuivendamata madalsoo või raba jääks edaspidi alles ega langeks teadmatuse, tavapärase hooletuse või majandushuvide ohvriks. Elupaikasid on võimalik taastada, neid saab maastikku tagasi tuua ning kahjustunud elupaikade seisundit saab parandada, kuid see võtab aega ja on palju raskem kui olemasolevat hoida. Taastada seda, mis on juba täielikult kadunud, on aga võimatu. Teisel kohal elurikkust ohustavate tegurite osas on liikide üleekspluateerimine, mis on ennekõike seotud mereelustiku ülepüügi ning karismaatiliste või muidu ihaldusväärsete loomade küttimisega. Kolmandal kohal on kliimamuutus, millel on korallrahudele ja mereelustikule juba üsna tugev mõju, kuid mille tõeline efekt maismaal on alles saabumas ning seda jõustab oluliselt elupaikade kadu maastikest, mis varastab liikidelt kohanemis- ja levimisvõimalused. Neljandal ning viiendal kohal on invasiivsed võõrliigid ning saaste (nii kemikaalid kui prügi). Kõik tegurid on omavahel koosmõjus ning eri piirkondades ja elupaikades nende olulisuse järjekord muutub (näiteks saartel on sageli just invasiivsed liigid suurimaks probleemiks). Kuid kui oleks säilinud piisaval hulgal heas seisus elupaikasid, oleks kõik need ülejäänud tegurid loodusel oluliselt kergemad kanda. Mis veel oluline on ja kuidas edasi minna, oleme siinsamas Sirbi rubriigis varasemalt lahanud.¹

Kas muretsemiseks on põhjust ka Eestis?

Meil ei ole põhjust Eestis loorberitel puhata ja arvata, et need mured meid ei puuduta. Käime oma maakasutuses juba aastaid tempokalt ühte sammu teiste Euroopa riikidega, nendesamadega, kust pärit turistide kohta oskab igaüks lookese rääkida, kuidas nad Eesti loodusesse sattudes käsi kokku lõid. Kuid kas teadsite, et Eestis katavad looduskaitsealad väiksemat osa maismaapindalast (18,8%) kui Euroopa riikides keskmiselt (21%), kusjuures jääme kõvasti alla suurtele ja oluliselt tihedamalt asustatud majandusriikidele, näiteks Saksamaale (37,8%) ja Prantsusmaale (25,8%)? Täpselt nii nagu mujal Euroopas, oleme ka Eestis hoogsalt kaotanud ja jätkuvalt kaotamas meie elurikkust hoidvaid olulisi ökosüsteeme: meie maastikest on viimase 70 aastaga kadunud 95% niiduelupaikadest, meie metsadest vaid kahte protsenti saab pidada loodusmetsadeks. Igal aastal kahaneb Eesti metsade ja põllumajandusmaastike lindude arvukus 57 000-111 000 paari võrra. Nii on ka Eestis inimese jalajälg liiga suur, et teistele piisavalt ruumi jätta. Oleme uhked oma looduskaitsealade ja rahvusparkide üle ja oleme seda õigusega. Kuid kui paneme kokku elurikkuse kao trendid ja meie teadmised sellest, kuidas elurikkus toimib, selgub, et vaid looduskaitsealadest ei piisa.

Siin tulebki vähemalt natukenegi appi igaühe looduskaitse (või igaühe loodushoid, kuidas kellelegi sobib). Vabatahtlikud, teadvustatud ning teaduspõhised tegevused, mida igaüks saab rakendada ja mis aitavad kaasa Eesti liikide ja nende elupaikade säilimisele, sest just elupaikade vähesus ja nende kehv kvaliteet on see king, mis ka paljudes Eesti maastikes kõige kitsamalt pitsitab. Nii ei ole tänavuse looduskaitsekuu teema ajendiks olnud ainuüksi soov viia loodus inimestele lähemale. Mõtteviis igaühe looduskaitsest on sündinud suurest vajadusest, et Eesti väärtuslikud ökosüsteemid ning nendega seotud liigid ja looduse hüved säiliksid. Elurikkus toimib maastikes meie ümber. Skaala, mida suurem osa liike oluliseks peab ja millest sõltub nende käekäik, on paar kilomeetrit siiapoole ja sinnapoole. Nii ei aita näiteks tolmeldajate ning põllumajanduskahjurite looduslike vaenlaste säilimisele Väike-Maarja lähistel kuigi palju kaasa see, kui Matsalu rahvuspargis on niidud hästi säilitatud. Niitudel peab olema koht ka Väike-Maarja valla põldude ja asulate vahel.

Kaitsealad on ülimalt olulised meie looduse turvaalade ja tugisammastena, kuid peame lisaks töötama selles suunas, et elupaiku jaguks ka ülejäänud 81,2% Eesti maismaast. Sest elurikkust ei ole võimalik hoida muuseumiriiulil nagu vana vokki või labakinnast. Hoides liigirohkust enda ümber ning taastades elupaikasid nendes piirkondades, mis täna on muutunud liialt ühetaoliseks ja väheliigendatuks (suured põllumajanduspiirkonnad Lääne-Virumaal, Järvamaal, Jõgevamaal, Viljandimaal, paljud uuselamurajoonid) loome maastikke, mis pakuvad head elukeskkonda inimestele, jätkusuutlikke võimalusi toidutootmiseks ning sobivaid elupaikasid ka paljudele teistele liikidele. See, kuidas häid maastikke luua ja säilitada, on teadlaste üheks oluliseks uurimissuunaks ning selle kohta teame juba päris palju.²

Täna saame öelda, et meil on kõvasti võimalusi teha senisest rohkem elurikkust soosivaid valikuid koduaias, kodukülas, ettevõttes, linnaruumis ja kõikjal mujal meie maastikes. Neist kõige olulisem on väärtuslik elupaik ära tunda ning seda hoida ja laiendada. Eestis on elupaika vähe niiduliikidele, vanade metsade liikidele, märgalade liikidele. Esmaabi pakub juba see, kui niidad harvem muru ja asendad selle iga-aastase heinateoga piirkondades, mida sa igapäevaselt ei kasuta. Võta endale eesmärgiks oma aeda ja selle ümbrusesse võimalikult palju erinevaid kodumaiseid õisi saada. Võib-olla innustab sind tegutsema teadmine, et mõnes maastikus – samades ülalmainitud suurtes põllumajandusmaastikes või uusasumites, kus muru kõrval on vaid muru – võib lopsakas looduslike taimeliikidega aed, säilinud paarikümne ruutmeetrine põline niidukooslus või metsalaik olla hindamatu väärtusega. Pea linnurahu, pane pesakaste, külva kodumaistest seemnetest niiduliike, hinda lamapuitu ja vanu puid, ära kasuta põllumajanduskemikaale, pea lageraiega hoogu. Uuri, missugused teod soodustavad, millised hävitavad elurikkust meie ümber.

Loodusteadlik kodanik

Meil on ka olulisi vajakajäämisi. Iga eestlane, olgu noor või vana, juba teab, et prügi ei maksa maha visata ega õli kraavi valada. Aga kas iga eestlane teab, et elupaikade kadumine ja kahanemine liiga intensiivse põllumajanduse ja metsanduse tagajärjel ohustab Eesti ja kogu maailma loodust kõige enam? Kas paned tähele, mida elurikkusele tähendab, kui meie põldudel on viimastel aastatel üles küntud aina enam loodusliku taimestikuga servasid, veel säilinud niidulaigukesi ning välja juuritud kraavipervel kasvanud põõsaribad? Igaüks peaks saama koolist, kodust või kasvõi omavalitsuse ja riigi teavitustöö tulemusena kaasa teadmise, millised on Eesti looduse võtmeelupaigad, kuidas neid ära tunda ka siis, kui nad on õige pisikeseks jäänud ning kuidas tagada nende säilimine. On viimane aeg igaühel endale teadvustada, et kõik, mis on roheline, ei pruugi olla heas seisus ja meile kõiki olulisi looduse hüvesid tagav loodus. Viie taimeliigiga külvatud rohumaa, korduvalt üles küntud ja sageli ka mürgitamise teel hooldatav teeserv, iganädalaselt niidetav muru – kõik see on iga mõõdiku järgi oluliselt vaesem kui sadade aastate jooksul suure liigirikkuse koondanud niidukooslused. Raiejärgne ühevanuseline mets on elurikkuse ja suurema osa looduse hüvede osas kordades vaesem kui vana, loodusliku struktuuriga loodusmets. Kas me kõik teame seda? Meie liigirikkuse uuringud näitavad, et just ajaloolistel, väga järjepidevatel (ehk pikka aega ühes kohas olnud) kooslustel on elurikkuse säilimisel eriline roll. Liigid on nendele kogunenud sadade aastate jooksul ja külg-külje kõrval elamisega harjunud. Niit, mida meie esivanemad sadu aastaid järjest igal aastal hooldasid. Vanade puudega mets, kus leidub ohtralt lamapuitu ning valgusrohkeid häilusid. Raba. Allikaline madalsoo ja palju muud. Aga ka põlispuu, allikakoht, pühapaik, kivikangur. Nii on meieni ajaloost kandunud laigukesed maastikus väärtused, millesse ei tohi kergekäeliselt suhtuda. Nagu mõnd iidset inimkätega tehtud meistriteost, ei ole pikaajaliselt kujunenud elupaika kogu oma komplekssuses lihtne tagasi saada või nullist meisterdada. See peab olema teadmine, mis tuleb kõigile koolitarkusega kaasa. Nagu ka teadlikkus elurikkust ja keskkonda soosivatest ning loodust kahjustavatest tegevustest.

Mida saavad teha riik ja omavalitsused? Näidata eeskuju parima praktikaga, näidata eeskuju suurepäraselt hoitud kaitsealadega, luua hoobasid, kus loodushoid saab osaks metsanduses ja põllumajanduses. Iga omavalitsus saab teha avaliku ruumi kujundamisel loodussõbralikumaid valikuid. Nii ei pea pargid olema nuditavad muruväljad ning iga koht, mida otse kõndimiseks või sõitmiseks ei kasutata, saab olla roheline ja elurikas. Väga oluline on teha elurikkust soosivaid otsuseid ehitiste ja infrastruktuuriobjektide planeerimisel ja rajamisel. Elupaikade maksimaalne säilitamine linnaruumis ja teede ääres, elupaikade taastamine ehitustegevuse järgselt, iseloomuliku loodusliku haljastuse kasutamine, on kõik need väikesed kuid vajalikud sammud, millega lööb mitu kärbest korraga – eluruum on sobilikum nii inimesele kui ka teistele liikidele meie ümber. Heaks alguseks võiks sarnaselt Eesti kunsti toetamiseks loodud hoovaga olla riiklikult või omavalitsuste poolt finantseeritavate ehitiste ja taristuobjektide rajamise ja renoveerimise eelarvest 1% eraldamine elurikkust toetavateks lahendusteks neil objektidel. Olemasolevate elupaikade vähemalt osaline säilitamine rajatiste planeerimisel ning piirkonnale iseloomulike koosluste taasloomine haljastusel peaks olema enesestmõistetav tingimus ning igale arhitektile ja maastikuarhitektile jõukohane väljakutse.

Oluline on luua soosiv ja motiveeriv seadusruum. Veel täna on paljude linnade heakorraeeskirjades endiselt sees nõue hoida muru madalam kui 15 cm. See on tänaste teadmiste valguses ajale kõvasti jalgu jäänud nõue. Palju on võimalusi igaühe loodushoiu asukohapõhisteks soovitusteks: igaühele võiks olla kättesaadav info selle kohta, millised on teaduspõhised ja tõeliselt toimivad meetodid ja millised on looduskaitselised vajakajäämised just tema kodu ümber.

Head elurikkuse peale mõtlemist nii looduskaitsekuul kui ka edaspidi!

Looduskaitsekuu avamisel 13. mail peetud kõne täiendatud versioon.

1 Aveliina Helm, Igaühe loodus – Sirp 22. VII 2016.

Aveliina Helm, Sissejuhatus maailma päästmisse – Sirp 6. VII 2018.

2 Aveliina Helm, Head maastikud– Sirp 21. XII 2018.