Loomad ajaloos ja kultuuris

Loomad – nii tegelikkuses kui fantaasiamaailmas – on hõivanud kindla koha paljude siinsete ajaloolaste, kunstiajaloolaste ja arheoloogide uurimishuvide seas.

ANU MÄND

Maikuus toimus järjekorras juba neljas seminar, mille käigus vaeti loomade rolle ajaloos ja kultuuris.1 Seega võib öelda, et loomaseminaridest on kujunenud traditsioon. Teisalt on aga endiselt tegu võrdlemisi uudse uurimisvaldkonnaga, vähemalt Eestis ja teistes Baltimaades. Siinsete loomauuringute eestvedajateks on kujunenud vanematele ajalooperioodidele, eriti keskajale spetsialiseerunud ajaloolased ja kunstiajaloolased, kes püüavad seni valdavalt inimkeskset ajalookirjutust vormida mitmetahulisemaks ja -liigilisemaks (multispecies history).

Loomauuringud meil ja mujal

Eesti medievistikas sai loomade ja loomakujutiste uurimine alguse 1990. aastate keskpaigas ja hoogustus uuel aastatuhandel, ent ligi paarikümneks aastaks jäi see üksikute (kunsti)ajaloolaste ettevõtmiseks. 1990. aastaid võib lugeda ka siinse zooarheoloogia tekkeajaks. Idee kutsuda eri distsipliinide esindajad kokku ja arutleda loomadega seotud teemade üle teostus 2016. aasta kevadel, kui Tallinna ülikooli (TLÜ) keskaja keskus ja keskkonnaajaloo keskus (KAJAK) korraldasid esimese loomaseminari.2

Kus võrsus seminari idee? Tegu on üleilmse populaarse uurimisteemaga, mis on viimastel aastakümnetel kanda kinnitanud esmajoones Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. Inimeste ja loomade kooseksisteerimist, loomade ajaloolisi kasutusviise ning nende tähendust inimvaimu maailmas on käsitletud nii teaduspublikatsioonides kui ka arvukatel näitustel. Üheks silmapaistvaks väljaandeks kujunes 2007. aastal ilmunud kuueköiteline mitmedistsipliiniline koguteos „Loomade kultuuriajalugu“ („A Cultural History of Animals“, London, New York), mille peatoimetaja Linda Kalofi sulest on ilmunud teisigi kaalukaid uurimusi.

Teiseks inspiratsiooni allikaks olid igal aastal Leedsis toimuval rahvusvahelisel keskaja-uuringute konverentsil (International Medieval Congress, IMC) aset leidvad loomasessioonid ja ümarlaud, mida on paarkümmend aastat korraldanud Kesk-Euroopa ülikooli (CEU) professorid Gerhard Jaritz ja Alice Choyke, kelle eestvedamisel sündis ka võrgustik MAD (Medieval Animal Data Network). Leedsi ümarlauas keskendutakse igal aastal kindlale loomale, seni on vaatluse all olnud kass, karu, siga, delfiin, ahv, jänes ja teised. Enamasti osalevad ümarlauas mitme teadusharu esindajad, sealhulgas ajaloolane, zoo­arheoloog ja kunstiajaloolane, kes annavad ülevaate vastava looma ladina- ja ingliskeelse nimetuse etümoloogiast, looma rollist ajaloos, loomaluudest ja neist valmistatud esemeist ning looma kujutistest ja sümboolsest tähendusest kunstis. Igasuvine Leedsi ümarlaud on alati osutunud äärmiselt menukaks ja rahvarohkeks. Kuna Kesk-Euroopa ülikooli kasvandike seas on ka mitu siinset medievisti, näiteks Juhan Kreem, Anneli Randla ja Anu Mänd, ning konverentsil osalenute seas teisigi Eesti kolleege, sündis idee korraldada midagi selle­taolist ka Eestis.

Siiski eristab Tallinna ja Leedsi seminari kaks põhimõttelist erinevust. Siinse uurijaskonna vähesuse tõttu ei ole otstarbekas keskenduda üksnes keskajale, vaid käsitleda loomateemasid alates muinasajast kuni tänapäevani. Teiseks ei ole mõistlik võtta vaatluse alla üht kindlat looma, vaid anda esinejatele vabadus valida endale südamelähedane uurimisteema.

Kolm esimest loomaseminari toimusid aastatel 2016–2018. Kolmas neist ei olnud küll mõeldud avalikkusele, vaid kujutas endast kitsa ringi arutelu, mille käigus pandi paika tulevase ingliskeelse kogumiku kontseptsioon ja struktuur.3

Kolm näitust loomadest

Seminarid olid andnud kinnitust teadmisele, et loomade ajalugu puudutavad teemad on Eestis ja teisteski Baltimaades aktuaalsed ja lähevad korda paljudele. Seetõttu sündis lausa kolmes Tallinna muuseumis idee korraldada loomateemaline näitus. Kõige esimesena, 2020. aasta septembris, avati Kadrioru kunstimuuseumis Eesti, Läti, Soome ja Vene kogudele tuginev „Alati meie kõrval: Kassid ja koerad 16.–19. sajandi kunstis“.4 Ehkki ajaliselt langes see kokku COVID-19 pandeemia teise laine algusega, mis ei jätnud mõju avaldamata ka ekspositsioonile, osutusid näitus ja sellega kaasnenud kaks loengusarja väga populaarseks. Kui enne näitust oli muuseumitöötajate hulgas leidunud neidki, kes olid püüdnud ideed maha laita, pidades loomateemat labaseks ja Kadrioru lossi peakorruse uhketesse saalidesse ebasobivaks, siis pärast näituse avamist nurinat enam ei kostnud. Kui 2021. aasta alguskuudel lisandusid „Linnaloom: lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos“ Tallinna linnamuuseumi Kiek in de Köki tornis ning „Koopast kaissu: inimese ja koera lugu“ Eesti ajaloomuuseumis Maarjamäe lossis, võis rääkida juba loomanäituste buumist.5

Kuna kolme näituse tegijad puutusid omavahel tihedalt kokku, sündis mõte korraldada üheskoos ka järgmine loomaseminar, et ekspositsioonis käsitletud või neist inspireeritud teemasid süvitsi lahata. Paraku tuli 2021. aasta kevadesse plaanitud seminari aasta võrra edasi lükata, põhjuseks mõistagi pandeemia, mis ei näidanud vaibumise märke.

Mida räägivad allikad?

Nii toimuski kauaoodatud seminar alles 2022. aasta mais, korraldajateks Pia Ehasalu Tallinna linnamuuseumist, Krista Sarv Eesti ajaloomuuseumist ja Anu Mänd TLÜ keskaja keskusest. Vahepealse aastaga oli jõudnud muutuda ka seminari kontseptsioon. Kuigi ettekannete seas oli selliseidki, mis olid otseselt või kaudselt seotud kolme näitusega, keskenduti eeskätt siiski eri liiki allikatele – kirjalikele, visuaalsetele ja materiaalsetele, küsides, mida on nende põhjal võimalik loomade kohta teada saada ja kuidas neid allikaid kriitiliselt tõlgendada. Vastavalt sellele jagunesid ettekanded kolmeks teemaplokiks. Alustati arheoloogilise leiumaterjaliga. Krista Sarv andis avaettekandes „Pulli koer ja tema aeg“ ülevaate sellest, kust on päevavalgele tulnud Euroopa ja Aasia vanimad koerajäänused, allikatele – kirjalikele, visuaalsetele ja materiaalsetele –, osutades ja küsides, mida on nende põhjal võimalik loomade kohta teada saada ja kuidas neid allikaid kriitiliselt tõlgendada; kust esimesed koerad võisid Eesti aladele jõuda ning kuidas Pulli asulast leitud purihamba ja üldiste teadmiste abil rekonstrueeriti koera välimus, võttes arvesse geneetikat, keskkonda ja eluviisi. Liina Maldre kõneles Tallinna arheoloogilisest loomaleidudest. Loomaluud sattusid keskaegse linna jäätmekastidesse kolmel moel: toidujäätmetena, luutöötlejatest käsitööliste tegevuse tagajärjel ja sinna visatud korjustega. Ootuspäraselt domineerivad leiumaterjali seas veiseluud (üle 50%), järgnevad lammas ja siga, ent esineb ka metsloomi ja -linde. Loomaluude põhjal on võimalik välja selgitada näiteks söögiks tarvitatud loomade suurus, sugu ja tapavanus, aga ka vigastused ja haigused. See, kes mida sõi, olenes keskajal mitte üksnes rahakoti paksusest, vaid mõistagi ka seisusest ja kirikukalendri ettekirjutustest. Küllike Tint tutvustas Tallinna linnamuuseumi arheoloogiakogu luust esemeid. Küllap oli paljudele üllatuseks, et selles kogus on luuleide üle 27 000, suurem osa neist kesk- ja varauusajast. Tallinna dominiiklaste ja linna lähedale rajatud Pirita kloostrist on leitud hulganisti luust helmeid, nööpe ja muid pisiesemeid. Kui need on valdavalt veise toruluudest, siis vanalinnast on välja kaevatud ka eksootilist kraami, näiteks morsakihvast ja elevandi võhast kammid. Praegu on muuseumi arheoloogiakogu n-ö külmutatud olekus, s.t uusi leide esialgu juurde ei võeta.

Teises teemaplokis käsitleti arhiiviallikates leiduvat informatsiooni. Inna Jürjo, kes on Eesti tuntuim spetsialist keskaegse söömis- ja joomiskultuuri alal, pidas ettekande metsloomadest ja -lindudest kesk- ja varauusaegse tallinlase toidulaual. Triin Köönström kõneles loomapidamisest varauusaegses Tallinnas, küsides, kui palju ja missuguseid loomi rootsiaegses linnas peeti, kus neid hoiti ja kus karjatati, kuidas linnavõimud loomapidamist ning avaliku ruumi heakorda reguleerisid ja kas XVII sajandi Tallinn oli samasugune loomi täis „küla“ nagu XIX sajandi linn.

Kolmas ja viimane teemaplokk oli pühendatud visuaalkultuurile. Arheoloogiale spetsialiseerunud Tuuli Kurisoo käsitles muinasaja lõpust pärinevaid loomakujulisi ehteleide, nende kasutusviise ja tõlgendusvõimalusi. Anu Mänd arutles, miks on lohe üks levinumaid loomi siinses keskaja kunstis, kust ammutas keskaja inimene lohede kohta teadmisi ning milliseid häid või halbu sõnumeid need fantaasiaküllased elukad edastasid. Anu Allikvee ettekanne „Kuidas kass sülle sai? Kasside kujutamisest 17.–19. sajandi kunstis“ väljus Eesti piiridest, käsitledes inimese suhtumist kassi ja mitme sajandi jagu kestnud eelarvamusi. Nõiaprotsesside aegsetest kahtlustustest ja hirmudest saadi XVIII sajandil üle, valgustusaja inimese kasvatuse hulka kuulus empaatia arendamine loomade ja kogu looduse vastu, ning järjest sagedamini jõudsid maalidele kas pea- või kõrvaltegelastena ka armastatud ja hoitud lemmikloomad. Kõige kassirohkemaks pildiks XIX sajandil on tõenäoliselt Carl Kahleri jäädvustatud 42 lemmikut, kes kuulusid ühele Ameerika ekstsentrilisele daamile, miljardär Kate Birdsall Johnsonile. Maali pealkiri „Minu naise armukesed“ olevat sündinud daami abikaasa humoorikast kommentaarist.

Otsus tuua loomaseminar ülikooli seinte vahelt vanalinna ja kutsuda kuulama kultuurihuviline publik, hoides samal ajal kõrget teaduslikku taset, õigustas end igati. Ehkki samal päeval toimus Tallinnas rohkelt konkureerivaid sündmusi, külastas seminari ligi poolsada inimest, rohkem kui varasematel kordadel. Kui veel kuus aastat tagasi oli põhjust küsida: loomad ajaloos – kus nad on?, siis nüüdseks pole enam tegu üksikute entusiastide meelisteemaga, vaid loomad – nii tegelikkuses kui ka fantaasiamaailmast – on hõivanud kindla koha paljude siinsete ajaloolaste, kunstiajaloolaste ja arheoloogide uurimishuvide seas.

1 Seminar „Loomad ajaloos ja kultuuris“ 14. mail Kiek in de Köki kindlustustemuuseumis.

„Loomad ajaloos ja kultuuris“.Seminar 14. mail Kiek in de Köki kindlustustemuuseumis

2 Linda Kaljundi, Ulrike Plath, Kadri Tüür, Kaarel Vanamölder. Loomad ajaloos. Kus nad on? – Sirp 6. V 2016. https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/loomad-ajaloos/

3 Kogumik „Baltic Human-Animal Histories“ ilmub loodetavasti 2023. aastal Peter Langi kirjastuses, toimetajad Linda Kaljundi, Anu Mänd, Ulrike Plath ja Kadri Tüür.

4 Kadrioru kunstimuuseumi näitus „Alati meie kõrval. Kassid ja koerad 16.–19. sajandi kunstis“. https://kadriorumuuseum.ekm.ee/syndmus/alati-meie-korval-kassid-ja-koerad-16-19-sajandi-kunstis/

5 Mõlemad näitused on seni avatud, vt nende kohta:

Kiek in de Köki kindlustustemuuseumi näitus „Linnaloom. Lehm, lutikas ja lohe Tallinna ajaloos“ on avatud kuni 2022. aasta lõpuni ja „Koopast kaissu. Koera ja inimese lugu“ ajaloomuusemis Maarjamäe lossis on avatud kuni 4. IX.

https://www.linnamuuseum.ee/cat-kiek-in-de-kok/linnaloom/, https://www.ajaloomuuseum.ee/naitused/ekspositsioonid/koeranaitus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht