Lõvi sööb meid ära

Garrett Hardini „Ühisvara tragöödia“ilmumisest (1968) saadik on rahvastik suurenenud üle kahe korra, energiakasutus ajahetkes ligi kolm korda

JUHAN JAVOIŠ

Öö, kottpime, koperdad kobamisi ja ülepeakaela. Kogu keha on hirmust kange, iga oksapraks jala all kütab õõva. Kui vaid suudaks kiiremini liikuda, välja siit, kusagile kaitsvate seinte varju! Ja siis see juhtub. Hääletult ja välkkiirelt, sind virutatakse pikali otsekui mingis veidras maadlusmatšis, kui mitte arvestada nugateravaid küüniseid, mis rebivad su kaela ja peanahka.

Räägitakse, et inimene, kes langeb kiskja saagiks, ei tunne valu, šokk on liiga suur. Ellujäänud on meenutanud, et keha tabab otsekui mingi veider tardumus, ohver ei suuda liigutada, isegi kui tahaks. Niisugust tunnet näeb vahel unes. Võimalik, et see on ürgne instinkt teeselda surnut, õrnas lootuses, et elukas kaotab valvsuse ja lõdvendab haaret. Sel viivul võib õnnestuda kogu jõudu kokku võttes lahti rabeleda ja putku panna.

Täna täpselt 50 aastat ja üks päev tagasi, 13. detsembril 1968 ilmus ajakirjas Science USA teadlase Garrett Hardini essee „Ühisvara tragöödia“,1 kirjatükk, mis hoolimata ammusest ilmumisest aktualiseerub mitte enam iga päeva, vaid lausa iga tunniga.2 Nimetatud loodusnähtuse jänesekõrvad paistavad ühiskonna iga tõsisema probleemi tagant ning pigem varem kui hiljem oleks meil mõistlik neid seal märgata. Essee on kirja pandud ülimalt kaasahaaravalt ja kange kihk oleks avaldada siinkohal selle täielik tõlge, aga ruumipuudus nii lehepaberil kui ka lugejate peades sunnib piirduma vaid mõne kesksema lõigu meenutamisega.

Tragöödia

Vingumist heidetakse hoiatajatele tänapäeval alatasa ette. Niisuguses kontekstis kõlab sõna „tragöödia“ tõepoolest nagu vesi etteheitjate veskile. Ilmselt on probleem igipõline (vähemalt viimase poolsajandi jooksul), sest Hardin selgitab oma essees tragöödia mõistet hoolikalt, tehes seda inglise matemaatiku ja filosoofi Alfred North Whiteheadi sõnadega: „Dramaatilise tragöödia tuum ei ole õnnetus. Pigem on see aukartus asjade vääramatu kulgemise vastu. Niisugust saatuse möödapääsmatust inimese elus saab näitlikustada vaid õnnetuste kaudu.“

Ent laskem essee tuuma esitada autoril endal: „Kujutlege karjamaad, mis on kõigile vabalt kasutada. Loomulikult püüab iga karjus karjatada sel maal nii palju oma loomi kui võimalik. Säherdune elukorraldus võib sajandeid toimida täiesti rahuldavalt, kuna hõimu­sõjad, salaküttimine ja haigused hoiavad nii kariloomade kui ka inimeste arvu tublisti allpool karjamaa kandevõimet. Ent lõpuks saabub siiski kohtupäev, päev, mil on viimaks saavutatud kaua igatsetud turvaline ühiskond. Sel hetkel päästab ühisvara nähtuse sisemine loogika halastamatult valla tragöödia.

Ratsionaalse olevusena otsib iga karjane võimalusi suurendada oma kasumit. Otsesõnu või alateadlikult küsib ta endalt: „Mis kasu saaksin mina, kui suurendaksin oma karja veel ühe looma võrra?“ See kasu koosneb ühest negatiivsest ja ühest positiivsest osast. Positiivne osa on sellesinatse lisalooma juurdekasv, mille tulu läheb täielikult karjuse isiklikku taskusse. Negatiivne osa on looma tekitatud lisakoormus karjamaale, mille kahju jaguneb kõigi karjamaa kasutajate vahel, ning konkreetne karjus kannab sellest vaid murdosa.

Neid kahte komponenti omavahel kokku rehkendades järeldab ratsionaalne karjus mõistagi, et tasuks tõesti võtta karja veel üks lisaloom. Ja veel üks. Ja veel üks …

Aga samale järeldusele jõuab viimne kui üks ratsionaalne karjus, kes ühiskarjamaad kasutab. Ja siit algab tragöödia. Iga mees on lukustatud süsteemi, mis sunnib teda oma karja piiramatult suurendama – maailmas, mis on piiratud. Üldine häving on tagajärg, mille poole kõik karjused tormavad, igaüks tegutsedes oma parimais huvides, ühiskonnas, mis põhineb ühisvaral.

Tagasihoidlikkus suretab enda

Targem annab järele, ütleb eesti vanasõna. Mis ikkagi juhtub, kui karjuste seas leidub mõni mõistlik, kes saadab ahnitsemise kuradile ja otsustab mängida ausat mängu – lubada karjamaale vaid nii palju oma loomi, kui maa kannatab. Üsna kohe avastab ta, et loomade lisamise asemel peab ta kiiresti hakkama neid hoopis karjamaalt ära viima. Klassikaline kui-mina-ei-saasta-siis-saastab-keegi-minu-võrra-rohkem olukord.

Hardin eristab kaks mehhanismi, mis sellised targemad (või „targemad“ jutumärkides, kui soovite) kiiresti ühiskonnast elimineerib. Esimene on klassikaline looduslik valik. Võtame näiteks inimeste sigimisvabaduse riikliku hoolekande tingimustes kui tüüpilise ühisvara tragöödia olukorra. Pidagem silmas, et nii vabadus sigida kui ka kogukonna kohustus kõigi sündinud laste eest hoolt kanda on maailmas peaaegu universaalsed tabudega kaitstud normid (Hiina on tuntuim näide, kus on püütud sigimisvabaduse normi murda).

Kui nüüd manitseda inimesi oma sigimist piirama, siis kindlasti osa võtab seda soovitust tõsisemalt ja osa laseb kõrvust mööda. Varieeruvus populatsioonis – loodusliku valiku toimimise alus, teadagi! Juba järgmises põlvkonnas leidub nende tõsisemate, tagasihoidlikumate sigijate geene ja geenikombinatsioone paratamatult vähem ning varem või hiljem sureb vastutustundlik genotüüp niisuguse järjekindla manitsustöö käigus ühiskonnast välja. Kokkuvõttes töötab südametunnistus iseendale risti vastu.

Hardin rõhutab, et see mehhanism ei toimi sugugi üksnes sigimise puhul (eks ole õhtumaal ju tarbimine sootuks adekvaatsem näide!) ning üksnes geneetilise pärandumise kaudu. Sama protsess võib aset leida ka n-ö memeetilisel tasandil (kui kasutada uuemat kõnepruuki), s.t tõekspidamiste levikul. Nii nagu viletsam genotüüp klassikalises looduslikus valikus, on ka tagasihoidlikkus tõekspidamisena määratud lõpuks välja surema. Lisaksin omalt poolt juurde ilmselt vältimatu nüansi, et ehtsat tagasihoidlikkust ei tohi segi ajada tagasihoidlikkuse õpetusega (õpetus on oma olemuselt kaaslaste, aga mitte tingimata iseenda korrale kutsumine) ega muidugi ka teeseldud tagasihoidlikkusega, tõeliselt tagasihoidlikke inimesi ei tunne mitte keegi, juba definitsiooni poolest!

Teadvuse ja alateadvuse põrge

Küünilisemad muigavad siinkohal mõrult: kogu see jutt jääb teooriaks, ilmselt upub inimkond oma saasta sisse juba hulk aega varem, enne kui evolutsioon on täiuslikult saastava inimliigi lõpuks valmis meisterdanud. Ent Hardin esitab ka teise kiire mõjuga mehhanismi, mis näpistab neid tarku ja tagasihoidlikke märksa otsesemalt: „Kui manitseme ühisvara tarvitajat lähtuma südametunnistusest ja hoiduma liialdustest, siis mida me talle tegelikult ütleme? Mida ta kuuleb? – mitte üksnes jutuajamise hetkel, vaid hiljem, hilisöisel tunnil poolunes, tajudes meie sõnade kõrval ka mitteverbaalset sõnumit, mille saatsime ise seda teadvustamatagi. Varem või hiljem, selgemalt või ähmasemalt tunnetab ta, et on saanud kaks vastandlikku sõnumit: „Kui sa ei tee, nagu soovitame, jääd avalikult häbisse, sest ei käitu vastutustundliku kodanikuna“ (teadlik sõnum) ning: „Kui käitud, nagu soovitame, jääd salamisi häbisse kui lihtsameelne, kes vahib kõrval, sellal kui ülejäänud lasevad ühisvaral hea maitsta.“ (alateadlik sõnum)“

Nõnda on inimene püütud kaksiklõksu (double bind). Kaksiklõksu mõiste loonud teadlasrühm Gregory Batesoniga eesotsas on rõhutanud selle olulist rolli vaimuhaiguse tekitajana. Pole pääsu. Hullumajad võtavad oma lõivu, läbi löövad paksunahalised ja pidu ühiskonnas – sealhulgas rutiinne üksteise südametunnistusele koputamine ning selle eiramine – kogub üksnes hoogu.

Aken

Hardini essee ilmumisest saadik on maailma rahvastik suurenenud üle kahe korra. Energiakasutus ajahetkes on suurenenud ligi kolm korda. Lõvi on meil küünte ja hammastega kõvasti kaelas kinni. Karjuste kaua ihaldatud (viimne?) kohtupäev on kätte jõudnud. Kummalises kõikehõlmavas tardumuses tahaksime liigutada, aga ei suuda. 15 000 teadlase hoiatuskirjad ja muu selline „vingumine“ ja „negativism“ voolavad mööda meie rasvatatud tiivasulgi sujuvalt maha nagu hane seljast vesi.

Me teame tegelikult kõiki neid asju, me teame väga, väga kaua. Möödunud sajandi alguses hoiatasid teadlased, et fossiilsete kütuste kasutuselevõtuga kaasneb risk kliimamuutusteks. See ei ole äsja tekkinud uus teadmine. Me teame, aga ei käitu vastavalt. Aga miks me siis seda niimoodi teeme?!“ Nõnda ei küsi enam Garrett Hardin, vaid ökoloog Mihkel Kangur ühes hiljutises loengus.3

Vastus on lihtne. Sest see tardumus on läbi ja lõhki loogiline – adaptiivne, nagu bioloogid ütlevad. Ja ometi – hoidkem silmad pärani lahti. Me ei tea kunas ja kus, aga ehk paotub viivuks juhuse aken, kui kiskja lõdvendab haaret.

1 Garrett Hardin, The Tragedy of the Commons. Science #13, XII 1968 Vol. 162 no. 3859 pp. 1243–1248. DOI: 10.1126/science.162.3859.1243

2 Näiteks http://www.worldometers.info/world-population

3 Artiklis kasutatud tsitaat pärineb raadiosaatest „Raadio JAIK. Keskkond“ – Vikerraadio, 27. X 2018, 52:32; veebis kuulatav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht