Mari rahvausk ristteel

Registreeritud mari usund võib küll areneda maailmareligioonide voolusängis, ent inimesed usuvad siiski niimoodi, nagu ise paremaks peavad.

TATJANA ALÕBINA, ART LEETE

Viimasel ajal on mari rahvas saanud tuntuks Euroopa viimaste paganatena. Seda seisukohta kujundavad ajakirjanduses ilmunud pildid ja videod hiites korraldatavatest palvustest ning Mari ohvripappide intervjuud. Peale saavutuste turunduse vallas on mari animism edukas ka bürokraatlikus sfääris, olles Mari Eli vabariigi kolmas ametlikult tunnustatav religioon õigeusu ja islami kõrval.

Mari põlisusk maailmareligioonide vahel

Keskajal elasid marid Moskva suur­vürsti­riigi ja Kaasani khaaniriigi piirialadel, õigeusklike venelaste ja moslemitest tatarlaste vahel. Tatari keelest on mari keelde tulnud palju ehitisi, puu- ja juurvilju tähistavaid sõnu, aga ka usuga seotud mõisteid, näiteks kart – vanem, palvuse korraldaja, ohvripapp; uz’mak – paradiis ja tamõk – põrgu. Põlises mari usus paradiisi ja põrgu mõistet ei tunta. Neid islamist laenatud sõnu kasutatakse nüüd ka seoses vene õigeusuga.

XIII–XV sajandil sulandus osa looduseusulisi marisid tatarlaste sekka. Mari etnograaf Tamara Molotova kirjutab, et mõnes praeguses tatari külas on rahvaluule maripärane. Arvatakse, et tatarlaste sarnaseks muututi seetõttu, et islamit levitati diplomaatiliselt ja kavalalt.1

Õigeusu mõju maridele tugevnes XVI sajandil pärast Kaasani allutamist Venemaale. Ristiusu levitamine toimus väevõimuga, aga ka meelitades. Ristitud marid vabastati kolmeks aastaks nekrutiks võtmisest ja maksudest, samal ajal kui looduseusulised pidid maksma kõrgemat andamit. Mõnikord juhtus nii, et ristitavad ei saanud arugi, kuidas see juhtus. Vene etnograaf Nikolai Kuznetsov kirjeldab üht maride ristimise juhtumit.

„Juhus tegi needki paganad ristiusulisteks. Ükskord juhtus, et kõik Malmõži küla seitse ristimata meest läksid linna turule. Ainult naised, lapsed ja pime taat Paimas jäid koju. Kohalik preester sai teada, et kõik mari paganad olid läinud linna turule. Preestri veenmisel kutsusid vene mehed linnast saabujad Šošma jõe äärde. Marid aeti justkui nalja pärast vette ning seal ristiti nad Ivanidenks ja Vassilideks. Ajapikku ristiti ka naised ja lapsed, aga vanakest Paimasi ei puututud. Paimas ei tahtnud kuidagi oma esivanemate usku jätta ja nii ta surigi paganana.”2

Tänapäeval on paljud marid õigeusklikud, käivad kirikus ja hoiavad kodus pühanurgas ikoone. Mõnikord palvetavad nad ka looduses. Jumala poole pöördamiseks võib vene usku mari minna kas kirikusse või hiide sõltuvalt sellest, mis on lähemal või kuhu pere vanem põlvkond on harjunud käima.

Looduseusk ja  rahvuslik liikumine

Maride usk kujutab endast loodusjõudude, esivanemate ja koduvaimudega suhtlemist ja nende poole palvetamist. Rahvusliku liikumise elavnemise ajal 1990ndate alguses kujunes mari usk etnilise identiteedi näitajaks. Mari animistlik ühing Ošmari-Tšimari (valge mari – puhas mari) registreeriti 1991. aastal ja see oli esimene ametlik looduseusu organisatsioon Venemaal. Publitseeriti mari usu raamatuid, mis sisaldasid palvetekste, etnograafilisi ülevaateid ja ohvripappide mõtteid. 2000ndate alguses registreeriti vana usuorganisatsiooni asemel uus, nimetusega Mari Traditsiooniline Religioon (Marij jumõn jüla).

Keskselt reguleeritud looduseusk erineb rahvausust. Ametlike usujuhtide sõnavõttude ja mari usu raamatutes leiduvate kirjelduste mõjul on piirkondlikud eripärad vähenemas. Ühtlustumisele aitab kaasa seegi, et palvetseremooniaid reklaamitakse avalikult ning usuorganisatsiooni juhid külastavad piirkondlikke palvusi, korraldades taigade lihvimist ühesuguseks. Samuti on mari usk liikumas ainujumala kummar­damise poole. Mari palvetes on pea­jumalaks Valge Hea Suur Jumal (Oš Poro Kugu Jumo). Ohvripapid alustavad palvusi alati Oš Poro Kugu Jumo kutsumisest, nimetades seejärel muude jumalate nimesid. Kuid mõnes paigas austatakse tänapäevani eeskätt kohalikke kangelasi (esivanemaid), kes on saanud kogukonna kaitsejumalaks. Suvistel ja sügisestel ühispalvustel tehakse hiide alati mitu lõket (aga kindlasti paaritu arv), kus ohverdatakse koduloomi igale jumalale eraldi.

Ühtsus ja eripärad

XX sajandil raiuti hiisi hulgaliselt maha, kuid paljude mari külade juures on siiski püha koht säilinud. Laiade põldude keskel seisvad metsatukad ei tähenda pühendamatule midagi. Esivanemate usku järgivale inimesele on aga kohe selge, et need ongi mari hiied. Ja ühel sügispäeval koguneb rahvas nendesse kõige vanemate puudega hiitesse kohalikke, mingi piirkonna maridele mõeldud või isegi „ülemaailmseid“ palvusi pidama.

Kuid mari usu rituaalid ei ole ainult need, kus palju rahvast kokku tuleb. Külades eelistatakse jumalatega isiklikult suhelda, teha seda kõrvalisele silmale märkamatult. Jumalate poole pöördutakse mitte ainult abi paludes, vaid ka tänades, kui peres või külas toimub mingi tähtis sündmus. Tatjanale kõneldi tema etnograafiliste välitööde ajal, et Kugu Keteki küla elanikud kogunesid ühel suvel hiide, et jumalalt gaasitrassi vedamisele toetust paluda. Kui see suur töö tehtud, pidas külarahvas sügisel esimese lume aegu jumalale abi eest lubatud palvuse. Seega sobib mari usk hästi moodsa aja asjaajamiseks.

Tänu organisatsiooni olemasolule on animism riigi bürokraatias võrdses seisus teiste religioonidega, eeskätt islami ja vene õigeusuga. Teisalt survestab ametliku usulise hierarhia ja ühtse õpetuse kujunemine rahva usutavade ja arusaamade mitmekesisust. Ometi, nagu ilmneb etnograafiliste välitööde andmetest, püsivad piirkondlikud eripärad kõigest hoolimata edasi. Registreeritud mari usund võib küll areneda maailmareligioonide voolusängis, ent inimesed usuvad siiski niimoodi, nagu ise paremaks peavad.

1   Т. Л. Молотова, Марийцы и ислам в XVIII в. – начале XXI в. – Этноконфессиональные меньшинства народов Урало-Поволжья. Самара, 2010, c. 140–152.

2   С. К. Кузнецов, Отрывки из дорожных заметок во время этнографической экскурсии по Вятской губернии в 1880 году. Черемисские мольбища, жреческая иерархия и жертвенные пиры. – Святыни. Культ предков. Древняя история. Йошкар-Ола: Центр-музей им.  В. Колумба, 2009 [1882].

Tatjana Alõbina on  Eesti Rahva Muuseumi teadur.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogiaprofessor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht