Looduspimedus

Kõigepealt tuleks õpetada lapsed ehedalt loodust tundma, ökoloogilist jalajälge ei saa arvutada, tundmata looduse numbreid ja tähti.

KRISTEL VILBASTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Pimedus. Mis saab olla õudsemat kui pimedus. Ühiskonnas suheldakse üha enam üksteisega silmitsi, nägemise abil. Me saadame e-kirju, suhtleme ühismeedias arvuti abil. Isegi emotsioonide, mis varem olid tuntavad inimese kõne järgi, näitamiseks oleme loonud emotikonid. Kummalisel kombel märkasin kaheksa aastat tagasi, et naerunäod olid äkki tunginud ka mu raamatutekstidesse, õnneks rookis keeletoimetaja need tehismonstrumid kõik välja.

Täielik pimedus. See on hirmutav. Olen hakanud tasapisi seoses ealiste iseärasustega kogema osalist pimedust. Ei näe enam ajalehti ja raamatuid lugeda, ei saa sukavarrast liigutada ega ka käsitsi kirjutada. Kõik see on mulle kohutavalt meeldinud. Paberraamatuid loengi viimasel ajal ainult äärmise vajaduse korral. Õnneks on uuemat infot internet pungil ja helendav ekraan teeb tähed ka minu silmale eristatavaks. Kui olin sel aastal kolmanda raamatu käsikirja üle andnud, otsustasin end kokku võtta ja ühe paberraamatu korralikult läbi lugeda. Et kuidas ma kirjutan ja ise ei loe. Läksin raamatukokku ja tellisin viimaste aastate raamatumüügi vaieldamatu tipu, Delia Owensi „Kus laulavad langustid“. Tellisin, ja pidin kaks nädalat järjekorras olema. Olin juba käega löömas, et vaatan parem filmi ära, kuigi tuttavad hoiatasid, et film on hoopis midagi muud kui raamat.

Mõistan bestselleri kirjutamise loogikat: läbi aegade on inimesi lummanud raamatud, kus kerjusest saab kuningas või tänavapoisist miljonär. Unistused on need, mida saab hästi müüa. Ja kuigi sõbrad ütlesid, et olid visanud raamatu peagi käest kui tüüpilise naisteka, lummas mind selle raamatu juures miski muu. Suhe loodusesse ja selle nägemise võime.

Tulles mõiste looduspimedus juurde, siis Owensi raamatus on see hästi lahti seletatud. Peategelane, kes oskab vaadelda ja uurida loodust peensusteni, saab pärast lugemis­oskuse omandamist maailma mõistmise meistriks. Hea lugemisoskusega, kuid loodusest võõrdunud laps ei hakka iialgi lõpuni mõistma loodusseadusi, mis on elu aluseks.

Võib-olla võiks see olla meie kooliharidus­süsteemi aluseks. Õpetada kõigepealt lapsi loodust tundma. Ehedalt. Enne kui hakata otsima seoseid kõige vahel, mis on õppekava aluseks, peaks tundma rohkem liike ja nähtusi. Kõike seda õpitakse praegu ülekandena, peamiselt õpetaja kirjelduse kaudu või õpikutesse kirja panduna. Ei aita sellest, kui rääkida koolis lapsele, et kuuseokkad on teravad, kui need on ainsal kuusel, mida ta näinud on – jõuluaegsel plastkuusel – üsna pehmed.

Algklassides võikski vähemalt loodus­aineid õpetada peripateetiliselt, nii nagu seda tegi Aristoteles Makedoonia Aleksandri ja tema kaasõpilastega. Õues jalutades ja vesteldes, ümbritsevat tundma õppides ning küsimusi esitades.

Mis on juhtunud tänapäeva ühis­konnaga? Me olemegi looduspimedad. Suur osa inimesi näeb muru lihtsalt rohelise maapinnakattena, aga isegi väga monokultuurseks mürgitatud murus on paar-kolm kõrrelise liiki, visalt ajab end sealt välja ka mõni oblikaliik ning võilill. Seal on vihmaussikänkraid ja sipelga­pesakuhikuid, vihmaveelohke, mis muudavad muru tumerohelisemaks. Pole mõtet lisadagi, et muru liikideks lahutamine võib vahel olla elupäästev kogemus, tavalises õuemurus on alati ja igal pool olemas vere kinnipanemise taimed raudrohi ja teeleht.

Aga nii nagu paljud ei erista murus liike ja elureid, arvavad, et see ongi lihtsalt muru, nii ei näe nad ka metsa muu kui rohelise seinana. Ja see, et ei näe, polegi nii mainimisväärt, vaid see, et ei taha näha. Et mets koosneb eri vanuses mitut liiki puudest, et neil puudel on oma elu, ka inimese elu toetav elu. Miks ei taha näha? Võib-olla ei oska tohutus infotulvas märgata?

Otsused, mis tehakse meid ümbritseva keskkonna kohta ja mis sageli mõjutavad meie heaolu ja võib-olla ka kogu planeedi tulevikku, ujuvad vaikselt meist mööda. Sest otsuseid tehakse ja neid esitatakse pimedatele, kes sageli ei mõistagi, millest neile räägitakse. Eesti metsanduses ja paljudes keskkonda pöördumatult muutvates otsustes ei räägita kaasa, sest see on teiselpool pimeduse seina. Lihtsam on elada oma elu. Minna klapid peas imeilusasse parki tegema tervisejooksu. Kas isegi ses kõige lähemas ümbruses pimedalt ringi joostes saadakse aru, kui sealt on kadunud mõni puu, mis pakkus pesakohta laulvale metsvindile, alandas märgatavalt temperatuuri kestva põuakuumuse ajal ja lõi loodusliku tuletõkke barjääri. Alandas oma rohelise kuuega hommikuste närviliselt tööle tõttajate stressi­taset. Võib-olla saabub mõistmise valgus alles siis, kui suvel jooksma minnes on hirmus palav, sest varju pakkuvat puud enam ei ole.

Loodusnägemine ei ole ainuke kaduma hakkav meeltega tajutav kogemus, sama on teiste meeltega. Õuesõppe õpetajate koolitustel on mul kombeks testida rühma meeli. Uurida, mida õpetajad näevad, kuulevad, käega tunnetavad, haistavad ja millist maitset tunnevad. Seda kusagil pargis või metsaveeres. Esimesed kaks meelt on tänu koolisüsteemile hästi arenenud, kompimine kehvemini, lõhnatundmisega on raskusi – tavaliselt on poolel rühmal nohu või ei osata lõhna kirjeldada ja midagi loodusest maitsmast enamasti keeldutakse. Tuba on meist teinud meeleinvaliidid.

Põhikooli õppekavast võib lugeda: „Loodusainetes saavad õpilased tervik­ülevaate looduskeskkonnas valitsevatest seostest ja vastasmõjudest ning inimtegevuse mõjust keskkonnale.“

Võib-olla siin ongi vihje probleemile. Ajal, kui lapsed peaksid kogemuslikult õppima elusloodust tundma, nõutakse neilt kohe seoste ja vastasmõjude tundmist. See on sama nagu enne numbrite selgekssaamist hakata lahendama ruutvõrrandeid. Või nõuda tähtede õppimise ajal funktsionaalset lugemist. Mis on sellise tõttamise põhjus, kas soov saada PISA testides paremaid tulemusi? Veel kord õppekavast: „Loodusõpetus kujundab alusteadmised ja -oskused teiste loodusteaduslike ainete (bioloogia, füüsika, geograafia ja keemia) õppimiseks ning loob aluse teadusliku mõtlemisviisi kujunemisele.“

Kas me ikka oleme maailma targemaid rahvaid, kui me ei tunne looduse numbreid ja tähti? Kas loodusainete, mis on meie keelde tulnud ingliskeelsest science’ist, tõtlik domineerimine ei tee meid looduspimedaks juba varases lapsepõlves?

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht