Maaülikool saab uue rektori – professor Ülle Jaakma

Ülle Jaakma: „Eelmise rektori kingad on küll suured, aga muutuvas maailmas peab edasi liikuma ...“

MARGUS MAIDLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Meie riigi maaeluliste teaduste, sh metsamajanduse, maamajanduse ja inseneeria, vastavat haridust ja kompetentsi kõrgel hoidnud Eesti maaülikool (EMÜ) valis 28. oktoobril uue rektori. Selleks sai viimased kümme aastat teadusprorektori ametit pidanud koduloomade füsioloogia professor Ülle Jaakma. Rektori ametiaeg algab 1. jaanuarist 2023 ja kestab viis aastat.

Valimiskogust saadud tulemuste järgi andis lõppvoorus 117 osalenud liikmest professor Jaakma poolt hääle 72, ülekaalukalt üle poole. Teine lõppvooru jõudnud kandidaat, metsamajanduse professor Paavo Kaimre sai 45 poolthäält. Kui kedagi huvitavad detailid, siis esimeses valimisvoorus võitis professor Jaakma 57 häälega, s.t pea pool häältest läks temale. Kolmandaks jäänud senise õppeprorektori Endla Reintami 22 häälest liikus teises voorus Ülle Jaakmale 15 ja ülejäänud seitse Paavo Kaimrele.

Mida selline valmistulemus näitab? Eelkõige seda, et kuna esindusdemokraatias peegeldab valimiskogu kogu ülikooli arvamust, anti tugev usaldusmandaat ka senise, ametist lahkuva rektori Mait Klaasseni tööle ja seatud sihtidele, kelle meeskonna liige Ülle Jaakma viimasel kümnendil on olnud. Ülikoolipere usalduse pälvinud senise teadusprorektori, tulevase rektori valimine näitab, et seatud strateegilised eesmärgid on õiged, liikumissuund klaar ja suuri fluktuatsioone, paadi kõigutamist ja ümberkorraldusi ülikool ei vaja. Mis sugugi ei tähenda, et paljut ei saaks uus rektor uue hooga märksa paremini ja tõhusamalt teha.

Rääkige palun alustuseks endast kui teadlasest. Millega olete tegelenud, mis on olnud tähelepanu keskpunktis ja millised on olnud kordaminekud karjääriteel?

Mul on vedanud, et olen saanud töötada Eestis täiesti uute uurimissuundadega ja minu ümber on alati olnud uuenduslikud ja inspireerivad teadlased.

1985. aastal kutsuti mind Eesti loomakasvatuse ja veterinaaria teadusliku uurimise instituudi (ELVI) embrüosiirdamise töörühma, kus töötasime Eesti veisekasvatusele professor Ilmar Müürsepa juhtimisel välja embrüosiirdamise tehnoloogia. 1990. aastate alguses omandasin Uppsalas munarakkude in vitro ehk katseklaasis viljastamise nipid, mida sain edaspidi Eestis teadusuuringutes kasutada ja osaleda ka nende meetodite praktikas rakendamisel. Siis liikus uurimistöö juba keerulisemate meetodite, kloonimise ja transgeense tehnoloogia probleemide lahendamise juurde. Suureks saavutuseks oli transgeense kloonvasika sünd.

Praegu on meie uurimisrühma töösuundadeks pullide viljakuse uuringud, embrüote eluvõime ja metaboloomika uuringud, embrüotehnoloogiate arendamine lihaveistel ja hobustel. Need töösuunad võimaldavad teha nii alusuuringuid kui ka jõuda selliste lahendusteni, mida saab loomade aretustöös kasutada.

Mis on saanud embrüote ja ravitoimelise piima projektist, millega olite aktiivselt seotud?

Selles projektis jõudsime prototüübini ehk siis saime soovitud omadustega hiired ja seejärel kaks vasikat, kellest üks elas täiskasvanueani ja tõi ise ilmale vasika. Edasi sattusime tüüpilisse tehnoloogia arendamise faasi (innovation gap – M. M.), kus teadusprojekt lõpeb ja on vaja rahastust, et oma tulemusi skaleerida ja näidata, et tehnoloogia toimib tegelikes tingimustes. Meil oli olemas piimast huvitatud suur farmaatsiaettevõte, aga selleks et nad oleksid valmis omalt poolt panustama, oli eeltingimuseks väikese lehmakarja olemasolu, kelle piim oleks ravimisisalduse osas juba testitud. Meile tähendanuks see kolme-nelja aastat tööd ja vähemalt paari-kolme miljonit lisarahastust, mida me aga kahjuks ei leidnud. Nii tuli projekti tulemuste rakendamine pausile panna ja keskenduda jällegi rohkem teadusuuringutele, sealhulgas uuringutele, mille tulemusi kloonimise edukuse suurendamiseks saab kasutada. Nüüdseks on alus- ja rakendusteaduse vaheetapi rahastamisvõimalused märkimisväärselt avardunud. Ka erakapitali akadeemiliste projektide ellukutsumiseks (deeptech – M. M.) liigub rohkem raha kui varemalt.

Transgeensete ja kloonloomade loomise kompetents on meil alles ning teadmised ja oskused täienenud, aga praegu rakendame neid eelkõige teadusuuringutes. Praktilistel eesmärkidel rakendamiseks on ka võimalusi, aga arvestades, et ravimitootmise võimalused on kümne-viieteist aastaga palju edasi arenenud, siis varasema kontseptsiooniga üks ühelt jätkamine pole mõistlik.

Kuidas hindate eelmise rektori Mait Klaasseni pärandit? Annan endale aru, et küsin seda tema meeskonna liikme käest.

Mait Klaassen on kindla käega rektor, hoolib väga töötajatest ja üliõpilastest, tema juurutatud on ka nn lahtiste uste poliitika rektoraadis, mis tähendab seda, et kui rektori uks on lahti, siis võib alati sealt sisse kiigata ja oma probleem ära rääkida, ole sa siis rektoraadi liige, akadeemiline töötaja või üliõpilane. Teda usaldatakse ja austatakse.

Klaassenil on meelekindlust keerulises olukorras kiirelt otsustada, algatada vajalikke muudatusi ja neid ellu viia. Tema varasemad kogemused poliitiku, omavalitsusjuhi ja ministrina on rektori töös olnud väga kasulikud, pidades silmas tähtsaid läbirääkimisi näiteks veterinaarhariduse rahastamise teemal või kõrghariduse rahastamise küsimustes tervikuna.

Kriitikat võib ju möödunu suhtes samuti teha, aga selle peale ei peaks väga palju aega kulutama. Tagantjärele võib paista, et mõni otsus polnud kõige õigem, aga see ongi tagantjärele tarkus. Otsus tehti ju vastavalt sellele informatsioonile, mõnikord üsna napile, mis konkreetses olukorras olemas oli.

Kokkuvõtvalt ütlen, et eelmise rektori kingad on kindlasti suured, aga muutuvas maailmas peab kindlalt edasi liikuma …

Ülle Jaakma: „Maaülikoolil on oma seadus, milles on sõnastatud vastutus ühiskonna ees. Me teeme seda tööd praegu hästi ja meil on kindel eesmärk teha seda hästi ka tulevikus.“

Piia Ruber

Valimisdebattides, mida jõudumööda jälgisin, jäi läbivalt kõlama EMÜ iseseisvuse küsimus. Kas see on ülikooliperele tähtis teema? Ühiskonnas küll mingit suurt liitmistungi ei taju, ka haridus- ja teadusministeeriumi ametnikud on öelnud, et mingit ülikoolide liitmist praegu plaanis ei ole.

Iseseisvuse küsimus on aegade jooksul ikka ja jälle esile kerkinud, üsna teravalt paarkümmend aastat tagasi, viimati aga Gunnar Oki aruande ja selle järelkajade valguses. Eks see on ülikoolipere tundlikkust suurendanud ja iga kord rektori valimiste käigus tuleb see vaoshoitud mure uuesti päevavalgele. Praegu ma tõesti ei näe, et ülikoolide liitmine oleks päevakorral ja ega ei tohikski kuidagi eksperimenteerida ülikooliga, kelle tegevus on oluline loodusressursside kestliku kasutamise, toidujulgeoleku, loomade ja rahva tervise kindlustamisel. Maaülikoolil on oma seadus, milles on sõnastatud vastutus ühiskonna ees. Me teeme seda tööd praegu hästi ja meil on kindel eesmärk teha seda hästi ka tulevikus. Veel, sisuliselt vastates, siis kõigepealt peaks liitmise idee eestvedajad väga selgelt põhjendama, millist probleemi soovitakse administratiivse liitmisega lahendada. Praeguseid kõrghariduse ees seisvaid probleeme ei lahenda liitmised mitte kuidagi.

Palju räägiti valimisdebattides ka tehnosiirde ja teadmussiirde suuremast intensiivsusest rektoraadi strateegiliste eesmärkidena. Mida selles vallas plaanite ära teha?

Siin on kaks põhisuunda: esiteks innustada nii töötajaid kui üliõpilasi oma uuenduslikke ideid arendama ja luua selleks täiendavalt võimalusi laborites ja arendusgrantidena ning koostööks ettevõtetega. Teiseks, arutada läbi tugiteenuste süsteem: meil on olemas vajalike tugiteenuste elemendid, aga nende omavaheline seos vajab selgust; samuti on selge, et meil pole võimalik luua väga suurt tehnosiirde allüksust, osa tugiteenustest võiks olla näiteks koostöös Tartu ülikooli ja sihtasutusega Tartu Teaduspark. Tehnosiire ja ettevõtluskoostöö on kõigi ülikoolide tähelepanu all, teeme ühiseid ettevalmistusi ASTRA+ meetme tegevusteks, mis algavad järgmisel aastal ja mille eesmärk on teadmus- ja tehnosiirde võimekuse ning teenuste kvaliteedi arendamine.

Kolmas kaalukas küsimus, mis läbivalt debattides esile kerkis, oli EMÜ suurem nähtavus ühiskonnas. Mida siin plaanite ette võtta?

Novembri lõpuks selguvad meie ülikooli tugiteenuste analüüsi tulemused, millest saame tagasisidet ja ettepanekuid ka strateegilise kommunikatsiooni arendamiseks. On selge, et meie turundus- ja kommunikatsioonisakonna koosseis on liiga väike, kavatseme seda suurendada ning tegeleda kommunikatsioonistrateegia küsimustega.

Töötame ju valdkondades, mis on ühiskonna terava tähelepanu all ja meie sõnumid peavad olema selged, mõistetavad ja õigel ajal avaldatud. Meil on väga palju teadustulemusi, aga paraku arvestades suure osa teadlaste tagasihoidlikkust ei jõua nende hääl ühiskonnani. Siin on ka üks meie eesseisvatest ülesannetest: koolitada ja julgustada teadlasi oma tulemustest rohkem rääkima. Uuendamist ootab ka ülikooli veebisait.

Peame nendes jutupunktides ja valdkondades, mida ühiskond on EMÜ õlule pannud, ilmutama suuremat enesekindlust ning ka strateegilist initsiatiivi meedia ja ühiskonnaga suhtlemisel. On vaja, et meie teadlased, oma valdkonna tipud Eestis ja kaugemal, ei laseks end vaikima sundida enesekindlate oponentide vähem pädevate argumentidega. Peame oma nähtavust suurendama tervikuna ja igas mõttes – nii ülikooli tasandil kui ka iga instituut ja teadlane eraldi võetuna.

EMÜ kampuse ümbrus on kõle, mitte kuigi tudengisõbralik. Ei istumis- ega ka sportimissõbralik, samal ajal on hulk tühja maad vabalt käes. (EMÜ kampuse territoorium Tallinna maantee alguses, nn Tähtvere linnak, moodustab kokku 40 hektarit. – M. M.)

Viimastel aastatel on ellu viidud toredaid algatusi: rajatud on õunakaar ja kogukonnaaed, mida kasutavad eeskätt välisüliõpilased, kevadel õitsevad jalgradade ääres krookused ja tulbid. Lisandunud on jalgrattateid ja jalgrataste parklaid. Meil on olemas ja ootel rida maastikuarhitektide ja tudengite ettepanekuid, mille elluviimisega oleme tõepoolest natuke jänni jäänud. Nendes ettepanekutes kajastuvad edasine haljas­alade kujundamine, istumise ja õues õppimise paigad, vabas õhus sportimis­võimalused ning dendropargi arendamine koostöös linnaga.

Kuidas olete rahul EMÜ rahvusvahelistumisega? Tooge palun välja viimased arvnäitajad. Mida plaanite teisiti ja paremini teha?

Oleme rahvusvahelistumisega olnud mõistlikud ja mitte ajanud taga pelgalt arve. Siiski võib neist mõned nimetada, et praegust seisu iseloomustada. Perioodil 2016–2020 sõlmiti 122 teadustöö välislepingut ning 23 Erasmus+ strateegilise koostöö ja võimekuse loomise projekti. Ülikoolil oli 2021. aasta juuni seisuga 320 üliõpilas- ja õppejõuvahetuse partnerluslepingut üle maailma, neist 294 olid Erasmus+ Euroopa-sisese õpirände lepingud.

1. novembri seisuga on meil 329 väliüliõpilast, mis on ca 11% kõigist üliõpilastest. Haridus- ja teadusministeeriumiga sõlmitud haldusleping seab meile välisüliõpilaste ülempiiriks 12%. Praeguse seisuga võib ütelda, et lagi on käes ja suurt rõhku rahvusvahelistumise intensiivistamisele panema ei pea. Kui, siis kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Doktoriõppes oleme jõudnud selleni, et peame prioriteediks hoopis eesti keelt kõnelevate noorte suuremat kaasamist, et tagada teadlaste ja õppejõudude järelkasv, emakeelne erialane ja teaduskeel.

Kõige rohkem on välisüliõpilasi looma­arstiõppes, neist enamik Soomest. Välis-külalisüliõpilasi oli aasta jooksul 186, enamik Erasmuse programmi vahendusel. Meil on 99 teiste riikide kodakondsusega akadeemilist töötajat, mis moodustab 20% akadeemilistest töötajatest. Seega oleme jõudnud rahvusvahelistumisega sellisesse faasi, et tähelepanu tuleb eeskätt pöörata välisüliõpilaste hoolsale valikule, nende motivatsioonile ja kindlasti ka välistudengite ja -töötajate paremale integratsioonile ülikooliellu. Rahvusvahelist teadmusringet elavdab eelseisev ühinemine Euroopa ülikoolide võrgustiku Bioteaduste Euroliigaga (Euroleague for Life Sciences, ELLS).

Tooge palun välja kolm peamist eesmärki, mida järgneva viie aasta vältel ilmtingimata tahate ellu viia.

Meil on kõigis meie ülikooli valdkondades ühiskonnas tunnustatud eestkõnelejad.

Meie lõpetajate teadmised ja oskused on sellised, mis muutuvas maailmas võimaldavad neil olla edukad. Vastavalt õppekavade sisehindamise tulemustele tuleb õppe sisu ja meetodeid uuendada ergutamaks tudengites iseseisvat mõtlemist, loovust ja ettevõtlikkust.

Ülikoolilinnak on tudengi- ja töötajasõbralik ning vastab rohelise ülikooli kestlikele põhimõtetele.

Nimetage palun üks konkreetne näitaja (ingl key perfomance indicator, KPI) mille mittetäitumisel astute vabatahtlikult ametist tagasi?

No siin on mu vastus ühene: kui ülikool peaks läbi kukkuma rahvusvahelisel institutsionaalsel akrediteerimisel või teadushindamisel, siis pean küll rektorina siit ülikoolist hästi kaugele jooksma.

Kuid tahan toonitada, et tegelikult liigub ülikool tippteaduses pikkade sammudega edasi. Teaduse tegemise tipptase rektorikandidaatide debattides eriti esile ei tõusnud (fookus oli teadusbürokraatial, mis teaduse tegemist pärsib), kuna me liigume jõudsalt õiges suunas. Clarivate Analyticsi andmetel kuulume taime- ja loomateaduste ning keskkonna ja ökoloogia valdkonnas maailmas 1% enim viidatud teadusasutuste hulka.

Seda oleks muidugi mõistlikum küsida rektorikandidaadi professor Paavo Kaimre käest, kuid ega ka teie vastvalitud rektorina sellest debatist pääse. Olen aru saanud, et metsandusdebatt on tugevalt teadusideologiseeritud. Tartu ülikooli teadlased võtavad aluseks, et kõik (või enamik) Eesti metsadest peaks olema põlismets ja range loodushoiu all. Need põhimõtted ulatuvad veel akadeemik Hans-Voldemar Trassi aegadesse, mil ta mulle antud intervjuus aastate eest tunnistas, et kõige ilusam mets on ise päikese, tuule ja vihma käes kasvav ning hävinev mets – ta oli tulihingeline põlismetsade eestkõneleja, seda programmi viib ellu Tartu ülikooli ökoloogiateadlaste koolkond. See printsiip on nende argumentide aluseks, ja seda koguni häirivalt agressiivselt. Samal ajal on EMÜ teadlased kogu aeg rõhutanud ökoloogiliste aspektide kõrval metsa rahvamajanduslikku tähtsust ja see on nende argumentide lähtealus. Erinevalt oponentidest üritavad nad oma argumentidega pürgida tervikpildi poole. Nii tekib kõrvalseisjal kena tohuvabohu: erinevad näitajad, mõõdikud, terminid, millega vastaspooled manipuleerivad. Milline on teie seisukoht?

Soovin, et toimuksid sisulised debatid, kus eesmärgiks on arutada mõisteid ja meetodeid, mis ühe või teise väite aluseks on, leida ühiselt tunnustatud faktid, mille paikapidavuses ei kahelda ning et jõutaks teineteise seisukohtade paremini mõistmiseni. Ideaalis ka ühisosa sõnastamiseni. Maaülikooli metsateadlased ei lähtu ainult majanduskasust ega eira ökosüsteemide kestlikkust, eeskätt otsitakse tasakaalupunkti. See on keeruline ja kuiva statistika taga tuleb näha ka tausta, mida tunnevad peensusteni vaid erialaspetsialistid. Mets on ju elav organism, mis kogu aeg muutub, seda mõjutavad kliima, haigused, majandamisviisid ning otsuseid tuleb langetada tegelikust olukorrast lähtudes. Kui puiduhinnad on laes, siis on tõepoolest suur surve rohkem raiuda ja sellele tuleb vajaduse korral vastu seista, aga vahepeal võib olla vastupidine olukord. Suured lageraiealad on metsatööstuse maine ära rikkunud, aga lageraie pole ainus metsa majandamise viis. Maaülikooli metsateadlased tegelevad väga palju majandamisviiside uuringutega eri vanuse ja liigilise koostisega puistute kohta ja otsivad kestlikke lahendusi.

Kas professor Ülle Jaakma jätkab ka teadustööga või pühendub täielikult rektori kohustuste täitmisele?

Professor Ülle Jaakma jätkab väiksemas mahus. Loengud ja seminarid tuleb teistele kolleegidele üle anda, kuid doktorantide juhendamist ja teadusprojektides osalemist soovin jätkata. Eks see teadusprojektides osalemine tähendab eeskätt nõuandja ja juhendaja rolli, laborisse ma enam ei trügi, sest noored kolleegid on minust ammu paremad.

Rääkige palun lõpetuseks natuke ka endast. Milline on teie lemmiktoit, millist muusikat kuulate, kuidas lõõgastute?

Lemmiktoit on värske toit: värske kala, värsked köögiviljad, salat ja ka hästi küpsetatud mahlakas liha. Suur magusa­sõber ma ei ole. Nädalavahetusel teen alati suppi, eriti kanasuppi klimpidega, mida armastavad minu lapselapsed. Hea supi keetmist olen õppinud vanaemalt ja emalt.

Muusikat kuulan heameelega, aga olen passiivne kuulaja, mis tähendab seda, et ega ma eriti ei jäta meelde, kes laulab ja mis on loo nimi. Muusikastiili valin sõltuvalt meeleolust. Tihti kuulan klassikalist muusikat. Käin meeleldi ka teatris draamaetendusi vaatamas ja oopereid kuulamas-vaatamas.

Kõige paremaks lõõgastuseks on ikka ja alati loodus ja aed. Kaks taksi ja üks kass, pikad jalutuskäigud Kavilda orus ja Mõisanurme külas kuuluvad mu päeva­kavva. Võimaluse korral naudin oma kodusaare Muhumaa loodust ja merd, see annab erilise hingerahu. Käin heameelega ka Rannu ümbruse seenemetsades, Võrtsjärve ääres ja rabas.

Kord aastas käime sõpruskonnaga mägedes suusatamas, viimased kümmekond aastat põhiliselt Austrias.

Viimastel aastatel käin Tartu kunsti­majas kunstnik Meiu Mündi käe all maalimas. Meie väike hobikunstnike seltskond on lõbus ja sõbralik, ja kui pilt kipub untsu minema, siis on hea nõu alati võtta. Tõeliselt lõõgastav.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht