Matemaatilise statistika ilu ja võlu

Teaduse elutööpreemia laureaat Ene-Margit Tiit on matemaatilise statistika õppesuuna rajaja ja üks statistilise kirjaoskuse juurutajatest.

KRISTA FISCHER, TÕNU KOLLO

„Keegi ei oska ennustada, mis inimese loomingust tegelikult on väärtuslik ja kannatab ajaproovi välja – kas see on teadusartikkel, õpik, ajakirjanduses ilmunud mõttevälgatus või temast kui isiksusest järele jäänud legend.“

Nii kirjutas vastne riigi elutööpreemia laureaat, Tartu ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit enam kui kaks aastakümmet tagasi oma 1955–1998 avaldatud, toimetatud ja juhendatud tööde kogumiku eessõnas. See mõte selgitab hästi ka selliste preemiate väljaandmise keerukust – kuidas panna kaalukaussidele väärikate inimeste mitmekülgsed saavutused ja neid omavahel võrrelda?

Laureaat ise on koos kolleegidega uurinud nii punaseid kääbustähti, abielulahutuse riskitegureid, rasedate toitumist, inimtegevusega seotud keskkonnaprobleeme, Eesti rahvaarvu muutumist, Eesti perede vaesust ja eakate toimetulekut, pärimuskultuuri ja koroonaviiruse levimust Eestis, rääkimata arvukatest matemaatilistest töödest mitmemõõtmelises statistikas ning panusest statistikatarkvara loomisesse. Ta on üks peamistest Eesti registripõhise rahvaloenduste metoodika väljatöötajatest. Kuidas saab üldse võimalik olla, et tegu on ühe ja sama isikuga?

Tõenäoliselt saavad sellist mitmekülgsust ja panust nii suure hulga olulise ühiskondliku mõjuga tööde juures lubada endale ainult statistikud. Mitte igaüks ei ole aga võimeline nii laiaks haardeks.

 

Ene-Margit Tiit on matemaatilise statistika õppesuuna rajaja ja üks statistilise kirjaoskuse juurutajatest. Värske laureaat on ülikooli tööle asumise aega (1963) kommenteerinud järgmiselt: „Selleks tuli hakata õpetama uute kursustena statistilisi aineid tänapäevasel tasemel, mida toona nõukogude kõrgkoolides selliselt ei õpetatud. [—] Järgmistel aastatel lugesin koos kaastöötajatega rea uusi kursuseid, sh andmeanalüüs, mitmemõõtmeline statistika, statistiliste otsustuste teooria, katseplaneerimine, juhuslike protsesside teooria, rahvastikustatistika, statistiline modelleerimine jm, mis lõid soliidse aluse statistikateadlase haridusele.“ Ene-Margit Tiidu sulest on ilmunud ligi 30 õpikut või käsiraamatut, sh koos Tõnu Mölsi ja Anne-Mai Parringuga kirjutatud „Tõenäosusteooria ja matemaatiline statistika“ (1976) ja alles hiljuti ilmunud „Statistikaleksikon“ (2019, kaasautor Liina-Mai Tooding).

Ene-Margit Tiidu üheks suuremaks saavutuseks on Tartu ülikooli (TÜ) matemaatikateaduskonnas matemaatilise statistika kateedri (õppetooli) loomine (1979), millest omakorda kasvas välja matemaatilise statistika instituut (1992).

Suurem osa statistikale spetsialiseerunud Tartu õppejõududest olid juba enne 1970. aastat ühtaegu ka rakendusstatistika konsultandid, kelle abi kasutasid oma töös mitme eriala teadlased ja aspirandid. Sellest tegevusest kasvas välja Tartu statistikakoolkonna peamine uurimissuund – mitmemõõtmeline statistika, mis oli Nõukogude Liidus ainulaadne nii praktilise suunitluse kui ka teoreetilise taseme poolest.

Mõistnud varakult rahvusvahelise koostöö vajalikkust, alustati Ene-Margit Tiidu eestvedamisel 1977. aastal üleliiduliste mitmemõõtmelise statistika konverentside korraldamist. Kääriku spordibaasis toimunud konverentsidel oli 160 kohta, aga soovijaid kõigist Nõukogude Liidu vabariikidest üle kahe korra rohkem. Need foorumid said aluseks rahvusvahelisele konverentside sarjale, tuues juba 1994. aastal siia ka maailmatasemel korüfeesid (nt möödunud sügisel 100. sünnipäeva tähistanud Calyampudi Radhakrishna Rao).

Matemaatiline statistika kui teadusharu on mitmes mõttes eriline. Võib isegi öelda, et matemaatilist statistikat õppima asunud tudengitel seisab alles ees tegelik erialavalik, kus oma teadmised ja oskused realiseerida. Ene-Margit Tiidu esimesed publikatsioonid olid hoopis astronoomia alal. Pavel Parenago populaarteadusliku raamatu „Tähtede maailm“ (1955) on eesti keelde tõlkinud E. Humal (Ene-Margit Tiidu neiupõlvenimi). Kogumikus „Tartu Astronoomia Observatooriumi publikatsioonid“ 1964. aastal avaldatud artikli autoriteks on praegune prof Ene-Margit Tiit ja praegune akadeemik Jaan Einasto. Selles rakendati mitmemõõtmelise statistika valdkonna meetodeid, täpsemalt faktoranalüüsi, punaste kääbustähtede uurimiseks.

Kui tol ajal võis pidada Ene-Margit Tiitu ka astronoomiks, siis tänapäeval tuntakse teda ka sotsiaalteadlasena. Juba 1968. aastal alustas tema juhtimisel Tartu ülikoolis tegevust perekonnauurimise töörühm, mis ühendas õigusteadlasi, sotsiolooge, meedikuid, psühholooge, kasvatusteadlasi, majandusteadlasi ja matemaatikuid. Selles koostöös ilmusid alates 1970. aastast mitmed uurimused perekonna purunemise riskifaktoritest ja perekonna stabiilsust mõjutavatest teguritest, aga ka näiteks vanemate mõjust laste pereideaali kujunemisele. Läbimurdeline oli 1972. aastal alanud teaduskoostöö kolleegidega teiselt poolt Soome lahte, mille raames läbi viidud Tartu ja Helsingi üliõpilaste perekonna- ja abikaasaideaali võrdlev uuring oli esimene katsetus võrdleva metodoloogia arendamiseks sotsiaalteadustes. 1995. aastal valiti Ene-Margit Tiit Helsingi ülikooli audoktoriks riigiteaduste alal.

Pere-eelarvete uurimisrühma juhina panustas Ene-Margit Tiit 1980ndate lõpul rahvusliku ärkamise aegadel ka IME kontseptsiooni loomisse. Tema juhtimisel töötati välja vaesuspiiri arvutamise metoodika, millega andis oma panuse taasiseseisvunud Eesti Vabariigi sotsiaalpoliitika arengusse.

Prof Ene-Margit Tiidu 65. sünnipäev (1999) jäi aega, kus Tartu ülikoolis sai selles vanuses õppejõud jätkata vaid emeriit­professorina, taandudes aktiivsest õppejõutööst. Andes energia ja töövõime poolest silmad ette paljudele noortele kolleegidele, leidis Ene-Margit aga uusi väljakutseid. Nii töötas ta 2006–2019 statistikaametis peametoodikuna ja alates 2020. aastast rahvastikustatistika eksperdina. Tema töörühmas loodud indeksipõhine metoodika registri­põhise loenduse kvaliteedi parandamiseks on leidnud rahvusvahelist tunnustust. Eesti rahvastiku arengust ja ajaloost huvitatule on väärt lugemiseks tema sellealased raamatud „Eesti rahvastiku 100 aastat“ (2018) ja „Eesti rahvastik. Viis põlvkonda ja kümme loendust“ (2011).

Koostöö seob prof Ene-Margit Tiitu teise tänavuse elutöö preemia laureaadi Ingrid Rüütliga. Mitmete ühiste kirjutiste seas on näiteks kaheosaline teos „Pärimuskultuur Eestis – kellele ja milleks“ (2005 ja 2006).

Tänavusi elutöö preemia laureaate Ingrid Rüütlit ja Ene-Margit Tiitu seob koostöö, mitme ühise kirjutise seas on näiteks kaheosaline teos „Pärimuskultuur Eestis – kellele ja milleks“.

Lisaks väga mitmekülgsele teadustegevusele on Ene-Margit Tiit suutnud hoida silma peal ühiskonnaelul üldisemalt ja sekkuda ka ise diskussiooni. Läbi aegade on tema kirjutised pakkunud teaduslikku ja süstemaatilist vaadet mitmesugustele kuumadele teemadele, aidates sellega kaasa ka ühiskonna statistilise kirjaoskuse arendamisele.

Nii võime leida 2. XII 1966 ajalehes Edasi ilmunud kirjutise pealkirjaga „Kellel ongi üldse tarvis raalida“, 12. IX 1974 ajalehes Noorte Hääl ilmunud kirjutise „Loomisrõõm ja romantikasära. Matemaatilistest mudelitest nüüdisteaduses“, 15. XI 1974 ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud jutu „Teadlase pilguga Lumivalgekesest ja Kriimsilmast ning nendega seotud küsimustest“, aga ka ajalehes Moscow News 17. IV 1983 ilmunud „Looking for an intelligent, sweet and kind young lady“ (inglise, araabia, hispaania ja prantsuse keeles).

Ka viimase viie aasta jooksul on tema sulest ilmunud nii pikemaid populaarteaduslikke ülevaateid ajakirjas Akadeemia kui hulgaliselt lühemaid artikleid, näiteks: „Et Eesti lapsi jaguks ka kosmosesse“ (PM 22. I 2018), „Järvamaa on kummalisel viisil Eesti keskel asuv ääremaa“ (Järva Teataja 3. XII 2020), „Sõltumatus ja peaaegu võimatud õnnetused“ (PM 6. VII 2021, kommenteerides terviseameti külmlao juhtumit tõenäosusteooria vaatenurgast), „Kutsun põlvkonnakaaslasi vaktsineerima“ (PM 5. XI 2021), „Rahvaloendustel on huvitav ajalugu“ (PM 1. II 2022).

Selle kõige krooniks on Ene-Margit Tiit hooliv ja soe inimene, kes oskab ja tahab toetada ja motiveerida nii oma juhendatavaid kui teisi nooremate põlvkondade statistikuid. Tema hubases Tähtvere kodus on teretulnud nii kolleegid kui ka väliskülalised. Tihti on Ene-Margitil ka koduinstituudi (Tartu ülikooli matemaatika ja statistika instituut) kohviruumis kaasas ahjusoe kook. Üks tema nähtamatu ja hindamatu panus on selles, et Tartu statistikutel pole erinevalt paljudest välismaistest kolleegidest põhjust nuriseda ebavõrdse soolise jaotuse üle. Nii teenekate kui ka noorte teadlaste-õppejõudude seas on mehi-naisi olnud läbi aegade üsna ühepalju.

Krista Fischer on akadeemik, TÜ matemaatilise statistika professor.

Tõnu Kollo on TÜ matemaatilise statistika emeriitprofessor.

Ene-Margit Tiit:

• 1995 Helsingi ülikooli audoktor
• 1997 Gerhard Rägo nimeline mälestusmedal
• 2001 Valgetähe IV klassi teenetemärk
• 2005 Tartu Tähe kavaler
• 2006 Eesti Matemaatika Seltsi auliige

Ene-Margit Tiit, Rahvaloendus Eesti moodi. – Sirp 10. I 2020.

Ene-Margit Tiit, Perekond ja leibkond. – Sirp 24. VII 2020.